Veefestivali viimased päevad ja Ühe hambaga mehe baar.

Mandalay on külastatud kohtadest meile toiduga kõige enam väljakutseid esitanud. S.t. kõige raskem on olnud midagi enamvähem head leida. Üldjuhul oleme söönud kohalikes suvalistes teeäärsetes kohtades aga siin on nendega vähem õnne olnud, s.t. et kvaliteet on alla igasugust arvestust ja hind võrreldes teiste kohtadega vähemalt kolmekordne. Suur oli meie rõõm leida koht, kuhu ma esimese hooga maha poleks istunud. Kutsume seda ühe hambaga mehe kohaks, sest rõõmus omanik tervitab oma ühe hamba välkudes laialt naeratades meid alati kui oma semu, tema noor poeg on krapsakas ja toob alati kiiresti ilusa värvilise piltidega mitmeleheküljelise  menüü, mis on ka inglise keeles.

Nagu esimesel korralgi, lehitseme alati tähtsalt menüüd ja küsime siis midagi nimekirjast - tavaliselt kookosega nuudleid. Seepeale vastab poiss alati, et seda ei ole ja meie küsime , et mida siis on. Tema osutab kahele toidule - nuudlisupp ja nuudlid. Valime ühe või teise ja magustoiduks maasikakokteili. See kõik on nagu tore mäng, leppisime kokku, et küsime alati seda kookoserooga ja vaatame, kas ühel päeval õnnestub seda ka saada või on see ainult peibutusroog:)

Veefestivali edenedes said aga ka nuudlid või nuudlikeedujaks seal ühehamba baaris otsa ja nad panid poe kinni ja kasutasid seda ainult veepritsu kohana. Niisiis kui ma ühel päeval sinna läksin, et maasikakokteili võtta, sain kaela hoopis ämbritäie vett. Ukse sulges ka teine läheduses olnud söögikoht, nii ei jäänud lõpuks muud üle kui osta poest neid vastikuid pakinuudleid, mida vett peale kallates saab pehmeks teha ja süüa neid, sest õnneks hostelis veel termosesse kuuma vett pandi.
Viimased festivalipäevad ma majast enam kaugemale ei läinud, lugesin päev otsa katuseterassil raamatut ja enne päikeseloojangut ühinesin majaesiste lastega, et kättemaksuks möödujatele pisut vett kaela valada. Umbes tund aega oli lõbus aga nemad tegid seda hommikul 8st õhtul 7ni ja mitu päeva jutti.

Milline näeb välja U Bein sild siis kui inimesi pole piltidelt ära photoshopitud?

Mandalay lähedal asuv U Bein sild, mis usutakse olevat pikim (1,2km) ja vanim (1850 ehitatud) tiigipuust sild. Sillast liigub isuäratavaid pilte ja kohe tekib tahtmine seda külastada. Naiivne on arvata, et apetiit silla järele tekib ainult sinul:)

Meie seiklesime ka Amarapurasse, et silda näha. Kuna tiirutasime enne Amarapura vahel, siis lähenesime sillale tavapärasest veidi erinevalt poolt, läbi linnaosa, mis oli pigem  slumm. Kuna kõik olid aastavahetuse meeleolus, siis oli põnev näha, kuidas rahvas hüttide ees puude all tiksusid ja möödujaile ehk meile aeg ajalt vett selga sahmatasid. Olime seal ainsad turistid. 

Pilt muutus aga täielikult kui jõudsime silla juurde. Seal oli püsti pandud tohutu suveniiriturg ja rohkelt söögilette. Sild oli rahvast pungil ja kõik saalisid edasi tagasi. Käisime seal keset päeva, huvitav mis siis veel päikeseloojangu ajal toimub..

Thingyan 2. ja 3.päev

Viimane postitus lõppes üsna kurbades nootides kuna raha oli otsas ja nälg oli kallal.

