0st 52ni

Loomu poolest olen laisk, seda eriti talvel:) Raske on üles tõusta talvel enne päikese loojangut ja külmas ja pimedas tihti ringi ei konda - seepärast võtsingi mitu nädalat hoogu ja liitusin alles nüüd - 6ndal nädalal.
Pildi tegin oma kodukandis ühel lemmiktänaval - Kolde tn. 6 ja 4. Otsisin veidi juurde ka lisamaterjali: Tegemist on Oma Kolde majadega, mis ehitati eelmise sajandi 20.ndate keskpaigas. Oma Kolde hooned on Saksa sajandialguse aedlinnade romantismi hiliseks põhjamaade variandiks. Hooned projekteerisid Herbert Johanson ja Eugen Habermann, kes on ka riigikoguhoone autorid. Oma Kolde näol on tegemist varaseima ja tuntuima korteriühistuga Tallinnas. Hooned on arvele võetud kultuurimälestistena. Kui ma peaksin Tallinnas uut pesa hakkama tegema, siis eelistaksin neid maju:)

Küpros ja mina

Sel aastal õnnestus käia kaks korda järjest Küprosel. Mitte sellepärast, et ma suur Küprose fänn oleksin, pigem asjaolude kokkulangemine. Kui esimest korda Kädi ettepaneku tegi temaga koos Küprosele minna tema sõpru külastama, võttis otsustamine aega täpselt 5 minutit. Kädi oli leidnud meile 2400 krooniga lennupiletid edasi-tagasi lennuks ja ööbimine oli meil tasuta. Lendasime Larnacasse ja sealt edasi autoga Pafosele. Oli palav augusti kuu ja meil plaane rohkem kui teha jõudsime. Ujusime ja päevitasime ning käisime mägedes safaril, ööd läbi kündsime Küprose ööelu, mis paraku ei olnud väga värvikas. Siiski piisavalt värvikas, et kohtusin K-ga, kelle kutsel läksin Küprosele tagasi juba oktoobris. Oktoober Küprosel oli päikseline ja soe, samas päike ei kõrvetanud enam nii tugevalt, oli lihtsalt mõnus mahe 28 kraadine soojus. Veetsin saarel 10 päeva ja õppisin kohalikku elu-olu juba rohkem tundma. Kui esimene kord Larnacast Pafosele sõites vaatasin kõrbenud põlde ja pruunistunud mägesid tundega, et siin ma ei tahaks küll kunagi elada, siis nüüd vaatasin seda kõike heldimusega. Mägedes kasvasid ilusad rohelised männid ja kõikjal oli palju lilli. Enamikel maatükkidel on sildid "müüa" ja sellest võib ära tunda mõne aasta taguse Eesti, kus kõik pandi müügiks, et korraks head elu maitsta. Põllumaad on sööti jäetud ja pigem üritatakse need maha müüa. Maju kerkib iga nurga peal ning ilusasse üksikusse randa minnes pead läbima samasuguse prügimäe kui Tallinna ümbruses olevates seenemetsades enne kevadisi koristustalgusid.Sellel päikselisel Aphrodite saarel tunned igal sammul kui oluline ja väärtuslik on magevesi ja kui vähe me seda Eestis hinnata oskame.
Sel väikesel osaliselt okupeeritud maal on vähem elanikke kui Eestis aga oma osa saarest ihalevad mitmed. Uskumatu ja kurb on kuulata kohalikke lugusid sellest, kuidas türklased neid kodudest välja kihutasid, rahvast tapsid ja kuidas nad siiani oma maad ja maju isegi mitte vaatama ei pääsenud. Enne neid lugusid ei olnud mul ausalt öeldes vähematki aimu, millest on jutt, kui uudistes vihjati türgi ja Küprose probleemile. Nüüd elan neile südamest kaasa ja loodan, et Türgi peab oma teod heastama.
Inimestest..
Küprosel näed palju sisserännanuid - eelkõige inglasi ja venelasi. Venelasi on ka turistide näol erakordselt palju. Töötajaid otsitakse poodidesse ja söögikohtadesse pidevalt. Mitmed, kel on olnud tasuv töökoht nt. Inglismaal, on jätnud oma töö ja tulnud Küprosele, et siin otsast alustada. Kes rabab nüüd lihttöölisena mitmel kohal, et omale elatist teenida, kes üritab alustada oma äriga - kerge pole kellelgi aga ometi ei mõlguta nad tagasi minemise mõtteid. Nad on rahul ja õnnelikud. Elu on selleks, et nautida. Püüan seda meeles pidada ka tagasi Eestis olles aga ometi kipub siinne töötempo neid lubadusi varjutama. Ma ei usu, et ma kolmas kord Küprosele satun, sest maailmas on nii palju kauneid kohti, kuhu tahaksin minna, samas oleks ma siiralt rõõmus kui elutee mind saarele tagasi viiks. Midagi imelist seal on, ei tea kas Aphrodite enda vaim:)

Riost

Kuulasin eile Reisipalavikku ja kogu reis tuli jälle meelde.. Kriipiv igatsus Rio järele tegi lausa valu. Sinna peab tagasi minema ja järgmine kord pikemaks ajaks.

pärast reisi..

Paar päeva pärast reisi kui ma olin langenud suurde "miksmasiinkülmalhallilmaalnähtamatunaelan" masendusse, meenus mulle üks lugu, kus üks vana indiaanlane istus mitu päeva lennujaama kõrval. Kui temalt küsiti, miks ta seal istub, vastas mees, et ootab oma hinge järele.
Minul võttis seekord üle nädala, et harjuda jälle argihallusega ja oma hing Brasiiliast tagasi oodata, õnneks päris tagasi ei ole ta siiani :)

Brasiilia reisipäevik, 4.02 Rio

Laupäeval, käisime öösel Lapas. Läksime koos iirlastega aga kaotasime nad õige pea ära ning jätkasime siis Joeliga kahekesi. Lõbustasime end väikeste kihlvedude ja caipirinhadega. Sadas täiega aga sellest hoolimata jalutasime tänavatel ja vaatasime, mis toimub erinevates kohtades. Mingi hetk tutvusime 4 kohaliku kuti ja Denveri tsikiga ning jätkasime tuuritamist nendega. Oli jälle päris lõbus kuigi mul rippus käe otsas üks väga järjekindel aga üsna tüütu sell, enne 5:30 me koju minna ei taibanud. Kodus avastasin, et näen välja nagu kodutu - jalad olid savist ja porist korpas, kingad olid poole värvist mulle jalgade külge jätnud, nii et nüüd olin saanud endale sellised kenad prükkari jalad.
Pühapäeval oli ilm kehv ja sadas vihma, otsustasime päeva kulutada shoppamisele ning sõitsime Rio De Sul kaubakeskusesse. Nipet näpet sai ikka ostetud ka kuigi olin ikka paras kudend räim, pidin peaaegu ühes poes läbi klaasseina kihutama. Ilgelt piinlik. Pärast shoppamist otsustasin veel ilma trotsida ja kuna enam ei sadanud, otsustasin copacabanale ujuma minna. Vesi oli ikka pagana külm, aga ära käisin! Tagasiteel liitusin veel ühe väikse karnevali rongkäiguga ja tegin paar kiiret samba sammu, tundsin kohe kuidas karneval paneb jälle vere käima. Kella 9ks läksime sambadroomile aga kui kohale jõudsime, saime aru, et oleks võinud tulla mitu tundi varem. Meie 3s sektor, kus ei olnud kindlaid kohti, oli puupüsti täis, nii et pidime end lihtsalt kuhugi vahele pressima. Kokkuvõtteks saime väga head kohad, seisime kohe esimeste selja taga, lihtsalt pilti oli paha teha kuna inimesed ei seisnud nagu tukunuid vaid vehkisid ees täiega tantsu, nii et nende käed ja pead alatihti ka pildile tikkusid. Sambadroomile olime kaasa võtnud veepudeliga pisut cashasat, et vajadusel saaks patareisid laadida. Sambadroomi sissepääsu juures keegi ei kiusanud ja kotte läbi ei otsinud, selle asemel pisteti pihku hoopis tasuta kondoome, vastavalt siis näo järgi, Joelile anti ainult üks aga mina sain kolm ;)
Rongkäik oli äge, super kostüümid ja puha. Ega me ei olnud enne uurinud suurt midagi karnevali kohta, õnneks oli Joeli kõrval üks spiikiv proua, kes oli kõigega väga kursis ja valgustas meidki, nii oli paraadi kohe teine tera vaadata. Hoolimata sellest, et aeg ajalt saime korraliku vihma sahmaka, tammusime ikka sambarütmis edasi, kell 3 öösel tundsin mina, et ma vajaks uusi jalgu ja et hirmus väss on peal ning tahaks alla anda. Joeli ergutuste peale püsisime ikka ilusti võiduka lõpuni, mis oli kell 5:30. Tulime bussiga koju ja kell 6 juba norisesin vist magada.

