Aasta hakkab lõppema..

Imeline hommik. Esimese hooga arvasin, et tegemist on selle aasta viimase päevaga ja et no nii ilus...siis meenus, et täna on ikka eelviimane päev. Kuupäevad ja nädalapäevad ei taha siin meeles seista ja aegajalt saad ikka üllatusi. Tänasest saime kolmeks päevaks endale rendiauto, nii et nüüd läheb kiireks - kogu raha eest on vaja ju ringi sõita ja kõik need asjad ära teha, mida ilma autota teha ei saa.
Nii nagu kõik hommikud on siin erinevad - kord avaneb ookeanile üle mägede ilus vaade, ookean on sinine ja taevas kah (nagu täna), kord on mäed kõik valgetes pilvetortides, on ka kõik päikeseloojangud täiesti erinevad. PÄikeseloojang on nagu igaõhtune telenoveela vaatamine - selleks ajaks oleme tavaliselt kodus tagasi, siis istud sofal, kaamera käes ja vaatad mis täna tuleb. Vahel on pilved ja tundub, et ei tulegi ilusat päikeseloojangut aga siis pistab tulekera end ikka kuskilt pilvede vahelt välja. Päris sellist loojangut nagu Eestis suvel, ei olegi näinud, et ei ühtegi pilve ainult tulekera veereb merre. Aga ootame vaatame, aega meil on:)
Soovin kõigile imelist aasta lõpetamist ja leidke selles saginas aega ikka oma aasta kohta ka kokkuvõte teha. Muah!

Feliz Navidad

Täna on jõululaupäev. Hommikul oli ümberringi valge udu, nii et mõtlesime, et tulevad valged jõulud. Õnneks oli keskpäevaks ikka päike väljas ja ei pidanud villasokke jalga otsima.
Mina kihutasin häälega Ojochali, et Oscariga üks jõululõuna teha. Sain süüa õiget Costa Rica jõulutoitu tamali. See on plataani lehe sisse keeratud plönn. Iga pere pidi neid omamoodi tegema ning oma retsepti omama. Valmistatakse neid terve hunnik ning siis külla minnes kingitakse üksteisele tamalist, enam vähem nagu Eestis käib värvitud munade kinkimine munadepüha ajal. Plönn valmib läbi hakklihamasina pressitud maisi, keedukartuli, porgandite jms. lisatakse sealiha, kana või ka kala, siis seotakse kogu see pätsike lehe sisse ja nööriga kinni ja keedetakse veel umbes 3 tundi. Maitseb see nagu kartulipudru lisandidega aga mitte nii hea nagu kartulipudru praetud sibula ja võiga.
Kindlasti ei tohiks seda tamalist kohalike kuuldes plönniks nimetada, see on ikka väga tähtis toit, mina ei oska seda aga antud hetkel paremate sõnadega kirjeldada.
Pärast jõululõunat hääletasin meie mägimajja tagasi ja hakkasime valmistama oma eesti stiilis jõulusööki. Ameerikas valmistatud hapukapsad olid nii hapud, et valasime peaaegu pool pudelit mett sisse, et saada nad sellisesse konditsiooni, et süüa õnnestuks. Tegime ka ahjukartulit, mis ei ole küll nii hea nagu Eestis kasvanud kartul aga ajas asja ära. Igatsesime verivorsti järgi ja igatsuseks see jäigi. Magustoiduks tegin traditsioonilist mango kooki ebatraditsioonilisel viisil, st. et mangopüree valmis värskest mangost, vahukoor ei läinud päris vahtu, sest on veidi teine materjal kui Eestis ja pealegi polnud meil miksrit, zelatiini lehtede asemel oli zelatiinipulber ja koogivormi asemel on üks pisike pann. Varsti peaks valmis olema, ootused maitsvale kõhutäiele on suured.
Ah jaa ostsime mingit kohalikku eriti odavat marjaveini, et nagu põltsamaa kuldne vm. aga jube magus ja kirbe oli, nii et joome hoopis ingveri teed ja kuulame youtubest mõned jõululaulud kõrvale. Päris mõnus jõul on kui varbad ei külmeta:)

Jõulupaanika on ka palmi all

Eile käisime lähimas linnas neljapäevasel turul. Olin sellest turust juba ammu kuulnud aga polnud aega varem seda reisi ette võtta. Turg oli äge, rohkelt igasugust köögivilja ja puuvilju ning mingis nurgas ka gringode letid igasuguste õlide, segude ja esoteerilise kraamiga. Lisaks saime ühelt gringo proualt kingiks päris piparkoogi! Plaanisin selle piparkoogipoisi 24ndal uhkelt lauale panna aga kahjuks purunes ta kotis tükkideks, egas midagi, panen siis piparkoogipuru lauale:)
Linnas oli jõulusaginat ikka kõvasti - ummikud, poodides tingel tangel jne. Tee peal õnnestus näha ka purjus jõuluvana õllepurk käes tuterdamas:) Kõige suurem õnnestumine oli, et saime toidupoest hapukapsast! Eks homme on näha kui palju see meie kapsast meenutab aga lootused on suured.
Turule ja turult tagasi õnnestus puhtjuhuslikult saada Ojochalis elavate prantslastest restoranipidajatega. Tahtsime võtta 24.-25ndaks ning aastavahetuseks auto aga kui enne pakuti meile selleks ajaks ainult jube kalleid autosid, mis me tol hetkel ära põlgasime, siis nüüd pole isegi mitte kalleid autosid enam kuskilt võtta:( Nii et tundub, et 24ndal istume kodus ja 25ndal pean hääletama Oscari juurde, et saada ühele jõulupeole. Aastavahetusel on aga on mägedes mingis indiaanikülas lahe festival ja tahaks ikka aastavahetuse peole ka saada, autorendist auto saamine tundub praegu täiesti lootusetu ettevõtmine..

Elu mägedes

Osalt tulles trippisime läbi mägede ja ananassikasvanduste San Isidrosse ning oma uude koju mägedes. Ameeriklane John jättis oma maja ja koera meie hoolde ning sõitis Jõuluks koju. Nüüd chillime juba teist päeva uues kodus. Ostsime kokku hunniku puu-ja köögivilju ja plaan on aeg täitsa maha võtta. Täna väga ei õnnestunud, sest oli minu sünnipäev. Hommikul äratas Kadi mind laulu ja shampusega, siis kulus aeg lihtsalt internetis suhtlemisele ning seejörel tuli meile külla poolakast sõber Paul. Õhtu kulus päikeseloojangust pilte klõpsides ja veini limpsides.
John on vist väga tervislik inimene – igast kapist leiad mingit orgaanilist kraami, vitamiine ja erinevaid õlisid. Ma jällegi arvasin, et tean ka neist asjust midagi aga tema valikud on ikka hulga laiemad. Kas te näiteks olete kuulnud midagi emu õlist? Ma ei tea millisest emu kehaosast see välja on pigistatud aga peaks aitama saja häda vastu. Panin natuke sõrmeotsaga ühe kortsu peale ja ootan nüüd mis juhtub – kas hakkavad suled kasvama või kaob korts ära;) Igastahes on see vist esimest korda kui ma meesterahva vannitoa riiulilt leian nii palju huvitavaid tooteid..
Johnil on joogamatt ka, nii et nüüd on suur plaan järgnevatel päevadel pisut joogaga tegeleda. Mõned inimesed küsisid mult täna, et mida ma siin teen, et kas igav ei ole – kogu aeg teen midagi aga aega jääb ikka väheks. Kiire on, ärkan hommikuti vara aga kõike ikka tehtud ei saa..Täna näiteks hispaania keelt õppida ei jõudnud, ehteid pole ammu nikerdanud ja lugeda saan ainult veidi enne magama minekut, aeg voolab siin kuidagi eriti kärestikulisel mägijõel..

Trip Osa poolsaarele

Vahepeal on muutunud nii palju, et otsustasin oma baaridaami karjääri Adelantes lõpetada ning hakata vabakutseliseks ränduriks:) Kohe karjääri esimesel päeval oli plaan trippida Osa poolsaarele. Plaan oli, et Kadi võtab hommikul Dominicalist rendiauto, sõidab sellega Ojochali, võtab mind ja Irinat (üks Adelantes pisut pikemalt peatuv eestlane) peale ning siis kihutame Puerto Jimenezesse. Tegelikult selgus hommikul, et Kadi autojuhiload on kehtivuse kaotanud ning talle autot ei anta. Seega hääletasin kiiresti 30km kaugusel olevasse Dominicali ning võtsin rendiauto juhtimise üle. Lisaks selgus, et samal hommikul laseb Oscar Tortuga reserva esimesed, haruldased musta merekilpkonna beebid vabaks, nii et otsustasime hoopis selle ajaloolise sündmuse tunnistajateks olla. Lõpuks kuskil peale 11 saime ikka Osa poole teele asuda. Puerto Jimenez ei asu eriti kaugel, kuskil 80 km aga sõit sinna võttis paar tundi kuna tee oli kohati minema uhutud ja suuri teravaid auke täis, nii et neist andis mööda ukerdada. Võtsime endale soodsaima neljarattaveolise Jimney ja selle vedrustus ei ole mingi luks auto oma. Umbes poole maa peal sai Irina suurest tagapingil rappumisest migreenihoo ning veidi enne pimedat olimegi kohal. Siis kappasime läbi paar hotelli ja leidsime endale pesa mingis suvalises urkas, mis iseenesest oli enam vähem kui välja arvata seda, et meie toas ei olnud sooja vett ja dushi all käisime üle koridori olevas toas. See eest oli meil telekas:) Kuna oli reedeõhtu, siis tahtsime Kadiga linna peale melu minna vaatama aga selgus, et koht ei olegi eriti melukas, kell 10 valitses juba kõikjal vaikus,vaid üksikud ticod koperdasid porilompide vahel ning paadi kail püüdsid kalamehed kala. Käisime ka kalu vaatamas ja meile püüti isegi üks lendkala kinni.Hommikul ärkasime kukekiremise peale, tegime linna peal väikse jalutuskäigu ning hommikusöögi ning asusime 18km kaugusel oleva Matapalo ranna poole teele. 18Km ei tundu eriti palju aga see on tervelt tund loksumist, vahepeal tuli läbi sõita neljast jõest ja esimese hooga sõitsime ka rannast mööda. Igastahes vajusid vihmapilved laiali ja saime tervelt mitu tundi rannas vedeleda, ahve pildistada, üksteist pildistada ja meres vastu kive põlvi lõhkuda. Oli ilus päev:)
Hommikul linnas jalutades üritati meile mingit giidi maha parseldada hinnaga 30 taala nägu, et tee olevat ikka väga paha ja läbi jõgede sõitmiseks ning ranna leidmiseks on giidi vaja. Kangete ida-Euroopa naistena ei neelanud me konksu alla ja pärast seda tee läbimist võin vabalt ise giidi või autojuhi teenust pakkuda, midagi hullu seal küll ei ole. Aga loodus on imekena ja mitu korda tuli tunne nagu sõidaks kuskil suvisel Saaremaal – nii palju lehmi ja heinamaid. Osas olevat selle poolkera kõige mitmekesisem loodus aga vihmametsa me oma tiheda graafiku tõttu kahjuks ei jõudnud. Järgmisel päeval kihutasime Köbö kakaofarmi ning selle farmi külastusega kogutud tarkused panin juba eelmises postituses kirja. Siis järgnes tagasitee, ei tea, kas harjusime aukudega ära või oli tagasisõidetav teepool tõesti parem aga enam ei olnud sugugi paha tee ning keegi seekord migreenihoogu ei saanud. Osa poolsaarel tahaks teine kord ikka ka paar päeva vihmametsas matkata, puumat ja jaaguari oelvat seal reaalne võimalus näha.

