3 kuud palmisaarel

Saarele saabudes oli algul hooaja tipp ja osutus ülimalt keeruliseks leida endale meelepärane ja taskukohane elamine. Tegelikult leidsin täitsa toreda koha imeilusa ranna ääres ja lummava vaatega mägedele. Õnnetuseks oli seal aga üsna palju naabreid, teistsuguseid naabreid. Kuigi seadsin end sisse väikses külas, kaugel hullumeelsetest täiskuu, poolkuu ja jumal teab mis kuu pidudest, siis eksis sinna ikkagi aeg ajalt inimesi, kellelele oleks tahtnud ja paarile ka ütlesin, et see pole nende saare pool, mingu lõunasse;)
Vahepeal olidki mingid sellised naabrid, et tekkis tunne nagu elaks vampiiride või nahkhiirtega, liigutama hakkasid nad alles peale päikeseloojangut, jõid ohtralt alkoholi ja lällasid selle tulemusena. Kahjuks olid seinad õhukesed, nii et hakkasin jälle neurootiliseks muutuma. Õnneks leidsin endale aga peagi õnnelike kokkusattumuste jada lõpuks oma privaatse maja dzunglis, mis kõigest 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel minu lemmikrannast.

Siis alles hakkas elu peale! Lõpetasin pooleliolevad tööotsad, kihutasin päikeseloojanguteks või mõnedeks workshoppideks naaberkülla ja sain selle õige saareelu maigu suhu. Minu saareelu vürtsitavad siinsed joogakoolid ja põnevad inimesed, kes kõik midagi õpetavad ja teevad...

Lisaks olen leidnud ka naeratavad ja toredad tailased, kellega seob küll vaid kaubanduslik suhe aga pole hullu, väikest viisi on nad mind omaks võtnud, annavad lettidelt mulle oma vilju proovida ja ei tõmba mulle turistikotti pähe. See on ülimalt südantsoojendav...kuigi ega ma nende juurde, kes algul mulle Londoni kesklinna hinnaga puu ja köögivilju pakkusid ehk siis tüssajate juurde uuesti katsetama pole läinud - lihtsalt ei soovita sealt ühelgi tuttaval midagi osta.
Aeg on lennanud nii kiiresti, et ma jälle ei ole valmis saarelt lahkuma aga seekord peab. Ees ootab kolmenädalane reis Myanmari.