4.02 õhtul
Kahjuks oli ilm jälle vihmane ja unistusest end rannas välja magada ei saanud miskit. Otsustasin minna keskusesse arhitektuuriga tutvuma ja Joel otsustas kaasa tulla. Vihm lakkas kohe kui olin metroo eest ostnud hetke-emotsioonide ajel tohutu suure, ruudulise vihmavarju (oleks teadnud, et see vihma hind on, oleks mitu päeva tagasi ostnud). Vaatasime modernset katedraali ja Lapase akvadukti, siis oli plaan sõita vanaaegse trammiga Santa Teresasse. Trammile oli aga hull järjekord ja Joel otsustas hoopis internetikohvikusse minna ja helistada neile brasileirodele, kellega me laupäeval olime tutvunud. Mina jäin siis oma trammi ootama, passisin seal peaaegu tunni aga oli vahva sõita küll sellega üle akvadukti ja Santa Teresa oli imearmas linnaosa väikeste kunstipoodide ja huvitavate söögikohtadega. Ka majad olid sellised väikesed ja armsad, jalutasin ja kaifisin seal ringi ning lõpuks jõudsin tagasi Lapasse. Klõpsisin pilte ja tulin bussiga koju. Kodu juures otsustasin, et hüppan veel kohalikust sucorejast (kohalikud mahlabaarid suurepäraste värskete mahladega) läbi ja proovin mõnda head mahlasegu. Sucoreja müüja oli lõbus tore itaallane, kes oli Riosse 9 aasta eest kolinud ja spiikis englishit mõnusalt, lisaks sellele teadis ta Eestit ja isegi president Merit. See oli muljetavaldav, sest üldiselt on Eesti siinkandis tundmatu koht.
Kui koju jõudsin, oli Joel juba linna peale läinud ja iirlased valmistusid sambadroomile minema. Tundsin, et olen nii väsinud, et hoolimata sellest, et on viimane õhtu, olen täiesti kalts ja võimetu Lapasse minema. Keerasin magama ja pool kümme ärgates oli tunne juba palju parem. Otsustasin, et kappan kõigepealt pisut copacabanal ringi ja siis ehk kui jõuan lähen Lapasse järgi. Nukrus puges hinge, sest viimane õhtu oli nii kiirsti kätte jõudnud, Rio nii armsalt omaks saanud, et kuidagi ei tahtnud lahkumisele mõelda. Rahvas jalutas Copacabanal, muusikud mängisid rannabaaris ja capoeira kutid tegid trikke , karnevalilised möllasid. Sattusin rääkima kahe brasileiroga, kes plaanisid minna kahe päeva pärast Argentiina-Tsiili-Paraguai mootorratta matkale. Jõin nendega paar caipirinhat ja käisime kuskil kohalikus päris huvitavas söögikohas. Miskipärast jäin aga täitsa köhaseks, nohuseks ja nii ei tulnud suurematest peoplaanidest midagi välja, toimetatigi mind ilusti autoga koduukse ette ja kobisin peale peotäit paracetamoli magama.
Iirlased saabusid samuti alles 5 ajal ja Joel sadas sisse suure bravuurse lärmi ning kahe kohalikuga millalgi kell 6 hommikul. Õnneks kadus ta välja tagasi ja kell 8 leidsin ta lõpuks telekatoas sandaalid jalas väärikalt toksilises olekus magamast. Hiilisin siis välja oma viimast päeva nautima ja jätsin ülejäänud rahva magama.

Ilm ei olnud päikseline aga valgus oli ere ja vihma ei sadanud. Ipanemal olid tohutud lained. Ujumine oli arusaadavatel põhjustel keelatud ja politsei kopter sõitis iga natukese aja tagant lainete murdumise kohal, korra isegi nii madalal (või tuli laine nii kõrgelt), et kopter oleks peaaegu lainesse jäänud. Vägev oli. Lõunaks jõin kookose mahla ja istusin Ipanema ja Copacabana vahelisel kaljul.
Õhtul lennujaama sõites tõdesime mõlemad, et Rio oli super ja et jube kahju on lahkuda.

Brasiilia reisipäevik, 2.02 Rio

Juhhuu, karneval algas!
Juba eile õhtul sõitsid linnas ringi muusikat mängivad autotrackid, täis tantsijaid ja rahvas tantsis neile järele. Olin just dushi alt tulnud kui kuulsin nii valju muusikat nagu oleks pidu meile korterisse tulnud, panin kähku riidesse ja tormasin välja. Super! Auto liikus copacabana ranna poole ja rahvas kõik tantsis kaasa, nii äge oli! Tegin õhtul mitu jalutuskäiku läbi copacabana kvartalite ja ahmisin endasse kõike seda melu.
Hommikul ärkasin jälle vara ja kappasin kohe ATM-st raha võtma. Kuna riided olid kõik mustad ja pesu pesemine maksis rohkem kui uued riided, siis plaanisin kiirelt ka midagi shopata. Olin just saanud raha kätte ja ostsin kiirelt mõned karnevali jaoks olulised vidinad , kui plaanisin hilbulettidesse sukelduda tuli üks brasileiro mulle väärtuslikku infot jagama. Info oli siis selline, et kesklinnas algas kohe suur karnevali avapidustus, nii et tormasin kiiresti korterisse tagasi, informeerisin ka Joeli hommikul kell 10 algavatest pidustustest, kes oli kohe valmis liituma. Võtsime metroo ja sõitsime keskusesse, metroost välja tulles oleksime nagu sattunud teise maailma - rahvas oli kostüümides, kes tantsis, kes laulis, kes kandis mähkmeid ja jõi läbi luti viskipudelist viskit. Pidu käis täies hoos! Rahvast oli nagu murdu, trügisime siis ka lähemale ja vaatasime mis toimub, puus hakkas vägisi nõksuma ja mul oli siiralt kahju, et ma suure ähmiga olin oma karnevali arsenali koju unustanud. Vaatasime siis paar tundi seda melu ja kui ära hakkasime tulema andsime kohalikule televisioonile intervjuu. Küsiti, kust me tuleme ja miks me tulime ja kus me veel käisime jne. Tehti pilti ja puha, 1.märtsil pidime siis eetris olema:)
Pärast lõunat jalutasin copacabanalt ipanemale ja plaanisime seal vaadata veel ühte actionit, siis hakkas aga ootamatult sadama ja pagesime kohvikusse sööma. Tänaval ja kohviku ees käis aga melu edasi, küll olid seal capoeira kutid küll lihtsalt karnevalilised. Täna plaanime sukelduda ka ööellu Lapas kuigi mul on täna paras väsimus peal.

