Mandalay on külastatud kohtadest meile toiduga kõige enam väljakutseid esitanud. S.t. kõige raskem on olnud midagi enamvähem head leida. Üldjuhul oleme söönud kohalikes suvalistes teeäärsetes kohtades aga siin on nendega vähem õnne olnud, s.t. et kvaliteet on alla igasugust arvestust ja hind võrreldes teiste kohtadega vähemalt kolmekordne. Suur oli meie rõõm leida koht, kuhu ma esimese hooga maha poleks istunud. Kutsume seda ühe hambaga mehe kohaks, sest rõõmus omanik tervitab oma ühe hamba välkudes laialt naeratades meid alati kui oma semu, tema noor poeg on krapsakas ja toob alati kiiresti ilusa värvilise piltidega mitmeleheküljelise menüü, mis on ka inglise keeles.
Nagu esimesel korralgi, lehitseme alati tähtsalt menüüd ja küsime siis midagi nimekirjast - tavaliselt kookosega nuudleid. Seepeale vastab poiss alati, et seda ei ole ja meie küsime , et mida siis on. Tema osutab kahele toidule - nuudlisupp ja nuudlid. Valime ühe või teise ja magustoiduks maasikakokteili. See kõik on nagu tore mäng, leppisime kokku, et küsime alati seda kookoserooga ja vaatame, kas ühel päeval õnnestub seda ka saada või on see ainult peibutusroog:)
Veefestivali edenedes said aga ka nuudlid või nuudlikeedujaks seal ühehamba baaris otsa ja nad panid poe kinni ja kasutasid seda ainult veepritsu kohana. Niisiis kui ma ühel päeval sinna läksin, et maasikakokteili võtta, sain kaela hoopis ämbritäie vett. Ukse sulges ka teine läheduses olnud söögikoht, nii ei jäänud lõpuks muud üle kui osta poest neid vastikuid pakinuudleid, mida vett peale kallates saab pehmeks teha ja süüa neid, sest õnneks hostelis veel termosesse kuuma vett pandi.
Viimased festivalipäevad ma majast enam kaugemale ei läinud, lugesin päev otsa katuseterassil raamatut ja enne päikeseloojangut ühinesin majaesiste lastega, et kättemaksuks möödujatele pisut vett kaela valada. Umbes tund aega oli lõbus aga nemad tegid seda hommikul 8st õhtul 7ni ja mitu päeva jutti.
No comments:
Post a Comment