tag:blogger.com,1999:blog-10592193333571609442024-02-02T16:45:16.834+02:00Sandras jutustabSiit leiate minu reisiseiklused Kesk-ja Lõuna-Ameerikas, mõned vanemad lood ka Indiast ja Balist. Ühtteist ka ettevõtmistest Tais, Myamaris ja mujalt, kuhu satun ja leian inspiratsiooni oma kogemusi kirja panna . Head lugemist! Kel soov aga Brasiilia või Costa Rica osas reisinõu saada, võtke ühendust! Kniks!Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.comBlogger169125tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-31075025134741659172019-11-17T13:48:00.001+02:002019-11-17T13:48:38.872+02:00Astun sammu edasi edasi!Vahel juhtuvad elus asjad, mis tunduvad esmapilgul kohutavalt ebaõiglased ja valusad, vaadates aga kõike toimuvat sammuke eemalt, näed, kuidas kõik toimub sinu enese hüvanguks.<br />
See aasta on olnud minule erakordselt reiside rohke (nagu enamus viimase 8 aasta jooksul) aga seda eriti töise poole pealt, kuna mitu aastat pakutavad tuurid said lõpuks hoo sisse, viisin inimesi mitu korda nii Brasiiliasse kui Costa Ricasse ning vahepeal ka Portugali. Kokkuvõtteks aga läks nii, et olin sunnitud ära lõpetama mitu aastat kuidagimoodi sujunud koostöö reisiagentuuriga ja oma lapsukesed (just nii nimetan oma pidevalt tuunitud programme Brasiiliasse ja Costa Ricasse) maha jätma, ennast esikohale tõstma ja lõpetama lootmise, et hapuks läinud asjad saavad järsku värske meki.<br />
<br />
Ees puhumas muutuste ja teadmatuste tuuled. Ühte tean ma kindlasti, Brasiilia ja Costa Rica reisid ei ole minu jaoks lõppenud ning õige varsti on sündimas miskit uut ja põnevat, nii et kõrvad kikki!<br />
<br />
Väike lõik ka meie augustikuisest Brasiilia reisist siin Ringvaates :)<br />
<div style="height: 0; padding-bottom: 56.25%; position: relative; width: 100%;">
<iframe allowfullscreen="allowfullscreen" frameborder="0" src="//services.err.ee/media/embed/971820" style="border: none; height: 100%; left: 0; position: absolute; top: 0; width: 100%;"></iframe></div>
Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-24188836690616490712019-04-06T21:48:00.000+03:002019-04-06T21:48:37.390+03:00Lõpuks ometi Guatemalas! <div dir="ltr">
Guatemala on mu reisinimekirjas juba vähemalt 8aastat olnud, lõpuks ometi otsustasin, et peale Costa Rica tuuri oleks logistiliselt täiesti sobiv Guatemala a tutvust teha. </div>
<div dir="ltr">
Guatemala migratsiooniametnik võtab vastu laia naeratusega ja lööb ilma pikalt mõtlemata templi passi-bienvenidos! Olen siia maale oodatud 3 kuuks, aega on mul planeeritud Guatemala jaoks 2nädalat ja mõni päev peale. </div>
<div dir="ltr">
Ei tea, kas aastad on mind mugavaks muutnud aga tellisin omale varakult ette topelt kalli autojuhi, et ikka turvaliselt ja sekeldusteta oma Antigua hotelli jõuda. <br />
Esimesed muljed - tohutu liiklus ja ummikud, rohkelt okastraati ja vingugaasi, ununesid kui Antiguas autost välja ronisin ja nunnut vulkaanidest ümbritsetud värvilist vanalinna nägin. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh8oGddX1EkiCXpS8ZglFwSjgBz6H6HLwGERemPVl6cmXf8HQCljs3FtA6A4JAWPZtOb2hPpWhW2x05xmYVyEsnTmdDc6LEleUOuUzFDji1_vGalgbDjryvLAaqEs0DLSAE3ptRGFubZayJ/s1600/IMG_20190328_120858.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh8oGddX1EkiCXpS8ZglFwSjgBz6H6HLwGERemPVl6cmXf8HQCljs3FtA6A4JAWPZtOb2hPpWhW2x05xmYVyEsnTmdDc6LEleUOuUzFDji1_vGalgbDjryvLAaqEs0DLSAE3ptRGFubZayJ/s320/IMG_20190328_120858.jpg" width="240" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFQd1oThYbewE1R3E5UKHwb_HpzH7FnnHWLJ4uwPb50EuLc4141UOo2eYmEL5-uc8iLPzY1dugHxJsszO2i6BcA5UR7cvdN8_YRk47ZM1AA9sCNsHjSSPRRZylPGz3R7rEB7KZFb6yCN-T/s1600/IMG_20190329_153246.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFQd1oThYbewE1R3E5UKHwb_HpzH7FnnHWLJ4uwPb50EuLc4141UOo2eYmEL5-uc8iLPzY1dugHxJsszO2i6BcA5UR7cvdN8_YRk47ZM1AA9sCNsHjSSPRRZylPGz3R7rEB7KZFb6yCN-T/s320/IMG_20190329_153246.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMqzip7u6x-vkAG87Lme-B0LNhVqlITEHPGwFBZg3U9vftvca-Q4Tkkzz0tZeTBYM4grecjMuPP-_vyg6oRr0DJY2zuhv3b7Y6FppqEmn6lJUnRbROmfgpYUwNV-5PbzI0kYvFblfhcefF/s1600/IMG_20190328_152912.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMqzip7u6x-vkAG87Lme-B0LNhVqlITEHPGwFBZg3U9vftvca-Q4Tkkzz0tZeTBYM4grecjMuPP-_vyg6oRr0DJY2zuhv3b7Y6FppqEmn6lJUnRbROmfgpYUwNV-5PbzI0kYvFblfhcefF/s320/IMG_20190328_152912.jpg" width="240" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEginSQA-uIKoEjIapS07BamESOOrXT6qMSKcVbxTrKp2T63j1lXnLgOdkpZkn6znOPzuitsoQyH0OOCU7r0ztTiAPESUd_d2NXGF9hHNUQNSEzqdSUuy7pMoAtor30atqUxQbE9sXdMUM59/s1600/IMG_20190328_124340.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEginSQA-uIKoEjIapS07BamESOOrXT6qMSKcVbxTrKp2T63j1lXnLgOdkpZkn6znOPzuitsoQyH0OOCU7r0ztTiAPESUd_d2NXGF9hHNUQNSEzqdSUuy7pMoAtor30atqUxQbE9sXdMUM59/s320/IMG_20190328_124340.jpg" width="240" /></a></div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<div dir="ltr">
Sularaha ruulib ja iga rändur teab, et sularaha peab sellistel reisidel varuks olema. </div>
<div dir="ltr">
Just nii see on ja see polnud uudis aga kohalikku raha ma lennujaamast ei võtnud ja jätsin selle turismimeka Antigua kavasse. <br />
Käisin läbi 8 erinevat automaati, iga juures oli juba grupp turiste, kes üritasid oma sularahavarusid täiendada, mõnikord mõnel ka õnnestus, mõnikord mitte. Proovisin iga automaadi juures mitu korda, kõht korises ja pisar hakkas juba silmanurka tulema kui üheksas masin lõpuks krõbises ja hunniku sajaseid sooje rahatähti mu pihku sülitas. Küll see on mõnus tunne! Sama hea kui peale 6tunnist bussisõitu vetsu saada :)<br />
Läksin kohe nurgapealsesse restorani tacosid sööma ja mugisin just kolmandat, oli jäänud veel üks järele kui tuli üks vana mees käsi pikas, küsima, kas raha või süüa täpselt aru ei saanud aga sellest sain aru, et tal on nälg. Just nii nagu minul veel tund aega tagasi oli nälg olnud. Ja mida tegin mina?! Esimese reaktsioonina tõmbus kulm korts ja olin ilmselgelt häiritud, et minu õhtusöögi mõnu tuldi rikkuma. Kui lõpuks mu aeglane eestlase aju mõttele tuli, et tegelikult võiksin selle viimase taco ikkagi nälgivale guatemaalalasele annetada, sest ise olin ju alles olnud täpselt samas seisus - rahatu ja näljas ja see neljanda taco annetamine ei teeks mind sugugi vaesemaks, oli nälgiv guatemalalane kadunud öösse. Kahju. Tundsin end nagu viimane mölakas ja andsin lubaduse edaspidi ikkagi kaastundlikum ja osavõtlikum olla. </div>
<div dir="ltr">
Antigua aga on tõeline pärl - pisike vanalinn, rohkelt varemeid, värvilisi maju, värvikirevad inimesed ja käsitöö ning majesteetlikud vulkaanid. Tõeline turisti maiuspala. </div>
Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-66940430012234214282019-03-01T21:34:00.000+02:002019-04-06T21:35:01.537+03:00Kuidas me Rio de Janeiros jalgpalli käisime vaatamas<br />
Et kõik ausalt ära rääkida, pean tunnistama, et ma ei ole suurem jalka fänn. Ilmselt seetõttu ei jõudnud ma ka Rios elatud aja jooksul kordagi matši vaatama, kuigi paar korda olin peaaegu minemas, tuli alati midagi vahele - kord paduvihm, kord minu jaoks põnevam üritus. Samas nõustun tiesti, et jalka vaatamine Brasiilias on kogemus, mis tasub läbi teha, olgu see siis staadionil või kohalikega kuskil kohvikus.<br />
Sel aastal läks nii, et kohaliku liiga mängud olid täpselt neil päevadel kui me grupiga Rio de Janeiros olime, nii otsustasime kõik ühiselt Maracana staadionil toimuvat mängu vaatama minna.<br />
Hakkasin juba paar päeva varem uurima, kas saaks kuskilt piletid ära osta, näiteks veebist..Kui lõpuks leidsime lehe, mida ka kohalikud usaldusväärseks pidasid, selgus, et sealt lehelt saab korraga osta vaid 3 piletit ja see polnud 11 inimese jaoks kuidagi piisav. Niisiis mõtlesime, et läheme nii tund enne kohapeale, et siis ostame kohapealt piletid.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqlGzCSMUCAUQTXe0fhb3iA-fNs9EYWTwheGzs1H2O96gie6DpUvGZaoR6MwY8tZHC2LFr7JB_bDXR_imPTUMIepa5zzhcbD78VlkVp_xRxbfHQ4ZuVSc2gKS599Ry796zvavHR3PuYq6p/s1600/IMG_20190224_183903.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgqlGzCSMUCAUQTXe0fhb3iA-fNs9EYWTwheGzs1H2O96gie6DpUvGZaoR6MwY8tZHC2LFr7JB_bDXR_imPTUMIepa5zzhcbD78VlkVp_xRxbfHQ4ZuVSc2gKS599Ry796zvavHR3PuYq6p/s320/IMG_20190224_183903.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Mõeldud, tehtud - kohapeal laiutasid suured järjekorrad, mis küll liikusid üsna ruttu. Kuskil nägin silti, et pileteid müüakse kuni esimese poolaja lõpuni ja see tegi kangesti nalja, et kes siis veel nii hilja neid pileteid ostaks.. Kogusime 11 inimese raha kokku ja asusin vapralt kõigile pileteid ostma kui tütarlaps kioskis ajas silmad suureks kui ütlesin,e t tahan 11 inimesele pileteid ja kui ta ikka ei sukunud, osutasin meie lõbusale grupile,e t näed neile.. Tütarlaps vangutas pead ja ütles, et nii ei lähe mitte. Meie omaalgatuslik effektiivsuse püüe ei sobinud siinse korraga - pileteid saab osta ainult kolme kaupa! Niisiis pidin seltskonna jagama kolmeks iga kolmikule määrama nime, kelle nimel piletid välja antakse (et ei oleks mingit sahker mahkerit selle esimese poolaja jooksul, mis juba käis) ning nii kolmveerand tundi hiljem olidki piletid käes! Tuli veel teisele poolele staadionit oma sektorisse kõndida ja nii 5 minutit enne esimese poolaja lõppu saimegi oma kohtadele.<br />
Lohutuseks sõime EV aastapäeva puhul kaasa võetud vürstikilu, muhu leiba ja kalevi shokolaadi.<br />
Õnneks polnud ka teine pooleaeg igav - väravaid löödi innukalt Flamengo poolt, kes ongi suurima fännihulgaga jalgpalliklubi ning loomulikult olid pea kõik väravad ikka löödud nende vastaste väravasse. Ehk siis mäng lõppes ootuspäraselt ja suure lauluga.<br />
Väike video annab sellest kõige parema pildi.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen="" class="YOUTUBE-iframe-video" data-thumbnail-src="https://i.ytimg.com/vi/WtdwCp1aSWw/0.jpg" frameborder="0" height="266" src="https://www.youtube.com/embed/WtdwCp1aSWw?feature=player_embedded" width="320"></iframe></div>
<br />
<br />
<br />Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-3833337637491750082018-12-16T14:55:00.000+02:002018-12-16T14:55:09.167+02:00Kuidas ma Vietnami avastasinOn möödunud peaaegu 2 aastat mu viimasest postitusest - mis ma vahepeal tegin? Nii nagu viimati juba sai mainitud, reisisin peamiselt enda sees, väliselt veetsin suure osa ajast ikka Taimaal Koh Phanganil, ideaalne koht oma sisekaemusteks ja selleks, et õppida uusi asju (sisekaemusteks ikka). Niisiis üle hulga aja olen avastamas minu jaoks uut maad, sedakorda Vietnami.<br />
Vietnam oli alati üks variantidest kuhu Taist viisa runni teha, ometi ma siia ei jõudnud. Tegelikult kui päris aus olla, siis pole mul ka erilist kihku olnud Vietnami avastama tulla, seda rohkem olen ma üllatunud, et end praegu siit leidsin :) Täna just istusin rannas ja mõtlesin, et kuidas ma küll siia siis nüüd sain, pidin ju Filipiinidele minema?<br />
On mis on, 18 päeva Vietnamis ja kuna riik ja inimesed tunduvad huvitavalt värvikad, siis mõtlesin oma muljed siin välja elada.<br />
<br />
<h3>
Vietnami immigratsiooni formaalsused</h3>
Selgus, et Vietnamisse vaja ka viisat ja mingit viisa kirja, mida abivalmid vahendajad internetis ka väikese tasu eest paari päevaga korraldavad, õnneks ma sattusingi selle info peale 2 päeva enne planeeritavat lendu, nii et probleemi polnud.<br />
Kiri ja täidetud blanketid näpus sammusin lennujaama immigratsiooni. Vastas oli tuim ametnik - ei tere, ei naeratust, ei täpsustusi, et oota seal vmt. No ligi nädala Vietnamis olnuna võin tagant järele öelda, et teenindus nagu tavaliselt sotsialistlikus Vietnamis :) Pinkidel ootas juba terve rida inimesi ja kõik, kes pärast tulid, olid samamoodi segaduses selle morni ametniku ees nagu minagi. Seda oli kosutav näha.<br />
Siis ligi kolmveerand tundi istumist ja jälgimist, et aru saada, kuidas asjad käivad ja varsti hõigatigi minu nime. Jällegi ilma liigsete sõnadeta, ulatad oma 25dollarit ja saad passi vastu. Paha lugu, kel polnud 25 dollarit, oli rohkem või vähem või muu valuuta või oh õudust ainult pangakaart! Sinna jagelema nad minust jäidki :)<br />
Siis veel pool tunnikest teises immigratsiooni sabas, et tempel passi saada ja siis veel peale kõike seda ootad ikka oma pagasit ja paar tundi hiljem astusingi lennujaamast välja! Ma arvan üks pikemaid riiki sisenemise protsesse minu reisimise ajaloos!<br />
<h3>
Saigon - Ho Chi Minh - kuidas terve nahaga liikluskaoses hakkama saada.</h3>
<div>
Kui ma bussist maha astusin, siis bussijuht viitas lõuaga mingis suunas möhh möhh, mis pidi tähendama, et mul tuleks selles suunas astuma hakata. Kell oli 5 õhtul ja liiklus saavutanud kõrgpunkti. Nagu alati sellistel hetkedel, oli mu kompass - telefon nii Mapsme kui google maps täielikus segaduses nagu minagi. Tänavanimesid oli pea võimatu leida ja GPS kalkuleeris muudkui erinevaid teekondi.<br />
Iga teeületus sarnanes enesetapu katsega ja kõnnitee peale sa Vietnamis üldjuhul kõndima ei mahu, sest seal on palju tähtsamad asjad kui totakad jalakäijad oma kohvritega - sinna pargitakse rollerid ja seal istuvad kohalikud ärimehed oma pisikestel plastmassist taburettidel.<br />
Kuigi telefon näitas, et olen vaid 500m kaugusel, oleksin olnud nõus takso võtma aga ühtegi taksot auto kujul ei manifesteerunud ja mitmed rollerid, kes taksoteenust küll pakkusid, põlgasin ära, sest ei suutnud end kohvri ja seljakotiga sinna peale visualiseerida. Niisiis peale mõningaid ekslemisi jõudsin kohale, koos kohvrite ja kogu muuga, ise ka veel elus ja terve.<br />
<br />
<br /></div>
<div>
<h3>
Jalakäijate rõõmud Saigonis</h3>
</div>
<div>
<br />
Juuresolev video ma arvan annab kõige parema pildi Saigoni teeületustest. Tõsi küll video on tehtud nö. turistipiirkonnas, elasin sealt mõned kvartalid eemal ja mulle tundus, et seal pigem lisati gaasi kui mingi jalakäija teele astus. Päeva esimeses pooles olin vihane ja hirmul, pealelõunal ajas see kõik juba naerma..kuigi jah kui võimalik astusin teele mõne kogukama teeületaja varjus:) Saigonis on muideks jalakäijate tänav ka...see tähendab, et seal on pisut vähem rollereid ja ainult mõni auto aga kui teed ületad, antakse raudselt signaali, et sa jokutama ei jääks. Targemad õpetasid, et joosta ka ei tohi, hoopis siis võib õnnetus juhtuda, sest nad ei jõua reageerida. Niisiis, stoilise rahuga, aeglase kindla sammuga, otse läbi kaose, signaalide, 5cm kauguselt mööda kihutavate rollerite....<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.blogger.com/video.g?token=AD6v5dwe8iEWt6iNKHmZNv-5giUfnruqWPIcussN9Mv5kieqynxJle6dhhJa_nMEfzfVlYm0Bm0RpKA5gZ2sMwbU4g' class='b-hbp-video b-uploaded' frameborder='0'></iframe></div>
<br />
<br />
<h3>
Bussisõit Vietnami moodi</h3>
<div>
Reisi esimeses osas tahtsin minna kuhugi mere äärde, kus saan wifis tööd teha ja ujuda, palju ujuda. Viitsimata pikalt kaaluda, otsustasin Mui Ne kasuks, mida kuskil foorumis kiideti ja selgus, et sinna üsna lihtne bussiga saada. Bussid on Vietnamis sleeperid ehk siis olenemata sellest, et reisisin päeval, saab ikka bussis pikutada. Kaastunne neile kodanikele, kel pikkust rohkem kui 1,75m, päästab ehk esimese korruse voodi, et saad siis jalad vahekäiku sirutada. Muidu väga nunnu ainult turvavöö ei töötanud, õnneks seekord läks kõik äpardusteta. Muuseas, vahel kui eelmine buss on katki läinud, pannakse kogu rahvas ühe bussi peale ja siis on vahekäigud ka istuvaid ja pikutavaid inimesi täis.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjDQjt8BVujMaQ1uow0F_Cs4AFrfebQZPI4F6Lgdy_mCMOW0soSC233QXKeFLcMJIfHeWqQuqTDCcXlylKAgYnaj48IdI9SGHT7Rugo7Q6UorAxq1LCNIQopu1xDLCRM1QDgl6wd4MponfT/s1600/IMG_20181110_121234_425.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="1536" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjDQjt8BVujMaQ1uow0F_Cs4AFrfebQZPI4F6Lgdy_mCMOW0soSC233QXKeFLcMJIfHeWqQuqTDCcXlylKAgYnaj48IdI9SGHT7Rugo7Q6UorAxq1LCNIQopu1xDLCRM1QDgl6wd4MponfT/s320/IMG_20181110_121234_425.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<h3>
Mui Ne - venelaste kuurort</h3>
<div>
Mui Nes bussilt maha astudes tabas mind esialgu üllatus - kõik poodide ja äride sildid olid vene keelsed ja silma jäid nii Dima reisid, Anna apteek, Aljosha reisid jms. Esimene vietnamlane, keda tänaval kohtasin, ütles mulle zdraastvuite! Ja ühest restorani menüüdest leidsin ka pelmeenid. Nu vot, tundub et Venemaalt tuleb siia kõvasti häid lennupakkumisi, sest valdav keel on vene keel ja menüüd ja flaierid jms ka kõik vene keeles ning vietnamlased pöörduvad ka turistide pooles üldjuhul esimesena vene keeles (mis on küll ka nii segane, et no päris aru ei saa aga ma pole ka vene keele ekspert). Huvitav on ka, et paljud venelased on poepidamise üle võtnud ja siis on puukeelse vietnamlase asemel seal puukeelne venelane:) Täna tahtsin küsida, et kas kakaopulber, mida proua müüb on orgaaniline - no suht rahvusvaheline sõna ju, proovisin küll venepärasemaks seda väänata - organic, orgaanitskaja, orgaaaanic :) aga täpselt meelde ei tulnud, kuidas oleks õige. Orgaanika? eta orgaanika? Võttis siis proua telefoniga google translate lahti ja sai sõna kätte, no peaaegu! Siis aga selgus, et ta vist ei tea, mida põhimõtteliselt orgaaniline tähendab.<br />
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
Üldiselt on see kuurort täiesti igav ja mõttetu - palju halbu restorane riburada pidi reas ja mingeid sodi poode, rand on mingis osas puhas ja mingis osas lihtsalt mingeid betoonkärakaid täis. Meri on lohesurfarite päralt, sest tuult siin on aga ujuda saab mõõna ajal kui laine pole väga tugev. Isegi mõned koerad surfavad (vaata viseot)</div>
<div>
Meres õnnestus ka esimest korda elus meduusi käest päris korralikult kõrvetada saada - hiljem lugesin internetist, et meduuse on seal kõvasti sel ajal, nii et läks isegi hästi, et ainult ühe korra sellega kokku põrkasin. Viimase päeva veetsin hotelli basseini ääres :)<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.blogger.com/video.g?token=AD6v5dz8FmfFtvmnXgjzEP70TP87lNZ3SpewT7DPy6PZUtRLcTSeN8AiYb6PRBNZ9L2M8vTkIeyDCxrggW_22-lGug' class='b-hbp-video b-uploaded' frameborder='0'></iframe></div>
<br /></div>
<div>
<br />
<h3>
Mui Ne osa2 ehk kuidas ma politseiga läbirääkimisi pidasin</h3>
<br /></div>
<div>
Nagu igas kuurortis, on ka siin oma skeemid. Põhimõtteliselt ainus vaatamisväärsus siin lähedal on liivadüünid. Sinna tehakse tuure aga siis võib ka rentida rolleri ja ise minna. Aga selle juures on üks väike aga. Nimelt käib rolleri rent siin palju lihtasmalt kui näiteks Tai saartel, kus tahetakse su passi või deposiiti ja vaadatakse igat kriimu. Siin ütlesin ainult, et olen sellest hotellist ja ulatasin raha, midagi rohkem ei küsitud. Võtit ulatades ütles aga mees, et sõida küla vahel aga kui düünidele lähed, siis politsei peab kinni ja tahab sinult raha, ole ettevaatlik.</div>
<div>