Ananassidest, banaanikõverusest ja muust värskest kraamist

Kes mind lähemalt tunnevad, teavad juba, et poes kaupa valides ajan toiduetikettidel näpuga järge suurema tähelepanuga kui keskmine poeklient ja võimalusel eelistan alati igasugust orgaanilist kraami. Tihti tarbitakse endale suisa mürgiseid tooteid teadmatuse tõttu ning et seda teadmatust pisutki vähendada, panen oma uued teadmised ja kogemused krabinal kirja, äkki paneb mõtlema kui poes asju korvi tõstate.
Algul Costa Ricasse tulles ostsin alati poest paar ananassi, ananass on siin oluliselt soodsam kui Eestis, äärmiselt maitsev ja arvasin, et ka väga tervislik, et teen endale suure teene kui iga päev üks toidukord ainult anananassist koosneb. Tervislikkuse kohalt olen aga nüüd korraliku koolituse saanud ja ananassi isu on juba suht nullilähedane, kui kuskilt saaks kätte orgaanilist kraami, siis sööks küll.
Alustama peaks ehk sellest, et Costa Rica on ananasside ekspordilt maailmas teisel kohal. Costa Rica peamised sissetuleku allikad on 1. ökoturism 2. inteli allhanked 3. ananassid 4. banaanind 5. kohv.
Täna sõitsime läbi mägede, kus mäekülgedelt on metsad maha võetud, maa on paksult täis ananassipõlde ning muld nendel põldudel on väetamise tõttu värvi muutnud. Üks orgaaniliselt kasvatatud ananass saab söögiküpseks 1,5 aastaga, väetiseid täistopitud taimed annavad vilju 6-7 kuu tagant ehk siis poole kiiremini. Taimi pritsitakse nii tugevalt, et hiljem seal maal enam metsa ei kasva. Mulle toodi ka näiteid, et kuskil istanduse ääres elavatel koduloomadel tekkisid iseeneslikud abordid ning et uurimisel selgus, et ananasside väetamised on rikkunud joogivee.Tervisekahjustusi esineb inimestel, kes istandustes töötavad aga need faktid vaikitakse kiiresti maha.
Päris õige ananass on tegelikult üsna valget värvi ja selle süda ei ole nii kibe, et su suu katki läheks kui terve vilja ära sööd. Et ananass paistaks aga kaubanduslikult atraktiivsem, on teda aretatud kollasemaks kui see algselt olema peaks. Nii et kallid inimesed kui te järgmine kord käe ananassi järele sirutate, siis mõelge, kas see on ikka aus tegu nii keskkonna kui teie enda keha vastu.
Costa Ricas on pestitsiidide kasutamine reguleerimata ning väidetavalt impordib CR sama palju pestitsiide kui Brasiilia, suuruselt ei saa neid riike ju võrreldagi.
Kunagi visati nalja Euroopa Liidu banaanikõveruse normide üle, liiga väikseid ja kõveraid banaane ei tohtivat EU-sse importida. Ma ei ole seda reeglit küll ise lugenud aga kui see tõesti eksisteerib, siis on pahad omavahel toreda äri püsti pannud, sest õige banaan on väike ja kõverik. Kõik nö. pikad sirged banaanid on töödeldud ja sugugi mitte kasulikest ainetest tulvil.
Tundub, et toiduainete turundus on inimeste tervisele ja keskkonnale ikka korraliku käki kokku keeranud. Suur osa inimesi ju tahabki näha poes läikiva koorega plekkideta õunu, kuldkollaseid sirgeid banaane, kollaseid ananasse ja kollaseid mandariine. Mida kollasem, seda parem. Proovisin üleeile ühes ökofarmis õiget mandariini - need on suured, kuskil pool kilo kaaluvad ja rohelised ning väga maitsvad ja mahlased. Kaubandusse jõuavad aga kollased mandariinid, mis ei ole nende loomulik värvus.
Lisaks puuviljadele ja köögiviljadele on igasuguste ahnete ärimeeste karvane käsi ka shokolaaditööstuse kallal. Kui Euroopas olevat olemas regulatsioon, et shokolaadis peab olema mingi kindel protsent shokolaadi (oli vist vähemalt 25%), siis näiteks kesk-ameerikas seda pole ning vist mitte ka usa-s. Juba varem on siit blogist läbi jooksnud tõsiasi, et shokolaad ei kõlba CR-s süüa, sel on mingi imelik rasvamaitse juures ja sisaldab igasugust sodi. Nüüd Köbö kakaofarmis orgaanilise kasvatusmeetoditega tutvudes, sain teada ka põhjuse. Kuna seadus seda ala siin ei reguleeri, siis asendavad tootjad kakaovõi odava aafrika palmiõliga. Isegi suurtel tootjatel nagu näiteks Krafts, on retseptid piirkondade lõikes erinevad ning samanimeline toode Euroopas ei vasta tootele Kesk-Ameerikas, siin on puhta shokolaadi sisaldus väiksem ja lisatud on hoopis palmiõli.
Kakao kasvatusest veel niipalju, et Lõuna-ja Kesk-Ameerika kakao vilju on tabanud viimasel 10-l aastal mingi seenhaigus, mistõttu suur osa saagist on kõlbmatu. Kui Brasiilia tootis enne ligi 50% maailma kakaoubade vajadusest, siis nüüd on see kõigest 5%. Peamiselt tuleb kakaouba nüüd Aafrikast, Elevandiluu rannikult. See, kuidas orgaaniliselt kasvatatud kakaooast valmib väikses farmis toorshokolaad, oli aga tõeliselt põnev protsess ning kuigi mingi osa sellest protsessist pidavat olema kohutava haisuga, oli see nii huvitav, et tahaks end selleks ajaks farmi tööle möllida:) Tuuri lõpuks saime süüa sellist kooki ja sellist fondüüd, et seda on raske sõnadega kirjeldada. Shokohoolikud, tulge Costa Ricasse ja tehke see ise läbi:-)

Mida ma teen vabadel päevadel..

Vahepeal olid jälle vabad päevad ning pühapäeval otsustasin, et lähen teen lõpuks esimese surfi Dominichalis ära. Kadi kolis vahepeal Dominichali, nii läksingi sain temaga kokku, et minna koos surfama aga võta näpust, suvi ei ole veel Costa Ricasse pärale jõudnud. Juba 10 ajal hommikul tulid esimesed vihmapiisad ning oli lauspilvisus, nii et otsustasime hoopis oma Osa tripi organiseerimisega tegeleda. Nii kui autorendi poole hakkasime jalutama, peatus meie kõrval auto, milles istusid Juan ja Yamil, Adelantes käivad kliendid ning tegid ettepaneku hoopis hilisele hommikusöögile minna. Pura vida, mõtlesime, et autorendiga jõuab hiljem tegeleda ning läksimega sööma. Süües küpsesid aga juba uued plaanid käia ära San Isidros mingit ilusat kohta vaatamas. No poole sõidu ajalt kallas juba nagu oavarrest ja oli selge, et vaatamisväärsustega ei ole eriti mugav tutvuda, nii et pidime minema hoopis mingisse ilusas kohas asuvasse baari. Teel sattusime aga kuhugi külarodeole, kus olid kappavad hobused, üleslöödud kauboid turjal, karussellid ja suhkruvatt..Tegime kohalikus pubis ühed õlled ja kuna mina olin oma pea täie laksuga vastu autokatust ära löönud, siis istusin seal jääkott peas ja ootasin, et tähed silmade eest ära kaoksid. Lahe oli jälgida, kuidas rahvas oli end külapeo jaoks üles löönud. Keset päeva olid ticadel jalas kõrge sääre ja kõrge tikk-kontsaga saapad jalas, ülilühikesed püksid jalas ja täismeik näos. Poistel olid tukad geeliga püsti lükatud ning kauboid olid end üleparfümeerinud:)
Siis kihutasime tagasi, sest mul oli juba kella 5ks kokku lepitud deit Oscariga. Üle kahe kuu esimest korda sain minna oma külas olevasse itaalia restorani õhtustama, sest tavaliselt olin ju õhtuti tööl olnud. Ojochal on paras gringolandia, siin on rohkelt sisserännanute tehtud restorane, mis peaks olema väga head aga ka üsna kallid. No itaalia oma oli täitsa hea ja mõnusa atmosfääriga koht.
Teisipäevaks olin kokku leppinud meil baaris käinud ameeriklasest isa ja pojaga, et nad võtavad mind kaasa oma maa-aladega tutvumisele. Nimelt on nad ühe äripartneriga kahasse ostnud vihmametsa ning rajavad sinna mangostani istandust. Mangostanid kasvavad peamiselt Indoneesias ning Balil reisides jätsid nad mulle sügava mulje oma kesta pärast, nimelt on tegu justkui lillekujulise nikerdusega nende koorel, lisaks ilusale koorele on aga sisu väga vitamiinirikas ja tervislik. Istanduse rajamise juures on positiivne, et metsa ei võeta maha vaid taimed istutatakse teiste puude vahele. Nad kirjeldasid oma eelmist retke oma maadele kui tõelist ekspeditsiooni, kus mets tuli matchetega läbi raiuda ning rippuda enam vähem puu juurikate küljes, et edasi liikuda. Olin valmis korralikuks rüseluseks metsas aga tegelikult jooksis mäeküljel väike savine rajake ja minu jaoks polnud seal midagi hullu. Kõige lahedam oli laskuda paduvihmas mööda järsakut alla joa juurde ja pärast mööda juurikaid uuesti üles ronida. Tundsin, kuidas irve on näol ja suu kõrvuni, ei libisenud mu ex-valged tennised ega häirinud vihm, nii äge oli! Kummalisel kombel libastusid teised mudas ja kukkusid ja mina nagu lendasin sealt läbi, täielik dzungliloom võiks must saada:) Nägin lõpuks ka ära paljukardetud kõige mürgisema mao tercapelo. Pidasime just joogipausi kui silmasin äkki 1,5 meetri pikkust madu mäeküljel vaikselt minema libisemas. Imelikul kombel ei tundunudki väga hirmus, suht külmaks jättis, ei tea kas asi oli selles, et polnud üksi vaid 3 meesterahvaga, kes olid varustatud machetedega. Lisaks nägime veel rohelise musta kirjut konna ning ahvi ning kuulsime, kuidas möiraahvid mürgeldasid. Tripi lõpetuseks käisime mägibasseinides ujumas ja peale 5 tunnist matkamist olin ikka suht mudane ja kutu. Tegin poole tunnise uinaku ja läksin meie Tortugera randa kilpkonna patrulli. Hooajal patrullitakse iga öö, et tabada randa tulnud suured merikilpkonnad ja võtta kaitse alla nende munad. Patrullisin koos Oscariga kella poole kahest öösel kuni neljani aga kilkonni kahjuks ei näinud. Nii kompensatsiooniks aga nautisin täiskuu valgel rannal jalutamist ja nägin 5 korda tähte langemas. See-eest hommikul sain jälle pisikesi kilkonnabeebisid merre lasta:)

Panama City

Panama City olevat Kesk-Ameerika kõige glamuursem ja metropoliitsem linn. Vanalinn, Casco Viejo, kus oli meie esimene hostel, oli ülimalt äge koloniaalstiilis väikesel poolsaarel asuv linnaosa. Paljudel majadel oli püsti ainult fassaad aga see eest ilus fassaad. Kuna oli pühapäev, siis oli rahvas kodus ning avatud akendest ja hoovidest kõlasid salsa ja bachata rütmid. Papid ja mammad istusid tänavaserval ja puhusid juttu. Atmosfäär oli mega lahe ja üle hulga aja tundsin, kuidas käsi pidevalt kaamera järele haarab. Casco Viejost paistis ilusti kätte ka city ameerikalike kõrghoonetega ning ameerika sild.
Esimese hooga hostelit otsides hakkasin jalutama valele poole, vaatasin küll, et tänavad on imelikult tühjad ja kuidagi kõhe tunne tekib ning lõpuks ütles mulle üks tänaval olev paarike, et kuule sa lähed täitsa valele poolele ja nii suure kotiga ei tohiks sinna üldse minna. Muutsin siis suunda, leidsin hosteli ilusti üles ja seal seinal oli linnaosa pilt ning tänavale, kus mina olin jalutanud, oli suurelt kirjutatud DANGEROUS. Tegelikult Oscari sõbrad, kes citys elavad, ütlesid, et kogu vanalinn on ikka öösel väga ohtlik ja seal jalutada ei tohiks:) Nii me siis käisime lähedal asuvas lahedas itaalia restoranis ning järgmisel hommikul kolisime citysse, kus oli oluliste mugavustega väga armas hotellike. Tegelikult oli kolimise põhjuseks see, et hotell oli ikka päris kräpp ja lisaks ei olnud meie toas akent. Õigemini oli küll mingi luuk aga sellest välja ei näinud ja see asus kuskil lae all. See fakt iseenesest ei häirinudki esialgu aga üsna otsustavaks sai see moment kui lebad voodil ja järsku avaneb üleval luuk ja inimesed passivad sisse:)
Panama City "must" asi tundus Panama kanali külastus. Nägime selle nimel vaeva ja maksime kogu lõbu eest kenakese summa aga kellegil teisel ma seda küll vaatama ei soovita minna. See pole tõesti midagi erilist ning rahvast oli nii murdu, et peaaegu võimatu oli midagi normaalselt näha. LIsaks võttis taksosõit sinna ja tagasi üle tunni ning 30 taala, mis on kohalikus mõistes ikka päris suur raha.
Kuna shoppamine on seal teine oluline atraktsioon kuna Panamas on asjad väga soodsad, siis läks suur osa ajast shopping mallis kappamisele. Kuna ma olin kannatlik kaaslane, siis veetsin suure osa ajast Oscarit huvitanud poodides ehk meeste riiete poodides, nii et õnneks mind ostuhullus ei tabanud. Viimasel päeval ostsin endale ilusa punase olympuse veekindla kaamera, mille üle mul on hullult hea meel.
Ehk siis kokkuvõtvalt Panama Cityst - tore oli aga linn kui selline mingit sügavat muljet ei avaldanud ning uuesti sinna ei kipu. Küll aga tahaks vaadata üle Panama kariibi mere poolse ranniku ja mõned saared.

