Thursday, April 14, 2016

Thingyan 2. ja 3.päev

Viimane postitus lõppes üsna kurbades nootides kuna raha oli otsas ja nälg oli kallal.

Thingyani 2. päeva  peamine ülesanne oli leida ATM. Võtsin google kaardil atm asukohad välja ja koostasin plaani, kuidas need kõik läbi käia. Mähkisime kõik asjad kiledesse ja asusime teele. Poole plokki kaugusel sain juba kaltsmärjaks, sest keegi kallas mulle 5 liitrit vett kaela. Olin üsna agressiivselt meelestatud ja üritasin mõnele kallajale tema enda ämbri talle pähe kallutada.

 Proovisime järjest ATM-e ja ükski ei töötanud, rahvas ainult röökis möödasõitvatel rolleritel ja bussidest ja vett muudkui kallati paremalt ja vasakult või lasti otse suurtest kastmisvoolikutest. Rahvast eriti ei kõndinud tänavatel, niisiis saime kogu vee enda kaela. Ühel hetkel tunduks nagu me oleks mingis haledas Hollywoodi actionfilmis, kus kangelased naasevad linna, kust kõik põgenevad hullumeelse kiirusega mootorratastel. Kõik majad, ärid on suletud ja kedagi jala ei liigu, me oleme kaltsmärjad ja põlvini liivased ja puruväsinud. Kuniks ühel imelisel hetkel hakkas ATM raha sülgama... sain ka väikseid elektrilööke kui ekraanil nuppe vajutasin aga raha tuli!!
No sellist rõõmu pole ammu nähtud. Missioon täidetud sõime ühes nurgapealses urkas ja pagesime hotelli peitu.

 Pimeduse varjus hiilisime jälle sööma ja kuna peamised veepritsijad on lapsed ja pubekad, siis ilmselt pimeduse saabudes mindi koju seebikaid vaatama vmt. Igastahes õnnestus end veest säästa, paaril korral küll lihtsalt ämbritega laste eest eest ära joostes.
Sõõma läksime Tripadvisorist valitud n.n. peenemasse kohta kuna ma tahtsin puhtaid valgeid taldrikuid ja midagi head. Taldrikud olid puhtad ja ma oma köögiviljade üle ei nurise aga leedukas mõtles, et hellitab kõhtu ning tellis angerjat. Ma küll kahtlesin, et ta meile tuntud kujul seda angerjat saab ja nii läkski. Tema ootusest põnevil ootamas õrna ja hõrku angerjat ja ette toodi suur kuhi mingeid fritüüritud pisikesi tükikesi, mis võisid olla, mis iganes, mingit maitsevarjundit, mis meenutaks vähegi angerjat või kala üldse, ei olnud.
Õhtul Facebooki logides selgus, et Mandalayst veidi põhja pool on toimunud suur maavärin ja BBC kirjeldas, kuidas meist 600km lõunas olevas Yangonis jooksid inimesed haiglast välja, sest seinad värisesid. Meie hotell ei värisenud või on see non-stop mootorratta müra nii ära nüristanud, et ei tunne enam 6 magnituudist maavärinat ka.

Täna, Thingyani kolmandal päeval kolisime naabruses olevasse hostelisse, kus on ka teisi läänlasi, kellega suhelda, katuseterass, kus kavatsen veeta järgmised 3 päeva ja hommikusöök, mis säästab hommikusest söögiotsimisretkedest. Ei pea vist lisama, et enamus välismaalasi on frustreeritud ja tahavad sellest jamast ükskord välja saada ja edasi liikuda (NB! bussiliiklust ja ka enamus kohalikke lende ei toimu need 6 päeva ja hullumeelsus on tegelikult kõikjal riigis suuremal või väiksemal määral).
Algul olin hakkamist täis ja soovisin rentida scootri, et veidigi siit linnast välja saada. Kuna õnnetuste risk on ülikõrge (arusaadav, sest rahvas lihtsalt sõidab mootorratastel mööda linna, huilgab ja karjub ning vähemalt pooled sõitjatest tunduvad ka olevat mingi auru all), siis anti ainult jalgratas ja peab ütlema, et isegi jalgrattaga oli päris õudne. Linnast välja mineva teeni isegi ei jõudnud, sest tänavad olid rahvast täis kastiautodest ja mootorratastest umbes ja vett lendas igasse kanti. Kuidagi saime jõe äärsesse slummi, kus sai hetkeks aja maha võtta ja istuda, seal imekombel vett ei kallatud ja enamus inimesi toimetas rahulikult.

Thingyanist mul arusaadaval põhjusel pilte pole, sest mul pole veekindlat kaamerat aga nt. siit videost võite aimu saada, mis toimub.
ja selle  filmisin meie katuselt

1 comment:

huancayo said...

La urbe de Huancayo, representa el setenta y cinco por ciento de la producción industrial del departamento de Junín.
Huancayo es una urbe en la que vas a poder gozar de la hospitalidad de su gente, de la belleza de sus lugares naturales, como neviscados, lagunas, campiñas, sus pueblos, y aprender de su historia por medio de sus sitios arqueológicos, sus iglesias de la temporada colonial, sus
parques, su artesanía, sus danzas folclóricas, sus comidas habituales y sus fiestas costumbristas.