Rio meeldib mulle iga hetkega üha enam. Tunnen, kuidas aega jääb väheks, et seda suurepärast linna tundma õppida. Täna ärkasin juba kell 7 , nautisin oma hommikusööki ja siis läksime pangaautomaate otsima. Proovisime raha võtta vist umbes 10st erinevast atm-st, need kohalike pankade masinad lihtsalt ei aktsepteerinud meie kaarte. Lõpuks leidsime vana tuttava HSBC atm-id ja õnnestus oma sularahakriisile leevendust saada, mitte küll lõplikult kuna välja sai võtta ainult 1000 ja see läks mul kõik korteri, karnevali ja Joeli võla katteks ära. Homme hommikul pean selle ristiretke jälle ette võtma. Karnevali piletid ostsime lõpuks ühest büroost, kust õnnestus saada kõige parem hind (Chrisi ja Diego pakutud piletite hind oli tõusnud juba 70reali võrra). Kui raha taskus koos karnevali piletiga tõusis tuju taevasse, oleks tahtnud huilata kohe keset tänavat.
Läksime Copacabana randa, et mõned tunnid päevitada, kell 13 pidime korteris kohtuma ja raha maksma. Randa minnes jätsin siis nii telefoni, fotoka kui enamus raha korterisse, et ikka siis kui kotijooksu tehakse või nuga kõri peale pannakse, et siis ikka kahjud minimaalsed oleks. Ilus rand oli, täis sõbralikke inimesi, keegi ei tahtnud midagi võtta ja ei vaadanud kurja pilguga. Rannas leidsin endale sõbranna ka, üks lõbus portugali proua tuli jutustama - mis siis , et me üksteisest eriti aru ei saanud, st. tema inglise keelest üldse mitte ja mina portugali keeles mõistsin umbes igat seitsmendat sõna. Ta muudkui jutustas ja jutustas ja ise lõkerdas naerda, proovisin siis tema soovitusel küpsetatud juustu, mis oli imehea! Lisaks õnnestus mul vist tänu temale saada väga mõistliku hinnaga uus rannahõlst (hiljem küsiti mult 3 korda kõrgemat hinda). Päris lõbus oli aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas mulle 4 kuuga seal portugali keele tunnis peaaegu mitte midagi külge ei jäänud! No ei oska rääkida, tee mis tahad:)
Tegime täna ise korteris lõunasöögi ja pärast seda läksime koos iirlastega vaatama Kristuse kuju. Õigemini pidime minema koos iirlastega aga tänaval pakuti mingit tuuri sinna kuju juurde ja nemad otsustasid võtta tuuri. Mina jäin jonnakalt selle juurde, et tahtsin rongiga mäest üles sõita ja Joel jäi lojaalselt minuga. LP lubas rongist ilusaid vaateid ja kavatsesin neid nautida aga miskipärast ei näinud ma midagi eriti, nii et kas on puud liiga kõrgeks kasvanud vmt. aga vaate pärast rongisõitu küll ei tasu ette võtta. Meil oli aga rongisõidu juures hoopis teine tore üllatus, nimelt sabas seistes kohtusime Berna ja Ericaga, hollandlastega, kes olid ka meiega Pantanalis!! See oli jälle päris lõbus kokkusattumus ja mul oli siiralt hea meel neid näha.
Kristuse kuju nagu suhkrupea mägigi pakkus hingematvalt ilusaid vaateid Riole ja kuju ise oli samuti vägev. Ilus ja õnnelik oli olla ja vaadata sellele linnale, kuhu ma nii väga olin tahtnud tulla.
Bussisõit Rios on omaette teema. Esiteks ei peatu buss niisama peatustes, isegi ei aeglusta sõitu ning aeg-ajalt peatuvad nad peatumismärguande peale ka väljaspool peatusi. Bussid kihutavad meeldivalt kiiresti, nii et vahet ei ole, kas sõidad takso või bussiga, lihtsalt bussil on kindel marsruut. Bussist maha minemiseks tuleb nöörist tõmmata ja vahel (pigem öösiti) peatub buss siis koheselt, vahel alles järgmises peatuses. See võtab veidi aega, et selgeks saada, millal oleks õige aeg nööri tõmmata, et kodule võimalikult lähedale saada. Bussis istuvad üldjuhul eraldi ka piletimüüjad, st. rahakorjajad, sest pileteid vastu ei anta. Maksad raha ära ja siis pead end läbi pressima sellisest metallväravast, kust väga laia puusaga inimesed läbi ei mahugi. Mõnes peatuses töötavad veel mingid tegelased, kes märgivad iga bussi kohta midagi üles oma vihikusse ja siis aitavad meiesuguseid, kes ei tea täpselt mis buss ja kuhu läheb ning aitavad siis bussi kinni pidada. Liiklusummikutes teevad aga showd väikesed poisid, kes paigaldavad oma kõrge, kitsa tabureti autode ette ja zonglöörivad siis nende peal pallidega.