Sõit Panamasse

Reedel oli meil suur Adelante sünnipäeva pidu. Töötasime Nikkiga baaris ja janust rahvast oli murdu, nii et baaris oli hüper kiire, segasime kokteile mitmel käel ja õllekapp joodi peaaegu tilgatumaks. Kell 4 öösel varisesin voodisse ja 3 tundi hiljem pakkisin seljakoti, et minna tee peale hääletama, et sõita Panama piirile ja võtta sealt buss Panama Citysse. Kuna bussiliiklus on siin suht harv ja hommikul läks ainult kell 5 buss, siis otsustasin ikkagi hääletamise kasuks. Olin just koti selga tirinud kui oma toast astus välja Eric, kes on meie klient ja jäi ööseks hotelli. Tal olevat piiri ääres farm ja kuna ta pidi nagunii samas suunas sõitma, siis viskas ta mind ilusti kiirest piirilinna Paso canoasse. Kõik sisserännanud, kes siin ilma elamisloata elavad, käivad vähemalt 3 kuu tagant korra Panamas kuna Costa Rica migratsioonireeglite järgi võid olla riigis järjest kuni 90 päeva, siis peab olema vähemalt 72 tundi väljas, et uuesti siseneda. Nii Panamasse kui Costa Ricasse sisenemiseks peab olema ette näidata riigist väljuv lennupilet. Loomulikult ei osta keegi iga 3 kuu tagant endale piletit, see on siis igaühe fantaasia, kuidas endale selline paber organiseerida. Viimasel ajal olevat sagenenud juhud, kus pileti olemasolu telefoni teel lennufirmas kontrollitakse. Õnneks on see ikkagi päris harv juhus. No arvestades kõiki neid asjaolusid, ma natuke pabistasin. Kõigepealt seisin ühes putkas pikas sabas, et saada CR-st väljumise tempel, see tuli lihtsalt seismise vaevaga. Seejärel jalutasin läbi tax free ostutänava Panama migratsiooniputkasse, kus lookles juba pikk saba. Kui minu kord oli juba peaaegu käes, tuli kõrvale putkasse uus vunts ja kutsus mind. Kuna vuntsidega ametnikud on tavaliselt karmimad, siis mõtlesin, et nüüd pean hakkama jaurama aga sain oma Panama templi imekiiresti kätte lubades juba 20 detsembril sealt lahkuda. Piiripunkti juures ootas juba väikebuss, mis paari taala eest Davidi sõidutas. Bussis oli asjapulk, kes siis inimesi peale kutsus, neile koha ette näitas ja raha korjas. Midagi nende tegelaste sarnast, kelle keskerakond Tallinna ühistransporti paigutas, ainult Panama versioon oli oluliselt aktiivsem ja organiseerimisvõimelisem. LIsaks meenutas tüüp oma maneeridelt ja kõnelt Marko Levo Ladina-Ameerika versiooni. Kahjuks oli kaamera koos seljakotiga pakiruumis, nii et tõestusmaterjal puudub aga no ausalt nii sarnane, et lausa naerma ajas:) Davidist võtsin siis bussi, mis mind 7 tunniga Panama Citysse viis.
Panama Citys pidin ühe öö üksi olema ja järgmisel päeval kohtuma oma sõbra Oscariga, kes läks sinna konverentsile. Olin endale bookinud viimasel hetkel mingi suvalise hosteli naiste dormi, hostel oli suht vaikne ja tuba inimestest tühi. Just kui olin end magana sättimas ja särki seljast võtmas, astus tuppa mees mis mees ja läks tähtsa näoga voodi juurde, kus juba tema asjad vist ees vedelesid. Esimese hooga mõtlesin, et ajasin bookides midagi sassi aga toa ukse peal oli suurelt silt "Girls". Anyway, ei hakanud rohkem uurima, et äkki tal soovahetus pooleli vm. kobisin kiirelt magama. Hosteli köögiseinale oli suurelt kirjutatud PANCAKES at 7am-9am, mis lubas mul loota maitsvat hommikusööki aga võta näpust. Kell 8 kööki minnes polnud seal isegi mitte ärasöödud pannkookide lõhna. Uurisin siis mingilt asjapuilgalt, et kus on paljulubatud pannkoogid, peale võikest arupidamist mingi pahura prouaga vastati lihtsalt, et pannkooke ei ole, täna on hommikusöögiks kohvi:) Kuna maaelu on mind suhteliselt rahulikuks muutnud, siis ma isegi ei ärritunud, võtsin oma koti ja läksin hommikusööki otsima ning kolisin sellesse hostelisse, mille olime endale Panama City vanalinnas võtnud.

Koskede päev

Sel teisipäeval (nö. viimane vaba teisipäev, edaspidi töötame hooaja graafiku järgi, ehk siis 2 päeva nädalas aga siis juba 12st alates kuni ööni) otsustasime Kadiga minna matkama ühe kose juurde, mida soovitasid mulle ühed ameerika turistid.
Eelmine nädal saime juurde ühe toreda ameeriklasest sõbra, kes CR-s elab, nimetagem teda siinkohal lihtsalt Zorroks (Ei ole otseselt seotud sellenimelise kangelase välimuse või käitumisega kuigi ta on meid paar korda suurest vihmast päästnud ja hobuse asemel küll autoga koju toimetanud.) Kutsusime ka Zorrot kaasa ning selgus, et ta elab sellele kosele suhteliselt lähedal. Leppisime siis kohtumise kokku ja hommikul sõitsime sutsti häälega stardipunkti ning asusime teele. Koseni oli 6km, teine samapalju tagasi, valdav osa inimesi pidavat seda hobustega tegema. Tee oli super - järsust mäest alla, imelised vaated, hobuste poolt mülkaks tallutud tee, liinulaul ja rohkelt veesulinat. Veidi pärast seda kui olin soovi avaldanud ka mingeid loomi näha, tahtis meid mingi hullunud koer nahka pista aga lasime oma häälepaelad täiesti instinktiivselt nii kõvasti ja kiledalt valla, et koer hüppar ehmunult eemale ja lõksutas ainult eemal hambaid. Sääred jäid endiselt siredaks ja koera kõht tühjaks, siis nägime veel lehmi ja paari sisalikku. 6 kiltsa oli meie jaoks käkitegu, kohale jõudsime samal ajal kui mingi grupp hobustega. Kose all sai ujuda ja köitega mööda kaljut üles ronida ning sealt alla hüpata. Kadi sooritas ka aplausi väärt hüppe, mina otsustasin pigem pildistamisega tegeleda, sest vettehüpped ei ole minu lemmikala. Väike piknik kose kõrval ning asusime tagasiteele. Poole tee peal tegime veel mägijões väikse näkki ujumise ning siis algas tõus..Sealt kust oled alla roninud, tuleb ju tagasipääsemiseks ka üles ronida. Jutt jäi vaikselt soiku, kostis ainult hingeldamist, ähkimist ja puhkimist ning tundsid, kuidas kogu muskulatuur koormuse käes kiunus. Sellegipoolest mõnus oli, nii et tatsasime edasi Zorro juurde, kelle avatud köögist paistis üle mägede Vaikne ookean. Selgus, et soovi korral saaksime seda maja varsti valvata, nii et eks näis, mida ma teile varsti raporteerin:)
Täna ehk kolmapäeval selgus, et mul on jälle vaba päev, nii et maandusin jälle Dominichalis ja uurisime Zorroga surfi võimalusi, ühel päeval ma ikka võtan selle laua ja vaatan, kas mäletan midagi aasta tagusest õpetusest.
Vot selline on siis kiire ülevaade viimastest päevadest, laupäeva hommikul aga kiirustan piirile, et sõita Panama Citysse!

Üks teisipäev

Minult on küsitud, et miks nii vähe kirjutan aga tegelikult ei ole lihtsalt millestki iga nädal kirjutada. Elu veereb siin vaikselt, käin ujumas, vedelen võrkkiiges, toimetan netis ja vahel kohtun toredate inimestega. Pura Vida argipäev:)
Eile oli jälle vaba päev ja läksime koos uue tüdruku Kadi-Riiniga trippima. Võtsime rendika ja sõitsime läbi lähedal asuva Dominichali linnakese San Isidro poole. San Isidro on linn mägedes, kus aeg ajalt rahvas ostkemas käib ning San Isidro külje all on ka Costa Rica kõrgeim tipp Chirripo. Tee sinna on lahedalt käänuline ja mägine ning iga väikse maa tagant stoppasime, et pilte klõpsida. Käisime ka mingis mini zoos, kus olid puuri pandud näidiseksemplarid kõigist siinkandis elutsevatest madudest, sisalikest, krokudest, kilpkonnadest jms. Ausalt öeldes oli madusid puuris päris raske üles leida, mõni neist kükitas kuskil puutüvede vahel nii et vahtisime tükk aega, enne kui tegelast märkasime.
San Isidros midagi erilist polnud aga mulle see linn meeldis, miski vibe seal oli äge. Võib-olla on asi selles, et ma pole ammu linnas käinud:) Tahtsime algul Chirripo loodusparki ka lähemalt kaeda aga päev sai enne otsa, nii et kimasime tagasi Dominichali ja võtsime õhtuks ühe piraka lobsteri. Baaris käis parasjagu salsa ja bachata õppimine ning pärast sain ühe kohaliku tantsulõviga oma salsa ja bachata oskuselt tolmu maha pühkida. Ja mitte ainult, kuna Kadi ja tantsulõvi ameeriklasest sõber neid samme ei osanud, siis saime kätt proovida ka õpetamisega:) Igastahes õhtu lõppes rannas tähistaeva all veini tinistades ja lainemüha kuulates. Hommikuks oli aga plaan, et enne kui auto ära anname, näitan Kadile Ballena beachi, mis on minu üks lemmikuid siin. Mõeldud tehtud, nautisime veidi hommikuseid rannamõnusid ja hüppasime autosse, et see õigeks ajaks tagasi viia..Ups, i did it again:) Mõtlesin, et tagurdan pisut ja ei näinud, et paremal pool oli sügav kraav..auto rippus nii 1 cm kaugusel kraavist savisel ja mudasel pinnal, põhi vastu maad..esimesed 30 sekundit ma ainult ropendasin, siis hakkasime lähedal asuvaid puupalke kraavi veeretama, et rattale mingitki tuge saada..sellest eriti abi ei olnud, sest palgid olid suured ja rasked ja vajusid vette tagasi..Lõpuks jooksin abi otsima kõrval olevast kämpast. Õnneks oli kohal inglise keelt kõnelev omanik, pealegi meesterahvas. Mees tuli ja ütles, et oh see pole hullu, lükkas pisut kapotist ja tagurdasingi ilma kraavi sõitmata välja! Huuh see oli alles kergendus:) Hüppasin nagu mudatont autosse ja Uvita poole minema:) Siin on veel see huvitav asi, et maanteele väljasõidud ei ole tehtud mingi lisarajaga ning kui kõrvaltee tuleb mäest üles, siis tihtipeale ei ole võimalik järsu tee ja libeduse tõttu seisma jääda, st. seisma saab jääda küll aga siis ei suuda auto end enam üles vinnata vaid tuleb alla tagasi tagurdada ja uuesti hooga tulla. Just selline teeots oli ka seal, nii et lisaks kraavis müttamisele kiunus auto käes mis kole kui lõpuks asfalti peale välja jõudis.. Lõpp hea kõik hea, avastasin, et mu sõrmenukid on verised ja marraskil ning põlved ka aga auto jäi õnneks terveks nii et on lootust, et rendivad mulle teinekordki:)
Ah jaa tegime endale San Isidros kohalikud mobiilinumbrid, Movistari prepaid kaardi. Selleks, et kaart aktiveerida, tuli helistada kõnekeskusesse ja öelda oma nimi ja passinumbri ning siis lubati pärastlõunaks aktiveerida. Olime üliõnnelikud, et nüüd saame oma numbreid anda ja kõik uued sõbrad võivad meile helistada:) Ei tea, kas asi on Movistaris või ei sobinud neile minu passinumber aga siiani see kaart aktiivne ei ole ja nüüd avastasin, et meie elukohas pole sel ka levi..Nii et ei saa enam ka kõnekeskusesse helistada, pean tegema väljasõidu levipiirkonda:) Pura vida!

