Joel jõudis eile ka lõpuks kella 3ks Trindade randa ning väitis, et ei mäleta eelmisest ööst midagi, nii jäid mul korvid põnevatest lugudest tühjaks:)
Läksime rannas surfarite alale ning Joel otsustas ujuma ja laineid proovima minna. Mina chillisin õlleklaasi ja bataaditaldriku taga päikseprill peas ja üritasin pilguga teda merest leida aga asjatult. Kahtlaselt kauaks ta sinna vette jäi aga ma ei osanud ka midagi kahtlustada, olin päris kindel, et ta mõne kohalikuga kuskil jutustab. No siis mõne aja pärast ta tuli, minikäterätik ümber puusade - terve rannakohvikutäis inimesi irvitas ja no mina muidugi ka. Nimelt oli esimene laine ta paraguaist ostetud uhked brasiilia püksid merineitsitele viinud ja nii ta siis seal vees kükitas ja hõikus, et keegi aitaks kuni lõpuks mingi tsikk oli nõustunud rätiku andma. Ega siis muud polnudki kui ta läks sinna samasse rannabaari ja üritas sealsetelt inimestelt endale püksid jalga osta, kümneka eest õnnestus lõpuks kellegi vanad auguga püksid saada. Sellest muidugi tuju ei langenud, sidus püksid seekord kõvemini kinni ja läks ka lainelauda proovima. Mina sel ajal klõpsisin pilte ja võitlesin endaga, sest tegelikult oli endal ka hirmus isu lainelauda proovida, ainult vesi oli külm ja lained nii tohutud, et hakkasin enda võimetes kahtlema. Ega ma seal rannal kaua üksi passida ei saanud, juba tuli mingi kohalik surfi või muidu rasta-vend jutustama ja erinevaid ettepanekuid tegema. Kui ma ta portugali-inglise pudrust õigesti aru sain, siis tegi ta ettepaneku õhtul peole minna, kus kokaiini on lademes. Õnnestus pageda õnneks Paratysse suunduva liinibussi peale.
Õhtul pidime Joeliga kohtuma ja minema õhtust sööma. Poolel teel kohtusin aga juhuslikult Uus-Meremaa kutti, kellega olime ka koos Pantanalis. Small World! Otsustasime siis kolmekesi sööma minna ja seejärel ööelu kaeda. Tänaval trehvasin juhuslikult jälle kohalikku brasileirot, Diegot, kes ei jätnud jonni ja palus ikka caipirinhat jooma, lõpuks tegime siis Joeli ja Kiiwiga mõned caipirinhad ja mina läksin seejärel brasileiroga kohtuma. Peale kõiki neid jube häid caipirinhasid oli tunne nagu oleks joonud juba päris mitu caipirinhat. Otsustasime edasi minna kohalikku ööklubisse, kus sai kõvasti tantsu vihutud.
Täna hommikul võtsime bussi Angrasse, et siis praamiga Ilha Grandele sõita. Bussisõit pakkus jälle imeilusaid vaateid väikestele küladele ja randadele ning rannikul kõrguvatele mägedele.
Täna on vanaema sünnipäev, palju õnne memm!
Läksime rannas surfarite alale ning Joel otsustas ujuma ja laineid proovima minna. Mina chillisin õlleklaasi ja bataaditaldriku taga päikseprill peas ja üritasin pilguga teda merest leida aga asjatult. Kahtlaselt kauaks ta sinna vette jäi aga ma ei osanud ka midagi kahtlustada, olin päris kindel, et ta mõne kohalikuga kuskil jutustab. No siis mõne aja pärast ta tuli, minikäterätik ümber puusade - terve rannakohvikutäis inimesi irvitas ja no mina muidugi ka. Nimelt oli esimene laine ta paraguaist ostetud uhked brasiilia püksid merineitsitele viinud ja nii ta siis seal vees kükitas ja hõikus, et keegi aitaks kuni lõpuks mingi tsikk oli nõustunud rätiku andma. Ega siis muud polnudki kui ta läks sinna samasse rannabaari ja üritas sealsetelt inimestelt endale püksid jalga osta, kümneka eest õnnestus lõpuks kellegi vanad auguga püksid saada. Sellest muidugi tuju ei langenud, sidus püksid seekord kõvemini kinni ja läks ka lainelauda proovima. Mina sel ajal klõpsisin pilte ja võitlesin endaga, sest tegelikult oli endal ka hirmus isu lainelauda proovida, ainult vesi oli külm ja lained nii tohutud, et hakkasin enda võimetes kahtlema. Ega ma seal rannal kaua üksi passida ei saanud, juba tuli mingi kohalik surfi või muidu rasta-vend jutustama ja erinevaid ettepanekuid tegema. Kui ma ta portugali-inglise pudrust õigesti aru sain, siis tegi ta ettepaneku õhtul peole minna, kus kokaiini on lademes. Õnnestus pageda õnneks Paratysse suunduva liinibussi peale.
Õhtul pidime Joeliga kohtuma ja minema õhtust sööma. Poolel teel kohtusin aga juhuslikult Uus-Meremaa kutti, kellega olime ka koos Pantanalis. Small World! Otsustasime siis kolmekesi sööma minna ja seejärel ööelu kaeda. Tänaval trehvasin juhuslikult jälle kohalikku brasileirot, Diegot, kes ei jätnud jonni ja palus ikka caipirinhat jooma, lõpuks tegime siis Joeli ja Kiiwiga mõned caipirinhad ja mina läksin seejärel brasileiroga kohtuma. Peale kõiki neid jube häid caipirinhasid oli tunne nagu oleks joonud juba päris mitu caipirinhat. Otsustasime edasi minna kohalikku ööklubisse, kus sai kõvasti tantsu vihutud.
Täna hommikul võtsime bussi Angrasse, et siis praamiga Ilha Grandele sõita. Bussisõit pakkus jälle imeilusaid vaateid väikestele küladele ja randadele ning rannikul kõrguvatele mägedele.
Täna on vanaema sünnipäev, palju õnne memm!
No comments:
Post a Comment