Laupäeval, käisime öösel Lapas. Läksime koos iirlastega aga kaotasime nad õige pea ära ning jätkasime siis Joeliga kahekesi. Lõbustasime end väikeste kihlvedude ja caipirinhadega. Sadas täiega aga sellest hoolimata jalutasime tänavatel ja vaatasime, mis toimub erinevates kohtades. Mingi hetk tutvusime 4 kohaliku kuti ja Denveri tsikiga ning jätkasime tuuritamist nendega. Oli jälle päris lõbus kuigi mul rippus käe otsas üks väga järjekindel aga üsna tüütu sell, enne 5:30 me koju minna ei taibanud. Kodus avastasin, et näen välja nagu kodutu - jalad olid savist ja porist korpas, kingad olid poole värvist mulle jalgade külge jätnud, nii et nüüd olin saanud endale sellised kenad prükkari jalad.
Pühapäeval oli ilm kehv ja sadas vihma, otsustasime päeva kulutada shoppamisele ning sõitsime Rio De Sul kaubakeskusesse. Nipet näpet sai ikka ostetud ka kuigi olin ikka paras kudend räim, pidin peaaegu ühes poes läbi klaasseina kihutama. Ilgelt piinlik. Pärast shoppamist otsustasin veel ilma trotsida ja kuna enam ei sadanud, otsustasin copacabanale ujuma minna. Vesi oli ikka pagana külm, aga ära käisin! Tagasiteel liitusin veel ühe väikse karnevali rongkäiguga ja tegin paar kiiret samba sammu, tundsin kohe kuidas karneval paneb jälle vere käima. Kella 9ks läksime sambadroomile aga kui kohale jõudsime, saime aru, et oleks võinud tulla mitu tundi varem. Meie 3s sektor, kus ei olnud kindlaid kohti, oli puupüsti täis, nii et pidime end lihtsalt kuhugi vahele pressima. Kokkuvõtteks saime väga head kohad, seisime kohe esimeste selja taga, lihtsalt pilti oli paha teha kuna inimesed ei seisnud nagu tukunuid vaid vehkisid ees täiega tantsu, nii et nende käed ja pead alatihti ka pildile tikkusid. Sambadroomile olime kaasa võtnud veepudeliga pisut cashasat, et vajadusel saaks patareisid laadida. Sambadroomi sissepääsu juures keegi ei kiusanud ja kotte läbi ei otsinud, selle asemel pisteti pihku hoopis tasuta kondoome, vastavalt siis näo järgi, Joelile anti ainult üks aga mina sain kolm ;)
Rongkäik oli äge, super kostüümid ja puha. Ega me ei olnud enne uurinud suurt midagi karnevali kohta, õnneks oli Joeli kõrval üks spiikiv proua, kes oli kõigega väga kursis ja valgustas meidki, nii oli paraadi kohe teine tera vaadata. Hoolimata sellest, et aeg ajalt saime korraliku vihma sahmaka, tammusime ikka sambarütmis edasi, kell 3 öösel tundsin mina, et ma vajaks uusi jalgu ja et hirmus väss on peal ning tahaks alla anda. Joeli ergutuste peale püsisime ikka ilusti võiduka lõpuni, mis oli kell 5:30. Tulime bussiga koju ja kell 6 juba norisesin vist magada.
4.02 õhtul
Kahjuks oli ilm jälle vihmane ja unistusest end rannas välja magada ei saanud miskit. Otsustasin minna keskusesse arhitektuuriga tutvuma ja Joel otsustas kaasa tulla. Vihm lakkas kohe kui olin metroo eest ostnud hetke-emotsioonide ajel tohutu suure, ruudulise vihmavarju (oleks teadnud, et see vihma hind on, oleks mitu päeva tagasi ostnud). Vaatasime modernset katedraali ja Lapase akvadukti, siis oli plaan sõita vanaaegse trammiga Santa Teresasse. Trammile oli aga hull järjekord ja Joel otsustas hoopis internetikohvikusse minna ja helistada neile brasileirodele, kellega me laupäeval olime tutvunud. Mina jäin siis oma trammi ootama, passisin seal peaaegu tunni aga oli vahva sõita küll sellega üle akvadukti ja Santa Teresa oli imearmas linnaosa väikeste kunstipoodide ja huvitavate söögikohtadega. Ka majad olid sellised väikesed ja armsad, jalutasin ja kaifisin seal ringi ning lõpuks jõudsin tagasi Lapasse. Klõpsisin pilte ja tulin bussiga koju. Kodu juures otsustasin, et hüppan veel kohalikust sucorejast (kohalikud mahlabaarid suurepäraste värskete mahladega) läbi ja proovin mõnda head mahlasegu. Sucoreja müüja oli lõbus tore itaallane, kes oli Riosse 9 aasta eest kolinud ja spiikis englishit mõnusalt, lisaks sellele teadis ta Eestit ja isegi president Merit. See oli muljetavaldav, sest üldiselt on Eesti siinkandis tundmatu koht.