Thingyani 2. päeva  peamine ülesanne oli leida ATM. Võtsin google kaardil atm asukohad välja ja koostasin plaani, kuidas need kõik läbi käia. Mähkisime kõik asjad kiledesse ja asusime teele. Poole plokki kaugusel sain juba kaltsmärjaks, sest keegi kallas mulle 5 liitrit vett kaela. Olin üsna agressiivselt meelestatud ja üritasin mõnele kallajale tema enda ämbri talle pähe kallutada.

 Proovisime järjest ATM-e ja ükski ei töötanud, rahvas ainult röökis möödasõitvatel rolleritel ja bussidest ja vett muudkui kallati paremalt ja vasakult või lasti otse suurtest kastmisvoolikutest. Rahvast eriti ei kõndinud tänavatel, niisiis saime kogu vee enda kaela. Ühel hetkel tunduks nagu me oleks mingis haledas Hollywoodi actionfilmis, kus kangelased naasevad linna, kust kõik põgenevad hullumeelse kiirusega mootorratastel. Kõik majad, ärid on suletud ja kedagi jala ei liigu, me oleme kaltsmärjad ja põlvini liivased ja puruväsinud. Kuniks ühel imelisel hetkel hakkas ATM raha sülgama... sain ka väikseid elektrilööke kui ekraanil nuppe vajutasin aga raha tuli!!
No sellist rõõmu pole ammu nähtud. Missioon täidetud sõime ühes nurgapealses urkas ja pagesime hotelli peitu.

 Pimeduse varjus hiilisime jälle sööma ja kuna peamised veepritsijad on lapsed ja pubekad, siis ilmselt pimeduse saabudes mindi koju seebikaid vaatama vmt. Igastahes õnnestus end veest säästa, paaril korral küll lihtsalt ämbritega laste eest eest ära joostes.
Sõõma läksime Tripadvisorist valitud n.n. peenemasse kohta kuna ma tahtsin puhtaid valgeid taldrikuid ja midagi head. Taldrikud olid puhtad ja ma oma köögiviljade üle ei nurise aga leedukas mõtles, et hellitab kõhtu ning tellis angerjat. Ma küll kahtlesin, et ta meile tuntud kujul seda angerjat saab ja nii läkski. Tema ootusest põnevil ootamas õrna ja hõrku angerjat ja ette toodi suur kuhi mingeid fritüüritud pisikesi tükikesi, mis võisid olla, mis iganes, mingit maitsevarjundit, mis meenutaks vähegi angerjat või kala üldse, ei olnud.
Õhtul Facebooki logides selgus, et Mandalayst veidi põhja pool on toimunud suur maavärin ja BBC kirjeldas, kuidas meist 600km lõunas olevas Yangonis jooksid inimesed haiglast välja, sest seinad värisesid. Meie hotell ei värisenud või on see non-stop mootorratta müra nii ära nüristanud, et ei tunne enam 6 magnituudist maavärinat ka.

Täna, Thingyani kolmandal päeval kolisime naabruses olevasse hostelisse, kus on ka teisi läänlasi, kellega suhelda, katuseterass, kus kavatsen veeta järgmised 3 päeva ja hommikusöök, mis säästab hommikusest söögiotsimisretkedest. Ei pea vist lisama, et enamus välismaalasi on frustreeritud ja tahavad sellest jamast ükskord välja saada ja edasi liikuda (NB! bussiliiklust ja ka enamus kohalikke lende ei toimu need 6 päeva ja hullumeelsus on tegelikult kõikjal riigis suuremal või väiksemal määral).
Algul olin hakkamist täis ja soovisin rentida scootri, et veidigi siit linnast välja saada. Kuna õnnetuste risk on ülikõrge (arusaadav, sest rahvas lihtsalt sõidab mootorratastel mööda linna, huilgab ja karjub ning vähemalt pooled sõitjatest tunduvad ka olevat mingi auru all), siis anti ainult jalgratas ja peab ütlema, et isegi jalgrattaga oli päris õudne. Linnast välja mineva teeni isegi ei jõudnud, sest tänavad olid rahvast täis kastiautodest ja mootorratastest umbes ja vett lendas igasse kanti. Kuidagi saime jõe äärsesse slummi, kus sai hetkeks aja maha võtta ja istuda, seal imekombel vett ei kallatud ja enamus inimesi toimetas rahulikult.