Linnas on tunda juba saabuva karnevali hõngu - on näha mõndasid maskides inimesi. Homme peaks kohe hommikul hakkama randades samba ja möll. Kindel plaan on minna kaema ka Ipanemat.
Läksime Copacabana randa, et mõned tunnid päevitada, kell 13 pidime korteris kohtuma ja raha maksma. Randa minnes jätsin siis nii telefoni, fotoka kui enamus raha korterisse, et ikka siis kui kotijooksu tehakse või nuga kõri peale pannakse, et siis ikka kahjud minimaalsed oleks. Ilus rand oli, täis sõbralikke inimesi, keegi ei tahtnud midagi võtta ja ei vaadanud kurja pilguga. Rannas leidsin endale sõbranna ka, üks lõbus portugali proua tuli jutustama - mis siis , et me üksteisest eriti aru ei saanud, st. tema inglise keelest üldse mitte ja mina portugali keeles mõistsin umbes igat seitsmendat sõna. Ta muudkui jutustas ja jutustas ja ise lõkerdas naerda, proovisin siis tema soovitusel küpsetatud juustu, mis oli imehea! Lisaks õnnestus mul vist tänu temale saada väga mõistliku hinnaga uus rannahõlst (hiljem küsiti mult 3 korda kõrgemat hinda). Päris lõbus oli aga sellest ma küll aru ei saa, kuidas mulle 4 kuuga seal portugali keele tunnis peaaegu mitte midagi külge ei jäänud! No ei oska rääkida, tee mis tahad:)
Tegime täna ise korteris lõunasöögi ja pärast seda läksime koos iirlastega vaatama Kristuse kuju. Õigemini pidime minema koos iirlastega aga tänaval pakuti mingit tuuri sinna kuju juurde ja nemad otsustasid võtta tuuri. Mina jäin jonnakalt selle juurde, et tahtsin rongiga mäest üles sõita ja Joel jäi lojaalselt minuga. LP lubas rongist ilusaid vaateid ja kavatsesin neid nautida aga miskipärast ei näinud ma midagi eriti, nii et kas on puud liiga kõrgeks kasvanud vmt. aga vaate pärast rongisõitu küll ei tasu ette võtta. Meil oli aga rongisõidu juures hoopis teine tore üllatus, nimelt sabas seistes kohtusime Berna ja Ericaga, hollandlastega, kes olid ka meiega Pantanalis!! See oli jälle päris lõbus kokkusattumus ja mul oli siiralt hea meel neid näha.
Kristuse kuju nagu suhkrupea mägigi pakkus hingematvalt ilusaid vaateid Riole ja kuju ise oli samuti vägev. Ilus ja õnnelik oli olla ja vaadata sellele linnale, kuhu ma nii väga olin tahtnud tulla.
Bussisõit Rios on omaette teema. Esiteks ei peatu buss niisama peatustes, isegi ei aeglusta sõitu ning aeg-ajalt peatuvad nad peatumismärguande peale ka väljaspool peatusi. Bussid kihutavad meeldivalt kiiresti, nii et vahet ei ole, kas sõidad takso või bussiga, lihtsalt bussil on kindel marsruut. Bussist maha minemiseks tuleb nöörist tõmmata ja vahel (pigem öösiti) peatub buss siis koheselt, vahel alles järgmises peatuses. See võtab veidi aega, et selgeks saada, millal oleks õige aeg nööri tõmmata, et kodule võimalikult lähedale saada. Bussis istuvad üldjuhul eraldi ka piletimüüjad, st. rahakorjajad, sest pileteid vastu ei anta. Maksad raha ära ja siis pead end läbi pressima sellisest metallväravast, kust väga laia puusaga inimesed läbi ei mahugi. Mõnes peatuses töötavad veel mingid tegelased, kes märgivad iga bussi kohta midagi üles oma vihikusse ja siis aitavad meiesuguseid, kes ei tea täpselt mis buss ja kuhu läheb ning aitavad siis bussi kinni pidada. Liiklusummikutes teevad aga showd väikesed poisid, kes paigaldavad oma kõrge, kitsa tabureti autode ette ja zonglöörivad siis nende peal pallidega.
Linnas on tunda juba saabuva karnevali hõngu - on näha mõndasid maskides inimesi. Homme peaks kohe hommikul hakkama randades samba ja möll. Kindel plaan on minna kaema ka Ipanemat.
Korterisse oleme jäänud viiekesi, õnneks vist rohkem rahvast ei tule ka.
Tunnen, et nii päevad kui ööd on liiga lühikesed ja reisi lõpp läheneb täitsa kohutava kiirusega. Hakkab tekkima kerge paanika, sest ma ei taha siit veel ära minna!
Tunnen, et nii päevad kui ööd on liiga lühikesed ja reisi lõpp läheneb täitsa kohutava kiirusega. Hakkab tekkima kerge paanika, sest ma ei taha siit veel ära minna!
No comments:
Post a Comment