Brasiilia reisipäevik, 1.01 Rio

Rio meeldib mulle iga hetkega üha enam. Tunnen, kuidas aega jääb väheks, et seda suurepärast linna tundma õppida. Täna ärkasin juba kell 7 , nautisin oma hommikusööki ja siis läksime pangaautomaate otsima. Proovisime raha võtta vist umbes 10st erinevast atm-st, need kohalike pankade masinad lihtsalt ei aktsepteerinud meie kaarte. Lõpuks leidsime vana tuttava HSBC atm-id ja õnnestus oma sularahakriisile leevendust saada, mitte küll lõplikult kuna välja sai võtta ainult 1000 ja see läks mul kõik korteri, karnevali ja Joeli võla katteks ära. Homme hommikul pean selle ristiretke jälle ette võtma. Karnevali piletid ostsime lõpuks ühest büroost, kust õnnestus saada kõige parem hind (Chrisi ja Diego pakutud piletite hind oli tõusnud juba 70reali võrra). Kui raha taskus koos karnevali piletiga tõusis tuju taevasse, oleks tahtnud huilata kohe keset tänavat.
Läksime Copacabana randa, et mõned tunnid päevitada, kell 13 pidime korteris kohtuma ja raha maksma. Randa minnes jätsin siis nii telefoni, fotoka kui enamus raha korterisse, et ikka siis kui kotijooksu tehakse või nuga kõri peale pannakse, et siis ikka kahjud minimaalsed oleks. Ilus rand oli, täis sõbralikke inimesi, keegi ei tahtnud midagi võtta ja ei vaadanud kurja pilguga. Rannas leidsin endale sõbranna ka, üks lõbus portugali proua tuli jutustama - mis siis , et me üksteisest eriti aru ei saanud, st. tema inglise keelest üldse mitte ja mina portugali keeles mõistsin umbes igat seitsmendat sõna. Ta muudkui jutustas ja jutustas ja ise lõkerdas naerda, proovisin siis tema soovitusel küpsetatud juustu, mis oli imehea! Lisaks õnnestus mul vist tänu temale saada väga mõistliku hinnaga uus rannahõlst (hiljem küsiti mult 3 korda kõrgemat hinda). Päris lõbus oli aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas mulle 4 kuuga seal portugali keele tunnis peaaegu mitte midagi külge ei jäänud! No ei oska rääkida, tee mis tahad:)
Tegime täna ise korteris lõunasöögi ja pärast seda läksime koos iirlastega vaatama Kristuse kuju. Õigemini pidime minema koos iirlastega aga tänaval pakuti mingit tuuri sinna kuju juurde ja nemad otsustasid võtta tuuri. Mina jäin jonnakalt selle juurde, et tahtsin rongiga mäest üles sõita ja Joel jäi lojaalselt minuga. LP lubas rongist ilusaid vaateid ja kavatsesin neid nautida aga miskipärast ei näinud ma midagi eriti, nii et kas on puud liiga kõrgeks kasvanud vmt. aga vaate pärast rongisõitu küll ei tasu ette võtta. Meil oli aga rongisõidu juures hoopis teine tore üllatus, nimelt sabas seistes kohtusime Berna ja Ericaga, hollandlastega, kes olid ka meiega Pantanalis!! See oli jälle päris lõbus kokkusattumus ja mul oli siiralt hea meel neid näha.
Kristuse kuju nagu suhkrupea mägigi pakkus hingematvalt ilusaid vaateid Riole ja kuju ise oli samuti vägev. Ilus ja õnnelik oli olla ja vaadata sellele linnale, kuhu ma nii väga olin tahtnud tulla.

Bussisõit Rios on omaette teema. Esiteks ei peatu buss niisama peatustes, isegi ei aeglusta sõitu ning aeg-ajalt peatuvad nad peatumismärguande peale ka väljaspool peatusi. Bussid kihutavad meeldivalt kiiresti, nii et vahet ei ole, kas sõidad takso või bussiga, lihtsalt bussil on kindel marsruut. Bussist maha minemiseks tuleb nöörist tõmmata ja vahel (pigem öösiti) peatub buss siis koheselt, vahel alles järgmises peatuses. See võtab veidi aega, et selgeks saada, millal oleks õige aeg nööri tõmmata, et kodule võimalikult lähedale saada. Bussis istuvad üldjuhul eraldi ka piletimüüjad, st. rahakorjajad, sest pileteid vastu ei anta. Maksad raha ära ja siis pead end läbi pressima sellisest metallväravast, kust väga laia puusaga inimesed läbi ei mahugi. Mõnes peatuses töötavad veel mingid tegelased, kes märgivad iga bussi kohta midagi üles oma vihikusse ja siis aitavad meiesuguseid, kes ei tea täpselt mis buss ja kuhu läheb ning aitavad siis bussi kinni pidada. Liiklusummikutes teevad aga showd väikesed poisid, kes paigaldavad oma kõrge, kitsa tabureti autode ette ja zonglöörivad siis nende peal pallidega.

Linnas on tunda juba saabuva karnevali hõngu - on näha mõndasid maskides inimesi. Homme peaks kohe hommikul hakkama randades samba ja möll. Kindel plaan on minna kaema ka Ipanemat.

Korterisse oleme jäänud viiekesi, õnneks vist rohkem rahvast ei tule ka.
Tunnen, et nii päevad kui ööd on liiga lühikesed ja reisi lõpp läheneb täitsa kohutava kiirusega. Hakkab tekkima kerge paanika, sest ma ei taha siit veel ära minna!

Brasiilia reisipäevik, 31.01, Rio de Jainero

Hommik Ilha Grandes oli jälle päikseline. Sellele vaatamata võtsime 10se praami ja asusime Rio poole teele. Üritasime jätkuvalt helistada Chrisile, et täpsustada korteri aadressi ja teatada oma tulekust, helistamine ei tahtnud aga kuidagi õnnestuda. Olin proovinud vähemalt 20l erineval moel koode, nulle jms sisestada, ikka tuli teade, et valesti valitud. Lõpuks õnnestus ühe kohaliku poemüüja käest abi saada ja helistamisreeglitega tutvust teha, nimelt on brasiilias vaja valida kõigepealt selle piirkonna koos, kus sa ise asud, seejärel siis piirkonna kood, kus mobiil registreeritud ja siis mobiilinumber, lihtne variant maa kood ja number ei toimi. Lõpuks saime siis ka Chrisi kätte, aadressi teada ja võisime kergendatult hingata!
Bussijaamas kopereerusime mingi kahe prantsuse kutiga, kes pidid sõitma samale tänavale, kus meiegi, võtsime 4peale takso ning kihutasime minema, natuke süda värises sees ka, sest olin enam vähem kindel, et juba esimese valgusfoori taga tuleb keegi takso kallale ja hakkab meid röövima:) Nii ära on hirmutatud mind Rio kriminaalsusega..
Igas tahes jõudsime ilusti ilma viperusteta korterisse, mis asus Copacabanas ja kus olid ees juba 3 iiri tüdrukut. Korter oli pisike ja raske oli ette kujutada veel 5 inimest sinna, samas oli ikka parem kui hotelli linade kapp:)
Päikeseloojangut läksime vaatama suhkrupea mäele aga kahjuks vahetult enne päikseloojangut läks pisut pilve, nii et polnud päris selline nagu postkaartidel aga ilus oli ikka! Hiljem läksime iirlastega Lapasse drinke tegema aga kuna keegi neist tundis kehvasti, siis pikemat pidu ei teinud, kell 2 olime juba tagasi korteris.

Brasiilia reisipäevik, 30.01 Lopez Mendesi rannas

Elu on jälle lill!
Öö otsa sadas kõvasti. Mina ärkasin viie ajal selle peale, et mu suur varvas tulitas ja valutas ning lisaks oli põlv nii valus, et jalga ei saanud kõveraks, pugisin siis valuvaigisteid ja saatsin oma emmele "haige lapse sõnumeid"
Kella 8ks oli vihm järgi jäänud, varvas ei valutanud enam ja päike paistis! Otsustasime saarele jääda ja Lopez Mendesi rannaga tutvuma minna! Tulime jälle läbi vihmametsa, mäest üles ja alla, mööda eilsest vihmast libedaid teid. Tee peale jäi mitu ilusat randa, kus tegime ka ujumispeatusi. Mets oli täna imeilus - linnud ja putukad siristasid, mõnes kohas oli jalgrada muutunud väikseks mägiojaks ja okstel hüppasid oravad ja taimed levitasid magusat lõhna. Siin saarel ei ole autoteid, liikumiseks ongi kaks võimalust - kas jala läbi dzungli või paadiga ümber saare, jalgsi läbi dzungli on selline korralik trenn, mis päris võhmale võtab. Paar tundi ukerdamist ja olimegi LP väitel Brasiilia ilusaimas rannas! Rand oli ilus, lai, valge krudiseva liiva ja suurte lainetega. Vesi oli jällegi kuidagi kahtlaselt külm aga kuna päike oli palav, siis sain ikka lainetes tükk aega mõnuleda. Joel võttis jälle laua ja harjutas surfamist.

