Wednesday, February 13, 2008

Brasiilia reisipäevik, 23.01 Foz Do Iguacus, hostel Bambu


Istun peale maitsvat aga üsna kulukat õhtusööki hosteli võrkkiiges ja mõnulen. Joel kribab kirjutada neile kontaktidele, keda ta juba reisil kohanud on ja kelle puhul on meil väike lootus, et nad aitavad meil leida ööbimise Rios. Eilne päev läks küll puhtalt reisimise tähe all, öösel kell pool kaks jõudsime puruväsinuna lõpuks siia Bambusse. Õnneks oli lennukil vastas hosteli poolt taksist, kes pikka juttu ei teinud ja teadis suurepäraselt, kus asub gaasipedaal, nii olime linnulennul hostelis ja 1minutiga ka toas, sest ka hosteli peremees (muide väga ilus mees!) ei viitsinud check in`i ja muude formaalsustega öösel tegeleda. Arvestades öist saabumist otsustasime, et äratust ei pane ja puhkame end hommikul välja, lõpuks ärkasin ikka kell 10. Peale väikest arutelu ilusa argentiinlasega (isegi Joel mainis, et on ikka küll ilus mees) muutsime oma esialgseid plaane ning otsustasime täna minna Paraguai piirilinna Ciudad Del Estesse ning Itaipu tammi vaatama.
Olin Ciudad Del Estet ette kujutanud väikse, madala piirilinnana, tegelikult oli linn selline korralik kadaka turg kõrgete hoonete ja pealetükkivate kaupmeestega. Võib-olla on see liiga üldistav, sest tegelikult nägime sellest linnast umbes 500 meetrist kaubatänavat, kust juba ka esimesed ostud tegime, sest paljud brasiillased pidavat seal ostamas käima, kuna hinnad on poole odavamad kui Brasiilias (tagant järele, peale shoppinguid Rios võin täitsa kinnitada, et nii see oli). Kuna tahtsime ka Itaipu tammi minna vaatama, kiirustasime peale kiirshopingut üle Parana jõe Brasiiliasse tagasi. Mingeid piiriprotseduure meile küll ei tehtud, ei minnes ega tulles. Mõned inimesed küll seisid kuskil piiri peal sabas aga me ei hakanud end vaevama, tulime lihtsalt üle.
Itaipu on väidetavalt maailma suurim hüdroelektrijaam ja annab 90% Paraguai elektrist ning vist pea pool vmt Brasiilia elektrist. Ehitis oli muljetavaldav ja mul oli siiralt hea meel, et ikka otsustasime sinna minna.
Pärast jalutasime linna peal ja üritasime võtta sularaha, sest kaardiga maksmine ei olnud meil kuskil õnnestunud (kirjutasin ka panka ja sealt vastati, et ilmselt on terminalid lõuna-ameerikas teisiti st. valesti seadistatud) hoolimata sellest, et mastercardi kleepsud olid kõikjal üleval. Kuna samasuguseid maksmisprobleeme esines ka teistel eurooplastel, jäin panga seletusega rahule. Aga siis raha võtmisest.. Joel pani kaardi sisse ja sai raha vastu, mina läksin siis oma kaardiga ja masin sai sellest täieliku shoki - neelas ahnelt mu kaardi alla, siis köhis rabedalt ja kustutas tuled - ei raha ega kaarti! Esimese hetkega valdas mind paanika ja õudus, sest olin oma teise pangakaardi jätnud Eestisse. Haarasin automaatide kõrval olnud "paanikatelefoni" et kedagi sõimata, paluda, nutta ja karjuda. Siis soovitati mul rahulikult pöörduda kõrval asuvasse panka, kus hoolimata juba pisut hilisest ajast oli õnneks kohal üks onu, kes läks ja pusis pisut masinas ja tuli varsti minu kaardiga tagasi! Siis õpetas ta mulle kasutama teist automaati, mis töötab, nii et kaarti sisse panema ei pea, ainult läbi tõmbama. Sain lõpuks oma raha kätte ja tundsin, et elu on jälle lill!
Muidu on Iguacu linn tore, sõbralikud ja abivalmid inimesed. Hostel on mõnus ja staff samuti väga tore ja saan oma vana põhjamaist silma nende ilusate töötajate peal nuumata. Esimesed "turisti ristsed" saime ka täna õhtul siin lähedal restos, kus oli küll väga maitsev toit aga arvele lisati ka mitmeid erinevaid makse, näiteks maksime viieka (u.30eeku) muusikamaksu - ei, seal ei olnud live , tavaline europop tuli maki pealt., lisaks oli juba fikseeritud ka service tax aga no see on siin üsna tavaline.

No comments: