Elu on jälle lill!
Öö otsa sadas kõvasti. Mina ärkasin viie ajal selle peale, et mu suur varvas tulitas ja valutas ning lisaks oli põlv nii valus, et jalga ei saanud kõveraks, pugisin siis valuvaigisteid ja saatsin oma emmele "haige lapse sõnumeid"
Kella 8ks oli vihm järgi jäänud, varvas ei valutanud enam ja päike paistis! Otsustasime saarele jääda ja Lopez Mendesi rannaga tutvuma minna! Tulime jälle läbi vihmametsa, mäest üles ja alla, mööda eilsest vihmast libedaid teid. Tee peale jäi mitu ilusat randa, kus tegime ka ujumispeatusi. Mets oli täna imeilus - linnud ja putukad siristasid, mõnes kohas oli jalgrada muutunud väikseks mägiojaks ja okstel hüppasid oravad ja taimed levitasid magusat lõhna. Siin saarel ei ole autoteid, liikumiseks ongi kaks võimalust - kas jala läbi dzungli või paadiga ümber saare, jalgsi läbi dzungli on selline korralik trenn, mis päris võhmale võtab. Paar tundi ukerdamist ja olimegi LP väitel Brasiilia ilusaimas rannas! Rand oli ilus, lai, valge krudiseva liiva ja suurte lainetega. Vesi oli jällegi kuidagi kahtlaselt külm aga kuna päike oli palav, siis sain ikka lainetes tükk aega mõnuleda. Joel võttis jälle laua ja harjutas surfamist.
Õhtul hostelis.
Tagasiteel käisime veel Palmase rannas ujumas ja ühes vahepealses rannas (vist Manguesi rand) söömas. Seal oli restoran keset lahte ja restorani sai väikese paadiga, mida paadipoiss kaldalt köite abil restorani sikutas. Paadis saime tuttavaks hollandlaste ja lõuna-aafriklastega ning nendega seda einet siis koos nautisimegi. Mõned olid neist kogu oma puhkuse Ilha Grandel plaaninud veeta ja siin ka ööbimise ette broneerinud. Selgus, et nad on saarel olnud 2 nädalat ja selle aja jooksul oli teine päikseline päev nin g ilmaennustus oli lubanud veel nädalaks vihma ka Riosse, eks näis, meie loodame ikka parimat, sest minu unistustes pole ma mitte kunagi ette kujutanud, et Rios võiks olla vihm, see lihtsalt ei mahu mulle pähe, Rio on minu jaoks täielik päikese linn:)
Tagasi Abraaosse tulime jalgsi läbi metsa kuigi olime jäänud juba üsna hilja peale ja hakkas hämarduma. Lisaks olin mina hädas oma põlvega, mis tegi põrguvalu mäest alla minnes, nii et ukerdasin nagu sõjainvaliid sirge jalaga mäest alla, õnneks saime ikka enne pimedat metsast välja. Loodan, et saan oma põlve ka korda ja Rios ikka sambatada ka .
Täna õhtustasime kahes restoranis. See oli meil selline kompromiss - mina olin juba päev varem näinud sushi restorani reklaami, mis pani mul suu vett jooksma, Joel aga tahtis "korralikku kõhutäit" ja sushi seda tema jaoks ei olnud. Läksime siis kõigepealt sushi restorani vastas olevasse pizzabaari, kus Joel sõi pizza, seejärel läksime sushirestorani, kus ma sõin hunniku makisid, mis olid nii hõrgud, et ainult mõte neile paneb mul uuesti suu vett jooksma, need olid raudselt parimad makid, mis ma kunagi saanud olen!
Linnake oli täna rahvast täis ning kõigis kohvikutes käis elu. Käisime ütlesime veel ehtemeistrile tere ja lobisesime natuke. Tagasiteel hostelisse ostsin tänavalt klaasikese caipirinhat, mis oli ülihea, st. suhkru ja cashasa vahekord oli täpselt paras, limpsisin caipirinha ära ja kobisin magama.
Homme ootab meid Rio!