Õhtul hostelis.

Tagasiteel käisime veel Palmase rannas ujumas ja ühes vahepealses rannas (vist Manguesi rand) söömas. Seal oli restoran keset lahte ja restorani sai väikese paadiga, mida paadipoiss kaldalt köite abil restorani sikutas. Paadis saime tuttavaks hollandlaste ja lõuna-aafriklastega ning nendega seda einet siis koos nautisimegi. Mõned olid neist kogu oma puhkuse Ilha Grandel plaaninud veeta ja siin ka ööbimise ette broneerinud. Selgus, et nad on saarel olnud 2 nädalat ja selle aja jooksul oli teine päikseline päev nin g ilmaennustus oli lubanud veel nädalaks vihma ka Riosse, eks näis, meie loodame ikka parimat, sest minu unistustes pole ma mitte kunagi ette kujutanud, et Rios võiks olla vihm, see lihtsalt ei mahu mulle pähe, Rio on minu jaoks täielik päikese linn:)
Tagasi Abraaosse tulime jalgsi läbi metsa kuigi olime jäänud juba üsna hilja peale ja hakkas hämarduma. Lisaks olin mina hädas oma põlvega, mis tegi põrguvalu mäest alla minnes, nii et ukerdasin nagu sõjainvaliid sirge jalaga mäest alla, õnneks saime ikka enne pimedat metsast välja. Loodan, et saan oma põlve ka korda ja Rios ikka sambatada ka .
Täna õhtustasime kahes restoranis. See oli meil selline kompromiss - mina olin juba päev varem näinud sushi restorani reklaami, mis pani mul suu vett jooksma, Joel aga tahtis "korralikku kõhutäit" ja sushi seda tema jaoks ei olnud. Läksime siis kõigepealt sushi restorani vastas olevasse pizzabaari, kus Joel sõi pizza, seejärel läksime sushirestorani, kus ma sõin hunniku makisid, mis olid nii hõrgud, et ainult mõte neile paneb mul uuesti suu vett jooksma, need olid raudselt parimad makid, mis ma kunagi saanud olen!
Linnake oli täna rahvast täis ning kõigis kohvikutes käis elu. Käisime ütlesime veel ehtemeistrile tere ja lobisesime natuke. Tagasiteel hostelisse ostsin tänavalt klaasikese caipirinhat, mis oli ülihea, st. suhkru ja cashasa vahekord oli täpselt paras, limpsisin caipirinha ära ja kobisin magama.
Homme ootab meid Rio!

Brasiilia reisipäevik, 29.01 Ilha Grandel

Katkised voodid
Eile jõudsime 6 paiku saarele.Abraao on väike külake (nii meie kui Brasiilia mõistes) - siin on väike peaväljak ja 3-4 tänavat. Leidsime oma hosteli selle kohakese kõige kaugemast nurgast. Üritasime küll seletada, et maksame ainult 2 öö eest ja kui ilm ikka kehv, siis lahkume varem aga sellega ei nõustutud mitte ning pidime 3 öö raha kohe lauale laduma. Viidi meid siis tuppa, mis pidi olema 4ne dorm, toa uksel lõi vastu räige hais, nii kohutav, et mind ajas täiesti liialdamata öökima. Nii kui Joel oma voodile istus, vajus see läbi. Läksime siis jooksuga kaebama katkise voodi üle ning 5 minutiga saime teise toa, kus polnud haisu, teisi inimesi ning kus oli mõnus rõdu. Noh nii kui ma hooga voodile istusin, vajus ka see läbi aga selle remontisime ise ära ja enam kaebama ei läinud, sest see tuba oli enam vähem oki- doki. Õnneks oli toas veel voodeid, nii et valisin endale sellise, mis kohe läbi ei vajunud. Ööseks tulid veel 2 tsikki meie tuppa ja neil õnnestus sellel meie remonditud voodil isegi öö ära magada ilma põrandale kukkumata.
Eile jalutasin õhtul veel Abraao peal ringi, kolasin mööda suveniiri poode ja lobisesin kohaliku ehtemeistriga, kes pidavat elama siin saarel kuskil mägedes.

Õhtul
Tänane hommik äratas lausvihmaga. Otsustasime ilma trotsida ning matka Atlandi vihmametsa ette võtta. Lõppude lõpuks vihmametsas ju peabki vihma saama:) Mets oli vägev, tõesti dzungel! Käisime ujumas mägiojades ning ronisime mööda saviseid libedaid teid vaatama koske nig ujusime ka kose all. Vihmasadu ei andnud järele, vaid hoopis tugevnes. Meie eesmärgiks oli jõuda 6,5 km kaugusel oleva kirikuni ning siis tagasi pöörata. Vahepeal pöörasime aga rannale ning läksime mööda imekauneid liivarandu - vihma kallas, tuul oli meeletu ja kirikut ei paistnud kusagil. Mingi hetk otsustasime tee asemel turnida mööda kive ja nagu imeväel õnnestus mul astuda millegi terava otsa, mis läks mulle kanda ja torkas ka varbasse nii et käimine muutus üsna vaevaliseks kuna varvas valutas ja kannale ei saanud toetada. Kell oli juba peaaegu 4 ja nii otsustasime tagasi minna hoopis paadiga, mitte jala läbi dzungli. Õnnestus saada 40eest nõusse mingi noor paadimees, kes meid siis tormisel merel tagasi Abraaosse sõidutas. Hirmus külm ja märg oli aga sellest hoolimata oli vägev!
Tagasi hostelis opereerisime mu jalast välja mingid poole cm-sed mustad ogad ja jõime cashassa shotid. Kõik riided olid märjad, kaasaarvatud fotoka veekindel kott oli seest märg , riputasime need siis ventilaatori ette tuulduma ning läksime õhtust sööma. Kohalikud ennustasid, et ka homme sajab samamoodi ning otsustasime, et vihmase ilma korral sõidame hommikuse praamiga minema ja läheme päev varem Riosse.

Brasiilia reisipäevik, 28.01 teel Ilha Grandele

Joel jõudis eile ka lõpuks kella 3ks Trindade randa ning väitis, et ei mäleta eelmisest ööst midagi, nii jäid mul korvid põnevatest lugudest tühjaks:)
Läksime rannas surfarite alale ning Joel otsustas ujuma ja laineid proovima minna. Mina chillisin õlleklaasi ja bataaditaldriku taga päikseprill peas ja üritasin pilguga teda merest leida aga asjatult. Kahtlaselt kauaks ta sinna vette jäi aga ma ei osanud ka midagi kahtlustada, olin päris kindel, et ta mõne kohalikuga kuskil jutustab. No siis mõne aja pärast ta tuli, minikäterätik ümber puusade - terve rannakohvikutäis inimesi irvitas ja no mina muidugi ka. Nimelt oli esimene laine ta paraguaist ostetud uhked brasiilia püksid merineitsitele viinud ja nii ta siis seal vees kükitas ja hõikus, et keegi aitaks kuni lõpuks mingi tsikk oli nõustunud rätiku andma. Ega siis muud polnudki kui ta läks sinna samasse rannabaari ja üritas sealsetelt inimestelt endale püksid jalga osta, kümneka eest õnnestus lõpuks kellegi vanad auguga püksid saada. Sellest muidugi tuju ei langenud, sidus püksid seekord kõvemini kinni ja läks ka lainelauda proovima. Mina sel ajal klõpsisin pilte ja võitlesin endaga, sest tegelikult oli endal ka hirmus isu lainelauda proovida, ainult vesi oli külm ja lained nii tohutud, et hakkasin enda võimetes kahtlema. Ega ma seal rannal kaua üksi passida ei saanud, juba tuli mingi kohalik surfi või muidu rasta-vend jutustama ja erinevaid ettepanekuid tegema. Kui ma ta portugali-inglise pudrust õigesti aru sain, siis tegi ta ettepaneku õhtul peole minna, kus kokaiini on lademes. Õnnestus pageda õnneks Paratysse suunduva liinibussi peale.
Õhtul pidime Joeliga kohtuma ja minema õhtust sööma. Poolel teel kohtusin aga juhuslikult Uus-Meremaa kutti, kellega olime ka koos Pantanalis. Small World! Otsustasime siis kolmekesi sööma minna ja seejärel ööelu kaeda. Tänaval trehvasin juhuslikult jälle kohalikku brasileirot, Diegot, kes ei jätnud jonni ja palus ikka caipirinhat jooma, lõpuks tegime siis Joeli ja Kiiwiga mõned caipirinhad ja mina läksin seejärel brasileiroga kohtuma. Peale kõiki neid jube häid caipirinhasid oli tunne nagu oleks joonud juba päris mitu caipirinhat. Otsustasime edasi minna kohalikku ööklubisse, kus sai kõvasti tantsu vihutud.
Täna hommikul võtsime bussi Angrasse, et siis praamiga Ilha Grandele sõita. Bussisõit pakkus jälle imeilusaid vaateid väikestele küladele ja randadele ning rannikul kõrguvatele mägedele.
Täna on vanaema sünnipäev, palju õnne memm!