Kui koju jõudsin, oli Joel juba linna peale läinud ja iirlased valmistusid sambadroomile minema. Tundsin, et olen nii väsinud, et hoolimata sellest, et on viimane õhtu, olen täiesti kalts ja võimetu Lapasse minema. Keerasin magama ja pool kümme ärgates oli tunne juba palju parem. Otsustasin, et kappan kõigepealt pisut copacabanal ringi ja siis ehk kui jõuan lähen Lapasse järgi. Nukrus puges hinge, sest viimane õhtu oli nii kiirsti kätte jõudnud, Rio nii armsalt omaks saanud, et kuidagi ei tahtnud lahkumisele mõelda. Rahvas jalutas Copacabanal, muusikud mängisid rannabaaris ja capoeira kutid tegid trikke , karnevalilised möllasid. Sattusin rääkima kahe brasileiroga, kes plaanisid minna kahe päeva pärast Argentiina-Tsiili-Paraguai mootorratta matkale. Jõin nendega paar caipirinhat ja käisime kuskil kohalikus päris huvitavas söögikohas. Miskipärast jäin aga täitsa köhaseks, nohuseks ja nii ei tulnud suurematest peoplaanidest midagi välja, toimetatigi mind ilusti autoga koduukse ette ja kobisin peale peotäit paracetamoli magama.
Iirlased saabusid samuti alles 5 ajal ja Joel sadas sisse suure bravuurse lärmi ning kahe kohalikuga millalgi kell 6 hommikul. Õnneks kadus ta välja tagasi ja kell 8 leidsin ta lõpuks telekatoas sandaalid jalas väärikalt toksilises olekus magamast. Hiilisin siis välja oma viimast päeva nautima ja jätsin ülejäänud rahva magama.
Ilm ei olnud päikseline aga valgus oli ere ja vihma ei sadanud. Ipanemal olid tohutud lained. Ujumine oli arusaadavatel põhjustel keelatud ja politsei kopter sõitis iga natukese aja tagant lainete murdumise kohal, korra isegi nii madalal (või tuli laine nii kõrgelt), et kopter oleks peaaegu lainesse jäänud. Vägev oli. Lõunaks jõin kookose mahla ja istusin Ipanema ja Copacabana vahelisel kaljul.
Õhtul lennujaama sõites tõdesime mõlemad, et Rio oli super ja et jube kahju on lahkuda.
Pühapäeval oli ilm kehv ja sadas vihma, otsustasime päeva kulutada shoppamisele ning sõitsime Rio De Sul kaubakeskusesse. Nipet näpet sai ikka ostetud ka kuigi olin ikka paras kudend räim, pidin peaaegu ühes poes läbi klaasseina kihutama. Ilgelt piinlik. Pärast shoppamist otsustasin veel ilma trotsida ja kuna enam ei sadanud, otsustasin copacabanale ujuma minna. Vesi oli ikka pagana külm, aga ära käisin! Tagasiteel liitusin veel ühe väikse karnevali rongkäiguga ja tegin paar kiiret samba sammu, tundsin kohe kuidas karneval paneb jälle vere käima. Kella 9ks läksime sambadroomile aga kui kohale jõudsime, saime aru, et oleks võinud tulla mitu tundi varem. Meie 3s sektor, kus ei olnud kindlaid kohti, oli puupüsti täis, nii et pidime end lihtsalt kuhugi vahele pressima. Kokkuvõtteks saime väga head kohad, seisime kohe esimeste selja taga, lihtsalt pilti oli paha teha kuna inimesed ei seisnud nagu tukunuid vaid vehkisid ees täiega tantsu, nii et nende käed ja pead alatihti ka pildile tikkusid. Sambadroomile olime kaasa võtnud veepudeliga pisut cashasat, et vajadusel saaks patareisid laadida. Sambadroomi sissepääsu juures keegi ei kiusanud ja kotte läbi ei otsinud, selle asemel pisteti pihku hoopis tasuta kondoome, vastavalt siis näo järgi, Joelile anti ainult üks aga mina sain kolm ;)
Rongkäik oli äge, super kostüümid ja puha. Ega me ei olnud enne uurinud suurt midagi karnevali kohta, õnneks oli Joeli kõrval üks spiikiv proua, kes oli kõigega väga kursis ja valgustas meidki, nii oli paraadi kohe teine tera vaadata. Hoolimata sellest, et aeg ajalt saime korraliku vihma sahmaka, tammusime ikka sambarütmis edasi, kell 3 öösel tundsin mina, et ma vajaks uusi jalgu ja et hirmus väss on peal ning tahaks alla anda. Joeli ergutuste peale püsisime ikka ilusti võiduka lõpuni, mis oli kell 5:30. Tulime bussiga koju ja kell 6 juba norisesin vist magada.