Põnevad inimesed

Hotellis ja restoranis töötamise pluss on see, et aeg ajalt satub siia väga põnevaid inimesi, keda niisama ilmselt ei kohtaks. Eile kui sadas nagu oavarrest ilmus läbi vihma meie restorani läbimärg iirlane (Tony Mangan), kes on otsustanud ümber maailma joosta. Väga põnev ja julge projekt. Üks meie klient sai sellest niimoodi inspiratsiooni, et otsustas täna hommikul veidi aega temaga koos joosta. Mina jooksma ei kippunud, kokkasin talle korraliku hommikusöögi ning saatsime heade soovidega teele. Kel huvi selle kohta rohkem lugeda saab seda teha siit: http://www.theworldjog.com/

Väike update..

Olen siin kurtnud, et hirmus vähe olen saanud ringi vaadata, sest praegu olen peaaegu kõik õhtud baaris tööl, ainult teisipäev vaba. Nii ongi, et hakkan juba väga rahutuks muutuma.. Hädaldasin siin ühele tüübile, kes töötab konkureerivad hotellis ja käib meil aeg ajalt rummikoolat joomas, et tahaks hirmsasti Corcovadot minna kaema (Corcovado on siin lähedal asuv suur loodsukaitseala, mis on Costa Ricas üks metsikumaid ja seal võib väga hea õnne korral ka jaaguari ja puumat näha). Kutt lubas siis uurida ja helistaski järgmine päev, et asi orgunnitud. Viskas mind varahommikul ise autoga Sierpesse ja sealt läks ühepäevane tuur. Kõigepealt sõitsime paadiga mööda Sierpe jõge. Sierpe tähendab madu ja mao kombel see roheliste metsade vahel jonkleski. Ausalt öeldes tunne oli nagu Amazoonase lisajõgedel sõites - mangroovi salud, lisaks veel kaunid mäed taustaks. Lõpuks jõudis jõgi ookeanini välja ja sai ka tunnike korralikus laines kõikuda. Vahepeal vilgutasid delfiinid ja vaalad oma selgasid ja siis pääsesime San Pedro stationis maha ning matkasime umbes 3 tunnikest. Möiraahvid olid meid kohe tee otsas ootamas. Muideks möiraahvid elavad kogukonnas, kus üks alfaisane on kunn 4 aastat nagu inimestel tavaliselt presidendidki. Siis tuleb uus alfa ja toimub võitlus. Kui uus isane võitluse võidab, tapab ta eelmise isase pojad 2 nädala jooksul ja võtab ahvi haaremi üle ning teeb uued pojad.
Rannas nägime ka krokodilli, kes ehmatas ja merre jooksis. No ja nipet näpet tegelasi veel, keda saab näha facebookis piltidelt.
Aga täna lähen esimest korda peole, ladys night on ka siin kolmapäeviti:)

Igatsusest

Sel reedel saab kuu aega täis Eestist lahkumisest. Kas ja kui siis mille või kelle järele vahepeal igatsenud olen?
Uskumatu aga koduigatsust olen tundnud küll juba esimeste nädalate jooksul - igatsesin sellise kuldse ja karge päiksepaistelise sügise järele ja oma kodu soojude järele. Panin selle väsimuse arvele nagu Roosa päevikus soovitas:) Siis olen igatsenud selliste mõnusate olemiste järele, mis sõpradega vahel aset leiavad ning muidugi ka oma pere järele. Ja siis...ei ole järgmiseks must leib või hapukoor, mkm. Ma igatsen mõruda 70% kakaod sisaldava korraliku puhta Laima või Kalevi shokolaadi järele. Olen proovinud igasuguseid variante aga tavapoes mingit korralikku soksi ei müüda, igasugust soga topitakse sisse ja kõik on piimakad, mis mulle ei maitse. Õnneks on kuskil olemas kohvi ja kakaoistandused, kust on lootust millalgi oma varusid tekitada:)

Teisipäev Manuel Antonios

Eile rentisime nelja peale auto ja kihutasime siit umbes 70 km kaugusel olevasse Manuel Antoniosse, mis on selline suuremat sorti turistilõks. Hirmsasti kiidetakse seda randa ja loodusparki, kus lubatakse 3 sorti ahve ja muid loomi ka. Teised olid juba loodusparis käinud, nii võtsin selle üksi ette. Värava taga oli giidide parv, kes küsisid sellise pick up line nagu, kas te olete siin enne käinud. Lihtne vastus "ja", hoidis kõik agendid eemal ja sain ilma kauplemata end parki sahmerdada. Algul tabas mind kohe pettumus.. Metsa alla oli tehtud lai tee, kus siis käisid nii umbes 5-6 kaupa inimesed, kes lobisesid valju häälselt ja veel kõige valjemini rääkisid giidid. Umbes iga 2 meetri järel üks grupike. Praegu on low season ja veel teisipäev, ei taha ette kujutada, mis toimub kõrghooajal - ilmselt näeb see välja nagu Tallinna loomaaed lastekaitsepäeval. Üks meie küla gringo mainis meile enne, et sinna parki imporditakse loomi sisse, et sellele turistide parvele ei pea paljud vastu. Algul arvasin, et tegemist on mingi skeptikuga, aga koha peal tekkis mul ka kahtlus, et mingit sorti dressuuriga siin tegemist on, sest loomad passivad ilusti julgelt tee ääres ja seda muret pole, et keegi inimesi pelgaks väga ja möla peale minema jookseks.
Minu suhteliselt negatiivset esmamuljet parandas üks 1,4 kilomeetrine matkarada, mis läks täiesti metsa sees mäest üles ja alla ja kus sain olla mõnusas vaikuses, mida katkestasid ainult möiraahvide häälitsused ja eemalt kostev ookeani müra, teekonnal nägin 2 inimest ja 3 looma:) Ja loomulikult olid pargis superilusad rannad. Kes aga tahab nö. wildlife spottingut teha, see peaks valima mõne teise koha.
Muidu on MA selline väike küla paljude restoranide ja hotellidega ning suveniiri ja hilbulettidega. Ma ei ostnud jälle mitte midagi, aga täna juba natuke kahetsesin seda.

Panama shopping

Teisipäeval käisime Nikki, Jana ja Mardiga Panama piirilinnas shoppamas. Saabuva Halloweeni peo jaoks oli stuffi vaja ja mina tahtsin lihtsalt oma silmaga selle koha üle vaadata. Sõit sinna võttis peaaegu kaks tundi, sees maanteele olid tekkinud tohutu suured augud, isegi hullemad kui Telliskivi tänaval kevadeti. Aukudest mööda nikerdamiseks tuli peaaegu seisma jääda, lisaks kooberdasid tee peal rekkad ja vingerdasid aukudest mööda ilma suunda näitamata ja teisi liiklejaid tähele panemata. Sõitsime mööda küladest, mis alles eelmine nädal olid vee all, nüüd olid neil hoovides mudaväljad. Hoolimata üleujutustest ei ehita ticod miskipärast maju vaiade otsa vaid täiesti maa peale, nii et kui ujutab, siis ujub neil maja seest ka.
Paso Canoas oli nagu suur kadakaturg. Terve tänavajagu igasugust träna. Kuna ma olin omal kaela ka kangeks maganud ja sain pead pöörata ainult ühele poole, siis ma eriti midagi põnevat ei leidnud ja nii oli end üsna lihtne vaos hoida. Ei ühtegi kleiti ega muud hilpu! Ostsin ainult uued ipanema plätud, mis maksid siin 2 korda vähem kui Brasiilias ning siis sellised mõnusad kummitallaga riidesussid, millega saab surfata ilma ogalike otsa end naelutamata. Laural oleks muidugi raskeks läinud, selliseid lõpetamiseks ostetud papusid, ainult et kärtspunaseid jm ägedaid oli siin 17 dollari eest! Eestis maksid need vist 50 eurot.. Ühesõnaga, kellele palka makstakse ja kohver ratastega, sellel oleks seal tegemist küll:)

Hirmude ületamisest

Selleks, et pääseda lähimasse randa, pean jalutama umbes kilomeetri. Pool maad maantee äärt pidi, mis muidu oleks ok aga mööda seda teed sõidavad hiiglaslikud rekkad. Tihtipeale nad vilgutavad tuledega ja sõidavad suure kaarega mööda aga mitte alati. Ning siis kui nad sõidavad täie hooga mööda on eriti jube tunne, väikseid kive lendab mööda su jalasääri, õhupahvak on selline nagu tahaks sind teelt minema pühkida ja Chill (hotelli koer), kes minuga tihti kaasa jalutab poeb ka, kas kraavi või minu säärte varju peitu. No mina kraavi ei saa pugeda, seal võib veel hullemaid elukaid olla kui need metallist mürakad.
Teine pool teekonda läheb mööda savist metsavahe teed. See oleks kuival ajal väga ok, vahest näen tee ääres iguaane jms. aga viimane lõik teest on sellise savise läbipaistmatu veel all. Läbi pole sealt mõtet minna, sest vajud mudasse ja no pole eriti mõnus kuskil piimakohvis põlvist saadik sees solgerdada. Jalutajatel on võimalus minna ringiga mööda heinamaad. Iseenesest pole sellel rajakesel viga midagi aga kuna mul on tohutu hirm madude ees, siis seisan alati veidi aega tee otsas ja üritan tee silmadega "üle skännida". Tunnen iga kord kuidas pulss tõuseb ja süda peksab kui ma sealt läbi lähen, siiani pole seal ühtegi madu õnneks olnud aga neid olevat nähtud. Üks hullemaid siinkandis elutsevaid tegelasi on Buchmaster, kellega kokkupuude ei pruugi õnnelikult lõppeda. Kuna isu rannas jalutada ja ookeanis ujuda on ka väga suur, siis tegelen siin hirmude ületamisega iga päev:)
Targemad juba lohutasid, et maod praegu sellise külmaga tõenäoliselt kuskil tee peal ei vedele, pigem tulevad nad majade juurde sooja.. Lihtsad reeglid igapäeva eluks on a) alati vaadata, kuhu sa astud või kuhu sa paned oma käe b)enne riiete selga panemist need läbi raputada ja veenduda, et keegi pole sinna pugenud c)madalas vees käies jalgu lohistada mööda põhja (nt. et mitte astelrai otsa astuda) d)kui liigud pimedas, siis kasuta alati taskulampi.
Looduse liigirikkus on küll tore asi, hommikuti imetelen, kuidas koolibrid lillede peal lendavad, paraku on aga maailmas asjad tasakaalus, nii et pead nägema ka seda, mida ei tahaks näha.

Lühiülevaade..

Eile sain lõpuks baarileti taga ka veidi tempot teha, sest toimus Gregi (pool aastast siin elav kanadalane) lahkumispidu. Greg plaanis olla algul detsembrini aga siis tüdines vihmast ning otsustas ikkagi varem koju minna. Greg istus meil baaris kui saabus ootamatult terve punt janust rahvast teda "ära saatma". Tequila ja rumm voolas ojadena, paljaste ülakehadega prantsuse mehed tantsisid postitantsu ja nii mõnelgi on täna ilmselt üsna raske hommik.
Kui pidutsemise tavadest lähemalt rääkida, siis alkoholi juuakse palju ja tihti, st iga päev. Suitsetavad praktilised kõik ja palju s.t. koguaeg, ma olen siin baaris peale enda näinud ühte ticot ja ühte turisti, kes ei suitseta. Lisaks tavalisele sigaretile on üsna tavaline tõmmata kanepit ja kuuldavasti ka kokat. Kraami pidavat kätte saama kergelt ja on üsna tavaline,e t peale paari shotti rullib mõni klient laua taga endale ka jointi. Narkootikumid ei ole siin legaalsed ja ka politsei pidavat aeg ajalt autosid läbi otsima aga ilmselt siis on isu suurem kui vanglasse sattumise hirm. Ühesõnaga, minu paar klaasi veini paar korda kuus on täiskarsklus Costa Rica mõistes.
Täna toimub meie plaanipärane pidu, nii et saan terve öö kokse segada.