Brasiilia reisipäevik, 27.01 Trindade rannas

Eile jõudsime 6 paiku Paratysse. Linnake on väike ja madal, hästi hubane ja armas. Õhtul oli vanalinnas (õigemini kogu linn on vanalinn) suur melu. Rahvas jalutab, erinevad tüübid teevad happeningi, väiksed käsitööpoekesed on lahti, kõikjal on mõnus sebimine. Õhtul algas jõe äärsel platsil suurem nö. karnevalieelne pidu, kus kõik tantsisid ja bailasid täiega.
Mina jõudsin õnnelikult oma reserveeritud hostelisse, mida pidas üks hollandlane. Jagasin tuba mingi austraallasest paarikese ja ilmselt aasia tüdrukuga (ilmselt - kuna ta ei rääkinud meiega sõnagi!). Austraallasest kutt oli minu meelest tiba imelik aga no see selleks - lihtsalt kui mina öösel 2 paiku tuppa hiilisin, siis mängis ta pimedas toas mobiilimängu ja nii ka järgmisel hommikul jne:) Joel leidis endale kuskil peatänava ääres mingi posada, kus ka väga lahke pererahvas ja pidavat tore elamine olema.
Õhtul käisime kolmekesi söömas koos austraallase Timiga, kellega Joel tutvus kohalikus õllesaalis. Tim oli igavesti vahva sell ja meil oli päris lõbus. Peale õhtusööki läksime ka jõeäärsele platsile peole ja võtsime caipirinhad-rummikoolad. M ina olin seekord aga nõrk lüli ja ei suutnud end käima tõmmata, otsustasin kella 1 paiku öösel hostelisse magama minna ja jätsin Timi ja Joeli kohalike piigadega flirtima. Kuna mul tee hostelisse ei olnud veel päris selge, siis tegin ikka paar head tiiru vanalinnas enne kui õigele teeotsale jõudsin. Tiirutades sain endale sappa ka mingi kohaliku brasileiro, kes mind siis ilusti hostelisse juhatas ja järgmisel päeval enda juurde baari caipirinhat jooma kutsus.
Täna ärkasin üsna vara ning vaatasin kohe üle hommikuse linnakese, jalutasin sadamas ja uurisin laevatrippide hindu ning vaatasin ka kohalikku randa. Rand polnud suurem asi ning otsustasin sõita bussiga Trindadesse, mida soovitas öösel see kohalik brasileiro. Juba kui ma bussi aknast neid võimsaid laineid nägin, hakkasin ohhetama ja ahhetama. Jalutasin mööda ranna äärt nö. ametlikust rannast eemale, suurte kivilahmakate ja võimsate lainete juurde. Vesi on külm aga laine lööb koheselt üle pea, nii et pikalt hoogu võtma ei pea. Kivilahmakate vahel peesitades on tunne nagu oleks üksi kuskil metsikul palmisaarel. Tohutult mõnus on!
Joel ei ole endast veel märku andnud, ilmselt läks eile neile piigadega lõbusaks:)

Brasiilia reisipäevik, 26.01 ikka bussis

Öö oli paras põrgu. Hakkasin ju koonerdama ja nii valisime tavalise istmetega ööbussi, kus ei olnud voodeid. See oli ikka paras piin, reavahed olid kitsad ja nii ma taidlesin seal terve öö - kord oli jalg surnud, siis selg kange jne. Magasin vist ainult 5st 7ni hommikul. Poole päeva ajal jõudsime Sao Paolosse, mis tervitas meid oma tempo ja räpasusega. Vähemalt selle põhjal, mis bussiaknast paistis, olin rahul, et linna külastada polnud meil plaanis. Pidime koheselt ümber istuma bussile, mis viib Paratysse. Bussijaam oli selge ja loogiline ning saime piletid juba 20minuti pärast väljuvale bussile. Eelmisest bussist leitud 2 kohalikku Sao Paolo poissi aitasid meil pileteid osta ja saatsid meid ka ilusti õige bussi peale ja kirjutasid meile bussijuhile näitamiseks ka portugali keelse sildi kaasa. Tõesti järjekordsed super sõbralikud, abivalmid ja armsad inimesed!
Nüüd kihutame mõnusa, jalatugedega bussiga Paraty poole, sõit peaks kestma 6 tundi. Buss on nii mõnus, et loodan siin mõnusalt magada. Aknast libisevad mööda SP äärelinna jäävad favelad, silma jäi ka inimesi, kes elavad sildade all. Linna ääres on ka arvukalt nö. motelle, mis pidavat olema kohalike nö. seksodroomid, kus võetakse tube tunni kaupa.

Brasiilia reisipäevik, 25.01 bussis teel Sao Paolosse

Täna käisime Iguassu juga vaatamas Brasiilia poolelt. Meil oli mõnusalt aega ja sai rahulikult jalutada, vaateid imetleda ja pildistada. Raske on võrrelda kumb pool on parem, mulle isiklikult meeldis Argentiina pisut rohkem, sest seal nägid neid lähedalt, said katsuda ja end märjaks pritsida:) Argentiina poolelt oleks saanud ka Martini saarele, kuhu ma oleks hirmsasti tahtnud aga oli tõus ja paadid sinna ei käinud. Ka Brasiilia poolelt pakuti paadi trippi jugade alla aga maksis see topelt ehk siis 130reali.
Eile õhtul surfasin internetis poole ööni, laadisin üles esimesed pildid ja broneerisin endale hosteli Paratys ning meile mõlemile Ilha Grandel. Enne karnevali on ikka tõesti karmiks läinud, Paratysse enam ineternetist Joelile ei õnnestunud midagi reserveerida ja Ilha Grandel saime ka mingi ebaõiglaselt kalli koha, loodetavasti on see oma hinda väärt. Lisaks tellisime Chrisilt (see hosteli kutt) karnevali piletid ja leppisime kokku ööbimise Rios. Raha hakkab jälle otsa saama, peab minema jälle ATMi kallale. Muideks raha võtmisest veel - siin on mitmetes kohtades nii, et peale kella 9t õhtul saab ainult 100reali võtta ja üldjuhul kuskilt atmist ei saa 24tunni jooksul rohkem kui 1000reali (mõnel pool ainult 600), korralik kulutamine on eurooplastele keeruliseks tehtud:D