Thingyanist mul arusaadaval põhjusel pilte pole, sest mul pole veekindlat kaamerat aga nt. siit videost võite aimu saada, mis toimub.
ja selle  filmisin meie katuselt

Tuhandete pagodade maa Myanmar

Myanmar (endine Birma) on olnud minu reiside nimekirjas juba ammust ajast. Mitte, et ma oleks sügavalt uurinud selle maa ajalugu või kultuuri, pigem tundus see ahvatlev, kuna oli salapärane ja välismaailmale suletud paik. Nüüd selle talve Tais elades, tekkis vajadus taaskord riigist välja minna ning otsustasin, et kui juba kord nii lähedal olen, lähen Myanmari. On see ju viimased aastad saanud juba selliseks popiks sihtkohaks, kuhu kõik seikluslikuma vaimuga rändurid lähevad või plaanivad minna.
Maandusin Yangonis 30.märtsi õhtul ning kopereerusin kohe lennujaama eest leitud prantslaste paariga, et jagada taksot ja sõita koos kesklinna. Väike jalutuskäik suhteliselt pimedas kesklinnas ning olingi kokkulepitud hostelis, et kohtuda kahe võimaliku tulevase reisikaaslasega. Nimelt olin otsustanud, et ei taha Myanmaris reisida üksi, seega sai abiks võetud reisikaaslaste otsingul Couchsurfingu foorum. Kandidaadid olid hispaanlane ja leedukas aga peale intervjuud selgus, et hispaanlasel on hull rutt näha kõike ja teha kõike ja meie teed läksid lahku, niisiis jätkasin reisimist leedukaga.

Teretulemast Myanmari, meil on uus president!

Esimene päev Yangonis tänavale astudes oli tunda, et saabusime linna aasta kuumimal perioodil, päeva sisuks oli raudteema jalutada, rongipiletid Baganisse osta ja pisut turul ja tänavatel ringi vaadata. Teisi turiste eriti näha polnud ja meid saatsid uudishimulikud aga naeratavad pilgud ning hõiked "Welcome to Myanmar! " Ühel hetkel kui turul olime, teatati midagi valjuhääldajas ning rahvas tormas ühe leti äärde. Tundus, et jagatakse tasuta süüa. Jäime seda vaatepilti uudistama ning äkki oli minu ees meesterahvas, taldrikutäis toitu käes ning pikk küüs otsapidi selles nuudlisupis. Laia naeratusega andis ta mõista, et supp on mulle ja parem oleks kui ma nende suurde lauda maha istuks. Teised kohalikud sehkendasid ka ümber, tuues juua ja küsides, kas tahame veel süüa (ja tuues veel taldrikutäied). Supp oli tegelikult hea, sõime kõik ära, poseerisime neile fotode jaoks ja kuulsime, et tasuta söök on uue presidendi auks. Nimelt valiti Myanmaris 50 aasta jooksul esimene tsiviilpresident. Järgmisel päeval kordus sama etendus tänaval aga siis kostitati mahlaga.

Kuidas osta rongipiletit Myanmaris

Rongijaam meenutas hobuste võiduajamise talli ainult, et hobused olid puudu. Jalutasime ühe luugi juurde, õnneks rääkis müüja inglise keelt. Pärisime rongi, hindade ja sihtkohtade kohta, siis kui otsustasime, et ostame ikkagi kõrgema klassi pileti ehk sleeperi, ütles mees, et tema seda müüja ei saa, minge vaadake sinna teisele poole luugi juurde. Jalutasime siis läbi metall labürintide järgmise kassa juurde ja kordasime kogu oma jutu uuesti. Seejärel vaatas mees A4l joonistatud plaani ja teatas, et soovitud piletid on saadaval alles kahe päeva pärast. Mis siis ikka, otsustasime Yangonis olla 2 ööd kauem ning ostsime defitsiitsed piletid ära.

