Selleks, et pääseda lähimasse randa, pean jalutama umbes kilomeetri. Pool maad maantee äärt pidi, mis muidu oleks ok aga mööda seda teed sõidavad hiiglaslikud rekkad. Tihtipeale nad vilgutavad tuledega ja sõidavad suure kaarega mööda aga mitte alati. Ning siis kui nad sõidavad täie hooga mööda on eriti jube tunne, väikseid kive lendab mööda su jalasääri, õhupahvak on selline nagu tahaks sind teelt minema pühkida ja Chill (hotelli koer), kes minuga tihti kaasa jalutab poeb ka, kas kraavi või minu säärte varju peitu. No mina kraavi ei saa pugeda, seal võib veel hullemaid elukaid olla kui need metallist mürakad.
Teine pool teekonda läheb mööda savist metsavahe teed. See oleks kuival ajal väga ok, vahest näen tee ääres iguaane jms. aga viimane lõik teest on sellise savise läbipaistmatu veel all. Läbi pole sealt mõtet minna, sest vajud mudasse ja no pole eriti mõnus kuskil piimakohvis põlvist saadik sees solgerdada. Jalutajatel on võimalus minna ringiga mööda heinamaad. Iseenesest pole sellel rajakesel viga midagi aga kuna mul on tohutu hirm madude ees, siis seisan alati veidi aega tee otsas ja üritan tee silmadega "üle skännida". Tunnen iga kord kuidas pulss tõuseb ja süda peksab kui ma sealt läbi lähen, siiani pole seal ühtegi madu õnneks olnud aga neid olevat nähtud. Üks hullemaid siinkandis elutsevaid tegelasi on Buchmaster, kellega kokkupuude ei pruugi õnnelikult lõppeda. Kuna isu rannas jalutada ja ookeanis ujuda on ka väga suur, siis tegelen siin hirmude ületamisega iga päev:)
Targemad juba lohutasid, et maod praegu sellise külmaga tõenäoliselt kuskil tee peal ei vedele, pigem tulevad nad majade juurde sooja.. Lihtsad reeglid igapäeva eluks on a) alati vaadata, kuhu sa astud või kuhu sa paned oma käe b)enne riiete selga panemist need läbi raputada ja veenduda, et keegi pole sinna pugenud c)madalas vees käies jalgu lohistada mööda põhja (nt. et mitte astelrai otsa astuda) d)kui liigud pimedas, siis kasuta alati taskulampi.
Looduse liigirikkus on küll tore asi, hommikuti imetelen, kuidas koolibrid lillede peal lendavad, paraku on aga maailmas asjad tasakaalus, nii et pead nägema ka seda, mida ei tahaks näha.
4 comments:
Oh sa vaeseke, mida kõike pead läbi elama selleks, et korraks ookeani näha... õnneks on nii, et mis ei tapa teeb tugevaks nii, et ettevaatust siis madude ja rekkadega, aga muud hirmud võid vast unustada siis!
Päikest Sulle sinna vihmasesse Costa Ricasse!
Heh sain vahepeal jälle targemaks. Kohe algul hoiatati, et meie jões võib olla krokodille ja mõnikord kui on tõus, võivad need eksida ka merre. No võtsin teadmiseks ja merre minnes alati vaatan, et ega mõnda krokut ei uju. Rannas on neid kah nähtud aga ma algul eriti oma pead ei vaevanud. Alles nüüd sain teada, et need kuramused jooksevad nii kiiresti, et kui näed, peaks kohe jooksma. Isegi koera pidavat kätte saama. Mina arvasin, et mingid aeglased tegelased, käisin veel ükspäev kaameraga neid otsimas:) Õnneks enam jaolt on kaimanid ja need on ohutud, samas ega kogenematu silm ei oska vahet teha
Istun siin soojas toas ja mõtlen, et see ookeanis jalgade lohistamise nõuanne on tõesti hea. Sest ilmselt rai peale astuda on hullem, kui varbad ta vastu ära lüüa jalgu lohistades....
Kas kummikud aitaksid? Madude ja vee vastu seal savisoos? :D
Post a Comment