Nimelt on Vietnamis vaja rolleri jaoks A-kategooria luba, mida mul pole ja Eesti või rahvusvahelised load ei kõlba, vaja on mingeid Vietnami lube. Tundub, et luba on võimalik umbes miljoni dongi (u.38Eur) eest korraldada, muidugi mitteametlikult. </div>
<div>
Keelatud vili on teadagi magus. Mitte, et mul oleks olnud hull valu neid düüne näha, sest olen düüne oma elus päris palju näinud ja isegi alla sõitnud liivalauaga aga mõtlesin, et vaataks ikka natuke rohkem ringi kui juba roller käes. </div>
<div>
Valisin kaardi pealt oma arust kõrvalisema tee ja mõtlesin ikka natuke uudistada. Nii kui ma olin sinna teele keeranud umbes paari minuti pärast sõitis minust mööda ja peatas mu politsei roller.. Ja mina vahtisin muudkui ettepoole, et õigel ajal tagasi keerata kui neid nägema peaksin... Nad kerkisid mu ümber nagu mingid muinasjutu haldjad maa alt või taevast ainult, et nad polnud haldjad vaid surmtõsised politseid, lõpuks oli neid kokku 5 ja kõik seisid käed puusas kurjade nägudega mul ümber. </div>
<div>
Ilma pikema sissejuhatuseta küsisid, kust ma tulen ja andku ma miljon dongi. Et nagunii mul pole õiget luba. Näitasin oma Eesti b-kategooria luba, ei, see polnud tõesti õige aga miljoni (38eur) eest lubasid nad mulle õige korraldada. Olin juba hommikul etteplaneerinud natuke selle võimaliku hetke ja üle 200 000 kaasa ei võtnud, igaks juhuks oli kaart kui peaks minema nii hulluks, et tahavad rolleri konfiskeerida (pidavat ka levinud mudel olema) Tegin haledat nägu ja ütlesin, et see on mu viimane raha ja sõidan homme ära ja palusin, et nad laseksid mul minna...Poisid arutasid midagi omavahel ja lasidki mul minna, isegi mu viimast raha ei tahtnud! Enne kui meie teed lahku läksid, pidasid nad juba järgmise turisti kinni, ilmselt pidi see vennike nüüd topelt maksma :)</div>
<h3>
<br />Kus on värsked kevadrullid ehk Vietnami toidukogemus</h3>
<div>
Paljud inimesed ahhetavad kui räägid Vietnamist, et neil on nii hea söök! Mina teadsin Vietnami köögist vaid riisipaberis värskeid kevadrulle ja esimesel päeval Saigonis õnnestus mul turul neid kohe ka süüa. Imeliselt värsked toitvad köögivilja rullid! Mis aga on saanud sellest Mui Nes?! </div>
<div>
Tundub, et Mui Ne on valdavalt mereanni koht - arusaadav, mereäärne ju! Tänavalt saab siin ka palju puuvilju ja puuviljakokteile. Enamus restoranide menüü on paks nagu piibel aga näiteks taimetoitlasele seal mitte midagi ei ole. Tegelikult enamus nad ei teagi, mis see vegetarian tähendab. Kui küsin, mis vege toite neil on, suunatakse uhkelt ühele menüü leheküljele, kus on kirjas Vegetables ja seal on siis morning glory ja köögiviljad ja siis kõik muu ka loomulikult koos kana või sea või mereandidega. Morning Glory on hea aga mitte piisav, et nädal aega ainult neist toituda. </div>
<div>
<br /></div>
<div>
Lisaks tavapärastele lihadele, mereandidele, olen näinud menüüdes konni, kilpkonni, madu, krokodilli, peaks leiduma igale maitsele peale muidugi vegani või vegetaarlase. Ja need värsked kevadrullid on siin täiesti tundmatu toit, kõik pakuvad ainult fritüürituid. ja nii on - isegi kui lubatakse, et toovad värskeid, toovad lauale ikkagi fritüüritud (nad lihtsalt mõtlesid, et värskelt fritüüritud). </div>
<div>
Enamus riisi ja nuudlisegusid jätab suhu rääsunud rasva maitse ja köögivilju on nendesse pandud nii minimaalselt kui üldse võimalik. Eile käisin juba mehhiko restoranis, et päris nälga ei jääks :) </div>
<div>
Muuses sool ei kuulu ka siin laual täisvarustuse hulka, käisin poes vaatamas, kas seal soola on - ei olnud aga oli naatrumglutamaat, otse teiste esmatarbevahendite kõrval. Vot nii.<br />
Õigluse huvides ütlen, et viimasel päeval Mui Nes leidsin oma hotelli vastast söögikoha, kuhu minekut olin edasi lükanud - suur viga, et lükkasin edasi. Kuigi väljapoolt paistis see nagu iga teine restoran, oli siin parim valik Mui Nes ja saada oli ka värskeid, fritüürimata kevadrulle, imeliselt head teed, taimetoitu..<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvqV9Foqcvff7x6gwWIm4BaVa1M_NdEktlfN82bepylMk498YQub6o557ssQnmbl24xhwukx3kUnhxaUB9bq7VymI3jvxPGs5nS19Vkc4KUl-vQwXljdfe4Yp0ZBrFRMVKtPgegt6hTVP7/s1600/IMG_20181125_090032.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvqV9Foqcvff7x6gwWIm4BaVa1M_NdEktlfN82bepylMk498YQub6o557ssQnmbl24xhwukx3kUnhxaUB9bq7VymI3jvxPGs5nS19Vkc4KUl-vQwXljdfe4Yp0ZBrFRMVKtPgegt6hTVP7/s320/IMG_20181125_090032.jpg" width="240" /></a></div>
<br />
<br />
<h3>
<b>Kuidas ma öörongiga Hoi Ani sõitsin.</b></h3>
</div>
<div>
Reisiplaanid kujunesid nii, et minuga samal ajal Vietnamisse saabunud sõbranna, kes alustas reisi Hanoist, teatas, et on kuulnud, et Hoi An on üks igaven äge linn ja me võiks Mekongi delta asemel hoopis seal kohtuda. Mõeldud, otsustatud, tehtud. Logistiliselt oli kõige mõistlikum võtta öörong MuiNe lähedalt, et vältida Saigoni tagasi sõitmist või kuuldavasti koledasse Nha Trangi sõitmist. </div>
<div>
Kui ma kella 6 paiku õhtul rongile ronisin ja oma kupee ukse lahti tõmbasin, oli kõik pime ja voodid olid inimesi täis. Ka minu voodist hüppas hetkega välja mingi naine.. Olin ilmselgelt pahur ja tõmbasin linad padjad oma voodist välja ja tirisin ülemiselt voodilt, kus veel kedagi ei olnud, ilmselt puhtad linad enda voodisse. Naine vaatas mind arusaamatusest segase pilguga ja kobis siis lõpuks ülemisele narile. </div>
<div>
Ilmselgelt ei suutnud ma kell 6 õhtul uinuda, nii lugesin ja olin jube tänulik, et olin investeerinud kallimasse e-lugerisse, millel ka ekraanivalgus, see kulus siin pikal rongisõidul vägagi marjaks ära. </div>
<div>
Rong peatus pea iga poole tunni tagant või tihedamalt ja igas peatuses seisis ka ligi 10 minutit. Just kesköö paiku kui tundsin, et nüüd oleks paras aeg natuke tukastada, väljusid meie kupee kõrvalnaridelt 2 naist, mõtlesin, et vau, nüüd äkki saab õhku rohkem olema! Vaid minut hiljem tulid aga sisse 2 meest kellest üks kupatas minema eelnevalt minu voodis ja siis ülemisele narile roninud naise, hiljem sain aru, et see naine oligi mingi voodi "jänes", sest tal polnud üldse sellist piletitki, mis oleks teda kupeedega varustatud vagunisse lubanud. Minu õuduseks tõmbas üle vahekäigu olnud mees aga mõne minuti pärast sellise lõrina-norina- mörina üles kui sa oma suurimates õudusunenägudes võid ette kujutada. Mörin muutus talutavaks ainult nendel hetkedel kui rong vappus ja rappus rööbastel nii kõvasti, et natuke summutas mehe norinat. Üldiselt mul pole palju asju, mida ma elus vihkaks - lisaks vägivallale ja suitsuhaisule on norkamine kindlasti top3 sees. Niisiis pole vaja mainida, et ülejäänud öö olin ma põrgupiinades, vahepeal käisin seisin lihtsalt koridoris, lootusega end nii ära väsitada, et ma enam ei kuuleks seda lõrinat.. Ei aidanud. Lõpuks läks valgeks ja sai aknast välja vaadata ja varsti ärkas ka lõrisev mees üles - tema loomulikult magas meist kõige kauem, sest tema ju ei kuulnud enda lõrisemist. </div>
<div>
Vietnamlaste puhul on huvitav veel see, kuidas neil see arusaamine personaalruumist ja hügieenist on ikka väga teistmoodi. Näiteks kui ma oma voodist alla ronisin, et vetsu minna ja hakkasin oma plätusid otsima, mida ma esmalt ei leidnud, siis nägin, et meie kupees olnud ema lapsega jalutab rahumeeli ringi minu plätud jalas..Ütlesin, e t oot, oot, ma tahaks oma plätusid, siis ta lihtsalt naeratas ja andis mulle plätud tagasi. Tal olid muuseas oma jalanõud ka olemas...</div>
<div>
Personaalruumist rääkides pidasin ma silmas seda, et vahel ronitakse sinust nii lähedalt mööda, et hingeõhku on tunda näos...Ma küll olen siiani arvanud, et olen üsna suure taluvuspiiriga aga see öörongi sõit käristas mu piire ikka korralikult.</div>
<div>
Hoi Ani jõudsime nii 4 tundi hiljem kui rongipileti müügimees lubanud olime. Olin kurnatud ja pahur ja lubasin, et Aasia öörongidega on minu jaoks kõik!</div>
<div>
<br /></div>
<h3>
Imeline Hoi An.</h3>
<div>
<br /></div>
<div>
Hoi An meeldis mulle esimesest silmapilgust, isegi ammu enne kui ma nende jõeäärt või vanalinna nägin. Kõik oleneb inimestest ja siin olid isegi raudteejaamas vastas olevad autojuhid, taksojuhid sõbralikud ja inimlikud. Kõik sujus. Tädikesed, kes teed juhatasid, külalistemaja omanik, mu hind lihtsalt laulis siin peale MuiNe tuimust. Kohe ümber nurga leidsin taimetoidu restorani, kus sain imemaitsvat nuudlisuppi ja esimest korda tõesti nautisin oma söömaaega Vietnamis. </div>
<div>
Ja liiklus! Jah seal on liiklust aga võimalik on sõita ka jalgratastega, mis oli nii mõnus. Kuigi turiste on vanalinn paksult paksult täis, õnnestus meil nii mõnigi kord jääda templisse päris omapead, just siis kui eelmine hiinlaste grupp oli juba lahkunud ja uus polnud veel tulnud. </div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEisB9DmKglDhE_2Yr5x3_AwpBrFn3ow8TAChI077CzEPGLV8TtRnfwaFmkP1fl5-Hn72DYZuxtCOypvYlejKwS4Z25uMZgR7y67q9fOO1vVrqobWit99TScY_DHe-5ufWGvHscrfKX8Y8T_/s1600/IMG_20181117_122213.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEisB9DmKglDhE_2Yr5x3_AwpBrFn3ow8TAChI077CzEPGLV8TtRnfwaFmkP1fl5-Hn72DYZuxtCOypvYlejKwS4Z25uMZgR7y67q9fOO1vVrqobWit99TScY_DHe-5ufWGvHscrfKX8Y8T_/s320/IMG_20181117_122213.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh7sFxyPDKmmWxTL7VFkNoucoFuypuw14N5TgA2Ckq2oVmHhElMMLGEP023gFYuhv1zadqEL9hvdDsneo6P-sKSRPTEfHIHv2uxV_j5avCkkGJ1yWZvVlE6NcH8sAgBovkqsHqfubaUT30n/s1600/IMG_20181117_173031.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh7sFxyPDKmmWxTL7VFkNoucoFuypuw14N5TgA2Ckq2oVmHhElMMLGEP023gFYuhv1zadqEL9hvdDsneo6P-sKSRPTEfHIHv2uxV_j5avCkkGJ1yWZvVlE6NcH8sAgBovkqsHqfubaUT30n/s320/IMG_20181117_173031.jpg" width="240" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOG4WR1R3f68GXE0FyLLGx_HbI8b1ROZUgvrMxtecB-inO12leSxEZ-MhXrwNc4YmYZF1pohdzE9amDKDfh21lAl75suhvsh2kh4iSk9s_1H8jZPmAiCzngNoH7JuK-JhyphenhyphenZLD-VkPPw0Aa/s1600/IMG_20181117_173213.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOG4WR1R3f68GXE0FyLLGx_HbI8b1ROZUgvrMxtecB-inO12leSxEZ-MhXrwNc4YmYZF1pohdzE9amDKDfh21lAl75suhvsh2kh4iSk9s_1H8jZPmAiCzngNoH7JuK-JhyphenhyphenZLD-VkPPw0Aa/s320/IMG_20181117_173213.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNYyTVOTe3od_-2Rj32vq9TkHOSsm0kahiOKIEbcxRgnyQ7C0AApSf0dJFo-fTnBoymc2LWgnN7X0AyjooyhQ6gwjWs5JF3gu_9nCGCUd8Ze6nQBMDPD4eUS5vR8q01mDw_i0Y7q5jSLZZ/s1600/IMG_20181117_175626.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNYyTVOTe3od_-2Rj32vq9TkHOSsm0kahiOKIEbcxRgnyQ7C0AApSf0dJFo-fTnBoymc2LWgnN7X0AyjooyhQ6gwjWs5JF3gu_9nCGCUd8Ze6nQBMDPD4eUS5vR8q01mDw_i0Y7q5jSLZZ/s320/IMG_20181117_175626.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhu6MV2eVWAdK9oe-eU3NdzSL2ognepor_iGSwVFioKdtDArF3IrNu3cxBBDsYe-c0Lq4AXrANANeyZmpRdbKEQa6-3gXEwqHcm1_oBxru6OIpViHjM9tsEIQGbvDum9hSMBltJzSDR2fvO/s1600/IMG_20181117_173350.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhu6MV2eVWAdK9oe-eU3NdzSL2ognepor_iGSwVFioKdtDArF3IrNu3cxBBDsYe-c0Lq4AXrANANeyZmpRdbKEQa6-3gXEwqHcm1_oBxru6OIpViHjM9tsEIQGbvDum9hSMBltJzSDR2fvO/s320/IMG_20181117_173350.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgpy1oSaMvZcBl3X_SBucVMqUlhnjBXI1gutlte0sv1e256CHhMjxIRqfteYDcvi86AZXkYM2C9zlc2lhQMuVaPvPXicFzIZr9Yw8_qao4h5Q0GeJxeuvGrWEzf4RjHiW_LGoqJ0yUlWtsS/s1600/IMG_20181118_110539.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="912" data-original-width="1600" height="182" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgpy1oSaMvZcBl3X_SBucVMqUlhnjBXI1gutlte0sv1e256CHhMjxIRqfteYDcvi86AZXkYM2C9zlc2lhQMuVaPvPXicFzIZr9Yw8_qao4h5Q0GeJxeuvGrWEzf4RjHiW_LGoqJ0yUlWtsS/s320/IMG_20181118_110539.jpg" width="320" /></a></div>
<div>
<br /></div>
<div>
Käisime Hoi Ani lähedal My Son sanctuarys. Sinna minekuks pakuti meile hotellist tuuri, mille hinnaks oli 6 dollarit ja see sisaldas ka sööki. Ilmselgelt olid meil omad kahtlused, mis saama hakkab ja kas tuleb ka kehaorganeid loovutada vmt. sest ei ole ju loogiline isegi Vietnamis, et päevatuur maksab 6 dollarit. Muidu pole midagi ette heita aga kui eelistate giidi, kes annab ka päriselt mingit väärtuslikku infot edasi ja seda inglise keeles, millest te aru saate, siis soovitan rohkem maksta ja keegi teine valida :) Näide meie giidi kõneosavusest juuresoleval videol. Kõike seda teadmiste lünka, mida me kahjuks täita ei saanud, leevendas pisut fakt, et meiega samal ajal väisas seda paika India president ja saime teda ja tema saatkonda ka väga lähedalt uudistada :)</div>
<div style="text-align: center;">
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.blogger.com/video.g?token=AD6v5dzT3kRxffJbFpzE8w_BI0q1vr3huGLI6WKCq3XLlpbmXx_PbQApsCgXwEXxnWqHGGkmkvCNwm7Me8BiMz55qg' class='b-hbp-video b-uploaded' frameborder='0'></iframe></div>
<div>
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.blogger.com/video.g?token=AD6v5dzYiuN52UXiz7-hUcHHsDaYbeoprJMuU5ngwhcb5LpnuPVFftiNBHc2BvsPBpMGzrgkqN1p5MZjkWG8hS13RA' class='b-hbp-video b-uploaded' frameborder='0'></iframe></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqxg3jxWzNVqJ9sCgSsmGK4t9elXu0cZc1p1oBvjuJQCNSk9vw3wHE74c7IojXamKGczxOrhPbr5NNi3IvJi7TfxFdjDmvPL4ib3Xu3kjqqdOyJdOw-Xk46B2Mw-Afas843-d7vEU0fZgp/s1600/IMG_20181120_071305_683.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1600" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqxg3jxWzNVqJ9sCgSsmGK4t9elXu0cZc1p1oBvjuJQCNSk9vw3wHE74c7IojXamKGczxOrhPbr5NNi3IvJi7TfxFdjDmvPL4ib3Xu3kjqqdOyJdOw-Xk46B2Mw-Afas843-d7vEU0fZgp/s320/IMG_20181120_071305_683.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqVf0DknXQ9vHu6J78_YvQXmz6EG4fkd848oi2TjkcJQMjWpfatSSH_YZUQgvl7LD-RBQ9FEu6Qqj44KTXcoMS1cLmUx8N9vX5XmrYdTehqSFcKqRQysorbksdAdUUyLgV3Ac8xkVGEHuM/s1600/IMG_20181119_110437.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjqVf0DknXQ9vHu6J78_YvQXmz6EG4fkd848oi2TjkcJQMjWpfatSSH_YZUQgvl7LD-RBQ9FEu6Qqj44KTXcoMS1cLmUx8N9vX5XmrYdTehqSFcKqRQysorbksdAdUUyLgV3Ac8xkVGEHuM/s320/IMG_20181119_110437.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<h3>
Avastame Hue-d ehk kuidas me sõidame Vietnamis linna lähiliini bussiga </h3>
<div>
Hoi Anist järgmine tore koht pidavat olema Hue. Meil olid ootued üleval ja need kukkusid väikse kolinaga trepist alla.. No tegelikult Hue linn ise pole tõesti miskit, mida väga pikemalt avastada. Seal on vanad kuningapaleed ja templid, millest enamiku pommitasid ameeriklased sõja ajal sodiks. Neid tasub vaadata, siis neid mis alles on jäänud. </div>
<div>
Põnev käik oli veel turule. Sattusime sinna keskpäeva paiku ja tundub, et see on müüjatel tuduaeg, järsku lihtsalt enamik müüjaid magasid igal pool ja igast asendist. Uni on püha ja seda me ei tahtnud segada, seetõttu oli veel eriti ja seal ringi jalutada.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_ydRlMWlwyUntIh5JJjD5Fm3VS1eY54c9QoQ6ju-GckLtJc28kGmtl5HD66gSS0Jvlq4MzNhIq0IE1y3RBA_3FBQeebSt3qW-Ayn1tQSLOCZibj2SX6525LyCFvGku4xU3ooqcd5gE18x/s1600/IMG_20181123_125927.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg_ydRlMWlwyUntIh5JJjD5Fm3VS1eY54c9QoQ6ju-GckLtJc28kGmtl5HD66gSS0Jvlq4MzNhIq0IE1y3RBA_3FBQeebSt3qW-Ayn1tQSLOCZibj2SX6525LyCFvGku4xU3ooqcd5gE18x/s320/IMG_20181123_125927.jpg" width="240" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjH08o1zULsPp4AxKD3sishW9uFDyml4sRWGmH3UXWe4BEey1CrjqRJhPRew7A9SobXJbwqvKT7RfMseYOFa0Fmniy25DR3mE_BBjWGRUHabmk8Dy5HJ3sk8B9sYW4btu-gsfNAarGeRc3L/s1600/IMG_20181123_130125.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjH08o1zULsPp4AxKD3sishW9uFDyml4sRWGmH3UXWe4BEey1CrjqRJhPRew7A9SobXJbwqvKT7RfMseYOFa0Fmniy25DR3mE_BBjWGRUHabmk8Dy5HJ3sk8B9sYW4btu-gsfNAarGeRc3L/s320/IMG_20181123_130125.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4FaHkVMdeRNQezPenQ0YYyWO3W0zz7RtU7FzvWOkWP3ETS5b6NMrhOSSPNUtM_CPQ0kdS19d2fIve4GMOzlhDNc37AtyCMPPPvSw26CQ-yz5kQCTmU9Ym2Fw1zFpmcfdJFb8CGOc2j3no/s1600/IMG_20181123_130215.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj4FaHkVMdeRNQezPenQ0YYyWO3W0zz7RtU7FzvWOkWP3ETS5b6NMrhOSSPNUtM_CPQ0kdS19d2fIve4GMOzlhDNc37AtyCMPPPvSw26CQ-yz5kQCTmU9Ym2Fw1zFpmcfdJFb8CGOc2j3no/s320/IMG_20181123_130215.jpg" width="320" /></a></div>
<div>
<br /></div>
<div>
Teine vägev tegevus, mida plaanisime, oli matk Bach Ma rahvuspargis. Selleks oli meil vaja saada ühele linnalähiliini bussi peale, mille kohta ei internet ega inimesed päris täpselt ei teadnud, kust see läheb ja mis numbriga buss see peaks olema. Meie hotellist otsiti meile siiski väikse nurumise peale mingid ajad ja numbrid üles ja anti orientiir kätte, kust selle bussi peale võiks saada. Olime juba tiba varem tee ääres valmis ja kärsitud, sest tundus, et busse tuleb peatada ja see tähendab ju, et pead oma silmad muundama kotkasilmadeks, et kaugelt numbrit näha ja sellele reageerida. Millegipärast näris meie hinge kahtlus, et me ei seisa päris õiges kohas, veidi ringi vaadates, märkasin, et meie seljataga on bussijuhi mänedžeri majake, aga kust siis veel kui mitte bussijuhi mänedžerilt uurida busside kohta! Bussijaama mänedzer väitis, et meie bussinumber ja kellaaeg on täitsa valed ja suunas meid bussini, mis pidavat väljuma tunni pärast. Entusiastlikult läksimegi veidi varem bussi juurde aga siis teatas juht, et ei plaani enne 45min küll väljuda. Läksin tagasi bussijaama mänedzeri juurde ja kurtsin meie raske elu üle, et bussijuht ei sõida veel kuhugi...Siis proua karjus vihaselt üle jaama bussijuhile midagi, bussijuht karjus tagasi ja tulemuseks oli see, et ootasime veel tunni, siis tuli juht, pühkis muidu mega räpases bussis altaril kujukesed puhtaks ja sõit algas.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidB_ZhCIBeziLgczIgaCqpJI7LA5cpixGcrigp3gliuA5gkLngpxQ_rHOAv67NG7VOa8moXB00STD4lCY2NELO0nycdFTCGPd0s2cn-aIaAOq2GRt4N7uWJ-zgRIYsLtPvVEgFWqGSK8le/s1600/IMG_20181122_082722.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1070" data-original-width="1600" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidB_ZhCIBeziLgczIgaCqpJI7LA5cpixGcrigp3gliuA5gkLngpxQ_rHOAv67NG7VOa8moXB00STD4lCY2NELO0nycdFTCGPd0s2cn-aIaAOq2GRt4N7uWJ-zgRIYsLtPvVEgFWqGSK8le/s320/IMG_20181122_082722.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipSNu-8wyjka-AT7qFsTxdNv9_tF1wcoXCJjWyKtVzXCABk4yc1h1vpOIZOKNO7cANTWCDbICqnGLaKyURcVPysNxOclr5Dx3h91oc1CfkN-EnEJjBsx29VU8bIoUOq7dmOGc-L5wuSLVX/s1600/IMG_20181122_085807.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEipSNu-8wyjka-AT7qFsTxdNv9_tF1wcoXCJjWyKtVzXCABk4yc1h1vpOIZOKNO7cANTWCDbICqnGLaKyURcVPysNxOclr5Dx3h91oc1CfkN-EnEJjBsx29VU8bIoUOq7dmOGc-L5wuSLVX/s320/IMG_20181122_085807.jpg" width="240" /></a></div>
<div>
<br /></div>
<div>
Arvestades bussi seisukorda, kartsin pisut, et me ei jõua võib-olla sihtkohta ilma remondipeatusteta aga saime kohale! </div>
<div>
Internet teadis, et meid ootavad mototaksod aga kui me kohale jõudsime, olid vihmapilved juba ähvardavalt suured ja mototaksod kuhugi kadunud. Nii hakkasime jala pargi sissepääsu poole minema endal põues kahtlus, kas ikka on hea mõte minna kui tundub, et kohe hakkab paduvihma sadama..</div>