Brasiilia reisipäevik, 24.01 Iguacu

Täna käisime Argentiina poole pealt Iguassu jugasid vaatamas.Hoolimata sellest, et ka linnaliini bussid sõidavad Argentiina piirilinna, võtsime Joeli tungival nõudmisel nö. "tuuri", mis maksis 40 reali pluss jugade pilet, tegelikult sisaldas tuur peamiselt autosõitu jugadele, sest piiriületust see mingil moel lihtsamaks ja kiiremaks. Kui meie piirile jõudsime, pidime ikka autost välja tulema ja tohutu pikka sabasse seisma. Seisime mingi tund aega kuuma lõõskava päikese käes, siis saime passi templi, et oleme Brasiiliast välja läinud, seejärel kobisime tagasi autosse ning sõitsime Argentiina piirile, seal löödi õnneks tempel kiirelt passi.
Juga oli võimas! Kuna koos tuuriga võtsime lisaks ka 70realise paaditripi jugade alla, siis oli meil jälle paras tempo peal, sest sellel tuuril oli diil mingi kella 4se paadiga, nii me siis peaaegu jooksime ühe raja läbi ja pool sellest jäi üldse nägemata (kusjuures teised grupist ei vaevunud seda üldse läbi käima), et õigeks ajaks paadile jõuda. Põhimõtteliselt tundsin end pisut pahasti, sest ei saanud neid suurepäraseid vaateid nautida kuna olin maksnud ja pidin nüüd aja peale liduma ja veel teiste inimeste tempoga ka arvestama (mis minusugusele egomaniakile on muidugi raske). Noh veremaitse suus jõudsime kella 4ks paati, istusime Joeliga üksteise taha, et mõlemad saaksid just kõige parema külje peal olla ja kõige rohkem joa alla actioni keskele. Siis toodi aga paati mingi vaevuliikuv jaapani vanamees ja paluti minul istuda mujale! Damn, olin ikka tõsiselt mossis kogu selle jama peale ja porisesin seal nagu vana porikärbes, oleksin nõus olnud paati ka vahetama, et ikka täie raha eest oma action kätte saada, aga siis lubati mul istuda mingile esimesele pingile, kus muidu tavareisijad ei istunud. No seal esimesel pingil oli enam vähem - sain ikka viimse hilbuni täiesti märjaks ja kiljuda ka natuke, nii et päev oli päästetud:)
Tänase seisuga ei ole meil ikka veel Rios ööbimist. Asi on üsna hapu. Joel tutvus Bonitos mingi venelasega, kes elab Sao Paolos ja lubas uurida mingeid oma tuttavaid, siis siit hostelist pakkus üks tüüp võimalust ööbida ühes kolmetoalises korteris, kuhu on planeeritud ööbima 10 inimest, hinda küsib 650reali nägu. See on muidugi odavam kui hotellid aga ikka kallim kui olime arvestanud. Samas keegi oli Joelile rääkinud kutist, kel oli õnnestunud leida mõne aasta eest karnevali ajal ööbimine Rios ühe hotelli linade kapis ja selle eest oli kasseeritud 100Usd öö eest. Ma ikka veel ootan imet aga tundub, et see 650realine ongi meie ime ja tuleb see papp välja käia, sest kapis ei viitsiks ka magada:)

Brasiilia reisipäevik, 23.01 Foz Do Iguacus, hostel Bambu

Istun peale maitsvat aga üsna kulukat õhtusööki hosteli võrkkiiges ja mõnulen. Joel kribab kirjutada neile kontaktidele, keda ta juba reisil kohanud on ja kelle puhul on meil väike lootus, et nad aitavad meil leida ööbimise Rios. Eilne päev läks küll puhtalt reisimise tähe all, öösel kell pool kaks jõudsime puruväsinuna lõpuks siia Bambusse. Õnneks oli lennukil vastas hosteli poolt taksist, kes pikka juttu ei teinud ja teadis suurepäraselt, kus asub gaasipedaal, nii olime linnulennul hostelis ja 1minutiga ka toas, sest ka hosteli peremees (muide väga ilus mees!) ei viitsinud check in`i ja muude formaalsustega öösel tegeleda. Arvestades öist saabumist otsustasime, et äratust ei pane ja puhkame end hommikul välja, lõpuks ärkasin ikka kell 10. Peale väikest arutelu ilusa argentiinlasega (isegi Joel mainis, et on ikka küll ilus mees) muutsime oma esialgseid plaane ning otsustasime täna minna Paraguai piirilinna Ciudad Del Estesse ning Itaipu tammi vaatama.
Olin Ciudad Del Estet ette kujutanud väikse, madala piirilinnana, tegelikult oli linn selline korralik kadaka turg kõrgete hoonete ja pealetükkivate kaupmeestega. Võib-olla on see liiga üldistav, sest tegelikult nägime sellest linnast umbes 500 meetrist kaubatänavat, kust juba ka esimesed ostud tegime, sest paljud brasiillased pidavat seal ostamas käima, kuna hinnad on poole odavamad kui Brasiilias (tagant järele, peale shoppinguid Rios võin täitsa kinnitada, et nii see oli). Kuna tahtsime ka Itaipu tammi minna vaatama, kiirustasime peale kiirshopingut üle Parana jõe Brasiiliasse tagasi. Mingeid piiriprotseduure meile küll ei tehtud, ei minnes ega tulles. Mõned inimesed küll seisid kuskil piiri peal sabas aga me ei hakanud end vaevama, tulime lihtsalt üle.
Itaipu on väidetavalt maailma suurim hüdroelektrijaam ja annab 90% Paraguai elektrist ning vist pea pool vmt Brasiilia elektrist. Ehitis oli muljetavaldav ja mul oli siiralt hea meel, et ikka otsustasime sinna minna.
Pärast jalutasime linna peal ja üritasime võtta sularaha, sest kaardiga maksmine ei olnud meil kuskil õnnestunud (kirjutasin ka panka ja sealt vastati, et ilmselt on terminalid lõuna-ameerikas teisiti st. valesti seadistatud) hoolimata sellest, et mastercardi kleepsud olid kõikjal üleval. Kuna samasuguseid maksmisprobleeme esines ka teistel eurooplastel, jäin panga seletusega rahule. Aga siis raha võtmisest.. Joel pani kaardi sisse ja sai raha vastu, mina läksin siis oma kaardiga ja masin sai sellest täieliku shoki - neelas ahnelt mu kaardi alla, siis köhis rabedalt ja kustutas tuled - ei raha ega kaarti! Esimese hetkega valdas mind paanika ja õudus, sest olin oma teise pangakaardi jätnud Eestisse. Haarasin automaatide kõrval olnud "paanikatelefoni" et kedagi sõimata, paluda, nutta ja karjuda. Siis soovitati mul rahulikult pöörduda kõrval asuvasse panka, kus hoolimata juba pisut hilisest ajast oli õnneks kohal üks onu, kes läks ja pusis pisut masinas ja tuli varsti minu kaardiga tagasi! Siis õpetas ta mulle kasutama teist automaati, mis töötab, nii et kaarti sisse panema ei pea, ainult läbi tõmbama. Sain lõpuks oma raha kätte ja tundsin, et elu on jälle lill!
Muidu on Iguacu linn tore, sõbralikud ja abivalmid inimesed. Hostel on mõnus ja staff samuti väga tore ja saan oma vana põhjamaist silma nende ilusate töötajate peal nuumata. Esimesed "turisti ristsed" saime ka täna õhtul siin lähedal restos, kus oli küll väga maitsev toit aga arvele lisati ka mitmeid erinevaid makse, näiteks maksime viieka (u.30eeku) muusikamaksu - ei, seal ei olnud live , tavaline europop tuli maki pealt., lisaks oli juba fikseeritud ka service tax aga no see on siin üsna tavaline.

Brasiilia reisipäevik, teel tagasi Campo Grandesse

Eilne õhtu pakkus veel üllatusi! Õhtul saabus Adam, inglise kutt, kes meiega Pantanalis ühes toas elas ja sealt Boliivia poole startis. Boliivia piiril selgus aga, et passi tal küll kuskil ei ole ja maalt välja ta ei saa. Õnneks sattus Boliiviast tagasiteel olnud Adamile juhuslikult peale Alex, kes oli teel Bonitosse. Nii siis Adam meid hostelist üles leidiski ja kõige krooniks selgus, et tema pass oli ununenud Angela kotti ;) Kõigil oli rõõmus meel "vanade" tuttavate nägemisest ning koos suundusimegi linna pileteid ostma, kes Campo Grandesse, kes tagasi Boliivia piiri poole. Etteruttavalt mainin, et piletiost eelmüügist oli igati tark tegu, sest buss on täis ja üks proua jäeti lausa maha kuna istekohti enam polnud.
Õhtul sotsialiseerusime jälle hostelis ja mängisime mingite austraallaste vastu vesi-võrku.

Brasiilia reisipäevik, 21.01 Bonitos

Päev oli mõnus! Seekord seltskond jagunes, Joel otsustas võtta terve päeva snorgeldamist Prata jões, mina läksin Andre ja inglastega kõigepealt sinist koobast vaatama ja seejärel snorgeldama.