Sündimise ime!

Üks minu reisi to-do listis olevatest asjadest oli kilpkonnade munemise ja beebide merre rändamise nägemine. Praegu ongi munemise periood Vaikse ookeani rannikul ja kuna selgus, et Rita tunneb kohalikku, kes kilpkonnade kaitsmisega tegeleb, siis olin otsustanud talle helistada. Ei jõudnudki veel helistada kui Oscar, siis troopikale spetsialiseerunud bioloog, meie baari astus. Mõttejõud on ikka imeline!:) Leppisin Oscariga hommikuks kohtumise kokku, sest ta oli lahkesti nõus meile näitama, kuidas kilpkonnasid merre lastakse. Hommikul kell 7 olime platsis, vihma kallas mis kole aga kilpkonnadele pidavatki vihm meeldima. Läksime randa ja seal olid eraldi aias eraldatud nii öelda pesakonnad. Asi käib nii, et nad patrullivad ööd läbi rannas ja kui leiavad kilpkonna pesakonna, siis tuuakse munad reservuaari, kus kaevatakse samasugune auk nagu kilpkonn seda teeb, umbes pool meetrit sügav, ning pannakse munad sinna. Loomulikult käib selle kohta täpne arvepidamine. Üks pesakond haudub keskmiselt 15 päeva, soojaga kiiremini, praeguste jahedatre ilmadega läheb paar päeva kauem. Üldjuhul (ja looduses) kaevavad pisikesed kilpkonna beebid peale koorumist end ise liiva peale ning siis jagub neil jõudu 48 tunniks, et jõuda merre ja uut toitu saada. Seekord oli aga aeg juba mitu päeva üle ning Oscar kaevas nad ise liivast välja. Kokku oli seal umbes 50 kilpkonna pojakest, nad mõõdeti ja kaaluti üle (üks poeg kaalus umbes 20 grammi) ja pandi siis ämbrisse. Siis oodatakse kuniks nad on jõudu kogunud ja rahmeldavad ning ronivad aktiivselt ringi. Siis võetakse ämbrid ja pannakse mere kaldal pikali, et kilpkonnad saaks välja ronida ja järgida looduse kutset. Kõik ei leidnud kohe õiget suunda üles, neid saime ise õigele poole aidata ning valvasime kuniks kõik olid merele ujunud. Umbes tuhandest 1 kilpkonn jääb elama ning kasvab suureks..
See oli nii äge kogemus, et võttis kohe huilgama! Fantastiline! Kurb on see, et inimesed on kilkonnadele ühed suurimad vaenlased. Nende munad on nii hinnas, et kohalikud käivad neid mune korjamas ja söövad neid, Costa-Ricas võivad nad selle eest 3 aastaks vangi minna aga sellest hoolimata on neid munade vargaid omajagu. San Joses on kesklinnas tegutsev baar, kust pidi isegi neid mune osta saama, seda väitis mulle too usa pensionär... Suured kilkonnad kiibistatakse ja neid jälgitakse ning uuritakse, beebidele kiipe ei panda.

Vihmaperiood ja muud mured

Viies päev Costa Ricas. Ma ei ole ajavahega ikka veel kohanenud. Ei uskunud, et sellega nii kaua läheb. Ok, kell 7 õhtul pole enam magama läinud aga kell 9 vajun juba raudselt voodisse, reede õhtul punnitasin peo pärast 11-ni ja siis jäin sekundiga magama, hoolimata sellest, et minu tuba oli dj puldi peal ja pidu oli täies hoos. Hommikuti tõusen seetõttu jätkuvalt kell 6 ja päevad lähevad nii, et ajataju puudub täielikult.
Vihma sajab peaaegu koguaeg ja palju, esimestel päevadel nägin ikka päikest ka ja sain ringi liikuda aga eile lahistas päev otsa lakkamatult sadada, alles õhtul kui magama läksin jäi vihmasabin järgi aga täna hommikul on taevas jälle tinahall ja loomulikult sajab. Seetõttu on kõik väga niiske, alustades riietest ja lõpetades raamatutega. Hästi ei mõjuvat see ka elektroonikale, õnneks kingiti mulle lahkumise puhul telefonile niiskuskindel kott, nii et vähemalt telefon peaks jääma töökorda.
Igasuguseid putukaid ja mutukaid on kõvasti. Kui muidu pole sääskedega eriti kokku puutunud, siis täna öösel kuulsin tuttavat tüütut pininat ja oh imet, hommikul ei saanud ühte luuki hästi lahti teha. LIsaks olen üle kere sääsepunne täis. Kui päike loojub, saabuvad tavaliselt sellised pisikesed sipelgate moodi tegelased, kes ka naksavad aga neist pole siiani suuremaid märke maha jäänud, korraks sügeleb ja ongi kõik. Siis oli mul üleeile toas skorpion. Kõbistas mööda põrandat ringi, esimese hooga ründasin teda barbari moel plätuga aga see rünnak ebaõnnestus, siis andsin verbaalse käskluse minu toast udu tõmmata ja seda ta ka tegi. Tegelikult ei pidavat need skorpionid eriti mürgised olema, umbes nagu suuremat sorti herilased Eestis.
Õhtuti uinun igasuguste mutukate, gekode jms loodushäälte peale ja näiteks täna hommikul häälitses akna taga suure oranzi nokaga toukan.

7 kuuks pistik välja - esimene päev

Jõudsin peale 36 tunnist lennujaamades ja lennukites passimist lõpuks kohale. Hoopis imelikum oli tulla kui tavaliselt puhkuse reisile st. vaatasin juba lennukiaknast sellise pilguga, et ah see siis ongi see minu vahepealne kodumaa. Erilist ärevust ei olnud ja mõnus tunne on, et ei pea kiirustama. Lühikeste puhkuste ajal on alati nagu ora tagumikus, et ei või niisama passida ja oodata, tuleb teha ja näha võimalikult palju.
Läksin San Jose peale jalutama, et vaadata ära paar vaatamisväärsust ning osta homseks bussipilet Ojocholi. Lisaks vaatamisväärsustele kohtusin 2 ameeriklasega (nad ei olnud koos, vaid tulid minuga ise juttu ajama nii poole tunniste vahedega. Esimene oli David, pensionär, ütles, et ma ei usuks kui vana ta on aga minu meelest nägi ta ikka päris vana välja, ma ei tea mis ta siis tegelikult oli, päris 100 täis või. Aga jutukas oli, umbes 20 minuti pärast teadsin ma millistes hammastes tal augud on ja kuidas ta neid Costa Ricas parandamas käib ning kui odav lõbu see ameeriklastele on. Lisaks sain teada, kus ta elab, kus ta on reisinud, kuhu plaanib reisida ning millised naised talle meeldivad. Tema ei saanud minu kohta peale nime midagi teada:)
Jalutasin paar blokki edasi ja kõpsti tuli kaardi uurimisele abi pakkuma järgmine vanem härra, Robert. Ka tema oli Costa Ricas hamba parandamise reisil. Tema rääkis ilusti hispaania keelt ja oli rõõmsasti nõus minuga kõmpima bussijaama kuhu ma ausalt öeldes üksi poleks julgenudki minna.Terve tee kuulsin muidugi lugusid hammastest ning sekka ka nüansse ameerika ja costa rica ajaloost.
Vot niisugune päev siis ameeriklaste ja nende hammastega:) Vähemalt saan aru, et hambaravi kvaliteedi pärast ei pea siin väga muretsema, ameeriklased on rahul, peaks meie ka olema.

Reisi teine pool..

Peale Buziost suundusin Saquaremasse, mis on Brasiilia parim surfikoht. Kahjuks tervitas mind surfikoht vihmaga ning lained olid nii teravad, et esimene päev ei surfanud keegi, teisel päeval ikka mõned surfarid olid aga mina oma algaja oskustega ei julgenud vette minna. Pealegi ei olnud seal käepärast surfilaenutust, nii et rentisin minu toakaaslase sakslasest Tomiga hoopis jalgrattad ja sõitsime ratastega niisama küla vahel ringi. Saquaremast plaanisin ka raftingule minna aga ka see ei õnnestunud. Hosteli omanik Jose ütles, et selleks tuleks 3 tundi autoga sõita ning selleks ei olnud mul tahtmist. Kahju, sest rafting oleks andnud pisut vürtsi juurde, tahtsin seekord lebo asemel rohkem actionit. Saquaremasse jäin kaheks päevaks, siis sõitsin Riosse ning sealt lendasin kohe edasi Sao Paulosse. Rio bussijaamas oli juba korralik karnevali meeleolu, vastas olid karnevalitsikid, kes kinkisid karnevali pakikese kondoomide ja maskiga:) Liiklusummikud olid igal pool ja isegi lennujaam oli hullult ülerahvastatud. Samasugune mäsu oli SP lennujaamas, läks tund enne kui sain oma koti lõpuks kätte. Hoolimata sellest, et linnas on 17miljonit elanikku ei olnud tänavad imelikul kombel ülerahvastatud nii et sai 2 päeva ringi jalutada peaaegu inimtühjadel tänavatel. Kahjuks oli ilm erakordselt külm, kõigest 18 kraadi, nii et pidin oma talvekostüümid välja otsima.. Pealegi sadas terve laupäevase päeva, nii et peale shoppamise ei viitsinud midagi teha. Shopingu puhul aga muutus tüütavaks see, et igakord poodi sisenedes hakkasid müüjad lobisema ning igakord siis pidin ütlema, et ma ei räägi portugali keelt, see muidugi ei takistanud neil edasi vadistada..Keel tuleks ikka minimaalsel tasemel siin selgeks õppida, muidu on üsna keeruline. SP-s meeldis mulle Liberdade, jaapanlaste linnaosa, kus elab ligi 3miljonit jaapanlast ning see onn suurim jaapanlaste kogukond väljaspool jaapanit. Tänavalt sai osta superhäid tempurasid ja toidupoes oli üüratu valik norisid, sojakastmeid ning igasuguseid tundmatuid juurikaid. Sushibaarides tegin ka väikse degustatsiooni.
Viimasel päeval käisin ühe paulistaga hommikusel missal gregoriuse laule kuulamas ning lasin endale teha väikse linnatuuri nö. kohaliku silmade läbi. Näiteks ei teadnud ma enne, et kiirteed, mis SP-d läbivad, on ehitatud jõe sängidesse. Suurte vihmadega pidavat kanalisatsiooni kaaned pealt lendama ja tekivad nö. geisrid.

Üldmulje inimestest ei olnud nii hea kui Rios, näod olid metroos mornid nagu eestlastel ja atmosfäär ei olnud selline vaba ja rõõmus nagu Rios. Samas seda, et SP-d üldse külastada ei tasu, ma öelda ei saaks. Tegelikult on see lahe multikultuurne metropol, kus paar päeva võib vabalt ringi vaadata.
Viimasel õhtul läksime hostelistväikse seltskonnaga välja ka, nii panin reisile väärika caipirinhase punkti.

Isuäratavad palad Brasiilias..

Parimad palad, mida peaks proovima Rios:

1. Mine tõelisesse sucorejasse (väiksed baarid tänavanurkadel, kus müüakse ainult mahla, kus müüakse ka võikusid, seal segatakse tihtipeale mahl veega). Sucorejast võib sõltuvusse jääda - värsked mahlad ja erinevate viljade segud panevad lihtsalt mõmisema..

2. Kui on võimalik ise kokata, siis osta supermarketist õhukeseks tambitud beefi viil ja prae pannil minut või kaks - mingeid erilisi

maitseaineid vaja ei ole, liha on hõrk

ja maitsev!

3. Churros - pealtnäha rasvane pirukas on imehea ning seest tühi - sinna lastakse vastavalt sinu soovile ka dolce de leite, shokolaadi või banaanikreemi. Soovitav mitte proovida esimesel päeval, oht jääda sõltuvaks!

From Rio, Sampa, Buzios

4. caipirinha - cashasast, suhkrust, laimist ja jääst rahvuslik jook.Kõige paremad segud tulevad tänava kioskites.

5. Acai - amatsoonases kasvav vili, mis ei säili ning millest valmistatakse kohe külmutatud segu - seda müüakse nagu jäätist topsis. Maitsev pisut hapukas, erinevalt jäätisest ei pane kõhtu valutama ja jahutab mõnusalt.