<div>
Maksime pargis oma auto eest ja see pidi meid siis viima üles mäkke kust matkarada algas ja pärast kuskil teises teeotsas pidavat ta meid 3 tunni pärast peale korjama. Läks aga nii, et kui jõudsime üles just sinna, kust pidime oma matka alustama, kallas nagu oavarrest. Tegime hambad ristis väikese tiiru ja teatasime autojuhile, et me ei kavatse sellise ilmaga kuhugi ronima minna ja sõidame alla tagasi. Autotee oli muutunud kiirevooluliseks jõeks ning iga käänaku taga oli järsku meeletu kosk, vihma kallas raevukalt. Alla jõudes oli ilm mahe, tuul vaibus, vihma ei sadanud. :)</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOX02GVQqrbfckOX7iJn2R5t8irDj_l7sOyr5XNS3mFZcno46pZ79XQxyNkahJJRvKhSnjsj3vGeyU3sGgAhPEvdhcKxLXpE5DIttg2kCGmfqWuIkPxwNCNZ1OuTIDT__B1AsvgoRizG4s/s1600/IMG_20181122_133534.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOX02GVQqrbfckOX7iJn2R5t8irDj_l7sOyr5XNS3mFZcno46pZ79XQxyNkahJJRvKhSnjsj3vGeyU3sGgAhPEvdhcKxLXpE5DIttg2kCGmfqWuIkPxwNCNZ1OuTIDT__B1AsvgoRizG4s/s320/IMG_20181122_133534.jpg" width="320" /></a></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<br />
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
<div>
<br /></div>
Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0Unnamed Rd, Bà Rịa Vũng Tàu, Suối Giao, Châu Đức, Bà Rịa - Vũng Tàu, Vietnam10.57635132033154 107.330351269786219.57741182033154 106.03945776978621 11.57529082033154 108.6212447697862tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-25957354701935061422017-01-01T11:23:00.000+02:002017-01-01T11:23:14.051+02:00Aasta 2016 viimane ööpäevViimased poolteist kuud saarel on läinud lennates. Leidsin omale uue kodu, kuhu loodan nüüd jääda nii kauaks kui mul vaja on. Naabrid on kenad, enamus juba varasemast tuttavad ja osadega oleme siin tutvunud, nii et selline tore kommuuni elu juba :)<br />
Aasta viimased 24 tundi olid sellises tempos, et tavapäraseid kokkuvõtteid ja tagasivaatamisi teha ei saanudki. Üritasin aasta kahe viimase päevaga valmis saada tööd, mida pidin tegema viimased 2 nädalat aga olin muude asjadega liiga hõivatud, et ülearu töine olla :) Ühesõnaga - joogakool, tantra workshop, kakaotseremooniad, õhtusöögid, lõunasöögid, ekstaatilised tantsud, meditatsioonid, päikeseloojangud, raamatud - see kõik võtab oma aja ja tundub, et ööpäevas ei ole piisavalt tunde. Lisaks kaasahaarav tööprojekt ja siis ebaõnnestunud rentniku valiku tõttu osaks saanud stressikoorem. Huhh..<br />
<br />
Kuidas saarel aasta vahetamine käis?<br />
Mina istusin maha meie armsasse joogashalasse vahetult enne südaööd, et seekord aastat tervitada vaikuses mediteerides. Ja pärast vaadata korra lõkkesse, siis tähistaevasse ja sillerdavasse merevette. Naerda. Naerda. Naerda. Magada üks korralik ja kosutav uni. Ideaalne.<br />
<br />
<br />
Nii see siis läks - aasta 2016, aasta, kus enamiku ajast veetsin siin Koh Phanganil, reisisin peamiselt enda sees aga mitte ainult. Aasta, mis tõi mu ellu uusi inimesi, kes on kõik kallid ja nunnud ja süvenenud sõprusi ka juba varem tuttavate inimestega. Minu südamest tulev tänulikkus kõige ja kõigi eest, armastus mu elus olevate inimeste vastu. Tänutunne ka iseenda vastu, et olen enda elu selliseks elanud. <br />
Aitäh, aitäh, aitäh, et olete olemas ja soovin kõigile, et teie soovid täituksid - just siis kui see on teie jaoks parim! Kallid olete!<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgiPLol7KJED9oB2T2zgu0VO2uEQLot4DSE8dw9Nv9pSxUp-F17Jlfq-Q_q-SgCYHu7LYa8zFOY6H_tEGUFW3F4hB2lxxX3jZ9fzx7pvBhcyCVanYEcE3LHJF3i7WIvRiPuqnqoddbC1Bro/s1600/IMG_20160322_091025.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgiPLol7KJED9oB2T2zgu0VO2uEQLot4DSE8dw9Nv9pSxUp-F17Jlfq-Q_q-SgCYHu7LYa8zFOY6H_tEGUFW3F4hB2lxxX3jZ9fzx7pvBhcyCVanYEcE3LHJF3i7WIvRiPuqnqoddbC1Bro/s320/IMG_20160322_091025.jpg" width="320" /></a></div>
<br />Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-79494353147702217442016-11-13T07:19:00.003+02:002018-11-15T16:25:45.075+02:00Tai: Tagasi saarelNovembri keskpaik. Eestis on juba nädalajagu lund olnud ning minul oli planeeritud peale Costa Rica ringreisilt naasmist vaid paar päeva Eestis pesu pesta ja uus pagas valmis panna, et tagasi Koh Phanganile sõita, seekord omaarust kavalalt enne kõrghooaega ja plaaniga esimesed kuu aega joogakoolis õppida.<br />
<br />
Koh Phanganil on novembris veel vihmahooaeg täies hoos, olin selleks valmistunud aga esimene päev tervitas särava päikesega. Ärevus oli hinges, sest tahtsin leida omale teise kodu kui eelmine kord ning teadsin, et see ei saa kerge olema. Mulle meeldis mu eelmise hooaja kodu asukoht väga aga selle miinuseks on kaugus joogakoolis ning jätkuvalt kestev teeremont, nii et mitu korda päevas sõitmine oleks üsna tüütu.<br />
<br />
Rentisin rollu, surusin seljakoti peale ning asusin teele - helistasin vist enam vähem kõigile numbritele, mis siltidelt "house for rent" leida võis. Vahel tuli tunne nagu ühes tuntud Eesti mängufilmis, et "proua siin te juba olite" kui sattusin mitu korda ühe agendi otsa.<br />
Koh Phangan ei ole õnneks veel arenenud sinnamaale, et oleks täis ehitatud suuri hotellilahmakaid aga oma renditavad tarekesed on vist pea igal ettevõtlikumal tai perekonnal. Mõned majakesed on ehitatud kohe oma õuele kokku, hästi lähestikku, kanakari jookseb enamasti postidel seisvate majade alt läbi. Kel veel oma renditaresid ei ole, need ehitavad ja saarel ongi parasjagu ehitusbuum.<br />
Isegi Thongsalas, saare keskuses, oli eemaloldud 5 kuu jooksul juba uusi maja karkasse püsti pandud.<br />
<br />
Üsna varsti sai selgeks, et kuigi inimesi teedel eriti palju silma ei hakka, siis vabasid maju pole just palju saada. Kuuldes, et otsin maja kaheks kuuks, teatasid paljud, et detsembrist on nad juba kõik kuni märtsini kinni. Hinna küsimisel väitis mõni agaram, et juba ongi kõrghooaeg ja nii ei peljanud ta küsida poole rohkem kui mõni teine oma parema asukohaga maja eest. Kurnatud ja pettunud, et midagi ägedat silma ei hakanud, tegin esimese kuu diili kohas, kus madrats on kivikõva (ma ei liialda, külili magades hakkavad siin puusanukid valutama), kuked kirevad ja argentiinlastest naabrid mängivad päeval mitteihaldusväärset muusikat aga kool on nii 2 minuti kagusel. Järgmised vabad hetked lähevad ilmselt uue koha otsimiseks, sest detsembriks on ilmselgelt veel raskem midagi leida.<br />
<br />
Viimase nädala jooksul maailmale tehtud ring on viinud mu organismi vist parajasse segadusse. Kukkusin täna voodisse õhtul kell 9 aga kahjuks ärkasin kell 2 hommikul ja selle graafiku järgi ei oska end enam mingisse ajavööndisse paigutada. Costa Ricaga on vahe 13 tundi, Eestiga 5 tundi. Olen nüüd üleval passinud 6ni hommikul ja hirmuga mõtlen, et esmaspäevast hakkavad need kauaoodatud joogatunnid, kus pean hommikul 8st juba allavaatavat koera tegema ning seda ei jaksa ju teha kui öösiti üleval passida.<br />
<br />
Hooaeg kogub siin tuure ja vähemalt näoraamatu andmetel on nii mõnedki tuttavad saarele lähiajal naasmas. Täna oli aga naljakas juhtum külapoes, kus tuli minu juurde üks kena kutt ja küsis, et "kus me kohtunud oleme, ma tean, et ma tean sind kuskilt" . Hmm...no arutasime siis võimalikke variante ja kuigi ta minule esialgu mitte üks raas tuttav ei tundunud siis selgus, et me siiski kevadel ühtedes ja samades südamemeditatsioonitundides käisime. Vatrasime seal riiulite vahel päris pikalt. Saarevõlu ja kommuuni elu eelised on jätkuvalt paigas.Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-86417601517657335902016-05-30T18:24:00.000+03:002018-11-15T16:26:59.090+02:00Elu saarel, viimane kustutab tule.<div dir="ltr">
Peale Myanmarist tagasitulekut oli mul umbes poolteist kuud aega planeeritud tagasilennuni Euroopasse. Aeg läks linnulennul. Sinna lühikesse kuusse mahtus parasjagu tööd, ääretult lahe tantra workshop ja mitmeid hüvastijätte aga ka uusi leitud sõpru. Kuna hooaeg on lõpukorral ja kohati läks ikka päris vihmaseks ära, siis paljud lendavad nagu rändlinnud tagasi oma põhjamaa kodudesse. Nii ka mina. <br />
Vihmasajud äikesetormidega algasid täpselt mai keskel, esimene öö sadas vulinal ja sahinal ning äike tuli niisuguse välgu ja pauguga, et istusin voodis nagu hirmunud hiir urus. Nimelt äike on asi, mida ma kardan, eriti kui olen üksi kuskil metsatalus. Tol ööl polnud ka naabreid kodus, nii sain rahumeeli kogu oma hirmuhunnikuga üksi olla (mitte, et ma naabrite juurde kaissu oleks lidunud:) Tegelesin kartmisega peaaegu kolmeni hommikul, siis sai jaks otsa ja äike vaibus. </div>
<div dir="ltr">
Hommikusel päikesetõusul ärkasin aga hoopis uute häälte peale. Hiilisin välja, konnakontserdile lähemale, selgus, et konnad on kogunenud meie senini tühjalt seisnud basseini. Hüppavaid ja laulvaid konni olid kõik kohad täis! Enamus krooksusid harmoonias koos aga neist eraldusid mõned solistid, kes tõmbasid jämeda monotoonsusega justkui trombooni. Maja kõrval olev jõesäng oli täitunud veega ja see pahises mäest alla. Päeva peale tõmbas peremees mingid peidus olnud voolikud otse basseini ning saime endale imelise magevee basseini väikese purskkaevuga! Nüüd oli mul hommikuti vaja ujuda oma armsas rannas ja siis veel ilusas dzunglibasseinis.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjR3QBMW22lsHxRjLvw4fWL90LGd_nod3HybtY6VyurUsJ8Cx3sa7bHbmBdPB2HpJSeZ8w_DCoaJXo4F88SQMY-TfswxE3KwMsdZdcuiUBz8Uq5R3yIoI9A9Tre1ExbJFlmf09moaXaFUXw/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160522_113616.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjR3QBMW22lsHxRjLvw4fWL90LGd_nod3HybtY6VyurUsJ8Cx3sa7bHbmBdPB2HpJSeZ8w_DCoaJXo4F88SQMY-TfswxE3KwMsdZdcuiUBz8Uq5R3yIoI9A9Tre1ExbJFlmf09moaXaFUXw/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160522_113616.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<br /></div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<div dir="ltr">
Vihmasadude tihenedes tihenesid ka elektrikatkestused ja sellega seoses ka internetikatkestused, niisiis polnudki töötegemine eriti tõhus. Vihm tundus aga meeldivat igasugustele putukatele, kelle hulk mõne päevaga mitmekordistus.<br />
<br />
Köögis valvas kärbseparv ja lootis, et ehk ma jätan mingid toidud lauale vedelema, rõdul valvas teine seltskond kui arvuti taga istusin ja lihtsalt kiusasid, nii et tundsin puudust pikast sabast, millega saaks loomade kombel neid kere pealt eemale peletada. Õhtuti kui rõdul tuled süütasin, olid platsis tohutult suured mardikad. Imelikul kombel ahvatlesid neid minu juuksed ja see ahvatlus ei ahvatlenud mind mitte kõigevähematki. Mõnikord ei saanudki teisiti kui istusin laiaäärega kübar peas ja luud käes nagu nõiamoor või siis tuvitädi kui arvestada, et sääskede eest kaitses mind ka maani seelik. Tuvitädist eristas muidugi see, et õnneks ei katnud minu kostüümi tuvikaka. Aga <u>l</u>uuaga oli hea maandumistuurile tulnud mardikas eemale peletada, et see siis rõduserval ootavale gekole ette suunata. Koostöö on edu võti.</div>
<div dir="ltr">
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGO1YiCvWfKzJTnorz7LaeuF6-nxPG3MVHfTwaPd_h2ijrV3yo-3mSwWIDE_RQ1INwdsZOsPvhr0vADJCIJosMzFl0D3VCgszUbZKkyLF6SNDU_-knZc1LYm4PH_WPA_XoXGdF_lWAfUlB/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160519_220623.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGO1YiCvWfKzJTnorz7LaeuF6-nxPG3MVHfTwaPd_h2ijrV3yo-3mSwWIDE_RQ1INwdsZOsPvhr0vADJCIJosMzFl0D3VCgszUbZKkyLF6SNDU_-knZc1LYm4PH_WPA_XoXGdF_lWAfUlB/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160519_220623.jpg" width="240" /></a></div>
<br />
Lisaks süütutele mardikarünnakutele muutsid aga agressiivsemaks ka koerad. Koeri on saarel üldse liiga palju ja nende arvukuse piiramisega enamus peremehi ei tegele. Üldjuhul vedelevad nad teepervel või mängivad-kaklevad teiste omasugustega. Paaril korral õhtupimeduses kui rolluga kodu poole kihutasin, kargas aga elajas põõsastest välja ja lidus hammastevälkudes ja lōrisedes rollu suunas. Seekord õnnestus mul oma sääremarjad säästa aga levisid kuuldused, et nii mõnedki on lõpetanud end haiglas lappides.<br />
Lisaks kurjadele koertele tekkis mulle aga ka tore särasilmne Muki, kes õhtuti kui sissesõiduteele joudsin, mind sabaliputades tervitas ja siis rollu ees galoppides mind maja juurde juhatas. Sellist 100%puhast armastust annab leida! Ta lakkus alati üle mu jalad, kontrollis, et maja ümber on kõik korras ja siis lasi end vastutasuks sügada. Sügav pruun silmavaade otse südamesse oli niiii armas, et Muki sai päris armsaks ja natuke muretsen, et kes teda siis sügab kõrvatagant kui mina seal enam ei ela.<br />
Ühel päeval võtsin ette tripi ka sinna, kuhu iga endast lugupidav saart külastav turist <u>läheb</u> - see on täiskuu pidude patupesa Haad Rin. Mina läksin muidugi päeval ja mitte täiskuu päeval aga kuna kuufaasid vahetuvad ju iga nädal, siis jagub pidusid ja pidulisi igale nädalale. Kui mõni peohing satub lugema, siis soovitan - mine otsejoones haad rini, sest seal on pidu ja peohuvilised inimesed, seal on ilus rand ka, palju ilusam kui mujal. Ei tasu peost väsinuna mööda saart midagi paremat otsida, sinu jaoks ongi parim seal! Mujal on imelikud, vaiksed, ei joo, istuvad ja mediteerivad, teevad joogat.... kohutavalt igav! Ja kell 10 õhtul sulgevad enamus kohad oma uksed, haad rinis on elu.</div>
<div dir="ltr">
<br />
Vot nii. Äratulekupäeval säras päike, kimasin sadama poole üle 6 kuu esimest korda teksased jalas..imelik tunne nagu läheks reisile. Paar sõpra, kes veel mõneks nädalaks saarele jäävad, lubasid ära tulles tule kustu panna, sest ilmselgelt tuleb vaikne aeg kuniks rändlinnud Euroopa kohal siristavad;)<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhryP_kqZOf_rSRnO3bRq_22fWHjsRHADYqqh72WrnZVfbCARyyLee1GbT8tD0RMsSMNvZE90ggsOp84j78QrRTXxGRfDV2uz5lqZj8ljD1CKuX0j3p7Sau7AuLrnJF9wDnI1ZnwSMjF7VK/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160131_153236.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhryP_kqZOf_rSRnO3bRq_22fWHjsRHADYqqh72WrnZVfbCARyyLee1GbT8tD0RMsSMNvZE90ggsOp84j78QrRTXxGRfDV2uz5lqZj8ljD1CKuX0j3p7Sau7AuLrnJF9wDnI1ZnwSMjF7VK/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160131_153236.jpg" width="320" /></a></div>
<br /></div>
Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-46040219207440854522016-05-04T16:25:00.001+03:002016-05-04T16:25:17.820+03:00Myanmar - lahkumine.Iga asi saab ükskord otsa, on keegi tark kunagi öelnud. Nii sai otsa ka vee pritsimine. Endalegi üllatuseks oli mul 1 päev võimalik Mandalay tänavatel liikuda ilma vee sahmakaid saamata. Närvisüsteem oli küll kergelt tuksis, sest nii kui ma mingit tüüpi veevoolikuga kastmas nägin, tundsin kuidas jõnks läbi keha käis, mõtlesin kohe, kas telefon on veekindlas kotis ja valmistusin sahmakaks. Õnneks seda ei tulnud aga kindel olla ma ka ei saanud, sest äkki mõni lihtsalt ajab kuupäevad sassi.. Teisalt ei olnud linnas midagi teha, sest jätkuvalt olid kinni restoranid ja poed ning valitses paras kaos. Õnneks saabus õhtul see moment kui sain bussi peale minna, et hommikuks Yangoni jõuda.<br />
<br />
Rääkides bussisõitudest, siis räägin lähemalt <b>Millega saada Myanmaris punktist A punkti B </b>?<br />
<br />
<div>
Kõige lihtsam on muidugi võtta mõni giid ja autojuht, saab ilmselt kõige valutumalt. Me valisime valulikumad varjandid.</div>
Inle järve äärest reisisime kohalike bussidega või siis pigem täistuubitud kastiautodega Kalewi suunas. Esialgu oli plaan minna Pindayasse paariks päevaks ja külastada sealset koobast, kus istub üle 8000 Buddha kuju ning niisama sealset külaelu uudistada.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJA2s0q900vUjrWynzJ0UiuDP9jjX5XSyG8BLfmfWJhU-wc4CiNzcHcoG0RyxmrhNQHGPL7m2Nqjq4lLxOZgOIIDuzWkLq9_87nTlacuVHcb0tGP5sxy0pORc-raIXFmeK-r6C5co9GXZK/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160409_100016.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJA2s0q900vUjrWynzJ0UiuDP9jjX5XSyG8BLfmfWJhU-wc4CiNzcHcoG0RyxmrhNQHGPL7m2Nqjq4lLxOZgOIIDuzWkLq9_87nTlacuVHcb0tGP5sxy0pORc-raIXFmeK-r6C5co9GXZK/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160409_100016.jpg" width="240" /></a></div>
<br />
Reisi esimene osa läks hästi, saime mingi bussiga külasse, kust otsustasin, et võiks proovida vahelduseks hääletamist. Ei saanudki hääletama hakata, läksin lihtsalt ühest autost mööda ja küsisin ega ta juhuslikult Pindayasse ei lähe. Läks. Võttis meid ka peale ja toonitas, et mingit raha ta selle eest ei taha. Sõit oli ilus aga kui hakkasime Pindaya kolme hotelli läbi kammima, selgus et hoolimata sellest, et olime seal ainsad turistid, on hinnad kõrgemad kui meie eelarve ning ei aidanud ka mu omaarust päris hea läbirääkimisoskus. Lõpuks andis üks teemaja naine head nõu - käi seal koopas ära ja sõitke tagasi Kalewisse. Mõeldud tehtud. Spurtisin koopasse ja tagasi ning saime veel koju naasvate turumuttide ja nende autojuhiga kaubale ning need viskasid meid oma täistuubitud kastiautos järgmisse külla.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi-M3euhcf6gqmt3keUMTwJ3SJlJMnMCGOXo0lgGMN-X2C_eFm1c9On31yC-YxxMUjg9xOZeq9mefqEKlXn_3JLD6zJBK7yH34OIoess21iGHgY-_1MxR6UBiJ7gGHrfSPHnSWxNh6aT7eg/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160409_154033.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi-M3euhcf6gqmt3keUMTwJ3SJlJMnMCGOXo0lgGMN-X2C_eFm1c9On31yC-YxxMUjg9xOZeq9mefqEKlXn_3JLD6zJBK7yH34OIoess21iGHgY-_1MxR6UBiJ7gGHrfSPHnSWxNh6aT7eg/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160409_154033.jpg" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
<span style="font-size: x-small;">Need on Buddha kujud koopas, kokku on neid kuskil 8000 ringis.</span></div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhELsg3cnT3YnRfqO9Umlz6mdGnUtHq_7gWqe3tAbTfzbKxs1rFEdvR-iFCJltLq7zO9hFLbS9xw158F3AgYMq0GoZ-btFSI3itJWwWjPEJ7cWfZWiiE2inRWtg5LyVEXZd8Qq19GJkVMrF/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160409_160452.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhELsg3cnT3YnRfqO9Umlz6mdGnUtHq_7gWqe3tAbTfzbKxs1rFEdvR-iFCJltLq7zO9hFLbS9xw158F3AgYMq0GoZ-btFSI3itJWwWjPEJ7cWfZWiiE2inRWtg5LyVEXZd8Qq19GJkVMrF/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160409_160452.jpg" width="240" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
<span style="font-size: x-small;">Buddha koopasse sai liftiga ja seal ei saanud kohalikud jätta võimalust kasutamata, minuga selfisid teha, ma tegin ühe vastu aga mu selfioskused on piiratud :)</span></div>
<br />