4.02 õhtul
Kahjuks oli ilm jälle vihmane ja unistusest end rannas välja magada ei saanud miskit. Otsustasin minna keskusesse arhitektuuriga tutvuma ja Joel otsustas kaasa tulla. Vihm lakkas kohe kui olin metroo eest ostnud hetke-emotsioonide ajel tohutu suure, ruudulise vihmavarju (oleks teadnud, et see vihma hind on, oleks mitu päeva tagasi ostnud). Vaatasime modernset katedraali ja Lapase akvadukti, siis oli plaan sõita vanaaegse trammiga Santa Teresasse. Trammile oli aga hull järjekord ja Joel otsustas hoopis internetikohvikusse minna ja helistada neile brasileirodele, kellega me laupäeval olime tutvunud. Mina jäin siis oma trammi ootama, passisin seal peaaegu tunni aga oli vahva sõita küll sellega üle akvadukti ja Santa Teresa oli imearmas linnaosa väikeste kunstipoodide ja huvitavate söögikohtadega. Ka majad olid sellised väikesed ja armsad, jalutasin ja kaifisin seal ringi ning lõpuks jõudsin tagasi Lapasse. Klõpsisin pilte ja tulin bussiga koju. Kodu juures otsustasin, et hüppan veel kohalikust sucorejast (kohalikud mahlabaarid suurepäraste värskete mahladega) läbi ja proovin mõnda head mahlasegu. Sucoreja müüja oli lõbus tore itaallane, kes oli Riosse 9 aasta eest kolinud ja spiikis englishit mõnusalt, lisaks sellele teadis ta Eestit ja isegi president Merit. See oli muljetavaldav, sest üldiselt on Eesti siinkandis tundmatu koht.
Kui koju jõudsin, oli Joel juba linna peale läinud ja iirlased valmistusid sambadroomile minema. Tundsin, et olen nii väsinud, et hoolimata sellest, et on viimane õhtu, olen täiesti kalts ja võimetu Lapasse minema. Keerasin magama ja pool kümme ärgates oli tunne juba palju parem. Otsustasin, et kappan kõigepealt pisut copacabanal ringi ja siis ehk kui jõuan lähen Lapasse järgi. Nukrus puges hinge, sest viimane õhtu oli nii kiirsti kätte jõudnud, Rio nii armsalt omaks saanud, et kuidagi ei tahtnud lahkumisele mõelda. Rahvas jalutas Copacabanal, muusikud mängisid rannabaaris ja capoeira kutid tegid trikke , karnevalilised möllasid. Sattusin rääkima kahe brasileiroga, kes plaanisid minna kahe päeva pärast Argentiina-Tsiili-Paraguai mootorratta matkale. Jõin nendega paar caipirinhat ja käisime kuskil kohalikus päris huvitavas söögikohas. Miskipärast jäin aga täitsa köhaseks, nohuseks ja nii ei tulnud suurematest peoplaanidest midagi välja, toimetatigi mind ilusti autoga koduukse ette ja kobisin peale peotäit paracetamoli magama.
Iirlased saabusid samuti alles 5 ajal ja Joel sadas sisse suure bravuurse lärmi ning kahe kohalikuga millalgi kell 6 hommikul. Õnneks kadus ta välja tagasi ja kell 8 leidsin ta lõpuks telekatoas sandaalid jalas väärikalt toksilises olekus magamast. Hiilisin siis välja oma viimast päeva nautima ja jätsin ülejäänud rahva magama.
Ilm ei olnud päikseline aga valgus oli ere ja vihma ei sadanud. Ipanemal olid tohutud lained. Ujumine oli arusaadavatel põhjustel keelatud ja politsei kopter sõitis iga natukese aja tagant lainete murdumise kohal, korra isegi nii madalal (või tuli laine nii kõrgelt), et kopter oleks peaaegu lainesse jäänud. Vägev oli. Lõunaks jõin kookose mahla ja istusin Ipanema ja Copacabana vahelisel kaljul.
Õhtul lennujaama sõites tõdesime mõlemad, et Rio oli super ja et jube kahju on lahkuda.
No comments:
Post a Comment