6. Vardas küpsetatud krevetid, mida müüakse otse rannal.

From Rio, Sampa, Buzios

7. Küpsetatud juust, samuti

pakutakse rannal - tasub proovida!

Sao Paulos, Liberdades (jaapani linnaosas):

Laupäeva hommikuti on Liberdade metroo ümbruses tänavaturg, kus valmistatakse värskeid jaapanipäraseid hõrgutisi, näiteks krevettidega tempura (tempura do camarao) viis peaaegu keele alla! Samuti võib leida SP superhead sushit.

From Rio, Sampa, Buzios

Brasiilia, veebruar 2011

Täna on esimene päev reisi jooksul kui sain täiesti aja maha võtta ja isegi magasin päeval, mis on puhkuse ajal minu jaoks ainukordne. Olen Buzios, väikses romantilises linnakeses umbes 190km Riost põhjas. Linnake on pisike ja madal, imeilusate väikeste majadega. Kui eile saabusin ja linna peal tiiru tegin, siis oli tahtmine pildistada igat kohvikut ja maja nurka. Linna keskus asub mere ääres, nii saab teha pikkasid jalutuskäike. Linnake sai kuulsaks kunagi 60ndatel kui Brigitte Bardot oma brasileirost kallimaga siin suvitas. Nüüd ehib rannapromenaadi Bardot kuju ja iga mööduv turist teeb temaga pilti. Elu linnas on lausa valusalt kallis, ilusad poed ülikalli kaubaga lasevad teha akna ostlemist, sest nendes poodides on myyjad yliaktiivsed ja tulevad kohe rääkima - portugali keeles muidugi ning inglise keelt nad üldjuhul ei valda. Erinevalt kallistest poodidest on paar üksikut kehva valikuga toidupoodi selliste müüjatega, keda üldse eriti ei huvita, kas sa seisad tal kassa ees või mitte, ta räägib oma jutu rahulikult teiste tuttavatega lõpuni.
Eile õhtul läksime hostelist väikse pundiga restosse sööma, otsustasin yhe kanadalasega odavama basiiliku pasta kasuks. Pasta oli nii jube, et mul on veel täna õhtul ka kõht lahti ja küüslaugu maitse suus. See oli küüslaugust nii üledoseeritud, et sõin ainult mõne kahvlitäie, sellest hoolimata hakkas halb - see lausa põletas sisikonda. Brr. Täna parem säästan ja söön ainult yhe ülimaitsva ja mahlaka ananassi.
Hostel on kena, otse rannal ja minu voodist näeb ka merd, tuba on mõnus ja esimese öö olime toas yhe austraallasega ainult kahekesi. Ta läks täna ära ja kaks uut tsikki on juba sisse kolinud praeguseks.
Tänane aktiviteet oli mul paadi tuur koos snorgeldamise peatustega. Midagi erilist ei näinud aga ilm oli ka pisut pilvine, nii et mitte kõige parem päev snorgeldamiseks. Homme yritan minna surfarite randa.
Kirjutan veidi siis tripi algusest ka.
Esimesed 4 päeva veetsin Rios. Kuna olen seal varem olnud, siis oli mul kindel list, mis eelmine kord jäi tegemata ja mida tahtsin teha. Näiteks jalgrattaga mööda Riot sõita, seal on muide 74 km-t rattateid..Kahjuks sel päeval kui plaanisin sõita polnud algul normaalset ratast võtta ja pärast tuli Laranjera bloki pidu vahele ning viimasel päeval polnud ka aega, nii et pean tagasi minema, et oma plaan teoks teha:). RAtastega pidavat seal üldse nii olema, et kui ostad tutika ratta aga see pole tsingitud, siis aasta pärast on see suurest niiskusest ikka roostetanud ront.
Bloki peod ehk Bloco`d on karnevali eelsed ja aegsed no. rajoonipeod, et mingi piirkonna rahvas tuleb tänavale, paljud kannavad kostüüme, autotrackist tuleb sambat ja on ka esinejad, tantsitakse sambat ja juuakse õlut. Kuna minu kohalik sõber Dado korraldas seda pidu, siis olin kutsutud ning oli ütlemata tore. Ma arvan, et toredusel oli suur osa ka sellel, et tema sõbrad kandsid minu eest hoolt ja tutvustasid mind oma toredatele sõpradele. Lihtsalt kõrvalt passides ei oleks viitsinud ilmselt 6 tundi seal sambatada. Pärast läksime veel koos Spanta Nenemi peole, mis toimus järve ääres ning kust oli imeilus vaade linnale.
Käisin ka botaanikaaias - see oli mõnus jalutuskäik puude varjus ylikuumal päeval ning on tõesti väärt tegemist. Nägin pargis isegi toukonit lendamas.
20.veebruaril mindi yle siin no. talveajale ning sellepuhul oli väljas 32kraadi..
Kolmandal päeval käisin Niterois, sest tahtsin näha Niemayeri poolt planeeritud moodsa kunsti muuseumi. Maja oli kosmoselaeva kujuline ja sealt olid ilusad vaated Riole aga muuseumi väljapanek oli üsna kesine. Arvestades kesist väljapanekut, oleks tagantjärele tarkusega pyhapäeva jätta jalgratta sõiduks kuna igal pyhapäeval suletakse pool Atlantica avenüüst ning rahvas jookseb ja sõidab rattaga veelgi rohkem kui muidu. Cariokad (Riolased) on yldse väga sportlikud, pidevalt jookstakse või kõnnitakse mere ääres - olgu hommikul kl 8 või õhtul kl 12, pidevalt nägin tervisesportlasi rannapromenaadil liikumas.
Pyhapäeval oli jalkamats lagoa ja laranjeira tiimi vmt vahel, pull oli vaadata kui kõik baarid tänavanurkadel olid paksult rahvast täis ning kui musta ja punase triibuliste särkidega värava lõid, siis röökisid, hüppasid kõik nagu lapsed - nii noored kui vanad, nii mehed kui naised. See oli võimas.
Mul oli hostel ainult kolmeks ööks ning viimaseks ööks kolisin ühe vene tüdruku Marina korterisse, mis oli kohe ümber nurga. Viimase päeva hängisimegi temaga ringi, yritasme minna esmaspäeva 6htul välja aga esmaspäev ei ole Rios eriline pidupäev, teisipäeval käisime Santa Teresas ning siis peesitasin veidi Ipanemal. Teisipäeva õhtul lennujaama sõites tutvusin bussis yhe karismaatilise ja abivalmi lennuki piloodiga. Kahjuks minu graafik piloodi omaga ei klapi ning helistada ma talle ei kavatse..vist.
Edasi Manaus ja Amazonas..Saabusin Manausse öösel kell 2 ja hommikul pool üheksa tuli juba tuuri korraldaja mulle järgi ja viskas mind sadamasse laevale. Passisime laevas 11ni enne kui minema hakkasime, vihma kallas vahet pidamata. Rahvast oli igasugust, kopereerusime rohkem taanlastega, slovakist Eva ja tema austerlasest poisssõbra Wolfiga ning ameeriklase Geoffiga. Umbes nii moodustati pärast ka kaks tiimi, kes said omale giidid ning tegid siis oma käike eraldi. MEie giidiks oli shveitslasest Max, kes elab Amazoonias 3 aastat, 4 aastat tagasi sattus ta ise samasuguse tuuriga sinna ning armus kohalike juures ööbides ühte kohalikku tüdrukusse. Nüüd elavad nad koos mingis onnis jõe kaldal ning Max paistab olevat eluga väga rahul.
Esimesed ööd olime väikses majakeses jõe kaldal, seal ei olnud elektrit ega muidugi ka mitte mobiililevi. Kui päike loojus, süütasid küünla ning varsti magama, saatjaks konnade krooksumine ja putukate vidin. Sääski oli äärmiselt vähe, kindlasti vähem kui suveõhtuti Eestis. Majake oli Rio Negro kaldal ning siin pidavatki olema vähem sääski ja vähem malaariat ka. Käisime ka kohaliku hõimu juures külas ning need tervitasid meid tseremooniaga. Ujusime ka jões ning kedagi ei pandud nahka. Viimase öö veetsime dzunglis võrkkiiges magades. See oli põnev kuigi veidi kõhe oli kui oli vaja lõkkeplatsist eemale pissile minna:) Loomi me eriti palju ei näinud, mõndasid ahve, veidi kaimane ja paar sekundit ka tarantlit ning meie jaoks toodi puu otsast alla ka laiskloom. Põnev seiklus oli ka paadisõit ühel väiksel jõel, mis oli puid nii täis kasvanud, et pidime puid eemale lükkama, et paadiga läbi pääseda. Selleks, et jõuda välja suurele jõele tuli matseetaga läbi raiuda jõele kasvanud heina saar kuhu tavaliselt kogunevad alligaatorid ja anakondad.. Kuna juba pimenes, siis kiskusime heina lausa kätega ja adrenaliin oli päris laes nii meil kui giidil, kes polnud seda rada juba aasta sõitnud ning see oli ka talle paras üllatus, et tee nii raskesti läbitav oli. Ettevõtmine lõppes õnnelikult enne kottpimeduse saabumist ja kedagi ei pandud ei osaliselt ega tervenisti nahka, keegi ei saanud õnneks mingit närvishokki ka:)

Jõulud Indias 2010

Taaskord Indiasse. Mitte et mulle seal tohutult meeldiks aga elu kuidagi läheb nii. Minul on see siis kolmas kord, Laurale on see teine kord. Seekord on sihtmärk turistide meka Goa ja eesmärk olla ühes kohas ja puhata - nii et täiesti erinev reis varasematega võrreldes.

20.12

Ärkame varahommikul Lauri ja Jolanta hubases kodus ning kihutame taksoga lennujaama. Veidi ärevus on sees, sest viimastel päevadel on tühistatud lumetormide tõttu tohutult lendusid ja mõned lääne-Euroopa lennujaamad on suletud. Õnneks näitas tabloo "go to gate" kuigi väravas selgus, et ikka on 2 tundi edasi lükatud lend. Õnneks jääb 2 tundi siiski viimaseks lükkamiseks ning suundumegi väikest nagisevat treppi pidi tibatillukese lennuki peale. Mingi ime läbi mahuvad kõik peale ja paari tunni pärast maandume õnnelikult Kiievis. Kiievi lennujaam on üsna trööstitu ning kuidagi moodi veedame 4 tundi seal raamatut lugedes, purjus reisijate röökimist ja pikki vetsu sabasid trotsides. Boarding kestis umbes 1,5 tundi, sest millegipärast kirjutati käsitsi hindude passidest mingeid andmeid ümber.

22.12

Goa, Agonda beach

Eile pärastlõunal jõudsime puruväsinult lõpuks Agondale Moonsooni hütti mererannal. Sõit võttis ikka päris läbi. Delhis läks kõik ilusti ning tukkusime mõned tunnid Gandhi uues lennujaamas magamistoolides, seejärel ootas päris fun sõit Kingfisheriga. Õnnetuseks istus meie ees mingi mees, kes terve reisi aja öökis köhida, kätt suu ees ei hoidnud ning vahepeal oli hääl juba selline, et kohe lendavad kopsutükid mööda lennukit laiali. LIsaks tavapärasele köhimisele ta veel rögastas nii nagu seda mõned rõvedad tüübid tänaval enne sülitamist teevad. Õhtul sõime tüübi auks küüslauku ja lootsime, et tegemsit polnud mingi hullu nakkushaigusega.

Täna alustasin päeva jalutuskäigu, väikse võimlemise ja ujumisega. Laura magas 15 tundi jutti ning lisaks veel paar tundi lõuna ajal.

Tervislik ja lõõgastav puhkus on alanud:) Aeg ajalt tabab mind rahutus, et tahaks mingeid plaane teha või kuhugi kiirustada aga siis manitsen end ning hingan paar korda sügavalt.

Täna sai läbi ka puhkuse esimene raamat "Minu Eesti".

23.12

Istun rõdul peale kosutavat õhtusööki. Kell on 9 ja väljas on kottpime ning meri mühiseb nii nagu oleks vähemalt 20 m/s tuul. Rõdul põleb sääseviiruk ja on õdus ning soe olla. Varsti magama. Imelik, et siin on pidevalt selline uni, hommikul ei ärka enne poolt kümmet ja õhtul ka eriti kauem üleval ei jaksa olla. Ok öösel olen ärkanud meremühina peale (kuna on täiskuu, siis on öösiti tõus ning tohutud lained) ning kuke kiremise peale.