Oli juba pime ja sadas veidi vihma, sealne mototaksist nõustus meid mõistliku summa eest Kalewisse transportima, loomulikult ühel mootorrattal. Ette pandi leeduka suur seljakott, mina hoidsin kiivalt oma arvuti seljakat külje peal ja kõige taga istus leedukas minu seljakotiga. No oli küll selline tunne, et hoiad naha ja karvadega sadulast kinni, vaevalt vaevalt vedas tsikkel meid kogu koormaga mäkke, kindlasti oli see selle reisi kõige ekstreemsem 8 kilomeetrit :)<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjA_FH46XoZFq5vUcSqTMGXegLnsAU0nbXG6Dx9WGhHipjZKXkzXAD_G3KCPcx8_NziUpyzJbYaef6Tcijaml1rjwRAfUKrJEwZwrVLoOj5UyiIfuF9XTVWIymXrzuKDQRZ6luZN9txLww2/s1600/mootorratas.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjA_FH46XoZFq5vUcSqTMGXegLnsAU0nbXG6Dx9WGhHipjZKXkzXAD_G3KCPcx8_NziUpyzJbYaef6Tcijaml1rjwRAfUKrJEwZwrVLoOj5UyiIfuF9XTVWIymXrzuKDQRZ6luZN9txLww2/s320/mootorratas.jpg" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
See illustreeriv foto on internetist aga no umbes nii nägi meie sõit ka välja.</div>
<br />
<div>
<br /></div>
<div>
Kalewist Mandalaysse saamiseks mõtlesime ennast natuke hellitada ja bookisime reisi VIP minibussiga. VIPile kohaselt sundis buss meid ootama, hilinedes väljumisega ligi tunni. Kuna meil oli õnnestunud saada kaks viimast vaba kohta, siis istusime tagumisel istmel. Bussi amortide vahetamisest oli vist mõnda aega möödas ning ka tee oli üsna hüplik, nii et potsatasime oma istmetel kord õhku, kord maha, selleks et istmest päris maha ei kukuks, tuli kahe käega eesoleva istme käetugedest kinni hoida. Päris raske töö oli aga see- eest lõbus. Siiski märkasime, et teised reisijad olid üsna vagusi peale ühe kohaliku mehe, kes koos meiega tagumises reas hüples. Süda veidi paha ja tagumikukondid muserdatud jõudsime veefestivali pealinna Mandalaysse.<br />
<br />
Muuseas, kes sinna minemas, siis Yangoni bussijaamast, mis asub linnast päris kaugel, saab päevasel ajal väga edukalt linnabussiga kesklinna, maksab 200raha ja aega ei lähe oluliselt kauem kui taksoga. Tõsi küll istmed lubavad väikest diskomforti:)<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjmIIW6_mnGezKiqrVKtxtQJxKP_06WuqzK4AqE87Qi2pOcJLeQvAPpWjo84dC713jIQMxXCKvGPzP8M10ghOcCZG4ZRCuVINsjTvzBjhyphenhyphenPxjtKVE-7VeRBoKZwyzZYDWPZq8KeYQfqdTs/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160418_063855.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjmIIW6_mnGezKiqrVKtxtQJxKP_06WuqzK4AqE87Qi2pOcJLeQvAPpWjo84dC713jIQMxXCKvGPzP8M10ghOcCZG4ZRCuVINsjTvzBjhyphenhyphenPxjtKVE-7VeRBoKZwyzZYDWPZq8KeYQfqdTs/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160418_063855.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<h4>
Mida Myamari reisile kaasa võtta?</h4>
<br />
<ul>
<li>Pakkige kaasa käte sanitaiser (desinfitseeriv vahend kätele) - raske uskuda aga ma ei leidnud seda ei apteegist ega poodidest, samas oli karjuv vajadus selle järele päris tihti.</li>
<li>Naised - õlgu ja naba kattev õhuke pluus, pikk aga õhuke seelik. See ei puuduta ainult templite külastust, sobitud linnapilti nendes riietes ja tunned end ise paremini, samuti kohtlevad kohalikud sind suurema austusega kui spagetipluusi kandjat.</li>
<li>Sularaha...eurod ja dollarid mõlemad sobivad.</li>
<li>Lai aval naeratus ja valmisolek mugavusstsoonist kaarega mööda käia.</li>
</ul>
<br />
Aga minge kindlasti, maa on imeline, lihtsalt ärge minge aprillis:)<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br /></div>
<br />
<h4>
</h4>
<h4>
</h4>
<br />
<div>
<br /></div>
<div>
</div>
Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-23297108347162100142016-04-17T06:01:00.000+03:002016-04-18T19:58:31.864+03:00Veefestivali viimased päevad ja Ühe hambaga mehe baar.<h4>
</h4>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh0JMcjWqqmYOEPy_mtY5efieRhyphenhyphenm3WHCGrdD4mQiivClNBLJKCBHP4e_max_Q9WY0W4grzQOoCHvTr4Rahu7vLahUg6nvZNpNaQZt2O63969Zr8MP70ZRXmJ1BPPsGOrHxgxDCXSc9lgNj/s1600/Water-is-Life-6.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="285" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh0JMcjWqqmYOEPy_mtY5efieRhyphenhyphenm3WHCGrdD4mQiivClNBLJKCBHP4e_max_Q9WY0W4grzQOoCHvTr4Rahu7vLahUg6nvZNpNaQZt2O63969Zr8MP70ZRXmJ1BPPsGOrHxgxDCXSc9lgNj/s400/Water-is-Life-6.jpg" width="400" /></a></div>
<br />
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: center;">
<br /></div>
<div style="text-align: center;">
<div style="text-align: justify;">
Mandalay on külastatud kohtadest meile toiduga kõige enam väljakutseid esitanud. S.t. kõige raskem on olnud midagi enamvähem head leida. Üldjuhul oleme söönud kohalikes suvalistes teeäärsetes kohtades aga siin on nendega vähem õnne olnud, s.t. et kvaliteet on alla igasugust arvestust ja hind võrreldes teiste kohtadega vähemalt kolmekordne. Suur oli meie rõõm leida koht, kuhu ma esimese hooga maha poleks istunud. Kutsume seda ühe hambaga mehe kohaks, sest rõõmus omanik tervitab oma ühe hamba välkudes laialt naeratades meid alati kui oma semu, tema noor poeg on krapsakas ja toob alati kiiresti ilusa värvilise piltidega mitmeleheküljelise menüü, mis on ka inglise keeles.</div>
</div>
<br />
Nagu esimesel korralgi, lehitseme alati tähtsalt menüüd ja küsime siis midagi nimekirjast - tavaliselt kookosega nuudleid. Seepeale vastab poiss alati, et seda ei ole ja meie küsime , et mida siis on. Tema osutab kahele toidule - nuudlisupp ja nuudlid. Valime ühe või teise ja magustoiduks maasikakokteili. See kõik on nagu tore mäng, leppisime kokku, et küsime alati seda kookoserooga ja vaatame, kas ühel päeval õnnestub seda ka saada või on see ainult peibutusroog:)<br />
<br />
Veefestivali edenedes said aga ka nuudlid või nuudlikeedujaks seal ühehamba baaris otsa ja nad panid poe kinni ja kasutasid seda ainult veepritsu kohana. Niisiis kui ma ühel päeval sinna läksin, et maasikakokteili võtta, sain kaela hoopis ämbritäie vett. Ukse sulges ka teine läheduses olnud söögikoht, nii ei jäänud lõpuks muud üle kui osta poest neid vastikuid pakinuudleid, mida vett peale kallates saab pehmeks teha ja süüa neid, sest õnneks hostelis veel termosesse kuuma vett pandi.<br />
Viimased festivalipäevad ma majast enam kaugemale ei läinud, lugesin päev otsa katuseterassil raamatut ja enne päikeseloojangut ühinesin majaesiste lastega, et kättemaksuks möödujatele pisut vett kaela valada. Umbes tund aega oli lõbus aga nemad tegid seda hommikul 8st õhtul 7ni ja mitu päeva jutti.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-6906997149387016852016-04-17T05:36:00.001+03:002016-04-17T05:36:24.201+03:00Milline näeb välja U Bein sild siis kui inimesi pole piltidelt ära photoshopitud?<h4>
<span style="font-weight: normal;">Mandalay lähedal asuv U Bein sild, mis usutakse olevat pikim (1,2km) ja vanim (1850 ehitatud) tiigipuust sild. Sillast liigub isuäratavaid pilte ja kohe tekib tahtmine seda külastada. Naiivne on arvata, et apetiit silla järele tekib ainult sinul:)</span></h4>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi18oMfcNE-7yUcBBN582H__zxyspO6c2hzjgYFghsGZHj5DB7CX4jnh8Hf5hR-HUBq2C-4H8SV2EA8cMnSENV2OzrHZMgdOELz7YoYz0R_b7WU07-zkX_Drr-gXMbgWBO6rh6RZQuCgRPc/s1600/ubein.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi18oMfcNE-7yUcBBN582H__zxyspO6c2hzjgYFghsGZHj5DB7CX4jnh8Hf5hR-HUBq2C-4H8SV2EA8cMnSENV2OzrHZMgdOELz7YoYz0R_b7WU07-zkX_Drr-gXMbgWBO6rh6RZQuCgRPc/s320/ubein.jpg" width="320" /></a></div>
<h4>
<span style="font-weight: normal;"><br /></span></h4>
<h4>
<span style="font-weight: normal;">Meie seiklesime ka Amarapurasse, et silda näha. Kuna tiirutasime enne Amarapura vahel, siis lähenesime sillale tavapärasest veidi erinevalt poolt, läbi linnaosa, mis oli pigem slumm. Kuna kõik olid aastavahetuse meeleolus, siis oli põnev näha, kuidas rahvas hüttide ees puude all tiksusid ja möödujaile ehk meile aeg ajalt vett selga sahmatasid. Olime seal ainsad turistid. </span></h4>
<h4>
<span style="font-weight: normal;">Pilt muutus aga täielikult kui jõudsime silla juurde. Seal oli püsti pandud tohutu suveniiriturg ja rohkelt söögilette. Sild oli rahvast pungil ja kõik saalisid edasi tagasi. Käisime seal keset päeva, huvitav mis siis veel päikeseloojangu ajal toimub..</span></h4>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRdV1iuVzgMOgVshD_ZAtct3aUUbGjduZI2WDl05TOt-665VmtDTN-6htHaDM9lojbsZb_L1uKPwSKaHUD_AQw7WVn2ZKu5VHIxEQd5ZsG8D1QFJFqrG0glzfvTvZ4NfwGr01ZAoSm3Kej/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160412_124142.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRdV1iuVzgMOgVshD_ZAtct3aUUbGjduZI2WDl05TOt-665VmtDTN-6htHaDM9lojbsZb_L1uKPwSKaHUD_AQw7WVn2ZKu5VHIxEQd5ZsG8D1QFJFqrG0glzfvTvZ4NfwGr01ZAoSm3Kej/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160412_124142.jpg" width="320" /></a></div>
<div>
<span style="font-weight: normal;"><br /></span></div>
Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-33872660044850804342016-04-14T12:55:00.000+03:002016-04-14T12:55:01.685+03:00Thingyan 2. ja 3.päevViimane postitus lõppes üsna kurbades nootides kuna raha oli otsas ja nälg oli kallal.<br />
<h4>
Thingyani 2. päeva <span style="font-weight: normal;">peamine ülesanne oli leida ATM. Võtsin google kaardil atm asukohad välja ja koostasin plaani, kuidas need kõik läbi käia. Mähkisime kõik asjad kiledesse ja asusime teele. Poole plokki kaugusel sain juba kaltsmärjaks, sest keegi kallas mulle 5 liitrit vett kaela. Olin üsna agressiivselt meelestatud ja üritasin mõnele kallajale tema enda ämbri talle pähe kallutada.</span></h4>
Proovisime järjest ATM-e ja ükski ei töötanud, rahvas ainult röökis möödasõitvatel rolleritel ja bussidest ja vett muudkui kallati paremalt ja vasakult või lasti otse suurtest kastmisvoolikutest. Rahvast eriti ei kõndinud tänavatel, niisiis saime kogu vee enda kaela. Ühel hetkel tunduks nagu me oleks mingis haledas Hollywoodi actionfilmis, kus kangelased naasevad linna, kust kõik põgenevad hullumeelse kiirusega mootorratastel. Kõik majad, ärid on suletud ja kedagi jala ei liigu, me oleme kaltsmärjad ja põlvini liivased ja puruväsinud. Kuniks ühel imelisel hetkel hakkas ATM raha sülgama... sain ka väikseid elektrilööke kui ekraanil nuppe vajutasin aga raha tuli!!<br />
No sellist rõõmu pole ammu nähtud. Missioon täidetud sõime ühes nurgapealses urkas ja pagesime hotelli peitu.<br />
<br />
Pimeduse varjus hiilisime jälle sööma ja kuna peamised veepritsijad on lapsed ja pubekad, siis ilmselt pimeduse saabudes mindi koju seebikaid vaatama vmt. Igastahes õnnestus end veest säästa, paaril korral küll lihtsalt ämbritega laste eest eest ära joostes.<br />
Sõõma läksime Tripadvisorist valitud n.n. peenemasse kohta kuna ma tahtsin puhtaid valgeid taldrikuid ja midagi head. Taldrikud olid puhtad ja ma oma köögiviljade üle ei nurise aga leedukas mõtles, et hellitab kõhtu ning tellis angerjat. Ma küll kahtlesin, et ta meile tuntud kujul seda angerjat saab ja nii läkski. Tema ootusest põnevil ootamas õrna ja hõrku angerjat ja ette toodi suur kuhi mingeid fritüüritud pisikesi tükikesi, mis võisid olla, mis iganes, mingit maitsevarjundit, mis meenutaks vähegi angerjat või kala üldse, ei olnud.<br />
Õhtul Facebooki logides selgus, et Mandalayst veidi põhja pool on toimunud suur maavärin ja BBC kirjeldas, kuidas meist 600km lõunas olevas Yangonis jooksid inimesed haiglast välja, sest seinad värisesid. Meie hotell ei värisenud või on see non-stop mootorratta müra nii ära nüristanud, et ei tunne enam 6 magnituudist maavärinat ka.<br />
<br />
Täna, <b>Thingyani kolmandal päeval</b> kolisime naabruses olevasse hostelisse, kus on ka teisi läänlasi, kellega suhelda, katuseterass, kus kavatsen veeta järgmised 3 päeva ja hommikusöök, mis säästab hommikusest söögiotsimisretkedest. Ei pea vist lisama, et enamus välismaalasi on frustreeritud ja tahavad sellest jamast ükskord välja saada ja edasi liikuda (NB! bussiliiklust ja ka enamus kohalikke lende ei toimu need 6 päeva ja hullumeelsus on tegelikult kõikjal riigis suuremal või väiksemal määral).<br />
Algul olin hakkamist täis ja soovisin rentida scootri, et veidigi siit linnast välja saada. Kuna õnnetuste risk on ülikõrge (arusaadav, sest rahvas lihtsalt sõidab mootorratastel mööda linna, huilgab ja karjub ning vähemalt pooled sõitjatest tunduvad ka olevat mingi auru all), siis anti ainult jalgratas ja peab ütlema, et isegi jalgrattaga oli päris õudne. Linnast välja mineva teeni isegi ei jõudnud, sest tänavad olid rahvast täis kastiautodest ja mootorratastest umbes ja vett lendas igasse kanti. Kuidagi saime jõe äärsesse slummi, kus sai hetkeks aja maha võtta ja istuda, seal imekombel vett ei kallatud ja enamus inimesi toimetas rahulikult.<br />
<br />
Thingyanist mul arusaadaval põhjusel pilte pole, sest mul pole veekindlat kaamerat aga nt. <a href="https://youtu.be/B98oJv-pzd8?list=PLXyycFKMU7h5BnaaP2sNs-aJjIUp7BMuC" target="_blank">siit videost</a> võite aimu saada, mis toimub.<br />
ja <a href="https://www.instagram.com/p/BELPXBuOJNP/?taken-by=andrasaim" target="_blank">selle filmisin meie katuselt</a>Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-56360427664923929482016-04-12T19:59:00.000+03:002016-04-12T19:59:04.485+03:00Tuhandete pagodade maa Myanmar Myanmar (endine Birma) on olnud minu reiside nimekirjas juba ammust ajast. Mitte, et ma oleks sügavalt uurinud selle maa ajalugu või kultuuri, pigem tundus see ahvatlev, kuna oli salapärane ja välismaailmale suletud paik. Nüüd selle talve Tais elades, tekkis vajadus taaskord riigist välja minna ning otsustasin, et kui juba kord nii lähedal olen, lähen Myanmari. On see ju viimased aastad saanud juba selliseks popiks sihtkohaks, kuhu kõik seikluslikuma vaimuga rändurid lähevad või plaanivad minna.<br />
Maandusin Yangonis 30.märtsi õhtul ning kopereerusin kohe lennujaama eest leitud prantslaste paariga, et jagada taksot ja sõita koos kesklinna. Väike jalutuskäik suhteliselt pimedas kesklinnas ning olingi kokkulepitud hostelis, et kohtuda kahe võimaliku tulevase reisikaaslasega. Nimelt olin otsustanud, et ei taha Myanmaris reisida üksi, seega sai abiks võetud reisikaaslaste otsingul Couchsurfingu foorum. Kandidaadid olid hispaanlane ja leedukas aga peale intervjuud selgus, et hispaanlasel on hull rutt näha kõike ja teha kõike ja meie teed läksid lahku, niisiis jätkasin reisimist leedukaga.<br />
<br />
<h4>
Teretulemast Myanmari, meil on uus president!</h4>
<br />
Esimene päev Yangonis tänavale astudes oli tunda, et saabusime linna aasta kuumimal perioodil, päeva sisuks oli raudteema jalutada, rongipiletid Baganisse osta ja pisut turul ja tänavatel ringi vaadata. Teisi turiste eriti näha polnud ja meid saatsid uudishimulikud aga naeratavad pilgud ning hõiked "Welcome to Myanmar! " Ühel hetkel kui turul olime, teatati midagi valjuhääldajas ning rahvas tormas ühe leti äärde. Tundus, et jagatakse tasuta süüa. Jäime seda vaatepilti uudistama ning äkki oli minu ees meesterahvas, taldrikutäis toitu käes ning pikk küüs otsapidi selles nuudlisupis. Laia naeratusega andis ta mõista, et supp on mulle ja parem oleks kui ma nende suurde lauda maha istuks. Teised kohalikud sehkendasid ka ümber, tuues juua ja küsides, kas tahame veel süüa (ja tuues veel taldrikutäied). Supp oli tegelikult hea, sõime kõik ära, poseerisime neile fotode jaoks ja kuulsime, et tasuta söök on uue presidendi auks. Nimelt valiti Myanmaris 50 aasta jooksul esimene tsiviilpresident. Järgmisel päeval kordus sama etendus tänaval aga siis kostitati mahlaga.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi16DG3I4MPVnUurqgs8y26FY9KoEPTUkzaIwdNt5M-y4tgKpmnrfB7Oem4CYptIVWbb0w8r7oVffOR3fdFe33ptlbyg4p8PuvM2PPs-8EN67aSrpCwSbSMyLXokVHzo8PqEY9IDOIUk_1v/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160401_152805.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi16DG3I4MPVnUurqgs8y26FY9KoEPTUkzaIwdNt5M-y4tgKpmnrfB7Oem4CYptIVWbb0w8r7oVffOR3fdFe33ptlbyg4p8PuvM2PPs-8EN67aSrpCwSbSMyLXokVHzo8PqEY9IDOIUk_1v/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160401_152805.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<h4>
Kuidas osta rongipiletit Myanmaris</h4>
Rongijaam meenutas hobuste võiduajamise talli ainult, et hobused olid puudu. Jalutasime ühe luugi juurde, õnneks rääkis müüja inglise keelt. Pärisime rongi, hindade ja sihtkohtade kohta, siis kui otsustasime, et ostame ikkagi kõrgema klassi pileti ehk sleeperi, ütles mees, et tema seda müüja ei saa, minge vaadake sinna teisele poole luugi juurde. Jalutasime siis läbi metall labürintide järgmise kassa juurde ja kordasime kogu oma jutu uuesti. Seejärel vaatas mees A4l joonistatud plaani ja teatas, et soovitud piletid on saadaval alles kahe päeva pärast. Mis siis ikka, otsustasime Yangonis olla 2 ööd kauem ning ostsime defitsiitsed piletid ära.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFPk_XLUF7PHUq2BiqUUWSNVyaIEB2au4b8GymJb5FHe33LdBJBkijlVBQgvCJxZD0qXo8UqlkL9Q_NXM-LV1lv9O7RiV7ERRfYxu0jhRs419QRgfvmwdydcviEsUjIYwU-4ZZcb9LH0W3/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160331_112313.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiFPk_XLUF7PHUq2BiqUUWSNVyaIEB2au4b8GymJb5FHe33LdBJBkijlVBQgvCJxZD0qXo8UqlkL9Q_NXM-LV1lv9O7RiV7ERRfYxu0jhRs419QRgfvmwdydcviEsUjIYwU-4ZZcb9LH0W3/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160331_112313.jpg" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
<span style="font-size: xx-small;">Yangoni Kesk-raudteejaama piletimüügi sektsioon.</span></div>
<h4>
<br />Pagodade pagoda.</h4>
Produktiivsuse poolt ei ole ma olnud sel reisil eeskujulik turist ja teinud nii vähe turistitegusid kui võimalik. Siiski lugedes Yangoni kohta, otsustasin, et Shwedagon pagodat tahan mina külastada ja see oli üks igavesti hea otsus. Pagodasid on Myanmar paksult täis, neid on igal nurgal, igal põllul ja linnas. Mõned on ilusamad, mõned on tavalised ja üldiselt kui sa ei ole just sügava arhitektuuri, ajaloo või pagodahuviga, siis tüdined neist paari päevaga ikka päris ära. Yangonis olev Shwedagon lummas mind aga täielikult. Veetsin seal 4-5 tundi, jälgides, kuidas inimesed tulevad sinna mediteerima, palvetama, istusin ühes ja teises templis ja tundsin, kuidas anahata tsakra vaikselt surises. Imeilus kogemus, mida teistes ettetulnud pagodades veel Myanmaris kogenud ei ole.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDcUm-rU7653UcN0J7q-Bvs6OZLP8xL15tXyxlkH0wXLClmT5WrbBDBEqAzQmel7364SPMShcq27RB5hdvaErTTkyqjCDCCC5jvYgL6es7RRH_gnoDxqvhRUKrXO9wo8pAKWDBnyZ4fu-_/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160401_172449.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDcUm-rU7653UcN0J7q-Bvs6OZLP8xL15tXyxlkH0wXLClmT5WrbBDBEqAzQmel7364SPMShcq27RB5hdvaErTTkyqjCDCCC5jvYgL6es7RRH_gnoDxqvhRUKrXO9wo8pAKWDBnyZ4fu-_/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160401_172449.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjPRWas91nuaYRk4nvy_GkY6iSKSlfqDGSqDSCA8hsNJq1WUq58OFTPCRdZ5YXCLeuCFdd5GvTTmF5ETgsg_WgpociLxMJhDRPbBu2WqpeRpRU3NTWNtUSwxIXrADPmzkFyTn46L1H5gTIR/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160401_181842.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjPRWas91nuaYRk4nvy_GkY6iSKSlfqDGSqDSCA8hsNJq1WUq58OFTPCRdZ5YXCLeuCFdd5GvTTmF5ETgsg_WgpociLxMJhDRPbBu2WqpeRpRU3NTWNtUSwxIXrADPmzkFyTn46L1H5gTIR/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160401_181842.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<br />