Yangoni Kesk-raudteejaama piletimüügi sektsioon.

Pagodade pagoda.

Produktiivsuse poolt ei ole ma olnud sel reisil eeskujulik turist ja teinud nii vähe turistitegusid kui võimalik. Siiski lugedes Yangoni kohta, otsustasin, et  Shwedagon pagodat tahan mina külastada ja see oli üks igavesti hea otsus. Pagodasid on Myanmar paksult täis, neid on igal nurgal, igal põllul ja linnas. Mõned on ilusamad, mõned on tavalised ja üldiselt kui sa ei ole just sügava arhitektuuri, ajaloo või pagodahuviga, siis tüdined neist paari päevaga ikka päris ära. Yangonis olev Shwedagon lummas mind aga täielikult. Veetsin seal 4-5 tundi, jälgides, kuidas inimesed tulevad sinna mediteerima, palvetama, istusin ühes ja teises templis ja tundsin, kuidas anahata tsakra vaikselt surises. Imeilus kogemus, mida teistes ettetulnud pagodades veel Myanmaris kogenud ei ole.

Rongisõit Myanmaris

Yangonist Baganisse otsustasime sõita öörongiga ja sõit pidi kestma umbes 15 tundi. Paraku vaid mõned tunnid enne rongile minekut, tundsin mina järsku tervise halvenemist, värisesin palavikust ja valutasin oma lihaseid ja nahka nagu mingi ägeda viirusega. Kuidagi roomasin rongi ja põneva aknast välja vahtimise asemel ägasin koikul poolune ja ärkvel oleku vahepeal. Olin lugenud enne foorumist, et siinne rongisõit on väga hüplik aga mu kujutlusvõimel rongisõidu hüplikuse kohalt olid ilmselged piirid. See on hüplik, väga hüplik ja korrutage veelkord hüplikuga... Lamasin voodis ja vahel lihtsalt ärkasin ehmatusega, et sõidame rööbastelt välja. Valutav kere valutas veel rohkem kui rappus ja põrus iga kont, soolikas ja lihas... Tunde hiljem, öösel  kui tundus, et palavik hakkab alla andma, tabas mind elu siiani kõige rängim kõhulahtisus, mille esimesed tunnid veetsin õnneks pea ainult minu päralt olevas rongipeldikus, järgnevad 6 päeva 40C palavuses, dehüdreerununa ja näljasena (maksimaalselt sõin nädal aega jutti vaid peotäie keedetud riisi) erinevate turismiobjektide vahel uimerdades. Uskuge mind, nende kogemuste põhjal võiksin kirjutada Myanmari peldiku giidi:) Niisiis mu rännuvaim andis alla üsna ruttu, kolmandal päeval tuli juba ränk koduigatsus kasvõi talvise Eesti järele (ise ka ei usu, et seda kirjutan praegu) aga peaasjalikult mu Tai saareelu maheda briisi, ookeanis ujumiste ja puhta toidu järele.

Myanmari naised oma traditsioonilistes riietes on imeilusad

Riiklikud sissepääsumaksud

Enamus kõige tähtsamaid Myanmari vaatamisväärsuseid on maksustatud riigi poolt ning üldjuhul korjatakse maksu kuskil tabureti peal tee ääres kui piirkonda sisened. Näiteks Baganisse pääsed kui lunastad viis päeva kehtiva 25 000kyätise pileti. Mõne top-listis oleva pagoda juures seda piletit ka kontrollitakse. Samasugust maksu maksime ka Inle järve äärde sõites. Ärge saage valesti aru, mul pole midagi selle vastu, et anda oma rahaline panus piirkonna heaks aga hea oleks eelarvestamisel seda teada eriti kuna kogu majandamine käib sularahas kui sa just kuskil lukshotellides ei ela.

