Uruguay, I osa ehk alistumine

Olen läbipõikamas Uruguayst ning siit tuleb teile lugemiseks minu esimene emotsioon, mis sellest riigist sain. Olgu öeldud, et ootused olid, sest kunagi ütles üks teel  kohatud rändur mulle: "Sulle seal meeldiks, Uruguay on fantastiline". Kui ma varahommikul bussis silmad avasin ja läbi akna välja vaatasin, tundus esimese ehmatusega, et buss on sõitnud liiga kaugele ning olen juba teel Pärnust Tallinna. Taevas oli tinahall, põllud lausksiledad ja isegi põõsad meenutasid kaugelt pajuvõsa, ilus lopsakas troopiline taimestik oli kadunud (ärge saage valesti aru, Pärnu maantee äärsed rapsipõldude ilu hindan siiski kõrgelt). Õnneks silmasin peagi ka paari õnnetut palmi, nii et veendusin, et Pärnu maantee see ikka pole. Sihiks oli Uruguay pealinn Montevideo. Montevideole mul ootused puudusid, kujutasin ette, et on selline pilvelõhkujatega linn aga võta näpust, üsna madal tundub, sissesõit meenutas ka Pärnut:)
 Siis aga saabusid minu ja Uruguay lahkhelid. Kõigepealt algas asi taksojuhiga, kelle taksomeeter tiksutas ette 53 ühikut ja mina olin juba õnnelik, et isegi mõni raha vähem kui turismiinfo punkt lubas aga siis võttis taksist kuskilt mingi tabeli ja hakkas mulle selgeks tegema, et see, mida taksomeeter näitab, polegi raha vaid mingi müstiline kood. Ning tabel näitas sellele koodile vasteks hinna 120. No mida kuradit? Kes seda enne näinud on, et taksomeeter tiksutab koodi...Alustasin küll vaidlusega aga lõpuks alistusin ja maksin. Siis selgus, et hostel, mille suure kiiruga reserveerisin, näeb välja paras peldik ja üles saamiseks pidin oma ülirasket kohvrit kitsast järsust trepist üles vinnama. Esimene vannituba, mida vaatasin, oli ilma laeta, neil käib siin remont.. Õnneks on siin suht korralik wifi, nii et jällegi alistusin kuna poleks viitsinud oma kodinatega uut kohta otsima minna.
Siis käisin omale väikest seljakotti otsimas,et oma mustlaslaagrit kuidagi paremini ohjata, õnneks leidsin ka. See osa läks peaaegu viperusteta kui välja jätta, et mu pangakaart selles poes ei toiminud. Ostlemisega samal ajal vaatasin linna, eriti midagi vaadata ei olnud. Mõned ilusad vanad majad olid pressitud koledate kandiliste kolosside vahele, miskit atmosfääri ei tekkinud. Leidub mitmeid väljakuid ning enamike väljakute keskel on ratsanike kujud.

Kogu selle jama peale oli päev õhtusse tiksunud ja minul meeletu nälg. Kõmpisin siis mööda peatänavat, et leida koht kus süüa. Tundub, et Uruguays esmaspäeviti ei sööda eriti, sest enamik kohad olid kinni. Lõpuks leidsin mingi keskpärase väljanägemisega söökla ja arvestades, et salateid menüüs oli, siis otsustasin proovida. Kahjuks oli suur nälg mu otsustusvõimest jagu saanud ning valisin huvitava nime kuigi paljude asjadega salati. Tundus tiba kahtlane aga mõtlesin, et äkki on uruguailasest kokk teinud kõigi nende ainetega imet ning tulemuseks on mingi kõrgema dimensiooni maitsekooslus, mis mind gurmee paradiisi tõstab. Mööda panin. Mis te arvate, mis võib tulemuseks olla, kui panna ühele väiksele taldrikule üksteise otsa järgmised ained: sink, juust, marineeritud peet, porgand, oliivid, keeetud riis, keedumuna, kana, marineeritud paprika, tomat, roheline veidi kärbunud salat ning törts majoneesiga kartulisalat??

Seejärel otsustasin minna poodi ja hommikuks osta maitsestamata jogurtit. hahaa - juba Rios on maitsestamata jogurti saamine kõrgem pilotaaž, seda igast poest ei saa, pead teadma, kust otsida. Miks peaks seda siis Uruguais saama? Jogurtitega on siin nii, et valida on ülesuhkrustatud ja keemilistest lõhna-ja maitseainetest pungil jogurtite, siis märkega "naturale" aga ülesuhkrustatud variante ning paksuks tegevaid nn. "light" tooteid. Ühesõnaga valikut ei ole. Poe riiulid olid täis, vabandage väljenduse pärast, aga suurriikide korporatiivset paska, jätan brändid nimetamata, neid peaksite isegi teadma. Üldiselt seda kaubavalikut vaadates peaks andma medali kõigile kodanikele, kelle ümbermõõt veel meetrit täis ei ole. Kohalikku shokolaadi ei eksisteeri ja kohaliku õlle jätsin ostmata kuna see plekkpurk oli lihtsalt nii primitiivne, et mul kadus igasugune isu ära, lisaks olid maos juba tekkimas eelpool kirjeldatud salati söömisest kahtlased protsessid, nii et teen need laborikatsed kunagi hiljem.
Kõigele sellele vingumisele lisaks on siin veel külm! Väga külm kui tulla 35-38kraadisest troopikast 22 kraadi kätte. Olen juba kolm korda riideid vahetanud ja ikka rohkem asju selga pannud aga ei viitsi enam. Küsisin endale teki ja lähen varsti magama.
Ah jaa... Rios ei suitsetata väga palju, mida lõuna poole liikuda, seda rohkem suitsetavad, nii et kogu seda jama vürtsitab veel ebameeldiv suitsuhais. Nii et Uruguayd ma reisisihtkohaks esialgu ei soovitaks võtta. Nemad seevastu võivad Eestisse peatselt sattuda küll, reisi reklaamplakat sai pildile püütud Montevideo kesklinnas olevas reisibüroos:-)