<br />
<h4>
Rongisõit Myanmaris</h4>
<div>
Yangonist Baganisse otsustasime sõita öörongiga ja sõit pidi kestma umbes 15 tundi. Paraku vaid mõned tunnid enne rongile minekut, tundsin mina järsku tervise halvenemist, värisesin palavikust ja valutasin oma lihaseid ja nahka nagu mingi ägeda viirusega. Kuidagi roomasin rongi ja põneva aknast välja vahtimise asemel ägasin koikul poolune ja ärkvel oleku vahepeal. Olin lugenud enne foorumist, et siinne rongisõit on väga hüplik aga mu kujutlusvõimel rongisõidu hüplikuse kohalt olid ilmselged piirid. See on hüplik, väga hüplik ja korrutage veelkord hüplikuga... Lamasin voodis ja vahel lihtsalt ärkasin ehmatusega, et sõidame rööbastelt välja. Valutav kere valutas veel rohkem kui rappus ja põrus iga kont, soolikas ja lihas... Tunde hiljem, öösel kui tundus, et palavik hakkab alla andma, tabas mind elu siiani kõige rängim kõhulahtisus, mille esimesed tunnid veetsin õnneks pea ainult minu päralt olevas rongipeldikus, järgnevad 6 päeva 40C palavuses, dehüdreerununa ja näljasena (maksimaalselt sõin nädal aega jutti vaid peotäie keedetud riisi) erinevate turismiobjektide vahel uimerdades. Uskuge mind, nende kogemuste põhjal võiksin kirjutada Myanmari peldiku giidi:) Niisiis mu rännuvaim andis alla üsna ruttu, kolmandal päeval tuli juba ränk koduigatsus kasvõi talvise Eesti järele (ise ka ei usu, et seda kirjutan praegu) aga peaasjalikult mu Tai saareelu maheda briisi, ookeanis ujumiste ja puhta toidu järele.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidFhUKMfCnKC06I_dULiPz2rR99GNYaWrefoKk8nQ2mwr44TvdSxLErpstgjzXNDvO669ioGLw7SfcBZwzKOUyv16V2jeABhOJCJ-gOL9vX-UWz4jNrSUvIXE6PcT5BhLSj8HVvqA0w4oV/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160404_081354.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidFhUKMfCnKC06I_dULiPz2rR99GNYaWrefoKk8nQ2mwr44TvdSxLErpstgjzXNDvO669ioGLw7SfcBZwzKOUyv16V2jeABhOJCJ-gOL9vX-UWz4jNrSUvIXE6PcT5BhLSj8HVvqA0w4oV/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160404_081354.jpg" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: center;">
<span style="font-size: xx-small;">Myanmari naised oma traditsioonilistes riietes on imeilusad</span></div>
<h4>
Riiklikud sissepääsumaksud</h4>
Enamus kõige tähtsamaid Myanmari vaatamisväärsuseid on maksustatud riigi poolt ning üldjuhul korjatakse maksu kuskil tabureti peal tee ääres kui piirkonda sisened. Näiteks Baganisse pääsed kui lunastad viis päeva kehtiva 25 000kyätise pileti. Mõne top-listis oleva pagoda juures seda piletit ka kontrollitakse. Samasugust maksu maksime ka Inle järve äärde sõites. Ärge saage valesti aru, mul pole midagi selle vastu, et anda oma rahaline panus piirkonna heaks aga hea oleks eelarvestamisel seda teada eriti kuna kogu majandamine käib sularahas kui sa just kuskil lukshotellides ei ela.<br />
<br />
<h4>
Põhjused, miks mitte reisida Myanmari aprillis</h4>
1. KUUMUS<br />
Mulle väga meeldib soe kliima, eriti troopiline ja niiske, mu lemmik temperatuur on 28-33C niiske troopiline mereõhk, siis olen roosa, rõõmus ja õnnelik. Myamari sisemaal on õhk väga kuiv. Sellest pole veel midagi, paljudele meeldibki kuiv õhk aga aprillis läheb siin talumatult kuumaks. Ma eirasin neid kuumuse üle virisejaid aga näiteks Inle järve ääres, kus oli eriti tuulevaikne ja päikese käes ilmselt üle 40C, oli tõesti nii palav, et me ei suutnud ei jalgratastega külasid avastada ega päeval väljas käia. Pidevalt on tunne, et see kuivus lihtsalt väänab mu kopsud ja kere mahladest tühjaks. Niisiis jäi palju asju tegemata just meeletu kuumuse pärast. Pikemast matkamisest ei tahtnud neil päevil mõeldagi. Hetkel seda kirjutades olen Mandalays ja siin on varjus 38C, lisaks veel hull liiklusving, nii et mõnusast olemisest ei saa juttugi olla.<br />
<br />
2.UUS AASTA ehk Thingyan<br />
Kui sa pole just suur festivalifänn või ei armasta hullupööra riietega dushi all käia, siis hoia eemale! See ei tähenda mitte ainult hullumeelset 6 päevast veesõda, vaid ka seda, et sa ei saa reisida tavapärase transpordiga, kui siis ilmselt ainult taksodega ühest linnast teise.<br />
<h4>
<br />Mis on Thingyan - riietega dushi all.</h4>
<br />
Reisi planeerides polnud mul aimugi, millisesse jamasse ma end mässin kui ei raatsinud kolmekordse hinnaga lennupileteid selleks ajaks osta ning otsustasin jääda nädal kauemaks Myanmari. Nimelt ei teadnud ma, et 4-5 päevaks seiskub kogu linnadevaheline bussi-ja lennutransport. '<br />
Niisiis jõudsime Thingyani ajaks Mandalaysse, kus ongi pidustused kõige suuremad aga nüüd pean siin passima 6 pikka ja märga päeva. Tänaseks on esimene päev seljataga - pool päeva oli lõbus, kiljusin ja jooksin eest ära kui ämbritega külma ja vähem külma vett kaela kallati, tilkusin nagu kalts, kuivasin kuuma tuule käes ära ja sain jälle sahmakaid. Õhtul kella viieks olin täiesti tüdinenud ja väsinud ning hakkas isegi külm. Pagesin turvalisse hotelli ja tunne on, et ei tahaks järgmised päevad eriti välja minna...Muidugi võib ju hotellis tööd teha aga kahjuks on siinne internet üsna limiteeritud.<br />
<br />
Pea võimatu on leida siin linnas ka normaalset söögikohta, enamus ärid on kinni ja kes on lahti, küsivad hindu, mis jätavad meil vahel suu lahti. Täna tahtsin osta puuvilju, üheainsa tillukese litši ehk rambutani eest taheti 1,5USDi...no nii palju ei maksa litši isegi Stockmanni kaubamajas...<br />
Siis panime puusse sellega, et hotellis pole hommikusööki, niisiis tuleb toitu minna jahtima tänavatele, kus valatakse sind üle ämbritäite veega. Täna istusime lõpuks mingisse sööklasse, kus tellisime riisi köögiviljadega. Ette toodi riis, kus oli peal umbes 5 tillukest tundmatut pähklit, köögiviljataldrik, mis oli kahepeale, koosnes 3 koorimata küüslaugu küünest, 3 tsillipipra tillukesest kaunast ja 2 viilust millestki, mis meenutas väga täiskasvanud kurki. Kahepeale ka kausitäis suppi, mille puljongi pahaaimamatult riisile tõstsin. Kui siis sööma hakkasin, tundsin, et mingi imelik hais on...leedukas ristis selle hobusesitahaisuks. Suure näljaga püüdsin nuusutada toorest küüslauku aga sitahais meenutas kohe võimalikku uut kõhulahtisust, niisiis tühja kõhuga ma sealt ära tulin ja peale ühest poest leitud kreekerite, pole midagi isuäratavat süüa saanud. Nälg on. Peale kahte nädalat paastu näen pizzat kui silmad sulen...õudsalt tahaks istuda valge puhta laua taga ja süüa puhast toitu, millel pole rasva maitset ja tundmatuid objekte sees:)<br />
Kõige krooniks on meil mõlemil otsakorral sularaha, mis tähendab Myanmaris suurt jama. Tegelikult eelmistes kohtades nägin üsna palju ATM-e, nii et ma väga ei muretsenud, et vajadusel ei saa raha juurde võtta aga tänane ATMi ristiretk Mandalays ei toonud midagi sisse peale katkiste ja veateateid andvate masinate, nii et tulevik on hapu ja näljaaeg ilmselt pikeneb, ainus lootus on, et äkki hotell, kelle receptionis hiilgavad pangakaartide pildid, ikkagi võtab meie haledat palvet kuulda ja saame vähemalt toa ja mu bussipileti eest maksta kaardiga. Lootus sellele on siiski imeväike. Ka rahavahetuste uksed on kinni, nii et väike eurode varu ei päästa ka.<br />
<br />
<br />
<br />Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-81411670538798364762016-04-08T18:13:00.001+03:002016-04-08T18:13:26.580+03:003 kuud palmisaarel<div dir="ltr">
Saarele saabudes oli algul hooaja tipp ja osutus ülimalt keeruliseks leida endale meelepärane ja taskukohane elamine. Tegelikult leidsin täitsa toreda koha imeilusa ranna ääres ja lummava vaatega mägedele. Õnnetuseks oli seal aga üsna palju naabreid, teistsuguseid naabreid. Kuigi seadsin end sisse väikses külas, kaugel hullumeelsetest täiskuu, poolkuu ja jumal teab mis kuu pidudest, siis eksis sinna ikkagi aeg ajalt inimesi, kellelele oleks tahtnud ja paarile ka ütlesin, et see pole nende saare pool, mingu lõunasse;) <br />
Vahepeal olidki mingid sellised naabrid, et tekkis tunne nagu elaks vampiiride või nahkhiirtega, liigutama hakkasid nad alles peale päikeseloojangut, jõid ohtralt alkoholi ja lällasid selle tulemusena. Kahjuks olid seinad õhukesed, nii et hakkasin jälle neurootiliseks muutuma. Õnneks leidsin endale aga peagi õnnelike kokkusattumuste jada lõpuks oma privaatse maja dzunglis, mis kõigest 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel minu lemmikrannast.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSM2siW-7QUrMaVng83qQJdvkrxZ4bOw8XudeM8i5Vakd8MNbxSXzj_gxSlZedqMiGpr8P8a9HmzTsVdWslFMdH_vIHO9sX9Xc0zfnLfapVkO8QhCSr4iwlpHwzR947mEnDLMyDMeyUl0F/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160319_102319.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSM2siW-7QUrMaVng83qQJdvkrxZ4bOw8XudeM8i5Vakd8MNbxSXzj_gxSlZedqMiGpr8P8a9HmzTsVdWslFMdH_vIHO9sX9Xc0zfnLfapVkO8QhCSr4iwlpHwzR947mEnDLMyDMeyUl0F/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160319_102319.jpg" width="320" /></a></div>
<br /></div>
<div dir="ltr">
Siis alles hakkas elu peale! Lõpetasin pooleliolevad tööotsad, kihutasin päikeseloojanguteks või mõnedeks workshoppideks naaberkülla ja sain selle õige saareelu maigu suhu. Minu saareelu vürtsitavad siinsed joogakoolid ja põnevad inimesed, kes kõik midagi õpetavad ja teevad...</div>
<div dir="ltr">
Lisaks olen leidnud ka naeratavad ja toredad tailased, kellega seob küll vaid kaubanduslik suhe aga pole hullu, väikest viisi on nad mind omaks võtnud, annavad lettidelt mulle oma vilju proovida ja ei tõmba mulle turistikotti pähe. See on ülimalt südantsoojendav...kuigi ega ma nende juurde, kes algul mulle Londoni kesklinna hinnaga puu ja köögivilju pakkusid ehk siis tüssajate juurde uuesti katsetama pole läinud - lihtsalt ei soovita sealt ühelgi tuttaval midagi osta.<br />
Aeg on lennanud nii kiiresti, et ma jälle ei ole valmis saarelt lahkuma aga seekord peab. Ees ootab kolmenädalane reis Myanmari.</div>
Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-54743867110532197542016-03-04T19:00:00.000+02:002016-03-06T14:51:32.855+02:00Kuidas pikendada Tai viisatOn kõrva ja silma jäänud, et eestlasi on Tais hullupööra palju, ka minu saar tundub olevat eestlaste teele üsna tihti jäävat. Kuna käisin just paari päeva eest immigratsiooniametis oma siinolekut pikendamas, siis mõtlesin,e t jagan seda kogemust avalikus ruumis:) Kui meil esimene pikendamine päevakorral oli, siis tegelikult ei leitud ühest ja selget vastust oma küsimustele ei immigratsiooni helistades ega saatkonnalt küsides, rääkimata erinevatest muudest lehtedest, mis internetiavarustes leidub.<br />
Niisiis kui oled tulnud Taisse ja tekib mõte, et jääks plaanitust kauemaks, siis kuu aja pärast oled fakti ees, et kas lähed kuhugi naaberriiki või lähimasse immigratsiooniametisse.<br />
Taisse lennates antakse piiril automaatselt 30päevane viisa, üle aja riigis olek tähendab mõne päeva puhul suurt punast templit passis ja trahvi, pikema aja puhul aga riiki sisenemise keeldu vastavalt ületatud ajale. (need normid muutusid hiljuti). Maad mööda sisenedes antakse 15 päeva. Võimalus on Malaisias käia saatkonnas ja teha nt. 60 päevane viisa, ka seda saab kuu võrra pikendada.<br />
Lähim immigratsioon asus minule Koh Samui saarel. Nathonis. Seega polnud muud muret kui võtta Phanganist sobiv paat, mis viib just Nathoni (osad paadid randuvad teisel pool saart), siis jalutada umbes pool tundi paremale (kes jala ei käi peaks saama mototakso 100 bahti eest) ning oledki kohal.<br />
<h4>
<b>Mida vaja läheb?</b></h4>
<br />
<ol>
<li>Pass koos maaletuleku kaardiga</li>
<li>Koopiad passi info lehest, viisa lehest, maaletuleku templiga lehest ja maaletuleku kaardist. Koopiaid saab ka kohapeal teha hinnaga 20bahti leht. Igale lehele tuleb panna oma allkiri ja Tai telefoninumber.</li>
<li>Dokumendi pilt (kel pole, saab jällegi teha vahetus läheduses.</li>
<li>Pead teadma oma tai aadressi võimalikult detailselt, kasuks tuleb kui võtad oma bungalote või maaomaniku visiitkaardi kaasa.</li>
<li>1900 bahti (sularahas loomulikult)</li>
<li>Pastakas, et saaksid kohapeal blanketi valutult ära täita.</li>
</ol>
<br />
Blanketid leiab Info leti pealt kastist. Täida see ära ja siis sea end info letis sappa, võttes näppu ka kõik pildid ja koopiad. Tütarlaps vaatab paberid üle ja annab tagasi koos numbriga. Siis mine ümber nurga uksest sisse. Nüüd satud sinna samasse ruumi infoleti tütarlapsega. Seal võtab kas see sama infoleti töötaja või mõni muu ametnik ainult neile teadaoleva loogika järgi järgmiselt inimeselt dokumendid ja raha vastu ning siis varsti kutsub mingi järgmine töötaja sind oma laua kõrval kaamerasse vaatama. Seejärel saad uue numbri ja soovituse kontorist välja minna. Kaugele ei tasu minna, sest umbes 3 minuti pärast tullakse hunniku passidega, kus küljes on numbrid ja siis saad oma peos oleva numbri vahetada passi vastu. Lihtne! Tasub üle kontrollida, et pass on ikka sinu, et maaletuleku kaart on ka olemas ja mis kuupäev passi märgiti. Ongi aega Taimaal juurde võidetud! Pikendada saab ainult ühe korra, s.t. kuu aja pärast enam nii lihtsalt läbi ei aja, tuleb ikkagi riigist välja minna. NB! Kõik hinnad ja info on seisuga 1.03.2016 ja võib muutuda iga hetk.<br />
<br />
Kui mul soovitati võtta pärastlõunane paat ja sipsti ära käia, et kohapeal pole midagi teha ega näha, siis ma ignoreerisin seda soovitust ja varusin endale 3 tundi, oleks võimud isegi rohkem aega olla!<br />
Esiteks meeldis mulle, et Nathonis näitas mulle end natuke ka see naeratuste maa end. Isegi politsei naeratas laialt ja ütles tere, teemüüja lobises pisut ja lihtsalt lavatsitel lebotavad kohalikud ka naeratasid laialt. Linnake oli ka nunnu, teele jäi tore köögivilja turg, kust ostsin värske puhmaka tilli! Olen siin juba mitu kuud taimetoitlust pidanud aga turul olid sellised terved grillitud kalad, et üle hulga aja tuli kala isu...niisiis sõin seda kala ja haukasin tilli peale, küll oli hea:)<br />
Kohe kai kõrval oli aga suur toiduturg, kus valik nii suur ja lai, et seal võiks toiduhuviline või suure isuga sellid tunde veeta:)<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyJxeRrD_8xeH1lrn5PvK4dS4yq9q4JsTbLblenp8LFUwlypb0mymcicIdw8NQAFYhfUcNnZCGCx_8ieDrLA-_H0OOT-xGELxmSyA2i-WvGI190J78UfIdU_V1Y_VWyHt5p10Dwuor1NG9/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160301_163513.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhyJxeRrD_8xeH1lrn5PvK4dS4yq9q4JsTbLblenp8LFUwlypb0mymcicIdw8NQAFYhfUcNnZCGCx_8ieDrLA-_H0OOT-xGELxmSyA2i-WvGI190J78UfIdU_V1Y_VWyHt5p10Dwuor1NG9/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160301_163513.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidylm3Gqkzoax5ehGgeNd3lorumBg4-alk1npqjZlXrTenunbRAUHoVcZiss_a5pFLnpHvifhCOBfyRH2SerE2m3uZ6jT3o_B-idQPYGQ9kk7NDgi3u2sH0r8aQZcjzjV3xn13dTE-S01f/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160301_163621.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEidylm3Gqkzoax5ehGgeNd3lorumBg4-alk1npqjZlXrTenunbRAUHoVcZiss_a5pFLnpHvifhCOBfyRH2SerE2m3uZ6jT3o_B-idQPYGQ9kk7NDgi3u2sH0r8aQZcjzjV3xn13dTE-S01f/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160301_163621.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjS94LLbQy6l3iJUwTVEOeQjLcHWZX5QgfCfTyfUxJ4R85ve3psGCiL4g5UX3P2lPtti0zhTEeaXCPQQEwmY6WHRbX59CuPJGm22s2OULqdtAYWtHT6l3bXsYESTVJLOGCEWLON5gmSYAv3/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160301_163825.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjS94LLbQy6l3iJUwTVEOeQjLcHWZX5QgfCfTyfUxJ4R85ve3psGCiL4g5UX3P2lPtti0zhTEeaXCPQQEwmY6WHRbX59CuPJGm22s2OULqdtAYWtHT6l3bXsYESTVJLOGCEWLON5gmSYAv3/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160301_163825.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
<br />Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-3613702398477407462016-01-25T07:18:00.001+02:002016-01-25T18:28:03.979+02:00Ülekanne troopilisest tormistÄrkasin 5:30 hommikul selle peale, et väljas oli maru lahti ja läbi lae tulid mõned vihmapiisad, mis potsatasid voodisse.<br />
<br />
<a href="http://goo.gl/photos/wlgLKOwpeO" imageanchor="1" style="clear: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" src="https://lh3.googleusercontent.com/-HRt3sm5TNDI/VqWJ4n049cI/AAAAAAAASOI/JsyRV_SbJNg/s512-Ic42/VID_20160125_085246.3gp.gif" /></a><br />
<br />
Mõned tunnid hiljem mere ääres:<br />
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe width="320" height="266" class="YOUTUBE-iframe-video" data-thumbnail-src="https://i.ytimg.com/vi/i-qIkKO7km0/0.jpg" src="https://www.youtube.com/embed/i-qIkKO7km0?feature=player_embedded" frameborder="0" allowfullscreen></iframe></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Õhtul: päev on möödunud vahepealsete äkiliste tuulehoogudega, mis lennutab mürtsudes ümber kõike, mis veel püsti. Vahepeal kaob elekter, vahepeal ainult internet. Tänavate kohal rippuvad juhtmete kuhilad teevad tavapärase vaikse surina asemel kõvemat surinat ja sähvib pisut ka tuld.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<br />Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-2507721527384723692016-01-24T05:10:00.000+02:002016-01-24T05:10:05.544+02:002015 aasta turismi võitjad ja kaotajadJagan Trip.ee artiklit <a href="http://trip.ee/content/reisiveeb/kuhu-maailm-reisib-%C3%BClevaade-2015-aasta-turismi-v%C3%B5itjatest-ja-kaotajatest.html" target="_blank">Turismi võitjatest ja kaotajatest riikidest</a>.<br />
<br />
Lühidalt lisan vaid, et kui Taisse reisis 30 miljonit inimest, siis ma ei imesta enam mitte millegi üle, mida olen siin näinud ja kogenud. See peabki nii olema. Selline mass viibki looduskeskkonna, inimesed ja suhtumisse otsejoones p....sse.<br />
Järgmine kord lähen Tadžikistani või mõnda kaotajate nimekirjas olevasse, Papua Uus Guineasse, mis on mu nimekirjas juba ammu olnudSandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-39261727242471675272016-01-20T11:32:00.000+02:002016-01-20T11:32:08.045+02:00Etüüdid elust<div dir="ltr">
Bahtism</div>
<div dir="ltr">
Juuresolev pilt tehtud ühe Malaisias elava farangi kontoris. Selgitab mu arust olukorda Tais üsna hästi.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjUtZXdgjhIgW5TTNa4ZPtfFUvcA2-eXqbG2uMVzsVsppM__WrKCoC40slvVrmo9j62a0n2WOag4RxAO-V04uZUof5eUQlQ1xAyTE7F0jDxGSEND4ZyPByadR3MTMNWeqw8BIcJ-xK8cRyW/s1600/IMG_20160105_202634.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjUtZXdgjhIgW5TTNa4ZPtfFUvcA2-eXqbG2uMVzsVsppM__WrKCoC40slvVrmo9j62a0n2WOag4RxAO-V04uZUof5eUQlQ1xAyTE7F0jDxGSEND4ZyPByadR3MTMNWeqw8BIcJ-xK8cRyW/s320/IMG_20160105_202634.jpg" width="205" /></a></div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<h3>
Solvumised ja naeratused naeratuste maal.</h3>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<div dir="ltr">