Snorgeldamiskoht asus tõeliselt kaunis kohas - kristallselge veega jõe ääres oli niidetud avar muruplats, linnud laulsid, lilled õitsesid ja sääski polnud.. Tõeline paradiis! Jube kahju, et fotokat kaasas polnud, nii ei olegi mul sellest kohast midagi jäädvustatud peale mälupiltide.

Ajasime endale kallipsod selga ja sõudsime paadiga mõned kilomeetrid üles voolu, seejärel panime selga päästevestid, pähe maskid ning asusime allavoolu ulpima. Jalgu ei tohtinud põhja panna, samuti oli keelatud ujuda ja käte jalgadega vehkida või kuskilt taimedest kinni hakata. Ulpisime sinna kuhu vool viis, tõsi küll, mind viis paar korda ka kaldasse, nii et pidin ikka taimestikust kinni hakkama ja end lahti lükkama. Vesi oli kristallselge, suured kalad ujusid vastu ning põhjas olid imekaunid teokarbid. Jõe kohal laulsid linnud ning põristasid putukad, kõik need dzunglihääled tegid snorgeldamise veel erakordsemaks. Ulpisime veidi üle tunni, selle aja peale hakkas mul seal suhteliselt jahedas vees ka pisut jahe, nii et mul oli päris hea meel, et otsustasin lühema snorgeldamistripi kasuks.

Nüüd käisime poes ja tegime Angela, Andre ja Stephiga hosteli köögis kiirelt süüa. Päris hea oli vahelduseks enda tehtud ja maitsestatud sööki süüa:) Joel ei ole veel tagasi tulnud ja oma snorgeldamise muljeid jaganud. Õhtul peame veel jõudma Bonito bussijaama, et homseks piletid Campo Grandesse osta, pidavat olema soovitav siiski piletid eelnevalt ära osta kuna reisijaid praegu päris palju.

Brasiilia reisipäevik, 20.01 Teel Bonitosse

Eilne päev venis väga pikaks, mis tähendab, et täna olen nagu kudenud kala.
Eile ennelõunal käisime jõe peal paadiga sõitmas ja midagi erilist ei näinud - hulgaliselt linde ja kaimane, keda giid ka kaladega söötis ning see oli selline mõnus vaatepilt kuidas loom oma saagi järele hüppas ja siis alla kugistas.
Peale lõunat läksid teised meie grupi liikmed ratsutama, mina jäin koha peale ning sain Alexi õpetuste järgi kalapüüki harjutada.
Terve õhtupooliku lobisesin aga hollandlase Berna ja inglase Jonathaniga ning meil oli väga lõbus, siis aga otsustasime, et viimasel õhtul tuleb ikka ka caipirinhadele rõhku panna ning pidu tõmbas tuure üles. Mängisime täiesti absurdset zero-zero-seven-bang`i, ostsime kamba peale pudeli cachasat ja hunniku laime ning jõime ennast täiesti ülemeelikuteks. Öösel vaatasime üle veel jõekaldal magavad mustad kaimanid ning vähe puudus, et oleksin ühele lausa peale astunud.
Täna hommikul algas kell 8 piraajade püük, kahjuks oli aga ilm hall ja kala ei tahtnud sugugi näkata. Õnneks olin eelmine päev paar piraajat ikka kätte saanud, nii et olin end kalapüügis juba tõestanud. Seejärel läksime suurte autokummidega jõele, et nendega allavoolu sõita. Mina tundsin end veidi ebakindlalt peale kõiki neid musti kaimane, mis ma olin siin jões näinud, oli natuke hirm, et mingi hetk ta mul ikka tagumikust kinni hakkab. Vesi oli soe nagu vannivesi ja samal ajal ladistas täiega vihma, mõnus oli.
Peale lõunasööki saabus ärasõidu aeg ja kõik valmistusid eri suundadesse minema. Olime koos olnud ainult 3 päeva ja ööd aga mõned neist inimestest olid saanud armsaks ja päris kurb oli lahku minna.
Meiega koos tulid Bonitosse 2 inglise tsikki ja norrakas Andre. Sõit kulges mööda auklikku savist teed mitu pikka ja kurnavat tundi, nii et Bonitosse jõudes mõtlesin juba ainult soojast dushist ja voodist. Õnneks on mõlemad selles Hi hostelis, kuhu autojuht meid tõi, ka olemas. Lisaks saatsin pesusse kõik oma mustad riided, et järgmised päevad oleks ka midagi selga panna.

Tulevastele Pantanali külastajatele:
Soovitaksin minna märtsis kui ala peaks olema üleujutatud või juunis kui üleujutus taandub ja loomadel on pojad, siis pidavat olema rohkem loomi näha. Kindlasti on vajalik osta sääsevõrk ja riietada end heledatesse pikkadesse rõivastesse. Sügelemise vastu aitas imehästi PLIXI sääsehammustusi leevendav kreem ning 3 päevaga kulus inimese peale terve pudel plixi aerosooli. Sääski on seal tõesti palju ja inimeste reaktsioon nendele erinev, näiteks meie inglasest toanaaber Steph oli täis suuri punaseid vesiville ja uskuge mind, see oli päris jube vaatepilt.

Musta kaimani kohta võib rohkem lugeda siit: http://en.wikipedia.org/wiki/Black_caiman

Brasiilia reisipäevik, 19.01 Pantanal

Eile käisime siis oma öisel jalutuskäigul, kuulsime palju krooksuvaid konnasid ja muid öiseid troopika hääli aga suuremaid loomi peale öökulli ei näinud.
Pärast mängisime kaarte ja poole ööni veel mitmeid erinevaid mänge, mida hollandlased või Jonathan välja mõtlesid, lõpuks jäi öö üsna lühikeseks ning tänane ärkamine muutus pisut raskeks.
Söökidest.
Hommikusöögiks pakutakse siin peamiselt arbuusi ja papaia viile, suhkruga juba eelnevalt väga magusaks tehtud kohvi ja küpsiseid. Campo Grandes oli lisaks ka juustu ja saia, siin olen piirdunud siis arbuuside ja papaiade söömisega.
Lõuna ja õhtusöögid on üsna eesti toidu sarnased - pakutakse kartulit, riisi, porgandit, peeti, ubasid ja liha või kala. Toidud ei ole vürtsikad, pigem tahaksin neile soola ja pipart juurde raputada, alati pakutakse ka tomatit ja rohelist salatit.

Brasiilia reisipäevik, 18.01 Pantanalis

Eilne õhtu oli vahva, toimus sellisele kohale omaselt sotsialiseerumine ning mängisime nii oma toakaaslaste kui teiste tuuritajatega kaarte. Mingi hetk hakkas kohutavalt sadama ja välku lööma ning elekter läks ära. Muidu polnudki hullu, kobisime magama aga elektrita ei töötanud ka ventilaator ja see tähendas magamist 35 kraadises toas higist kleepuva lina all. Hommikul ärkasime 6st ja 7:30 algas juba safari. Esialgu auto kastist loodust vaadates ja pärast jala. Õnneks olin kuulanud tuuri korraldaja sõna ja ostnud sääsevõrgu ning riietanud end lohvakatesse heledatesse riietesse. Tänu sääsevõrgule oli näol päris mõnus ning sääski peletasin ainult kätelt kui nad sinna hoolimata tõrjest tulid, nii sain nautida loomade ja taimede vaatamist ja ei pidanud pidevalt vehkima nagu mõned tegid. Ühel prantslasel näiteks on praeguseks kogu keha kaetud selliste sääsepunnidega nagu oleks tegemist mingi kohutava haigusega, rõugete vmt.
Nö. dzungel, kus me täna kõndimas käisime, ei olnudki nii väga dzungel kui ette kujutasin, st. olen käinud ka tihedamates kaasikutes Pärnumaal aga huvitavaid loomi ja linde nägime seal küll - palju erinevaid ahve ja papagoisid ja siis selliseid, mille nimesid ma enam ei mäleta. Teisel rühmal õnnestus näha ka anakondat, millest meil oli täiesti siiralt kade meel. Tagasiteel nägime veel tohutul hulgal kaimane ja meie giid tegi nendega veidi showd ka - läks oma kummisäärikutes kaimane täis veesilma ja üritas neid õrritada, enamus kaimane põgenes selle peale.
Jaaguari ja puumat, keda veel eelmine nädal olevat nähtud, meie seekord ei näinud, peale õhtusööki pidime minema aga öisele retkele, eks näis, keda siis õnnestub näha.
Pärast retke jälle ujusime Miranda jões ja hollandi tüdrukul õnnestus siin läheduses vees ka kaimani näha. Sellest hoolimata kükitasime kõik jões edasi, ise nagu kaimanid - eriti liigutada ei viitsinud, ainult pead olid veest väljas.
Homme ootab meid paadisõit ja peale lõunat lähevad teised ratsutama. Näis kas mulle pakutakse mingit alternatiivset tegevust, sest kavatsen ratsutamisest selja pärast ja hobusehirmu tõttu loobuda.