Põhjused, miks mitte reisida Myanmari  aprillis

1. KUUMUS
 Mulle väga meeldib soe kliima, eriti troopiline ja niiske, mu lemmik temperatuur on 28-33C niiske troopiline mereõhk, siis olen roosa, rõõmus ja õnnelik. Myamari sisemaal on õhk väga kuiv. Sellest pole veel midagi, paljudele meeldibki kuiv õhk aga aprillis läheb siin talumatult kuumaks. Ma eirasin neid kuumuse üle virisejaid aga näiteks Inle järve ääres, kus oli eriti tuulevaikne ja päikese käes ilmselt üle 40C, oli tõesti nii palav, et me ei suutnud ei jalgratastega külasid avastada ega päeval väljas käia. Pidevalt on tunne, et see kuivus lihtsalt väänab mu kopsud ja kere mahladest tühjaks. Niisiis jäi palju asju tegemata just meeletu kuumuse pärast. Pikemast matkamisest ei tahtnud neil päevil mõeldagi. Hetkel seda kirjutades olen Mandalays ja siin on varjus 38C, lisaks veel hull liiklusving, nii et mõnusast olemisest ei saa juttugi olla.

2.UUS AASTA ehk Thingyan
Kui sa pole just suur festivalifänn või ei armasta hullupööra riietega dushi all käia, siis hoia eemale! See ei tähenda mitte ainult hullumeelset 6 päevast veesõda, vaid ka seda, et sa ei saa reisida tavapärase transpordiga, kui siis ilmselt ainult taksodega ühest linnast teise.

Mis on Thingyan - riietega dushi all.

Reisi planeerides polnud mul aimugi, millisesse jamasse ma end mässin kui ei raatsinud kolmekordse hinnaga lennupileteid selleks ajaks osta ning otsustasin jääda nädal kauemaks Myanmari. Nimelt ei teadnud ma, et 4-5 päevaks seiskub kogu linnadevaheline bussi-ja lennutransport. '
Niisiis jõudsime Thingyani ajaks Mandalaysse, kus ongi pidustused kõige suuremad aga nüüd pean siin passima 6 pikka ja märga päeva. Tänaseks on esimene päev seljataga - pool päeva oli lõbus, kiljusin ja jooksin eest ära kui ämbritega külma ja vähem külma vett kaela kallati, tilkusin nagu kalts, kuivasin kuuma tuule käes ära ja sain jälle sahmakaid. Õhtul kella viieks olin täiesti tüdinenud ja väsinud ning hakkas isegi külm. Pagesin turvalisse hotelli ja tunne on, et ei tahaks järgmised päevad eriti välja minna...Muidugi võib ju hotellis tööd teha aga kahjuks on siinne internet üsna limiteeritud.