Siin elab koos mitmeid usujärgijaid ja silma on jäänud mõned iseärasused, ilmselt on need nö. kultuurilised erinevused, millele pole selgitusi leidnud.<br />
Esiteks tundub, et moslemid on oluliselt lahkemad ja sõbralikumad aga aeg ajalt nad solvuvad kummaliste asjade peale. Näiteks kui ütled ettekandale, et sa pole valmis tellima veel ja et ta võib natukese aja pärast tagasi tulla või siis hotellipidaja, kes on ülimalt solvunud kui kokulepitud ajal välja hakkad kolima.<br />
Taid omakorda on võimelised naeratama raha vastu võttes ja mõnel korral on olnud nad täiesti arusaamatult ignorantsed ja ennasttäis, ühed hullemad natuurid, keda rahvuste seas kohanud, mingist naeratuste maa jutust ei saa ma siin üldse aru. Muidugi on toredaid ka nagu igal maal, näiteks selline lõbus vahejuhtum, kus tegime mikrobussiga peatuse, et süüa ja tualetis käia. Kõik sildid olid taikeelsed ja ainus tualett, kus suur silt peal oli, oli meestele. Käisin ringi ja üritasin küsida aga töötajad vaatasid mind apaatse 'jälle mingi kuradi farang' näoga ja tegid näo, et ei saa muhvigi aru. Lõpuks tuli bussis olnud tai tüdruk ja tiris mind läbi meeste vetsu, kus pissuaaride ääres toimetavad mehed ka viipasid, et ja jah tulge siit läbi, sealt meeste tualetist läbi minnes saigi naiste tualetti..</div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<h3>
Liikumine kohast kohta</h3>
<div dir="ltr">
Taimaal on turistidele aga tundub, et mõnel pool ka kohalikele, liikumine minibussiga punktist a punkti b väga levinud. Minu meelest on siin tegemist ühe pesuehtsa turismimaffiaga, mis algab juba internetis, kus kõikvõimalikud foorumid soovitavad tavabusside asemel kasutada minibusse, olevat mugavam. Kas aga alati on? Minu kogemus näitab, et makstes kõvasti rohkem kui tavabuss, jõuan ma ikka lubatust umbes 3-4tundi hiljem kohale ja pean veel taluma bussijuhtide bahtismi. Ehk siis käib neil kõva klientide juurde otsimine, nii tiirutasime näiteks Hat Yais üle tunni ümber bussijaama ja ootasime kuniks juht leiab igale bussimillimeetrile mõne istuma. Teinekord käis bussivahetus- eelnevalt lubatud ühe vahetuse asemel kolisime oma kodinaid neli korda. Lisaks koguvad nad piiril mingit hämarat maksu, et piiriületus sujuks kuigi meie läheme ju üle eraldi ja see midagi ei muuda. Summa on poole suurem kui koguja on tailane vs. malaislane.<br />
Bussijuhtidele meeldib muidugi ka oma meelt lahutada. Nii sõitsime Malaisia piiri poole nagu action filmis. Kuskilt juhi juurest tulid kõrvulukustavad tulistamise ja põgenemise hääled. Eriti sürriks läks kui siis ilmselt filmis autod kummidevilinal põgenesid. Üsna reaalne tunne tekkis kuigi pilti me ei näinud, ei tea, kus ta oma ekraani peitis.<br />
Hatyai bussijuht on jällegi eputrilla, selline soengu ja kirju särgiga poiss, kellel on ülipikad küüned, sellised, mida näeb naiste kunstküüne reklaamides (bussijuht on mees). Siis tal on telefon ilusti rooli kohal hoidikus ja sõidu ajal muudkui scrollib oma küünega mööda facebooki ja whatsappi. Vahepeal lülitas sisse video ja kohendas selle järgi soengut. Võeh! Mul ajavad need küüned lihtsalt judinad peale...</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<h3>
Etendus hotellis ehk kingitus konkurendile</h3>
<div dir="ltr">
Georgetownis peatusin tillukeses hotellis. Seal elasid ka mõned westernitest vanakesed, kes olid Malaisiasse odavat hambaravi tulnud saama või mingeid muid (vist peamiselt meditsiinilisi) teenuseid. Üks iiri vanake meenutas natukene Rod Stewartit või milline ta võiks olla kui oleks perssekukkunud. Ühel päeval jõi ta ennast õige iirlase kombel täis ja tüütas meie viisakat ja väga sheffi administraatorit. Öösiti läks admin ka kuhugi oma pessa magama ja kliendid jäd omapead. Ärkasin tol ööl kl.4 koridorist kostvate mütsatuste ja sajatuste peale. Kargasin toast välja ja mis ma näen, iirlane vaevu jalul aga muudkui peksab ust ja sõimab. Selgus, et vetsu minnes oli ta ukse lu kku tõmbanud ja nüüd süüdistas mingeid kolmandaid tegelasi, kes teda ruumi ei lase. Üritades teda peatada hotelli laiali lõhkumisest, otsustasin helistada nn. hotelli hädanumbril omanikule ja kutsusin ta kohale. Tüüp sajatas veel mitu tundi. Järgmisel päeval tehti tüübile hoiatus, et kui veel joob, siis visatakse välja. Minul surus omanik kätt ja tänas konstruktiivse käitumise eest.<br />
Õhtul läks aga põnevaks. Tähelepanelikumad vaatlejad ja kuulajad said aru, et iirlasel on ikka miskit suuremat lahti kui liiga palju õlut. Midagi luulude ja identideediküsimusega. Nii kargas ta oma väsinud poolpalja kerega ringi, teatas, et asiaadid peavad brittide koloniaalajastu üle tänulikud olema ja üldse on tema seal kõige tähtsam ja ägedam kutt. Kui meie pugistasime omaette naerda ja tundsime ühtlasi tema pärast ka piinlikkust, siis iirlane oli veelgi ägedamaks muutunud ning kui omanik teatas, et ta pole seal enam teretulnud, siis keksis tolle nina all ja õhutas endaga kaklema. ühel hetkel malai kannatus katkes ja ta kargaski välja, käis üks müdin js madin, admin hüppas neile vahele ja iirlasel oligi kulmudevahel tilgake verd. See teda ei heidutanud, kui teda staffi poolt taksosse suruti, ikka hõikas veel, et ma tahan sinuga raisk kakelda! Tüübile pandi teine hotell ja saadeti minema. Palju õnne konkurendid uue kliendi puhul, mina koos teiste klientidega tänasime meeleoluka vaatemängu eest ;)</div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<h3>
Katsetused toiduga.</h3>
<div dir="ltr">
Eelmine kord jäi õhku minu vinguv noot Penangi kulinaaria osas. Teatan, et ega ma alla ei annud, tegin nimekirja roogadest, mida soovitati proovida ja proovisin vähemalt osad neist ära. Kõike ei jõudnud, muidu oleks pidanud seal kuu aega olema.</div>
<div dir="ltr">
<br />
Duriani jäätis. Durian on see jube vili, mida keelavad märgid kaunistavad ühistransporti ja hotelle - durianiga nendesse sisenemine on keelatud. Kes on duriani lõhna tundnud, teab miks. Jäätis oli õnneks mahedam. (vt eelmise postituse videosid) </div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<div dir="ltr">
Paper do seh<br />
meenutas vahvlit, pärineb lõuna Indiast. Esimene ja pea ainus maitsev toidukatsetus:)</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFRaCHVzl9SelM4M4ODdCLmsorD48XDfP0qQBZ17FrhP0QFMIKfGZw9s9KA2LGzLvztH3xG24ycMEO6F1XFwL9oAiyefHymCDaDud3jama_gwKH8pmJnjg9AMrzrOkynZVQqfpow5QOQw0/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160103_205845%255B1%255D.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgFRaCHVzl9SelM4M4ODdCLmsorD48XDfP0qQBZ17FrhP0QFMIKfGZw9s9KA2LGzLvztH3xG24ycMEO6F1XFwL9oAiyefHymCDaDud3jama_gwKH8pmJnjg9AMrzrOkynZVQqfpow5QOQw0/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160103_205845%255B1%255D.jpg" width="320" /></a></div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<div dir="ltr">
Penang laksa (vt. videot eelmisest postitusest)</div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<div dir="ltr">
Koay teow soup, </div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhUvV391JXCrtAP8l8etW1M0fRjdCQ4YCc09Pu9IGTtjaxZ387aRHL4p2aCyDimxngZkNNiBu-3Ip2lqcc_AmfPK1HF2JN6d9mql34knPrfulZHXy0lazJ6foJd3ovrk_nTX56LkgYvfrh4/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160103_125634%255B1%255D.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhUvV391JXCrtAP8l8etW1M0fRjdCQ4YCc09Pu9IGTtjaxZ387aRHL4p2aCyDimxngZkNNiBu-3Ip2lqcc_AmfPK1HF2JN6d9mql34knPrfulZHXy0lazJ6foJd3ovrk_nTX56LkgYvfrh4/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160103_125634%255B1%255D.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Jääpallid, mis maitsesidki nagu suure struktuuriga jäised lumepallid:</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjwHzRszInR2dhMwR9ls6SQ7tNKjxw9J_ZJuk-J-WkYHE-7866jT9GlqrRUy1urY4wFsRXy4UgqgWk8GjJgLywRtEXnULoXwlTG3uJOXms7Y_7CGultYKZuJPQaGOLiPSyJtN24Alh6gmu/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20151231_105459%255B1%255D.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjwHzRszInR2dhMwR9ls6SQ7tNKjxw9J_ZJuk-J-WkYHE-7866jT9GlqrRUy1urY4wFsRXy4UgqgWk8GjJgLywRtEXnULoXwlTG3uJOXms7Y_7CGultYKZuJPQaGOLiPSyJtN24Alh6gmu/s320/Lenovo_A1000_IMG_20151231_105459%255B1%255D.jpg" width="240" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div dir="ltr">
Part...pilti ei ole aga pardi pläustil olid sees kuivatatud kalad..hmm väga eksootiline maitsekooslus jällegi minu jaoks.</div>
<div dir="ltr">
Tänavatoidu letike.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi58m8xZfF3B9XLKYcMphcsP9DF-mr2m9Ha2GQVczLjwzRQbg13abRHPXy7JxzMGYg3y5xbcTsw_C0o8JZW_8TA7OBOdipQaGZVHxip-eFNBc7wGvjR5nhb8HzCN58TfjVX93uEBzfPerId/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160103_183802%255B1%255D.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi58m8xZfF3B9XLKYcMphcsP9DF-mr2m9Ha2GQVczLjwzRQbg13abRHPXy7JxzMGYg3y5xbcTsw_C0o8JZW_8TA7OBOdipQaGZVHxip-eFNBc7wGvjR5nhb8HzCN58TfjVX93uEBzfPerId/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160103_183802%255B1%255D.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Salaja tehtud pilt minu hommikusöögi elamusest:</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh7t5veBqHLkxDwHkspNP2tYHQchIdvGQavZZE_dJARS0iH9DNhAME2JQ6p3fE6niIFXyUKbmYZzD5fVUFyltQtna18Y0Ai5jG4-0pE3HLFVlaj257N5Dp_hAnEbvvwDAgVPDLnXe1rYogA/s1600/IMG-20160103-WA0013.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh7t5veBqHLkxDwHkspNP2tYHQchIdvGQavZZE_dJARS0iH9DNhAME2JQ6p3fE6niIFXyUKbmYZzD5fVUFyltQtna18Y0Ai5jG4-0pE3HLFVlaj257N5Dp_hAnEbvvwDAgVPDLnXe1rYogA/s320/IMG-20160103-WA0013.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<h3>
Ajast</h3>
<div dir="ltr">
Kui vahel iroonitsetakse brasiilia ajaarvamise pärast, siis minu kogemus seal on ikka kordi parem, vähemalt bussid käivad ajagraafikus nii palju kui võimalik. Tais pole midagi veel graafikujärgselt väljunud ega saabunud. Täielik sõidukijuhtide anarhia!</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
<div dir="ltr">
<br /></div>
Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-86679827962436224542016-01-20T10:54:00.002+02:002016-01-20T10:54:22.441+02:00Penangi toidusaaga jätkuksEga ma ei läinud lõpuks pizzahutti, tegin ikka mõned katsetused ära nagu peab. Mõnest neist ka videos.<br />
Duriani jäätise test:<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.blogger.com/video.g?token=AD6v5dz-zR-Hbgi-Hu8NL46WcwiChE1N7vZgA1GXOjOlzop4pjsbGYcDD-UO27UvcMtl1Pq33QQG0qm9Ht6KZk_LhA' class='b-hbp-video b-uploaded' frameborder='0'></iframe></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
Laksa a la Penang test:</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /><iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.blogger.com/video.g?token=AD6v5dyeJrkquXaRZV9x-fFnBjM_LS4O3tafnAAjz-AgQ8_2f9wnIZZOqxtLc3HA3GGFssXmLyGBtadBu86HP2vErQ' class='b-hbp-video b-uploaded' frameborder='0'></iframe></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /><iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.blogger.com/video.g?token=AD6v5dx9V5usE3BIqdgta97KMSR6ZwK-OIuOedx66VB-wBGVAic-bYAjkWneZ3NU218-0jJ-NxpOaEKxHz3e5sy3Yw' class='b-hbp-video b-uploaded' frameborder='0'></iframe></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<br />Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-31683374625674736982016-01-03T08:38:00.001+02:002016-01-03T08:38:42.239+02:00Kuidas ma Malaisias aastat vahetasinKui eelmistes postitustes kurtsin Tai lärmakuse ja liigse turisminduse üle, siis viimastel päevadel Koh Lantal muutusin nostalgiliseks. Tegelikult ma armastasin hommikuid (kui ma öisest mürglist liiga väsinud polnud) ja pärastlõunaid kui gekod ja linnud laulsid, oli selline mõnus vaikne chill meie hütitänaval. Leidsin paar head söögikohta ka oma külanurgas ja kõik oli lahe kuniks kell sai õhtul 10. Siis algas minu jaoks põrgu, kus iga pooltunniga läksid detsibillid kõvemaks ja mina närvivapustusele sammukese lähemale.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0zCD4dV5Eu3Ng81MJj5VkgAfolvXaPgJpW9cPZBOE6-6-c82OKnaXV_FVlOe0KZojTHn5D0InE1KGEykF9zwpu2Aj6b64Q8FfKBq_zGC3Ed2aXn-e8CfEpyhXdQSZXnWSEHo6DQggPaI4/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20151229_141825%255B1%255D.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0zCD4dV5Eu3Ng81MJj5VkgAfolvXaPgJpW9cPZBOE6-6-c82OKnaXV_FVlOe0KZojTHn5D0InE1KGEykF9zwpu2Aj6b64Q8FfKBq_zGC3Ed2aXn-e8CfEpyhXdQSZXnWSEHo6DQggPaI4/s320/Lenovo_A1000_IMG_20151229_141825%255B1%255D.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
<br />
Sai läbi ka minu esimesed viisavabad 30 päeva ja olin otsustanud selle puhul väisata Malaisiat, Penangi saarel olevat George Towni, kus asub nii Tai saatkond kui on ka äge vanalinn.<br />
Georgetowni sõit võttis 4 tundi ja 3 van-i vahetust rohkem kui pileti müünud agent algselt lubas, nii olin üsna ära solgutatud kohale jõudes.<br />
Kui 3 sõnaga kokku võtta Penangi saar ja Georgetown, siis ütleks templid, toit ja liikluskaos.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhBrTVJkRMIiA9YUNvOETXI2NY2-K0M68lmz8yXuoLZb0nba2AZnAXk9C9l4sjYAVEH4YcbE9Gg0encge2hC1rB6jF0Ec0Zo2YOugyy5I8jPoaQf-YWit0WL0XMXU5k9ukbH0r_nBZnTmLi/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20151231_095741.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhBrTVJkRMIiA9YUNvOETXI2NY2-K0M68lmz8yXuoLZb0nba2AZnAXk9C9l4sjYAVEH4YcbE9Gg0encge2hC1rB6jF0Ec0Zo2YOugyy5I8jPoaQf-YWit0WL0XMXU5k9ukbH0r_nBZnTmLi/s320/Lenovo_A1000_IMG_20151231_095741.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
Kopereerusin oma turistitegevuste osas ühe samal ajal linna tulnud poola tsikiga. Aasta viimasel päeval väisasime nii umbes 10 erinevat templit ja kõndisin nende vahet 10 tundi. Kui ma üritasin mingist templist viilida, siis mu reisikaaslane kutsus mind korrale, nii et aastavahetuseks olin ma täiesti küpse. Siiski...linn on ääretult fotogeeniline, nii et tundsin pidevalt puudust heast kaamerast.<br />
Templite, koloniaalstiilis majakeste ja tänavatoidu kompotti vürtsitas pidev autode ja rollerite vool, saatjaks vali mürin ja tossupilv. Iga teeületus on võitlus oma elu eest.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjH4fJHxI9H4yN5lzLMGz9xYnY3cSd4R9fKTp6q7UH-rj2Qytk0Eb2JrQOS8_5kBZepRm2HuiAWe2S20fjKp7s8lOZMTdrnoqu1QgIYh5Q2ihEYg2nghog9RzUxozO3eHWkjJC_CzoEA_M-/s1600/gt1.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjH4fJHxI9H4yN5lzLMGz9xYnY3cSd4R9fKTp6q7UH-rj2Qytk0Eb2JrQOS8_5kBZepRm2HuiAWe2S20fjKp7s8lOZMTdrnoqu1QgIYh5Q2ihEYg2nghog9RzUxozO3eHWkjJC_CzoEA_M-/s320/gt1.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvwFdTTwRTKj1hdgJpbcmp84r6XKrJ_BltjqociVrnQsKIdxF0LGiDfw7PfGQWaKN0fb899mHykJn2gIJbaJOmp5C5iJeWpqXdS_7LrGSDK2hN-L0Gg12yrtFcECz4bJfahsl2tFJll_w9/s1600/gt2.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="239" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvwFdTTwRTKj1hdgJpbcmp84r6XKrJ_BltjqociVrnQsKIdxF0LGiDfw7PfGQWaKN0fb899mHykJn2gIJbaJOmp5C5iJeWpqXdS_7LrGSDK2hN-L0Gg12yrtFcECz4bJfahsl2tFJll_w9/s320/gt2.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKKFzSZLCv71AD-vkcsz947FWj88IJn2VL9rS5tOe32Jwo7KHncpiP5m3k-J1kGdrH63BwWPw4Z6PSLFjna8P4o6Ae6TpTSQG6aiPJhbYS0BxQh-ZUwHd4pLajZ33zY3XM6wplKkWaz1wj/s1600/gt3.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhKKFzSZLCv71AD-vkcsz947FWj88IJn2VL9rS5tOe32Jwo7KHncpiP5m3k-J1kGdrH63BwWPw4Z6PSLFjna8P4o6Ae6TpTSQG6aiPJhbYS0BxQh-ZUwHd4pLajZ33zY3XM6wplKkWaz1wj/s320/gt3.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<br />
<br />
<br />
<h3>
Toidust.</h3>
<br />
Jõudsin siin äratundmisele, et kuigi olen end suureks toidufänniks pidanud, siis on praegu reisimise juures üks suurimaid väljakutseid söök.. eriti kui see söök on selline, mis ei isuta kohe üldse mitte..Olen alati irooniliselt suhtunud nendesse McDonaldsi ja English breakfasti inimestesse, kes reisides ikka nende tuttavate menüüde jäävad aga kolmandat päeva siin pooltühja kõhuga ringi käies piilusin täna juba Pizza Hut´i menüüd (jajaa võite mind mõttes kividega loopida).<br />
Olgu öeldud, et Penangi peetakse kuulsaks oma tänavatoitude poolest ja kulinaaria mitmekesisuse üle ollakse väga uhked. Siin elab koos hiinlaste, hindude, malaide miks ja tänavalt leiab kõigi nende toite väga suures valikus. Peamiselt on aga tegu liha või mereannitoitudega ja kumbki neist ei kõla praegu mulle isuäratavatena. Mereannid on küll aastaid mu lemmikud olnud aga ei tea, kas mõjus paari kuu eest saadud toidumürgitus pärssivalt või on mul neist lihtsalt isu täis.<br />
Proovisin esimesel päeval tänavatoitu, kus lubati et asi sisaldab porgandeid, välja paistsid natuke nagu kaalikad ja maitsesid nagu mitte midagi...Siis sõin aasta viimaseks roaks tandoori kana aga mul ei ole praegu kohe üldse liha isu, seega oli see selline poolvägisi söömine kuigi kanal polnud viga midagi. Järgmised toidukorrad kui neid imelikke pruunistunud kana ja pardikeresid vaatasin, siis lihtsalt ajas öökima..ja igasugused tundmatute nimedega segud ja ollused ajavad isu ära. Eile sattusime jälle mingisse India kohta hilisele lõunale, võtsin ainult juustu rotit, juusturotile oli pandud kamaluga valget suhkrut juustu peale! Kuigi juustu moosiga ja shokolaadiga meeldib mulle väga süüa, siis teralist valget suhkrut sulanud juustu seest poleks küll osanud oodata......<br />
Eile läksin pärast suhkrust rotit sushit sööma..võtsin sushirongilt kausikesi ja sain makid, kus oli tuunikalakonserv vahel. Kuigi nii võib tunduda, ei ole mul plaani alla vanduda, tegin nimekirja kohustuslikest toitudest, mida siin proovima peab ja püüan need viimasel paaril päeval ikka ära proovida.<br />
<br />
<h3>
Kuidas siin aastat vahetati?</h3>
<br />
Kuna siin on suurem pidu hiina aastavahetusel ja ka hindude ja tailaste pidustustel, siis midagi väga suurt ei oodanud. Õigesti tegin, sest saime veel vähem kui ootasime:) Nimelt läksime platsile, kus eelnevatel aastatel olevat olnud ilutulestik ja elav muusika jne. Jõudsime sinna tund enne suurt pauku aga suurt pauku ei tulnudki! Inimesed olid kogunenud, lapsed loopisid värvilisi pulki üles ja üks väike tüdruk puhus mulle ja see oligi kogu moos. Mingit sekundite loendamist ega ilutulestikku ei olnud. Meil polnud kella ka, nii et vastaskaldal ühe ilutulestiku tulede ja rahva vile põhjal saime aru,e t tuli. Siis hüppasid kohalikud oma motode selga ja algas hull rallimine tänavatel nagu oleks paraad aga ilma rekvisiitideta või siis olid rekvisiitideks signaalid, ving ja mürin.<br />
Jalutasime tänavale, kus asuvad paljud külalistemajad ja turistide baarid, seal oli väike kogunemine ja elav muusika. Ühes reggae baaris laulis moslemist tütarlaps biitlite lugusid ja selle taustaks tõmbasid hindud vesipiipu. Kultuuride sulatusahi :)<br />
Päris tore on see, et hoolimata sellest, et George Town on üsna suure hulga turistide sihtkoht, ei ole ta nii ära turistindatud, et sa päris elu enam ei näe. Tegelikult igasuguseid häirivaid agente jms peaaegu ei näegi, see on mõnus.<br />