Brasiilia reisipäevik, 17.01

Campo Grandes
Kell on 7:30 kohaliku aja järgi ja mõnus välja puhanud tunne on. Eile jõudsime lõpuks hotelli kuskil poole kaheksaks, sest lennukis olles selgus, et enne Campo Grandesse lendamist tehakse väike ots ka Cuiabasse, õigemini see selgus alles siis kui öeldi maandumisel -teretulemastcuiabasse-. Cuiabas läksid siis osad maha ja tulid mõned juurde ning sõit läks jälle edasi, Campo Grandesse jõudsime plaanitust paar tundi hiljem ja lennujaamas hosteli poolt enam kedagi vastas ei olnud. Võtsime takso ja sõitsime hostelisse, õnneks oli meie tuba siiski alles ja ei pidanud uut ööbimist hakkama otsima.
Campo Grande on väike ja turvaline linn kõigest 700 000 elanikuga (nagu kohalikud ise tutvustasid).
Täna jätkame siit koos 6 inimesega tuuri Pantanali. Maksime 350reali, selle eest peaksime saama ööbida 3ööd, süüa, käia loomasafaril, püüda piraajasid, käia paadituuril ja ratsutamas. Grupis on veel üks norrakas, kaks inglise tsikki ja ameerika paarike.
Pantanalis
Istun meie majakese trepil ja vaatan meie ees voolavale Miranda jõele. Mõne hetke eest nägin jões hüppamas umbes 50cm kala. Auto kastis siia kohale jõudes olime sääskede poolt juba nii kiusatud, et hüppasime kohe jõkke ujuma - vesi oli mõnusalt soe ja täiesti läbipaistmatu. Aegajalt tundsin, kuidas kalad mu jalgade vastu läksid, siin pidi olema palju piraajasid aga väidetavalt on neil kõht täis ja me ei peaks kartma.
Elame majakestes, mis on ehitatud vaiade otsa, üleujutuste ajal on majade all vesi. Miranda jõgi jääb majadest u.10-15 meetri kaugusele.
Teekond siia oli üsna pikk. Kõigepealt tulime bussiga kuskil 4 tundi, vahepeal käisime Mirandas söömas.Siis kolisime ümber lahtisesse autosse ja sõitsime mööda savist ja rööpalist teed veel peaaegu tunnikese. Nii kui bussist välja saime, oli meil selline sääseparv peal ja kublad tekkisid lausa sekunditega, siin jõe ääres aga on üsna mõnus olemine ja sääski peaaegu ei olegi. Teel nägime juba ka paari kaimani pikutamas suure lombi ääres.

Brasiilia reisipäevik, 16.01

Lennukis Brasiilia kohal, kell on kohaliku aja järgi 5:38
Plaani järgi pidime maanduma 5:15 ja meie lend edasi Brasiliasse väljub 7:20. Kirjade järgi peaksime aga maanduma alles 35 minuti pärast. Iga minutiga suureneb tõenäosus, et jääme oma lennust maha. Praegu on veel lootus, et pagasi ja passikontrolliga läheb kiiresti ja Brasilia lend pisut hilineb.

Rio lennujaam 8:15
Istume päikese käes ja ootame oma lendu Brasiliasse. Pagasiga oli õnneks kõik korras ning passikontrollis läks ka kiiresti aga sellest hoolimata me Brasilia lennule ei jõudnud ja meid tõsteti järgmise lennuki peale. Õues on 30kraadi sooja, naudime päikest koos tirtsude sirinaga. Tunne on nagu oleks jõudnud lõunamaale :)

Brasilia lennujaam, 13:05
Lebotame lennujaama ees puu all ja naudime 29 kraadist sooja päikest ja mõnusat sooja tuult. Ostsime kõrvalt bensukast endale õlled ja teeme aega parajaks järgmiseks lennuks Campo Grandesse. Äraütlemata mõnus on!
Esimene mulje Brasiiliast on suurepärane - inimesed naeratavad, on sõbralikud ja abivalmid aga ei räägi englishit, samas on nad eriti sõbralikud kui kasvõi pisut üritad portugiisi falada. Inimesed on ilusad, paljud naised on end heledaks blondeerinud ja kenasti üles löödud, mis paneb mind, kes ma juba viimased 30 tundi samades riietes reisinud, üsna kaltsakana tundma.
Rio lennujaamas tahtsin meile lugeda, 5 minutit internetti maksis u.21eeki ja interneti kiirus jättis vägagi soovida, nii et interneti kohalt veel arenguruumi on:)
Lennukilt maha tulles tegi Joel oma järgmise varahaldustriki. Kui lennuk oli maandunud ja ukse avanud, tormas ta täie hooga kaks kätt taskus lennukist välja. Ma siis algul itsitasin omaette, et küll ta tagasi tuleb kui avastab, et koti lennukisse jättis aga ei tulnudki. Võtsin siis enda koti ja Joeli seljakoti ja marssisin lennukist välja endal üsna totter nägu peas. Õnneks oli ta mingi hetk ikka avastanud, et miskit nagu on puudu ja tuli juba poolel teel vastu:)

Brasiilia reisipäevik, 15.01

Helsinki lennujaamas.
Lennuni on jäänud alla tunni. Siiani on kõik sujunud ilusti - meri ei olnud tormine, laev sõitis ilusti ning ka viisadega passid olid ilusti saatkonnas olemas. Jätsime oma talveriided Heleni ja Martini juurde ja Helen tõi meid lennujaama.
Pisut ärevust meile lennu ajaks ikka jagub, sest Joel pidi oma koti pagasisse andma kuna oli unustanud mingid päevituskreemid oma kotti. Paraku unustas ta sinna kotti ka Brasiilia siselendude piletid, enamus raha ja meie tagasisõidu laevapiletid. Nüüd selgus, et mingi osa raha olevat ta pannud koos kosmeetikakotiga minu kotti. Loodame, et loteriil seekord veab ja kotid jõuavad õigeaegselt meiega Riosse ja mingid kratid seal kallal vahepeal ei sobra.
Pariisi lennujaamas, kl. 19:30
Istume juba Rio de Jainerosse suunduvas lennukis. Tunne on, nagu Joel väga iseloomulikult kirjeldas, nagu läheks kuhugi uude kohta. Mina olen täiesti ärevil, sest minule on see esimene reis teisele poole ekvaatorit. Lennuk hilineb väljumisega.

Brasiilia reisipäevik, eelõhtul

Peale kauaaegset unistamist ning mõningast suhteliselt viimasel hetkel planeerimist on asi lõpuks nii kaugel, et homme kell 7 hommikul alustan oma reisi Brasiilia poole.
Brasiiliast olen unistanud juba päris ammu, loodan siiralt, et see maa ja need inimesed on toredad ja armastusväärsed ning et reisist tuleb üks vahva sündmus.
Kui unistamisega tegelesin juba ammu, siis reisi nimel tegutsesin suhteliselt viimasel hetkel. Nii vaktsineerimise kui viisaga oli üsna napikas, st. et viisa saime täna (ja homme saame alles Helsingis passid kätte enne lennuki peale minekut) ja kollapalaviku vaktsiini eelviimase, mis väidetavalt Eesti Vabariigis leidus, eelmine nädal.. Homme on vaja tormivaba merd, et jõuda õigeaegselt Helsingisse ja viisad kätte saada ning siis Pariisi kaudu Riosse.