Öö otsa sadas kõvasti. Mina ärkasin viie ajal selle peale, et mu suur varvas tulitas ja valutas ning lisaks oli põlv nii valus, et jalga ei saanud kõveraks, pugisin siis valuvaigisteid ja saatsin oma emmele "haige lapse sõnumeid"
Kella 8ks oli vihm järgi jäänud, varvas ei valutanud enam ja päike paistis! Otsustasime saarele jääda ja Lopez Mendesi rannaga tutvuma minna! Tulime jälle läbi vihmametsa, mäest üles ja alla, mööda eilsest vihmast libedaid teid. Tee peale jäi mitu ilusat randa, kus tegime ka ujumispeatusi. Mets oli täna imeilus - linnud ja putukad siristasid, mõnes kohas oli jalgrada muutunud väikseks mägiojaks ja okstel hüppasid oravad ja taimed levitasid magusat lõhna. Siin saarel ei ole autoteid, liikumiseks ongi kaks võimalust - kas jala läbi dzungli või paadiga ümber saare, jalgsi läbi dzungli on selline korralik trenn, mis päris võhmale võtab. Paar tundi ukerdamist ja olimegi LP väitel Brasiilia ilusaimas rannas! Rand oli ilus, lai, valge krudiseva liiva ja suurte lainetega. Vesi oli jällegi kuidagi kahtlaselt külm aga kuna päike oli palav, siis sain ikka lainetes tükk aega mõnuleda. Joel võttis jälle laua ja harjutas surfamist.
Õhtul hostelis.
Tagasiteel käisime veel Palmase rannas ujumas ja ühes vahepealses rannas (vist Manguesi rand) söömas. Seal oli restoran keset lahte ja restorani sai väikese paadiga, mida paadipoiss kaldalt köite abil restorani sikutas. Paadis saime tuttavaks hollandlaste ja lõuna-aafriklastega ning nendega seda einet siis koos nautisimegi. Mõned olid neist kogu oma puhkuse Ilha Grandel plaaninud veeta ja siin ka ööbimise ette broneerinud. Selgus, et nad on saarel olnud 2 nädalat ja selle aja jooksul oli teine päikseline päev nin g ilmaennustus oli lubanud veel nädalaks vihma ka Riosse, eks näis, meie loodame ikka parimat, sest minu unistustes pole ma mitte kunagi ette kujutanud, et Rios võiks olla vihm, see lihtsalt ei mahu mulle pähe, Rio on minu jaoks täielik päikese linn:)
Tagasi Abraaosse tulime jalgsi läbi metsa kuigi olime jäänud juba üsna hilja peale ja hakkas hämarduma. Lisaks olin mina hädas oma põlvega, mis tegi põrguvalu mäest alla minnes, nii et ukerdasin nagu sõjainvaliid sirge jalaga mäest alla, õnneks saime ikka enne pimedat metsast välja. Loodan, et saan oma põlve ka korda ja Rios ikka sambatada ka .
Täna õhtustasime kahes restoranis. See oli meil selline kompromiss - mina olin juba päev varem näinud sushi restorani reklaami, mis pani mul suu vett jooksma, Joel aga tahtis "korralikku kõhutäit" ja sushi seda tema jaoks ei olnud. Läksime siis kõigepealt sushi restorani vastas olevasse pizzabaari, kus Joel sõi pizza, seejärel läksime sushirestorani, kus ma sõin hunniku makisid, mis olid nii hõrgud, et ainult mõte neile paneb mul uuesti suu vett jooksma, need olid raudselt parimad makid, mis ma kunagi saanud olen!
Linnake oli täna rahvast täis ning kõigis kohvikutes käis elu. Käisime ütlesime veel ehtemeistrile tere ja lobisesime natuke. Tagasiteel hostelisse ostsin tänavalt klaasikese caipirinhat, mis oli ülihea, st. suhkru ja cashasa vahekord oli täpselt paras, limpsisin caipirinha ära ja kobisin magama.
Homme ootab meid Rio!
No comments:
Post a Comment