Pea võimatu on leida siin linnas ka normaalset söögikohta, enamus ärid on kinni ja kes on lahti, küsivad hindu, mis jätavad meil vahel suu lahti. Täna tahtsin osta puuvilju, üheainsa tillukese litši ehk rambutani eest taheti 1,5USDi...no nii palju ei maksa litši isegi Stockmanni kaubamajas...
Siis panime puusse sellega, et hotellis pole hommikusööki, niisiis tuleb toitu minna jahtima tänavatele, kus valatakse sind üle ämbritäite veega. Täna istusime lõpuks mingisse sööklasse, kus tellisime riisi köögiviljadega. Ette toodi riis, kus oli peal umbes 5 tillukest tundmatut pähklit, köögiviljataldrik, mis oli kahepeale, koosnes 3 koorimata küüslaugu küünest, 3 tsillipipra tillukesest kaunast ja 2 viilust millestki, mis meenutas väga täiskasvanud kurki. Kahepeale ka kausitäis suppi, mille puljongi pahaaimamatult riisile tõstsin. Kui siis sööma hakkasin, tundsin, et mingi imelik hais on...leedukas ristis selle hobusesitahaisuks. Suure näljaga püüdsin nuusutada toorest küüslauku aga sitahais meenutas kohe võimalikku uut kõhulahtisust, niisiis tühja kõhuga ma sealt ära tulin ja peale ühest poest leitud kreekerite, pole midagi isuäratavat süüa saanud. Nälg on. Peale kahte nädalat paastu näen pizzat kui silmad sulen...õudsalt tahaks istuda valge puhta laua taga ja süüa puhast toitu, millel pole rasva maitset ja tundmatuid objekte sees:)
Kõige krooniks on meil mõlemil otsakorral sularaha, mis tähendab Myanmaris suurt jama. Tegelikult eelmistes kohtades nägin üsna palju ATM-e, nii et ma väga ei muretsenud, et vajadusel ei saa raha juurde võtta aga tänane ATMi ristiretk Mandalays ei toonud midagi sisse peale katkiste ja veateateid andvate masinate, nii et tulevik on hapu ja näljaaeg ilmselt pikeneb, ainus lootus on, et äkki hotell, kelle receptionis hiilgavad pangakaartide pildid, ikkagi võtab meie haledat palvet kuulda ja saame vähemalt toa ja mu bussipileti eest maksta kaardiga. Lootus sellele on siiski imeväike. Ka rahavahetuste uksed on kinni, nii et väike eurode varu ei päästa ka.

3 kuud palmisaarel

Saarele saabudes oli algul hooaja tipp ja osutus ülimalt keeruliseks leida endale meelepärane ja taskukohane elamine. Tegelikult leidsin täitsa toreda koha imeilusa ranna ääres ja lummava vaatega mägedele. Õnnetuseks oli seal aga üsna palju naabreid, teistsuguseid naabreid. Kuigi seadsin end sisse väikses külas, kaugel hullumeelsetest täiskuu, poolkuu ja jumal teab mis kuu pidudest, siis eksis sinna ikkagi aeg ajalt inimesi, kellelele oleks tahtnud ja paarile ka ütlesin, et see pole nende saare pool, mingu lõunasse;)
Vahepeal olidki mingid sellised naabrid, et tekkis tunne nagu elaks vampiiride või nahkhiirtega, liigutama hakkasid nad alles peale päikeseloojangut, jõid ohtralt alkoholi ja lällasid selle tulemusena. Kahjuks olid seinad õhukesed, nii et hakkasin jälle neurootiliseks muutuma. Õnneks leidsin endale aga peagi õnnelike kokkusattumuste jada lõpuks oma privaatse maja dzunglis, mis kõigest 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel minu lemmikrannast.

Siis alles hakkas elu peale! Lõpetasin pooleliolevad tööotsad, kihutasin päikeseloojanguteks või mõnedeks workshoppideks naaberkülla ja sain selle õige saareelu maigu suhu. Minu saareelu vürtsitavad siinsed joogakoolid ja põnevad inimesed, kes kõik midagi õpetavad ja teevad...

Lisaks olen leidnud ka naeratavad ja toredad tailased, kellega seob küll vaid kaubanduslik suhe aga pole hullu, väikest viisi on nad mind omaks võtnud, annavad lettidelt mulle oma vilju proovida ja ei tõmba mulle turistikotti pähe. See on ülimalt südantsoojendav...kuigi ega ma nende juurde, kes algul mulle Londoni kesklinna hinnaga puu ja köögivilju pakkusid ehk siis tüssajate juurde uuesti katsetama pole läinud - lihtsalt ei soovita sealt ühelgi tuttaval midagi osta.
Aeg on lennanud nii kiiresti, et ma jälle ei ole valmis saarelt lahkuma aga seekord peab. Ees ootab kolmenädalane reis Myanmari.