Täna jalutasime ranna teise otsa ning turnisime suurtel kividel ja tegime pilte. Homme on plaan võtta moto ja sõita ümbruskonnas pisut ringi.

24.12

Lõpuks õnnestus ärgata kell 8 ning natuke rannas joogat teha. Peale hommikusööki läksime külatanumale motot otsima. Saime ühe tüübiga kaubale ning peale väikest tingimist ulatati mulle moto võtmed - ei mingit lepingut ega kontakte, esialgu ka ei mingit kiivrit aga nurumise peale õnnestus kahe peale üks mingi nässakas kiiver ikka saada. Kuna ma ei olnud varem nii sõitnud, et keegi taga istuks, siis oli veidi ebakindel olla aga töristasime päris edukalt paarkümmend kilti maha ning käisime ühte kindlust ning ahve vaatamas. Pärast seda otsisime üles Cola beachi ning proovisime motoga pisut võsa vahel offroadi. Cola beach oli päris kena aga üsna rahvarohke. Ning ujumine ei olnud nii mõnus kui Agondal.

Enne pimedat kimasime veel ka Paloleomi, et näha, mis seal on ja kas tasub mõni päev uuesti minna. Oli päris ülerahvastatud ja igasugused müügimehed hakkasid kohe pinda käima. Enne pimedat jõudsime Agondasse tagasi. Jõuluõhtusöögi otsustasime teha Shantis.

25.12

Öö oli raske.. Sõime Shantis kuningliku õhtusöögi hiidkrevettidega ning kuulasime kuidas üks britt kitarril tinistas ja oma laule laulis. Päris mõnus oli. Rõdul sõime veel kodust kaasa võetud piparkooke ning saime ebameeldivalt kurguauguni täis tunde kätte. Uni tikkus peale aga kahjuks magada väga ei õnnestunud. Tundub, et teistel rahvastel ei ole jõulud vaiksed endasse süüvimise pühad vaid korralik pralle, terve öö mürtsus selline disko ja paukus ilutulestik, et vahepeal oli tunne, et meie kookoshütt laguneb koost. Kui mõni kilpkonn veel oli randa jäänud, siis ilmselt pagesid nad vetesügavustesse või kaotasid õudusest kilbid.. Agondal on tavaliselt peale 10-t igasugune lärm keelatud kuna rand on kilpkonnade kaitseala.

Tonight--to-to-tonight you gonna have great party.. ye ye.. kui see kõik läbi sai, kostus paari minuti pärast ülivõimas "kikerikii", kukkede laulu aeg oli käes..vandusin, et järgmine kord kuuluvad kõrvatropid mu reisivarustuse juurde.

26.12

Paloleomi päev. Läksime riksaga ning otsustasime pisut shopata ning rannas peesitada. Tänavakaubandus oli algul lõbus, pärast väsitav. Rand oli aga suht tüütu kuna erinevalt Agondast oli siin igasuguseid asjamehi, kes midagi pakkusid või siis küsisisd lihtsalt raha ning põhimõtteliselt ei saanud 2 minutit ka rahus olla. Kella 18ks olime oma jõu-ja rahavarud ammendanud ning mõnulesime oma armsas vaikses Moonsoonis.

27.12

Laura sünnipäev.

Eile õnnestus talle ajurveeda keskuses massaaz bronnida ning täna see siis sünnipäeva kingina üle anda. Õhtul tegime pidusöögi Shantis ning meile pakkusid seltskonda kaks kanada advokaati Andrew ja Alan, kes tegid Laurale üllatuseks ka sünnipäeva küünla magustoidule ning stuffi poolt laulu. Väga armas.

28.12

Läksime kanadalaste soovitusel hommikul väikste kajakkidega merele delfiine vaatama. Nägime ka ja päris ägedat hüpet isegi. Tagasi sõudes aga oli mõõn ning pidime topelt jõuga vehkima, et üldse kaldale saada. Siiski väga mõnus ja minu maitsele aktiviteet.

Seejärel otsustasime jala läbi metsa teisele beachile minna. Ettevõtmisest sai päris korralik dzungli seiklus. Rand oli äge ja üksik ning tagasi tulles otsustasime metsa asemel üle kaljude turnida. Lõpuks otsustasime veel ühe shortcuti teha ning otse üle väikse jõekese minna, paraku oli tõus ning vesi nii sügav, et pidime koti fotokaga ülessirutatud kätel kandma, vesi ulatus lõua otsani kui vaikselt müüda jõe põhja astusime aga läbi saime. Kohalikel oli lõbu laialt kui meie ületust vaatasid.

29.12

Täna saame Anuga Margaos kokku ning sõidame Agondast minema. Anu rentis meile korteri Colva beachi lähedal. Kuna uue aasta veetmine Goas on kohalike seas ülipopp, siis hostelite ja hotellidega oli olukord päris hull ning hinnad peaaegu kümnekordsed ning ka euroopa mõistes kallid.

Eilses lehes oli, et 25.12 oli selle aasta kõige külmem päev Goas, hommikul ainult 18 kraadi.:)

30.12

Ärkasime hommikul ning võtsime rannast roosad jalgrattad ning kihutasime mööda liiva lõuna poole ning pärast tagsai. Mõnus oli ainult rattad olid pisut päevinäinud ning ilma käikudeta, mistõttu vastutuules oli tunne, et sõidad lihtsalt koha peal. Rahvast on siin kõvasti rohkem kui Agondal, nii turiste kui kohalikke samas tühja liivaranda võib leida ka ikka kümnete meetrite kaupa. Õhtul lähme sööma ning peame Anu ja Jeswiniga plaani, kuidas veeta aastavahetus.

31.12-1.01

Otsustasime rentida auto ning sõita siis põhja, Bagasse vm. ja pidutseda. Liiklus oli oi kui hull kuid õnneks saime terve nahaga kohale. Liiklusummikud olid ka päris hullud ja isegi rand oli nii paksult rahvast täis, et ujuma ei kippunud. Saime jälle korralikult tähelepanu ja mõned kanninäpsud ka kuigi seekord liikusin kottpükstes ja vahepeal panin isegi kapuutsiga dressari selga ning üritasin vältida pilkkontakti. Öösel tegime bisnesit. Indias on nii, et klubisse saavad naised tasuta, paarid maksavad pool raha ja üksikud mehed maksavad topelt. Aus kaup. Hinnad on päris krõbedad, kuskil 500 eeku oli nö. üksikute meeste pilet. Et Anu ja Jeswin saaks tasuta, olime me Lauraga nõus 2 üksikut enda paarilisteks võtma ja nendega läbi turvakontrolli jalutama. Diili üks osa oli, et pärast ei tohi nad meid enam tülitada. Ega me pikalt seal klubis olla ei viitsinud. Anul valutas kurk ja minul selg ning niimoodi hädistena me tagasi sõitu alustasimegi. Tagasisõit oli samuti üsna hull ja korra sõitsime ühele autole ka tagant sisse. Mingi ime läbi ei juhtunud midagi kumbagi autoga, eesoleva auto tagaklaasil oli silt "god is great", jõllitasime jahmunud nägudega seda ning tõdesime, et vist tõesti, sest see oli tõesti ime..

Olin kogu sellest palaganist nii väsinud, et mõte uuesti Baga kanti minekust või laupäevasest turust tundus täiesti vastuvõetamatu.

3.01

1.jaanuaril tegime väikse tiiru Panjis, vaatasime tuledes kirikut ja kasiinolaevu ning sõime õhtust itaalia restoranis. Eile oli juba kell 15 tagasilend. Jõudsime lennujaama nii vara, et sain suurest lennuki ootamisest palaviku. ILmselt olin mingi viiruse üles korjanud, sest enesetunne muutus päris kiiresti päris hulluks, nahk ja lihased valutasid ja hambad plagisesid.

Lennujaamas tuli juttu rääkima veel mingi bling-bling tüüp päikseseprillidega, kes väitis end olevat Bollywoodi lauelv näitleja kes peagi Sean Pauliga koos loo teeb. Nimi oli Ali Kula vmt. palus end FB lisada aga no seal on vähemalt 100 sama nimelist ning Jeswin polnud sellenimelisest kuulsusest midagi kuulnud. Nii et ei õnnestunud vist see india staarieluga tutvumine mul.

Delhisse jõudes ei olnud meil vastas lubatud autot hotelli poolt ning võtsin prepaid takso, mis maksis kuratlikult palju ning ei leidnud tund aega meie hotelli. Terve see aeg olin ma värisedes taga pingil ja mõistus enam väga selge ei olnud. Õnneks õnnestus tekikuhja all end hommikuks enam vähem terveks higistada ning saime ka Delhi linna peale minna.

Vaatasime India väravat, presidendi paleed ning Sikhide templit ning üritasime shopata aga kahjuks olid kõik poed kinni. Vahetult vastu õhtut õnnestus imekombel täita Laura Delhis olemise peaeesmärk - osta teksad. Siis tiksusime kella 2ni hotellis, et lennujaama sõita. Lugesin läbi hunniku india ajalehti ning silma jäi kuidas nad armastavad detailselt kirjeldada toimunud mõrvu. Brr... Küll oli keegi tütarlaps teksapükstega ära kägistatud ja kiviga sodiks pekstud jms. läbiv sõnum oli, et Delhi ei ole pimeduse saabudes naistele turvaline koht. Nii me siis ei julgenudki eriti kuhugi kondama minna, tiksusime hotellis ja ootasime oma autot. Auto muideks oli peaaegu nagu riksa - tuul puhus igast seinapraost niimoodi läbi, et kükitasime mütsid kõrvuni peas kottide varjus ja lootsime juba kiiremini kohale saada. Selgus, et lend lükati edasi, nii et saime jälle Delhi lennujaama mugavates lamamistoolides paar tundi tudida ja hommikul kell 9 lennukisse (algne aeg oli kl 4 öösel). Lennu hilinemine aga muutis õnneks meie Kiievis oleku aja 7 tunnilt 5 minutiks, nii et peaaegu jooksime ühelt lennukilt teisele. Tagasilennul tabas kõrge palavik Laurat.

Meenutus nädalast Tobagos - nov.2010

Maandume Tobago lennuväljal, kuum kariibi briis puhub näkku kui jalutame tillukese Crownpointi lennujaama hoone poole. Passi ja kotikontrolli protseduurid on pisut segased aga kõik toimub sellele vaatamata üsna kiiresti. Meil on vastas nimesildiga autojuht, kes meid sellise rutuga autosse toimetab, et unustan suure ähmiga raha vahetada.