Aasta esimese päeva veetsin Kagu-Aasia väidetavalt suurimas budistlikus templis. Naljakas oli see,et templid olid osavalt seotud ostukeskusega, templisse pääsemiseks tuli läbida kaltsulettide rägastik ja mõnes templis olid pudipadi letid kohe otse altarite ümber.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj28x3_WDiqRnP5Aqq2Wifqa_1A54JzG6csz4n9XQV_AwqdwwyBo6PHCK_LPR-AZxuCMUCljDveUGgnG9QK2ZmhyphenhyphenB180fS7HpDzGbcNIDJSdr4xfjBWi9JiXiMccEpXe_jQrE5SWrKM0lK6/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160101_155755.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="239" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj28x3_WDiqRnP5Aqq2Wifqa_1A54JzG6csz4n9XQV_AwqdwwyBo6PHCK_LPR-AZxuCMUCljDveUGgnG9QK2ZmhyphenhyphenB180fS7HpDzGbcNIDJSdr4xfjBWi9JiXiMccEpXe_jQrE5SWrKM0lK6/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160101_155755.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
Seal sai teha ka igasugu trikke, nt. kirjutada buddhale oma soovid ja panna need soovide puu otsa. Mõnes rahulikumas templis sai isegi maha istuda ja tsutike mediteerida.<br />
<span id="goog_1355389793"></span><span id="goog_1355389794"></span><br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4MdoNwygmO_2W7sx_XU7qZFL1X663w25H5-5OE4UwKJRy6qxgrqBrZLaM8qM0f-AZJJO0hVoyCV2bz-bEUwWd7HE5n1lgXZc5tO7JnHxc72R-qvnsprvZYaqKF-nf7j4FqZ17aeOnXZk3/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20160101_132630.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4MdoNwygmO_2W7sx_XU7qZFL1X663w25H5-5OE4UwKJRy6qxgrqBrZLaM8qM0f-AZJJO0hVoyCV2bz-bEUwWd7HE5n1lgXZc5tO7JnHxc72R-qvnsprvZYaqKF-nf7j4FqZ17aeOnXZk3/s320/Lenovo_A1000_IMG_20160101_132630.jpg" width="239" /></a></div>
<br />
Üldiselt arvan, et mul on ülihea aasta kindlustatud, lisaks tegin ka hiina templis mingit ennustusrituaali ühe hiinlase juhendamisel, kahjuks pani ta selleks ajaks plehku kui ma sain mingi kirja hieroglüüfidega, kus mu tulevane saatus kirjas. Pean nüüd kedagi paluma seda tõlkida.<br />
<br />
Niisiis soovin kõigile head uut aastat ja kui teil pole soovidepuud, kuhu enda tellimused üles riputada, siis pange need vähemalt paberilegi, teatavasti on soovidel on ju tavaks täide minna ;)<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-44148932866675135402015-12-28T17:17:00.002+02:002015-12-28T17:17:28.015+02:00Kuidas reisida tasuta?Olen sel teemal ammu tahtnud kirjutada aga nüüd Rob juba kirjutas ja ma ei hakka teda kordama, vaid jagan linki: http://robgreenfield.tv/sleepforfree/<br />
Päris paljud nimetatud variandid on ka ise erinevatel eluetappidel järgi proovitud ja vingumise asemel, et viietärnihotelli hinnad on kallid, soovitan kasutada nii mõnigi kord viiemiljoni tärniga hotelli :) Ja lisaks viiemiljonitärniga hotellidele vahvaid kohalikke, kes oma uksed ja südamed meelsasti avavad ning niimoodi päris elu näitavad. Kel aega rohkem käes, siis igasugused töö vahetused majutuse vastu ja majavalvamised on ka omaette elamused aga eeldavad muidugi ka pühendumist.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjYd3hjZRaBQQKUGU8LDvWF77fKUpMCtatwGu-_67CLdCjPMAYK2xt7xlu52fqesBAZAmp2fGszNCXZSCNmsfv0ULW9339tFzAUwG0bZ7CO6rnZdGR3O2qHgt8uouxUb6eEBwv7z2xr4Qj/s1600/5starvs5billionstars.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="309" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjYd3hjZRaBQQKUGU8LDvWF77fKUpMCtatwGu-_67CLdCjPMAYK2xt7xlu52fqesBAZAmp2fGszNCXZSCNmsfv0ULW9339tFzAUwG0bZ7CO6rnZdGR3O2qHgt8uouxUb6eEBwv7z2xr4Qj/s320/5starvs5billionstars.jpg" width="320" /></a></div>
<br />Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-55605784908054358172015-12-22T17:39:00.000+02:002015-12-22T18:31:53.453+02:00Vaikuse otsingud ja põrnikamaks - Koh Lanta osa 2Minul saab Koh Lantale saabumisest täis pea kaks nädalat. Kui paari päeva eest kolisin Long Beachile n.ö. melu sisse, siis nüüd kolm päeva hiljem on see melu juba üsna häirivaks muutnud. Esimesed kaks ööd magasin nagu nott ja olin õnnelik, et Kaari esimeste päevade öised elamused ei kordunud, praegu on aga selja taga kaks pooleldi magama ööd ja siiralt loodan, et kannatan selle jõulu aja veel välja, sest praegu pole kõige parem aeg uut kohta hakata otsima.<br />
See on ikka uskumatu, kuidas selle peomüraga kohad ära risustatakse. Päris palju olen peale sattunud kui inimesed käivad ja küsivad, et kas siin on vaikne? No ja muidugi öeldakse, et on aga tegelikult pole ju...imelik on veel see, et üsna tihti röögib ülimalt vali muusika üsna tühjas baaris, niisiis kelle jaoks see triangel käib, on arusaamatu. Mitte ainult mina aga ritsikad ja gekod on sellest ka stressis, kui kell saab 10 õhtul, tõmmatakse kõlarid välja ja pannake muss üürgama, siis ritsikad jms üritavad sellest üle kisada ja vilistada...kui muusika vaiksemaks jääb, jääb ka nende vile vaiksemaks.<br />
<br />
Täna öösel viskas ühel naisterahval minu kõrval hütis närv üle, ärkasin tema röögatuse ja ukseprõmmimise peale kui ta hommikul 5 ajal müdinal ja kirudes välja jooksis. Siis sain aru, mis teda üles oli ajanud...taustaks kostis mahe moslemite palvele kutse...no see minu und õnneks ei sega aga tema närvivapustus ajas naerma küll. Vähemalt üks autentne asi siin valdavalt moslemite saarel ja turist saab sellest närvivapustuse. Hea, et merekohin veel närvi ei aja.. aga võib-olla ajabki, sellepärast seda tümma-tümmat kõigest üle lastakse. Õigluse huvides olgu mainitud, et tümmale vahelduseks kõlab igal õhtul vähemalt korra, tihti ka kaks, igihaljas Hotel California:)<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiIJjndvLUPS4WOL3Gxyk6ZRZgZfTiMHTl8a-EbXdOwS0sbUAFGMVCjWbWpq_ewhKpRUYe3gwszwCTTU-1v_OifPhc_0SfHI6Ay_rmakma-P4jzTtv35SysfKdlBXRP767f30PIy-dlAihg/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20151218_141807.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiIJjndvLUPS4WOL3Gxyk6ZRZgZfTiMHTl8a-EbXdOwS0sbUAFGMVCjWbWpq_ewhKpRUYe3gwszwCTTU-1v_OifPhc_0SfHI6Ay_rmakma-P4jzTtv35SysfKdlBXRP767f30PIy-dlAihg/s320/Lenovo_A1000_IMG_20151218_141807.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i><span style="font-size: x-small;">Tüüpilised bambuse bungalod pakuvad kõige soodsamat varianti ööbida.</span></i></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhurmdHT9l9CYjr1hiF9Y7okjiVRS4LT_xthAjoBwt_ga9JafA6O3pnQ9q1fF5Dz7IydZb4sZEzdzt6P4vAy3SVr6COhLXxgHh2jwBYcKofVcautGL9-B-mfVIxwCvL3fuPI8kv1tqMmlkE/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20151218_142128.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhurmdHT9l9CYjr1hiF9Y7okjiVRS4LT_xthAjoBwt_ga9JafA6O3pnQ9q1fF5Dz7IydZb4sZEzdzt6P4vAy3SVr6COhLXxgHh2jwBYcKofVcautGL9-B-mfVIxwCvL3fuPI8kv1tqMmlkE/s320/Lenovo_A1000_IMG_20151218_142128.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i><span style="font-size: x-small;">Välikontor</span></i></div>
<br />
<br />
Lisaks tümakale on mul hakanud viltu vedama söögiga. Nimelt on tailased eeldama hakanud, et kõigile turistidele meeldib maitsetu s.t. mittevürtsikas tai toit ja nii on mulle toodud täiesti jubedat ja maitsetud Tom Khad, samuti Tai Padi jm. nuudliroogasid. Mul läheb pidevalt meelest ära, et tellides Taimaal vürtsikat Tai rooga, pean ma mainima, et soovin seda tai päraselt vürtsikalt. Minu arust võiks pigem need, kes vürtsi ei taha, oma soove eraldi mainida. Nüüd on nad pakkunud sellist lahendust, et teevad maitsetu nuudliroa ja siis toovad vürtsid kõrvale, et ise maitsestaksin. Aga no see pole see, teab igaüks, kel söögitegemisest natukenegi aimu.<br />
Täna oli isegi seal eraldi topsis chillikaste nii maitsetu, et kühveldasin neli lusikatäit peale, enne kui aru sain, et natuke nagu chillit toidus. Kõrvallauast muidugi jõllitati minu chilliga õiendamist suuril silmil. Eile, oma sünnipäeval õnnestus aga saada üllatus spice...Nimelt saades jälle ühes rannabaaris maitsetut nuudlirooga, küsisin chillit, toodi kuiv chillipulber. Siis kirtsutasin nina, et kus teil need topsides chillitükid on, lõpuks toodi siis päris kraam lauale. Ma hakkasin neid valjuhäälselt kiitma, et voh õige värk, just seda ma tahtsingi. Kummutasin ühe lusikatäie oma toidule ja hakkasin juba rahulolevalt sööma kui minu kaaslane hakkas sealt ka lusikatäit võtma ja lusikale ilmus chilli asemel tohutu suur tarakan..uhh!! No ta läks näitama muidugi, et vaadake, mis chillikastmest tuli ja mina veel avaldasin arvamust, et äkki nad nüüd toidu eest raha ei küsi aga võta näpust, arvele oli hoopis 10bahti juurde kirjutatud, juu see põrnikamaks oli:)<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzVvzTBzPY9Pe8weBdPGqwoFJZVMlwUstgpKwV1OSGNeYUmle351OWF5PMjNgrNQnzzz2q5vao1NCLHDEPRq62QrZ_mL9sTHoVZsYbkHLi0biGAKWrU0Z8BRUBZwxfJLHccHR-sTEIt6nC/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20151221_124713.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzVvzTBzPY9Pe8weBdPGqwoFJZVMlwUstgpKwV1OSGNeYUmle351OWF5PMjNgrNQnzzz2q5vao1NCLHDEPRq62QrZ_mL9sTHoVZsYbkHLi0biGAKWrU0Z8BRUBZwxfJLHccHR-sTEIt6nC/s320/Lenovo_A1000_IMG_20151221_124713.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<i><span style="font-size: x-small;">Tüüpiline rannabaar</span></i></div>
<br />
Lisaks töö tegemisele tegin oma sünnipäeval veel natuke turisti ka. Käisin vaatamaks koske, mis osutus kaheks tillukeseks veenireks aga tore oli seal natuke metsas matkata. Nägime isegi häbelikku ahvi (nahhaalseid ahve on lõunas kõik teeääred täis) ja mingit kotkast. Siis mõtlesin, et hea küll, käin ka rahvuspargis ära, sest olin omale uue snorgeldamisemaski ostnud ja see vajas ju proovimist. Park oli jura, mingil juhul ei vääri seda sissepääsu hinda, mida küsitakse, snorgeldamismask oli tehtud hiinlase ninakujule ja lasi vett läbi, nii et lõpuks oli kogu ettevõtmise point lihtsalt mõnus scooteriga sõidurõõm mägistel ja käänulistel teedel.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiObxuNEWKJehG_H9o5cNvZNjIgTWwH167o-iqb7vcMwYyAkbEcflK2Ajoxx1uEOgwla_rNZYY3Sl4jXbmkQlb2BQTIomaJKdqXeSXdfms-QASMUIeWrQIfwpOTyvGsyGvr0QFz7v3HbvrB/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20151221_112534.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiObxuNEWKJehG_H9o5cNvZNjIgTWwH167o-iqb7vcMwYyAkbEcflK2Ajoxx1uEOgwla_rNZYY3Sl4jXbmkQlb2BQTIomaJKdqXeSXdfms-QASMUIeWrQIfwpOTyvGsyGvr0QFz7v3HbvrB/s320/Lenovo_A1000_IMG_20151221_112534.jpg" width="240" /></a></div>
<i><span style="font-size: x-small;">Hoolimata pea igal õhtul sadanud vihmast on kosk üsna veetu..</span></i><br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7Y7aTg-lhxd2uJ0AfS8aeRAy_0ZybNrnv9-qYyTOt4O7bfJd6P34PO-P1H3Rb_7BeG8KmPLbTGyU3Qc4YX0_mOaY6THl9K0NrbkanMrTxYFTwC3tXQ7cBm6sUhCA0vabsvgtRVVsOV-N2/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20151221_143953.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi7Y7aTg-lhxd2uJ0AfS8aeRAy_0ZybNrnv9-qYyTOt4O7bfJd6P34PO-P1H3Rb_7BeG8KmPLbTGyU3Qc4YX0_mOaY6THl9K0NrbkanMrTxYFTwC3tXQ7cBm6sUhCA0vabsvgtRVVsOV-N2/s320/Lenovo_A1000_IMG_20151221_143953.jpg" width="320" /></a></div>
<i><span style="font-family: inherit; font-size: x-small;">Rahvuspargi kuulus vaade..tõsi küll reklaambukletil näeb see isuäratavam välja kui päriselus mõõna ajal.</span></i><br />
<br />
<br />
Rääkides scooteri sõidurõõmust, siis vahepeal läksin juba päris uljaks, käisin ka Lanta Noil ringi sõitmas ja oli just viimane 11.päev ja rollu tagastamistähtaeg kui mõtlesin, et kuidas mul eelmine kord Balil õnnestus küll rolluga kukkuda, et see ju peaaegu võimat... Ei läinudki palju mööda kui olin just praamilt maha sõitmas kui läks hulluks sebimiseks ja mingist autost mööda sõitmiseks ja mina, tahtes teistel kähku eest ära tulla, vajutasin liiga äkki gaasi ja liiga äkki pidurit ja ristseliti maas ma olingi. Põlv ja ranne marraskil, rollu kriibitud ja silmad häbi täis. Üks mu siinne tuttav ütles, et uskumatu, kuidas sa said kõige turistikama asjaga hakkama - kräshisid rolluga :)<br />
Täna oli ka esimene päev kui tuli kojuigatsus peale...igatsus oma hubase mõnusa kodu ja küünlavalguse järgi ning et saaks ise endale teed keeta ja süüa nt. pelmeene hapukoorega:)<br />
<br />
<br />Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-90198872902873083572015-12-18T19:01:00.003+02:002015-12-19T10:58:21.388+02:00Taimaa - osa 2, läheb tiba paremaks.Phuketist saadud "kultuurishokk" oli rabav ja sealt otsustasin peale korduvaid ümberotsustamisi minna Koh Lantale. Saare kohta kuulsin eelnevalt mitmeid kiidusõnu ja avastasin, et sinna on ka üsna kerge saada, tervelt päeva jagu paadiga kökerdamist. Selle paadisõidu juures oli veel vahva see, et maksin selle eest no nii kaks korda rohkem kui oleks pidanud. Niisiis õhtul üheksast sündinud otsus minna järgmisel hommikul Koh Lantale ja internetist mitte piletit ära osta, viis selleni, et kai peal ei olnudki valikut rohkem kui 1 hind ja 1 paat. Hiljem Koh Phi Phil aega parajaks tehes selgus aga, et variante oleks olnud küll ja näiteks teisel suunal oli 3 korda soodsam hind. No selline asi rikub muidugi tuju aga ma ei lasknud seda kauaks teha. Koh Lantal laenutasin juba samal õhtul rolleri et varahommikul mööda saart ringi hakata sõitma ja endale sobiv elamiskoht otsida.<br />
Elamiskohta otsimine niimoodi on üks tüütu värk eriti kui sa eriti midagi veel saare elu kohta ei tea. Olin küll lugenud mingeid enam vähem kirjeldusi, niisiis arvasin teadvat, kus on peokoht, millest eemale hoida ja kus on enam vähem rahulikum aga sellegipoolest mitte päris kolgas.<br />
Vahepeal läksid juba teeotsad niimoodi segamini, et keerasin ühte kohta kolm korda sisse ja seda kohta, kuhu tahtsin minna, enam üles ei leidnud. Nii üritati mind vist kõrgemalt poolt kohe õigele teele suunata aga mina ei tahnud kuulata, pressisin üheks ööks ikka bungalosse, kus naabriteks oli tümakaga baar ja wifi olematu, Kolisin järgmine päev kohe heaga ümber sinna, kuhu esialgu kolm korda minna üritasin. Koht oli kena ja suhteliselt rahulik kuigi mõnel ööl kostis üle põldude ikka tümakat ka. Bungalo taga muugisid lehmad ja üks kord, kui olin endale kobara banaane korraks tuppa toonud, tuli kostiliseks hiir ka.. Arvake ära kui kõvasti ma kiljusin kui avastasin, et varvast kõditanud asi ei olnud kärbes vaid pesuehtne hiir minu toas, minu varbaid limpsimas. <br />
Elasin bambusest lihtsas bungalos, kus põranda laudade vahel on praod ja seintel jooksevad gekod. Geko foobiat mul ei ole aga hiired..no nendega ma ei ole harjunud. Otsisin spetsiaalset sellist lahtist ja lihtsat hütti, sest aknaklaaside ees tekib mul soojas kliimas klaustrofoobia ja konditsioneeri ma ka ei salli. Selle kohaga oli häda selles, et rand oli tiba kivine, eriti kui meres oli mõõn ja tegelikult oli see mõõn pea nädal aega just sellisel ajal kui oleks tahtnud ujuda. Kaari, kes algul peatus minuga samas resordis, kolis peagi Long beachile ja nii otsustasin isegi pärast 10 päeva melu sisse kolida. Melu kasuks otsustasin veel sellepärast, et siinne rand on ilus pikk ja liivane, siin on hommikuti joogatunnid ja arvestades ümberkaudseid söögikohti jms kättesaadavust andsin lõpuks ära oma nunnu rolleri ...vähemalt mõneks ajaks, et oleks motivatsiooni ka kõndida või siis rahulikult tööd teha "kodus".<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJ_oE2uTly6vXav8eX-sTefy2qMAJDdm9SYJGdVZBFWIU_L3oeRZpZLyJWo0CZPLZLpCOQqibAq9JmZAXRuzkKz3kUc9m5LBnES8E3HkDmABK18DjdNYnigIElGvXeORTaecRDseKbPOEg/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20151218_151915+%25281%2529.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJ_oE2uTly6vXav8eX-sTefy2qMAJDdm9SYJGdVZBFWIU_L3oeRZpZLyJWo0CZPLZLpCOQqibAq9JmZAXRuzkKz3kUc9m5LBnES8E3HkDmABK18DjdNYnigIElGvXeORTaecRDseKbPOEg/s320/Lenovo_A1000_IMG_20151218_151915+%25281%2529.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Koh Lanta on okei, s.t et kindlasti muutub iga poolaastaga vähem okeiks ja mida rohkem inimesi räägib, et siin on lahe, seda rohkem peoloomi ja muidu imelikke siia ära eksib. Tümistavad ikka igalpool kahjuks, tundub, et kogu maailma peoloomad saavad Tais kokku.<br />
Siin saarel on muuseas kaks rootsi kooli ja kamaluga soomlasi-rootsalsi aga rahvuste miks on kuidagi ikkagi segunenum kui Phuketil. Ilusaid kohti on ka ja üsna üksikuid randasid, liiklus on meeldivalt paras ja sobilik ka keskpärasele rollerisõitjale. Aga nagu täna just arutasime, tunned end ikka väga turistina, et nagu pole erilist varianti end sisse seada ja elada nagu kohalik. Väga kaua ei jaksa nii olla:)<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.blogger.com/video.g?token=AD6v5dyLWGwA7hshuwoqGwOwkpcTSDRbhe-szCA_mJcjZoVrxQ7Ve7HcTrXFV9stFFwIBXXrmtVb3GDxjdu7EuYHHA' class='b-hbp-video b-uploaded' frameborder='0'></iframe></div>
<br />
vabandused väriseva pildi pärast, püüan harjutada!Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-66235649060171494182015-12-16T15:22:00.001+02:002015-12-16T15:24:36.002+02:00Taist Costa Ricasse?<p dir="ltr">Otsisin Amazonist mingit Tai raamatut ja viskas ette ühe pensionile läinud expati teose. Kuna selle pealkiri oli täpselt see, mida ma viimased päevad mõelnud olen, siis toon siinkohal välja tutvustava lõigu. Ei pea vist lisama, et minu mõtted rändasid sama rada...ma võrdlen Taid Costa Ricaga pidevalt ja üldjuhul jääb Costa Rica peale..no scootri rendihinnad ja võimalused on Tais paremad aga hoolimata mõnedest lahedatest randadest ja kohtadest ( ok ma ei ole veel näinud väga palju seda maad) jääb mulje, et see maa on turismist kurnatud, seda on lihtsalt liiga palju! Aga ma ei kutsu kedagi üles kesk-ameerikat väisama, las see jääb selliseks nagu ta on;)</p>
<p dir="ltr">siin nüüd lõik raamatust:</p>
<p dir="ltr">In the last decade or so, Southeast Asian countries such as Thailand, Cambodia, the Philippines, and others have established themselves as retirement spots for various people. Some of those include western retirees, digital nomads and individual business owners who chose to leave the rat race in their home country and enjoy life in a hemisphere where it's supposed to be cheap, safe, fun and warm. It’s a place to be surrounded by welcoming people and it worked for most of us, but the world is changing constantly. The hotspots of yesterday are not so hot anymore; what used to be good and enjoyable has often become a nuisance and burden. I, myself, used to be an expat in Thailand, it’s a different ball game over there, but I have come to certain conclusions which I would like to share with you, the reader. Truth is, I prefer not being the last passenger on a sinking ship, and fortunately, I rediscovered an old corner of the new world. I found a whole region suitable for retirement, an entertaining lifestyle and a rather good business environment. It’s a region that I feel almost obligated to tell the world about, especially for those who are considering to become an expat. There is a better choice than Asia. I am talking about Central America; particularly, Panama, Nicaragua, Costa Rica and Guatemala</p>Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-78203899703780073652015-12-14T18:50:00.002+02:002015-12-16T15:24:41.996+02:00Taimaa - appi kuhu ma nüüd sattusin!Minu lend maandus Phuketis, olin kursis, et tegemist on paraja massturismi urkaga aga ajapuudusel ei olnud ma mingit eeltööd teinud. Nii palju olen ma küll aru saanud, et Tai on nagu uus Egiptus, iga õige eestlane on seal vähemalt korra puhkamas käinud. Siiski oli minu kujutluses Taist ka selline merekohina saatel kuskil mõnusas hütis uinumine, maitsev söök, jooga ja rahu ning lopsakas loodus.<br />