Külalistemaja on väike, otse mere kaldal väikses Buccoo külakeses. Külalistemajast paarsada meetrit on kaunis liivarand kookospalmidega, täpselt nagu postkaardil. Külalistemaja peremees aga ei soovita sinna minna või kui minna, siis mitte midagi kaasa võtta, pidavat olema oht saada röövitud.
Kolime sisse ning esimese asjana otsustame minna ujuma ning sööma. Ega palju rohkem ei jõuagi, sest juba kisub pimedaks. Tutvume mingi kanada hipiga, kes kutsub küla peale jalutama ja lubab näidata natuke nö. elu - kus on pood ja kus on bussipeatus ja selgitab pisut oma nägemust, kuidas asjad siin saarel käivad. Hipi reisivat mööda maailma ringi ning elatavat end praegu ehete tegemise ja müügiga, näitab oma töid ja loodab meile ka mõned maha müüa aga kuna meil jäi raha vahetamata, siis ostuks esialgu ei lähe. Tegelikult polnud need ehted suuremad asjad, ilmselt see kanep või mis iganes sodi ta suitsetas, ei andnud piisavalt insipiratsiooni..
Kuna ajavahe andis hirmsasti tunda, kukkusime 9st rampväsinult voodisse ning hommikul olime vist juba 5 ajal üleval. Kuked ja kanad karjustid akna all pool ööd nagu ikka maades, kus kanad on vabapidamisel. Kirusin, et kõrvatroppe ei võtnud. Varahommikul otsustasime jalutada
keskusesse et vahetada seal raha ja süüa hommikust. Kõmpisime ja kõmpisime - Tobago rahvast ei ole tavaliselt eriti liikvel enne 10 hommikul, nii et oli tunne nagu käiks kuskil mahajäetud saarel. Teekond oli palju pikem kui olime arvestanud, mingi hetk otsustasime bussi ootama jääda. Bussipeatuses kohalikuga bussiliikluse üle arutledes selgus, et bussist piletit osta ei saa ja bussipilet tuleb osta ühest konkreetsest kioskist keskuses (kuhu oleks tahtnud bussiga sõita). Vana oli aga lahkesti nõus meid auto peale võtma ja keskussesse sõidutama. Kell aga oli nii vähe, et isegi hommikusööki ei saanud veel kohvikutest, rääkimata raha vahetada.
Jalutasime siis Pigeon pointi randa ja ujusime ning klõpsisime veidi pilte. Seejärel seisime pangas umbes tunni, et raha vahetada ning läksime oma esimesele hommikusöögile.
Selgus, et Tobagos peamine liikumisviis ongi hääletamine kohalike autodele, kes sõidutamise eest ka kokkulepitud tasu võtavad. Samas hoiatasid nad meid pidevalt, et turistil ei ole selline teguviis turvaline, eriti valgetel naistel. Paraku jäi see meil terveks nädalaks peamiseks liikumisviisiks, sest busse lihtsalt ei tulnud kunagi ja keegi ei osanud ka öelda, millal buss peaks tulema. Taksosid ka eriti ei paistnud, kõik kohalikud sõitsidki taksot kokkuleppehindadel ning osadel olid isegi visiitkaardid selle tarbeks tehtud. Hääletada üritasime üldjuhul valgel ajal ja meil küll kordagi mingit ohtlikku olukorda ei tekkinud.
Esimesel päeval vaatasime siis Crown POintis veidi ringi, käisime Pigeon pointis ning peale lõunal lasime end sõidutada lähedalasuvasse Mt. Irwine Bay randa. Irwine on surfirand ning etteruttavalt mainin, et viimasel päeval õnnestus seal ka esimesed tõsiselt arvestatavad lainelaua võtted omadada.
Kolmandal päeval jätsime siis varanatukese oma tuppa ning läksime Buccoo randa. Rand oli peaaegu inimtühi kui välja arvata mõned kohalikud neegripoisid ranna alguses.
Ilmselt nemad need ohtlikud elemendid olidki, sest nii kui ma vette läksin oli üks tüüpidest kõpsti ema kõrval platsis. Kuna emal pole inglise keel üks tugevaid külgi, siis kobisin veest välja, et teda neegripoisi käest päästa või vähemalt välja uurida, mida too tahab. No poiss oli end mugavalt sisse seadnud ema rannalina servale ja seletasid seal siis midagi. Siis tulin mina ja saades aru, et peale tema enda pole tüübil midagi pakkuda, palusin tal jalga lasta, mida ta ka tegi. Nii kui uuesti vette sain ja snorgeldamismaski pähe tõmbasin, oli kohal järgmine tüüp, tegin nii nagu eelmisegagi, lõpuks kui kolmas kohale loivas, olin juba üsna tige. See üritas kookoseid jms. müüa ka ja üritas muidugi ennast kah pakkuda - siin pidi nö. meesprostitutsioon valgetele naisturistidele üsna laialt levinud kaup olema. Olin juba päris kuri ning nähvasin, et meil pole ei raha ega ka soovi midagi ega kedagi osta ja me üldse eelistaks rahulikult kahekesi rannas olla. Ülejäänud nädala jooksul ei tulnud enam keegi neist meiega seletama või midagi pakkuma.
Röövima ka ei tuldud, edaspidi võtsime ikka kaamerad ka randa kaasa.
Järgmiseks päevaks olin tellinud meile rendiauto. Üllatuseks oli vaba auto leidmine eelmisel päeval osutunud keerulisemaks, helistasin päris mitu firmat läbi. Lõpuks sain kallima kui planeerisime aga noh, ei julgenud esimest korda elus vasakpoolses liikluses autoga mööda mägiteid kihutades ka kindlustust võtmata jätta. Asusime varakult teele, sest plaan oli saarele tiir peale teha. Sõitsime mööda saare idarannikut üles kuni Speysideni, siis Charlotteville ja mööda läänerannikut alla tagasi. Tee ääres olid fantastilised rannad, nt Hope Bay ja Barbados Bay idas. Täiesti inimtühjad ja hotellidevabad! Seejärel käisime Argyle koskede juures - seal sai pisut metsas matkata ja mööda kaljusid ronida, lõpuks magustoiduks jahedas kose-basseinis ujuda.
Tee ääres kasvasid kakaopuud ning tee äärest sai osta ka puhast toorshokolaadi pallikesi. Edasi oli siht Speysidele, kust tahtsime minna paadiga Little Tobago saarele, mis on linnukaitseala. Speysides saime ka väikse turistitünga, sest tekkis raskus paadireise pakkuva firma leidmisega.
Koht, millest LP kirjutas, ei olnud avatud, hakkasime just lähenema teisele, tegelikult siis põhipakkujale kui mingi vana lõikas meie tee küsimusega, kas tahame little tobagole minna. Ütlesin, et jah ning siis ta ütles, et tema orgunnibki neid trippe ning muudkui viipas merel olevale korralikule paadile. Tingisime hinda ja mingi ime läbi jõudsime ka konsensusele. Siis aga tuli imelik osa, nimelt palus ta end visata sadamasse, kust olime just tulnud ning seal tutvustas ta mulle mingid tüüpi, kes pidi meid saarele viima hoopis mingi kökatsi paadiga. Tüüp nägi hirmus kuri välja ning ütlesime, et me veel mõtleme, teine vana üritas meilt hirmsast mingit ettemaksu saada, õnneks taipasin ikka ei öelda ja nö. mõtlemisaega võtta.
Sõitsime tagasi sinna, kus esialgu paati nägime ning selgus, e t seal on täiesti korralik tuuride korraldamise firma, kes viis meid korraliku klaaspõhjaga paadiga saarele, näitas seal pisut linde ning pärast saime ka snorgeldada. Meiega koos tuli ka üks kanadalane ja prantslased, kes olid päris toredad matkakaaslased. Kell liikus aga nii kiiresti, et meil oli viimane aeg hakata tagasi kimama. Mägiteed olid läänerannikul palju hullemas seisus kui idas, kohati oli üks sõidusuund täiest varisenud või olid teel lehmad. Hakkas hämarduma, nii et kahjuks jäi käimata nii palju kiidetud Englishman Bays.
Pimedas auguslistel, käänulistel ja varisenud teedel sõita oli pisut isegi hirmus aga jõudsime õnneks ilma intsidentideta tagasi. Auto võimaldas minna ka oma külast kaugemale õhtusöögile, nii et kihutasime Irwine Bay lähedal olevasse külasse, üks surfitreener oli meile seal olevat
kalarestorani eelmisel päeval soovitanud.

Väljas söömine on Tobagos üsna kulukas, hinnad on sellised vähemalt kesk-Euroopa tasemel, nii et kahjuks ohjeldamatut mereandide õgimist ei saanudki endale lubada. Õnneks on kraanivesi siin täiesti joodav, et pidev vee varumise paanika jäi vähemalt ära:)
Puuvilja lette eriti ei olnud ning peamiselt müüdi ainult rohelisi banaane, mis teatavasti kõlbavad ainult söögitegemiseks, mitte toorelt söömiseks .Trinidadis oli päris hea valikuga puuvilja lette ikka näha aga seal olime ainult ühe päeva..
Järgmisel hommikul oligi plaan minna kella 6se laevaga Scarboroughist Trinidadi, Port of Spaini. Sadamas andsin auto tagasi ning seisime ülipikas piletisabas pisut pabistades, kas ikka õnnestub end Trinidadi sõitvale laevale mahutada. Aega võttis aga peale saime. Kui esialgne plaan oli Trinidadi saarel minna ühte maailma kuulsamasse linnukaitse alasse, siis eelmine päev roolis ja kogemus transpordi korraldusega, panid meelt muutma ning otsustasime pigem tutvuda Port of Spainiga.

Plaanisime kohe sadamast ka tagasisõidupiletid osta, see tagasihoidlik plaan kujunes üsna värvikaks kogemuseks. Meie ees seisis umbes 7 inimest, üks kassa teenindas ning üks mees
oli kassas olnud juba mingi 40minutit. Rahvas oli ilmselgelt närvi minemas ja meie ka, meie olime kusjuures ainsad valged ja ainsad turistid seal. Järjekorralised hakkasid hõikuma ning lõpuks käsi plaksutama nii et turvad tulid kohale. Lõpuks võeti see mees, kes järtsu oli nii pikalt kinni hoidnud, taha ruumi ning ülejäänud said oma piletid kätte 10 minutiga. See plaksutamine oli päris lahe vaatepilt, tundus, et kohe võib tantsuks ka minna.
Port of Spain ei olnud mingi ilus linn, üsna palju tööstust keset linna ja ei midagi eriliselt vaatamisväärset. Jalutasime, käisime söömas ning shoppasime natuke. Kel shoppamise soov suurem, siis Trinidad on selleks parem kui Tobago aga kaup tundus selline hiina päritolu ja kuidagi narmendav ning ebakvaliteetne. Mina kujutasin varem ette, et kariibidel on kindlasti põnevaid värvilisi ehteid aga midagi sellist küll kuskil ei müüdud, ikka tavalised kassikullast rippuvad kõrvarõngad jms. Nii et mingi ostuhullus meid ei tabanud ja sellest oli ainult hea meel.
Õhtul pressisime laevale, laev oli palju rohkem täis kui hommikul, enam ei õnnestunud kaheseid pinkegi saada. Pressisime siis end sinna kuhu saime ning pinginaabriteks olid jällegi põnevad tegelased, nimelt Andre, ameeriklane, kes viimasel ajal oma laevaga lõbusõite korraldab ning kelle vanemad elavad Speysides, kuhu ta piduderohkest kariibimere elust taastuma läks. Andre lubas, et ta isa viskab meid Buccoosse, nii ei pea me taksodega jändama. See oli väga lahke ja armas tegu, ning olime kutsutud laupäevaks ka Speyside õhtusöögile (kuhu me ikkagi ei läinud).

Tegelikult olid kõik inimesed Tobagos alati väga abivalmid ja lahked.
Järgmisel päeval otsustasime päeval Buccoos reisimisest taastuda ning õhtul läksime korraks pealinna jalutama. Tahtsime minna botaanikaaeda aga meid hirmutati kohalike poolt nii ära, et see on õhtupoolikul täiesti ebaturvaline koht, nii et me ei julgenud seal pikalt jalutada. Eks seal ikka igasuguseid kummalisi selle tolgendas küll. Oli reede õhtu, tänavatel röökisid (jah tõesti röökisid) läbisegi reggaetone, hiphopi jms palad, turul mängis muusika nii kõvasti, et seal ei olnud võimalik isegi kuulda, mis asjad maksavad. Tagasisõiduks saime kaubale ühe jäätisemüüjaga, kes meid jäätiseautoga tagasi sõidutas ning hirmsasti tahtis mind õhtusöögile kutsuda.
Järgmisel päeval olin meile bookinud merereisi, et mina saaksin snorgeldada ja ema saaks keset merd olevas madalas nailon poolis mõnuleda. Täitsa vahva kogemus aga kahjuks Buccoo riffil snorgeldamine jäi lühikeseks, sest snorgeldajad olid tripil olevast rahvast vähemauses. Nii suunduti Nailon pooli - umbes nabani veega koht keset merd, kus põhjas olev liiv pidavat naha 10 aastat nooremaks tegema kui sellega nühkisid. Terve paadi täis siis muudkui nühkis :)
Pühapäeval oli meie külas aga suursündmus, avati kitserallide korraldamiseks vabaajakeskus, korraldatigi kitserallit ning öösel oli suur tänavapidu Sunday School Party, mis toimub igal pühapäeval. Tänavatel pakutakse süüa, mängib "steelpan orchestra", mis on neil rahvuslik värk ning pärast tekivad igale poole ööklubid. Saatsin ema tuttu, ning kammisin uute äsjaleitud tuttavatega neid nö. klubisid hommikuni läbi, seejärel aga läksin oma surfitundi ning viimast poolt päeva mt. Irwinisse nautima.

7 päeva saarel said läbi, nägemata jäi läänepoolkera vanim vihmamets, mis jäi hingele kripeldama. Nägin pilte, mis seal olid tehtud hiiglaslike suurte puudega mets oleks kindlasti vägev olnud, selleks jäi aga üks päev puudu..

Aga muidu oli kena tore saar ülisooja merevee ja kuuma päikesega, mis mulle eriti meeldis, et ka öösiti oli soe, alla 30 ikka naljalt ei langenud, nii et oli mõnus puhkus talvisest Eestist.