Oma täielikus teadmatuses olin esimesed ööd broneerinud kõige hullemas kohas üldse - Patongis. See on siis see koht, kuhu kõik meelelahutusnäljas rahvas ja hordide kaupa meie idanaabreid suundub. Sõitsin veidi ka mööda saart ringi aga üldiselt ei leidnud midagi, mis minu nägemusele vastas ja pikemat peatamist oleks kuidagigi moodi soosinud, nii et hakkasin kiiresti tegema edasisi plaane, mis oli üsna keeruline.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxEyD0VoIzVJaxJHBzvEO9F_uauwCOdv2Fu7pkLoASbD9_v9WWFwLafxEZwfxvbJ97XNjcWwVunyIcCXGih1QFsFxg5srWXIwgL-3BokGXJtWBo8JHRTvpXcqu9JhzAX7qN9gl9NrmTd4w/s1600/IMG_20151203_062906%255B1%255D.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxEyD0VoIzVJaxJHBzvEO9F_uauwCOdv2Fu7pkLoASbD9_v9WWFwLafxEZwfxvbJ97XNjcWwVunyIcCXGih1QFsFxg5srWXIwgL-3BokGXJtWBo8JHRTvpXcqu9JhzAX7qN9gl9NrmTd4w/s320/IMG_20151203_062906%255B1%255D.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Siin pildil on peotänav veel vaikne, ööloomad magavad ja koguvad jõudu.</div>
<br />
Ühel õhtul võtsime peale õhtusööki ette jalutuskäigu Patongi peatänaval. See oli põnev, nagu inimeste loomaaed, juba veidi enne üheksat õhtul olid tänavaäärsed letid lookas tantsulembelistest tütarlastest, kel oli kohe nii palav vist, et keha katsid vaid tillukesed püksikud, no mõnel oli imekombel tilluke top ka selga jäänud.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjIrxSAwc1nxCcHHcXxWxP3iSoV7dQcqYc6mCLHBEh1eNc39UQdQS8rCZIeiS1E1vDXoB7nJ9erpsKwYAWa1-m9K3fDUXB9IoLUdr8CVWVetimLn_TjdBCO1LjsPfLjKIMj73AfvPWy32Op/s1600/IMG_20151203_183739.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjIrxSAwc1nxCcHHcXxWxP3iSoV7dQcqYc6mCLHBEh1eNc39UQdQS8rCZIeiS1E1vDXoB7nJ9erpsKwYAWa1-m9K3fDUXB9IoLUdr8CVWVetimLn_TjdBCO1LjsPfLjKIMj73AfvPWy32Op/s320/IMG_20151203_183739.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Kell polnud veel 21 õhtulgi kui letid olid tantsutüdrukuid täis</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<br />
<br />
Keset tänavat poseerisid Tais au sees olevad Ladyboyd ehk siis ilusad naised, kes tegelikult on mehed.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen="" class="YOUTUBE-iframe-video" data-thumbnail-src="https://i.ytimg.com/vi/_56CAE_KiVg/0.jpg" frameborder="0" height="266" src="https://www.youtube.com/embed/_56CAE_KiVg?feature=player_embedded" width="320"></iframe></div>
<br />
<br />
Lisaks kargas igal nurgal välja keegi, kes üritas meid oma baari saada, kas siis niisama jooma või siis menüü järgi endale lisaks jookidele ka sobivat showd tellima. Menüüst jäid silma peamiselt pingpongi show, bottle show ja fucking show. Korra juba mõtlesime, et kui see pingpongi show on selline kultuuriline värk siin, siis peaks ikka minema vaatama aga sees selgus, et väljas tasuta lubatud show´d saab vaadata ainult siis kui end eelnevalt uimastada veidi üle 20euro maksvate drinkidega ja kuna me mõlemad olime alkoholist üldse mitte huvitatud, siis lasime jalga...jalgalaskmise hetkel hakkasid hinnad imeväel sulama aga mõtlesin, et las ta jääb, peab siis kohe kõigi kultuurinähtustega end kohe kurssi viima..<br />
Kaks tundi hiljem kui tagasi jalutasime, olid näitsikud lettidelt alla roninud ja oli juba üsna vaikne. Unised nappides püksikutes neiukesed pooleldi tukkusid leti taga nagu ootaksid kedagi aga oodatud ei tulnud veel...<br />
<br />
<br />
<h3>
Aga igas tõrvatünnis leiab ka tilga mett.</h3>
<br />
Vahepeal oli ka kuninga sünnipäev. Kuningas on siin suures aus ja tema pildid ehivad oi kui paljusid aknaid ja külatänavaid. Sünnipäeval sai kuningale kirjutada isikliku sünnipäevatervituse, tegin seda minagi.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh6_H-CadIIsZTMnf8733RoxzhvmI_f2pBBu4KNaeU603WwN7bHsH31rBSDo1_j_3qX3ItrvRBEvLjHKkI3xSH9imSaosFZCkakg1I60DCDCP-Eq57-qabCNmBPrRh7oAZZndhyzCv3vSui/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20151205_134441.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh6_H-CadIIsZTMnf8733RoxzhvmI_f2pBBu4KNaeU603WwN7bHsH31rBSDo1_j_3qX3ItrvRBEvLjHKkI3xSH9imSaosFZCkakg1I60DCDCP-Eq57-qabCNmBPrRh7oAZZndhyzCv3vSui/s320/Lenovo_A1000_IMG_20151205_134441.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Palju õnne Kuningas!</div>
<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiLhkGCm-8tveQHKXmm7MCa9Nc-kAza62NdLxA_9V9eFom7iFMhz-WsbIGMQH1qJ1tS8zfSPrTOmwJKPdEMTvfnlSk3t34fOv9SQOOA5QohXI-ZTmqxTwPQMnFNfp3pTUGzlCeJevRZkgCP/s1600/IMG_20151203_061815%255B1%255D.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiLhkGCm-8tveQHKXmm7MCa9Nc-kAza62NdLxA_9V9eFom7iFMhz-WsbIGMQH1qJ1tS8zfSPrTOmwJKPdEMTvfnlSk3t34fOv9SQOOA5QohXI-ZTmqxTwPQMnFNfp3pTUGzlCeJevRZkgCP/s320/IMG_20151203_061815%255B1%255D.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Väikesed templikesed on igal pool.</div>
<br />
<br />
Põnev oli ka kohaliku bussiga sõit ja Phuket town oli ka pisut parem atmosfäär, vähemalt polnud enamus venkusid viitsinud sinna tulla ja menüüd oli arusaamatult tai keelsed. Ärge saage valesti aru, mul ei ole tegelikult venelaste vastu suurt midagi aga mittevenemaal neid sellises kontsentratsioonis kuulda ja näha ning kõiki vene keelseid menüüsid ja silte vaadates tundus, et olen sõitnud Sotši vmt. ja Sotšit ma ei oleks valinud oma talve veetmiseks.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhk-wVWI3rdkRTaNxDCErz-RkEUzkJkbSLLnOtavtlBKnuf_ugdg-sOXdUlXihemAX93XEVW9kKRayQfp3X6WIf_0xGKDLWvLD1ULki81nOAZP__9ctuzUJHFjJJg01Pjsj7JbvdKYDN2qd/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20151206_125141.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhk-wVWI3rdkRTaNxDCErz-RkEUzkJkbSLLnOtavtlBKnuf_ugdg-sOXdUlXihemAX93XEVW9kKRayQfp3X6WIf_0xGKDLWvLD1ULki81nOAZP__9ctuzUJHFjJJg01Pjsj7JbvdKYDN2qd/s320/Lenovo_A1000_IMG_20151206_125141.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Kohalikud bussid loodusliku konditsioneeriga, I like.</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhf9n_l9dL8TJL2ZZXobIEFBB1vBBB-K8dSyHUM3nb6I5ukV0hD9J8vMnrE-ukdeGYRJwvU7cQm9vPiWoO-pPQLiarqEV6miCripWVNoNrKylaJKBzCVEjbpY3x7GvtIHCEl5aZDVGzb0P2/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20151206_133654.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhf9n_l9dL8TJL2ZZXobIEFBB1vBBB-K8dSyHUM3nb6I5ukV0hD9J8vMnrE-ukdeGYRJwvU7cQm9vPiWoO-pPQLiarqEV6miCripWVNoNrKylaJKBzCVEjbpY3x7GvtIHCEl5aZDVGzb0P2/s320/Lenovo_A1000_IMG_20151206_133654.jpg" width="320" /></a></div>
Buss seest poolt<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhICV_WSwTaAjrTpoT4QiLp2mWcDOjqV5k2FPfNZXMZOzedd4jPQGKCMHArHvX-6p9ZNPW2_6_g7lE81I8fw7Zf24BFYeFUXaRfQxNtRXU0aEfQTpXNtecw2oLAB4e2y_vh7EYBAjt-DMJL/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20151206_134411.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhICV_WSwTaAjrTpoT4QiLp2mWcDOjqV5k2FPfNZXMZOzedd4jPQGKCMHArHvX-6p9ZNPW2_6_g7lE81I8fw7Zf24BFYeFUXaRfQxNtRXU0aEfQTpXNtecw2oLAB4e2y_vh7EYBAjt-DMJL/s320/Lenovo_A1000_IMG_20151206_134411.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Phuket Townis on munad kuum müügiartikkel.</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFR2KfuwVVQyudfALk9yU5c5X7iYek2ZJ-DI7wH7UT44QXXvr6EOa1GiuOHqk1iQcuCHy-sIjTYW9yFdPvjqtjF9aOY4nLeyi9spoh-rhOwiMZ50TC_RazN2f4lhtTzYkRgrPs4yqb6aKT/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20151206_130901.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjFR2KfuwVVQyudfALk9yU5c5X7iYek2ZJ-DI7wH7UT44QXXvr6EOa1GiuOHqk1iQcuCHy-sIjTYW9yFdPvjqtjF9aOY4nLeyi9spoh-rhOwiMZ50TC_RazN2f4lhtTzYkRgrPs4yqb6aKT/s320/Lenovo_A1000_IMG_20151206_130901.jpg" width="240" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Hiina tempel Phuket Townis</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzIciw0ogQaAzUktReZ4rQC8aD6KW3yPY47xzw5y1IWIUZqjjQXv1z-x3P59s1fAK-Z7gZYYbWfN1qBglcJwDFaltoGOJpzvjgd67RDw6XPwBT_e1y9cbdly4Z3vb5k-gRLz7wrnBBISOH/s1600/Lenovo_A1000_IMG_20151206_130303.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhzIciw0ogQaAzUktReZ4rQC8aD6KW3yPY47xzw5y1IWIUZqjjQXv1z-x3P59s1fAK-Z7gZYYbWfN1qBglcJwDFaltoGOJpzvjgd67RDw6XPwBT_e1y9cbdly4Z3vb5k-gRLz7wrnBBISOH/s320/Lenovo_A1000_IMG_20151206_130303.jpg" width="240" /></a></div>
<br />
<br />
<br />
Massaaz. Mulle meeldib massaaz, eriti hea on see peale 30 tunnist reisimist. Kuigi sellised 5 euri/ tund pakkumised tundusid väga kahtlased, õnnestus mul leida keegi, kes teadis kedagi ja viis mind päris massööri juurde, kes maksis ka ikka rohkem aga tundus, et teadis ka, mis teeb ja mingeid ekstraid pakkuma ei hakanud.<br />
<br />
Turg. Tore elamus oli toiduturg. Proovisin krokodilliliha, mis oli hõrk, rohkelt puuviljasmuutisid ja nägin, kuidas suur koer ajas suurt rotti taga. brrr.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQErURA-YI0bSeqhg90X8nUJLuNuFoBIPltzx6BekLGGau4yOKTSADrr6qHk133yXlVd_PjdSj-pOsTt6_eLBAV1ke8cKPldRzHoevfLROY_1bvT0W5tQoYoGa46XK_E3AVvfGOAlQMJ5x/s1600/IMG_20151203_181708.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiQErURA-YI0bSeqhg90X8nUJLuNuFoBIPltzx6BekLGGau4yOKTSADrr6qHk133yXlVd_PjdSj-pOsTt6_eLBAV1ke8cKPldRzHoevfLROY_1bvT0W5tQoYoGa46XK_E3AVvfGOAlQMJ5x/s320/IMG_20151203_181708.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
Turg oli parim viis igasugust toitu proovida.</div>
<br />
Phuketi kogemus pani juurdlema peamiselt massturismi kahjuliku mõju üle, teisalt võib-olla on tõesti parem kui kõik käivad ühes kohas, siis jäävad teised kohad pisut enam autentseteks. Kui kauaks ainult...<br />
<br />
Tehtud , nähtud küll, sai lõpuks otsustatud suunduda Koh Lantale aga sellest juba järgmine nädal.<br />
<br />
<br />
<br />Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1059219333357160944.post-55653950155589885962015-12-06T18:44:00.000+02:002015-12-16T15:24:47.646+02:00Chin chon chun päevVäga ammu pole kirjutanud! Nüüd on lootust jälle miskit uut lugeda, sest olen Kagu-Aasiat väisamas. Mitte küll intensiivselt reisimas aga miskit huvitavat vast silma ikka jääb.<br />
Niisiis algas kõik sellest, et planeerisin talve kuskil soojas kliimas veeta ja sealt tööd teha. Asjaolude kokkulangemisel valisin esialgseks peatuspaigaks Tai. Air China odavpiletid viisid mind üheks päevaks Pekingisse, et saaksin veel kopsud jäist ja sudust õhku täis tõmmata ja lihased krampi külmetada enne kui tai massööridel neid mõnusas kuumuses jälle pehmeks mudida lasta.<br />
Mida teha ühe päevaga Pekingis?<br />
Aega oli 9 tundi, parajalt, et lennujaamast linna sõita ja näiteks keelatud linna minna vaatama. Hiinal tundub olevat turistide kiirvisiitidele meelitamiseks suured plaanid - rahvusvahelise lennuga tulijad ja edasiminejad võivad kuni 72 tundi viisavabalt mööda Pekingit ringi trampida. Väga mugav ja no 72 tunniga näeb kõik "must visit" asjad ära ka vist, minul oli aega kahe lennu vahel 9 tundi, nii et natuke lühem periood.<br />
Niisiis vahetasin endale pisut jeene, sain templi passi ja tormasin rongi peale. Paar tundi peale maandumist olin juba Keelatud linna pikas turvasabas koos sadade hiinlastega.<br />
Linn (Peking üldiselt, mitte see keelatud) oli hallimast hallim nagu novembrikuine Eestigi ja torm lennutas tolmu ja liiva silma.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjSX_kwz-sf2cKIOyUD2_SNUeROEEPSzQiLZxfudYlQBAZNcJ-fxDnV2k48vhyXJa-5oeCC6So_lisZRIpNhTV0SFrm4suPm-g2Ryf4EvnDw2E5pWYWQ3n9Q3b4xMXZPlflCJc8TsoSbllb/s1600/IMG_20151202_065026.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjSX_kwz-sf2cKIOyUD2_SNUeROEEPSzQiLZxfudYlQBAZNcJ-fxDnV2k48vhyXJa-5oeCC6So_lisZRIpNhTV0SFrm4suPm-g2Ryf4EvnDw2E5pWYWQ3n9Q3b4xMXZPlflCJc8TsoSbllb/s320/IMG_20151202_065026.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgDTskGHNIQfMQdDCLsQmCWfzXu6wIkDLoTHyoclxVMN1ZmjDSrcz9BE4Qu5V0y4c6KzVl4JQG7opiB-xPwaABIHTidY_4V5rt_UxTBfXOETfvzbyM7NjxGPR4weWHgon6cu3OxBJrj4Hfc/s1600/IMG_20151202_065406.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgDTskGHNIQfMQdDCLsQmCWfzXu6wIkDLoTHyoclxVMN1ZmjDSrcz9BE4Qu5V0y4c6KzVl4JQG7opiB-xPwaABIHTidY_4V5rt_UxTBfXOETfvzbyM7NjxGPR4weWHgon6cu3OxBJrj4Hfc/s320/IMG_20151202_065406.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
Varsti käisin ise ringi nagu hiinlane aga neid ma ära ei petnud. Ikka aeg-ajalt keegi tuli juurde ja uuris, et kust ma tulen. No enamus piidlesid niisama, sest ega enamus ju inglise keelt ei räägi. Üks julge abielupaar tuli pilti ka tegema, proua siis. Üldse oli seal naiste huvi minu vastu tunduvalt elavam. Ei tea, kas nad on lihtsalt usinamad inglise keelt õppima või on tegemist kultuurilise eripäraga.<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWTChmIqlv4T9RMrzFTqdeqjTryuSSQeDxamQPfNksCrt6tc-7dSRlQKGDR6yIs-LcjgpanaTNLUXTFfEK-K7oySWGQs4Zl1pyCITsgbqDNACo4TvTLUU5yA2Yk__QW02lwR-zidHuCxsJ/s1600/IMG_20151202_071456.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWTChmIqlv4T9RMrzFTqdeqjTryuSSQeDxamQPfNksCrt6tc-7dSRlQKGDR6yIs-LcjgpanaTNLUXTFfEK-K7oySWGQs4Zl1pyCITsgbqDNACo4TvTLUU5yA2Yk__QW02lwR-zidHuCxsJ/s320/IMG_20151202_071456.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<br />
Ühe posti ääres kaarti uurides, tuli ka üks naine juurde ja näitas tee suuna kätte, muidugi küsides, et kust ma tulen ja vastuse peale, et Eestist vastas temagi nagu kõik eelmised "aahamhm", millest lugesin välja, et tal pole õrna aimugi mis koht see veel on. Seletada ma ka ei viitsinud, sest no mu bioloogiline kell näitas umbes 4ndat hommikutundi ja viimasel lennuki "ööl" sain tänu mingitele karjuvatele masuurikatele magada ainult pool tundi. Tema aga tegi kohe ettepaneku minna kuhugile kohvile...ma olin sellisest otsekohesest pealehakkamisest kohe nii üllatunud, peast käis läbi no vähemalt kolm mõtet, et kas tegemist on mingi skämmiga, kas tal on mingi huvi minu kui naise vastu ja kolmandaks, et ta äkki tõesti lihtsalt on huvitatud lihtsalt välismaalasega suhtlemisest. Kuna mu kriitiline mõtlemisvõime ja avatus kohalikega suhtlemisel magasid, siis pobisesin midagi vabanduseks ja tormasin teises suunas minema.<br />
Sattusin veel turule, mis oli põnev... Elusad mardikad varda otsas siputasid (no see oli pigem õõvastav), surnud skorpionid olid letil rivvi laotud ja igasugu muud tundmatut kraami ka. Proovida ei julgenud midagi peale kanaliha meenutavate tükkide aga kana see ei olnud. Võis olla soja aga päris kindel ma ei olnud ja müüja ei öelnud peale chonchnchini midagi..<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<iframe allowfullscreen='allowfullscreen' webkitallowfullscreen='webkitallowfullscreen' mozallowfullscreen='mozallowfullscreen' width='320' height='266' src='https://www.blogger.com/video.g?token=AD6v5dysvAQkZ5V2JeY2Yv8RwePX8dnOopThfnS3IOu0vkB9fMa4uciaihzsgoJRi4dHYwJ0DfGMB7Ln3oFXIjIjgw' class='b-hbp-video b-uploaded' frameborder='0'></iframe>
</div>
<br />
Väga väga külm oli, nii ei viitsinud kuskil pargis uudistada, kas keegi tai chi`d teeb või ei tee...kevadel oleks selline vahepeatus märksa vahvam, vähemalt minusugusele külmavaresele.<br />
<br />
Mis muljet avaldas?<br />
<br />
1. käpikutega motod<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvFEAMPAFyPobL77RwNc7FbD_iDNxh_hUw-THU9UllYvEogWP3RSxcafC7P1l9EIC-dD4LP-IL__wLCm-xoHfAh812Rd9FLT4_ktAQI6gBM-lKYK9IHH4NZa1I52WH_cfeo2ypsaA_SQSO/s1600/IMG_20151202_075933.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhvFEAMPAFyPobL77RwNc7FbD_iDNxh_hUw-THU9UllYvEogWP3RSxcafC7P1l9EIC-dD4LP-IL__wLCm-xoHfAh812Rd9FLT4_ktAQI6gBM-lKYK9IHH4NZa1I52WH_cfeo2ypsaA_SQSO/s320/IMG_20151202_075933.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
2. toiduturg<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhs8sam3zIGpLtu4UDPKmPtYl0jBi78NVIRDG8DsksSg4bxlbxNnxo1cuWyKEmRmEUIplCyD0A9XCjRRv3b81mRDTE559iu1D9X5vVajQJfedIq8dZk8Bzi7POGomICA9gnZhWbwrXnkXfB/s1600/IMG_20151202_082916.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhs8sam3zIGpLtu4UDPKmPtYl0jBi78NVIRDG8DsksSg4bxlbxNnxo1cuWyKEmRmEUIplCyD0A9XCjRRv3b81mRDTE559iu1D9X5vVajQJfedIq8dZk8Bzi7POGomICA9gnZhWbwrXnkXfB/s320/IMG_20151202_082916.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgXcDgYp2qQw5nufbE_J7mT0cFfHuE7FIOYXjaDDQZD7A3yhF4oUVIbzHEKT5RroZAwljrbgpl2wNWhIu0wiu9w4MBDwSBR5a2wuqOW0gyURxyONtBRiUr-xLgdoHJ6Pga3EwvhYjPww0ZR/s1600/IMG_20151202_082929.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgXcDgYp2qQw5nufbE_J7mT0cFfHuE7FIOYXjaDDQZD7A3yhF4oUVIbzHEKT5RroZAwljrbgpl2wNWhIu0wiu9w4MBDwSBR5a2wuqOW0gyURxyONtBRiUr-xLgdoHJ6Pga3EwvhYjPww0ZR/s320/IMG_20151202_082929.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgYe_a93nKgQtFlrpcE5A8qJCafNw5OJayIGaTxPsnH9nwydiPGq-azvrwGOfZcPdQLU0dWuYwE9B4wsNbt5MLW3js1dE_u5SA_p2nWJAKRQSSiSTDXoySMzwEtD5ASNuonKwthUQ7votcS/s1600/IMG_20151202_083856.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgYe_a93nKgQtFlrpcE5A8qJCafNw5OJayIGaTxPsnH9nwydiPGq-azvrwGOfZcPdQLU0dWuYwE9B4wsNbt5MLW3js1dE_u5SA_p2nWJAKRQSSiSTDXoySMzwEtD5ASNuonKwthUQ7votcS/s320/IMG_20151202_083856.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjd_QWza6kQSH57f7JqC16mzi_fFKOb5ITFAzBNXTILNKmvvzOiLgdZudQCd9DD5yIIyx607-cGAox63hsKhZaggRzqYBVPS_sMeoREnEezkZ-Jcq7aPMtq6Oa2SoQA903rT7A4K3BtQ3HN/s1600/IMG_20151202_083907.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjd_QWza6kQSH57f7JqC16mzi_fFKOb5ITFAzBNXTILNKmvvzOiLgdZudQCd9DD5yIIyx607-cGAox63hsKhZaggRzqYBVPS_sMeoREnEezkZ-Jcq7aPMtq6Oa2SoQA903rT7A4K3BtQ3HN/s320/IMG_20151202_083907.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
3. maskidega inimesed (no on ikka tore küll elada kohas, kus õhk on nii puhas, et ei pea maskiga ringi tuiama. Kuigi...maskid ei olnud mingid tavalised maskid, tundus, et neid müükase kuskil eri koloriidis ja see on nagu väike moe aksessuaar. Päris selge ei ole, kas maskiga kaitsti end jaapanlaste kombel patsillide eest või pekingi sudu eest...<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTXOpschXbxNGJ76dYOkliMFwaoRp08bQFFKAKOExx7844K3zDu3yXeFXgPvRIORwuI_SV6uWKUmGcQG2bvIuPY0n5e_oSGPsm9SZogrV9sY2CKvTCxZj8rof9ruJ8HDDFsBeOh16Ayp_r/s1600/maskid.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgTXOpschXbxNGJ76dYOkliMFwaoRp08bQFFKAKOExx7844K3zDu3yXeFXgPvRIORwuI_SV6uWKUmGcQG2bvIuPY0n5e_oSGPsm9SZogrV9sY2CKvTCxZj8rof9ruJ8HDDFsBeOh16Ayp_r/s320/maskid.jpg" width="299" /></a></div>
<br />
<br />Sandrashttp://www.blogger.com/profile/08929995655605338205noreply@blogger.com1