San Josest

Costa Rica pealinn San Jose ei jätnud meie esmakohtumisel mulle meelepärast muljet. Madal, pisike, veidi räpane ning nagu kõik kohalikud ka ise kinnitasid - pimeduse saabudes väga ohtlik. Esimene päev Costa Ricas põdesin lennuväsimust ja ajavahet ning tagant järele oskan ka öelda, et jalutasin pisut valedes kohtades. Võib-olla olin ka liialt Euroopa linnatüüpidega harjunud, sest vaikselt ajapikku on San Jose mulle meeldima hakanud. Olen siit mitmeid kordi niimoodi kiirkorras läbi põiganud, et tulen õhtul, ööbin mingis suvalises hostelis ja varahommikul kohe bussiga kuhugi edasi. Seekord otsustasin aga kolm päeva pühendada selle riigi pealinnale, kus praeguseks 5 kuud olen olnud. San Jose asub Central Valleys seega loomulikult on siin jahedam kui rannikul ning see on minu silmis miinus. Samas päevad on kenad ja eestilikult suvised, nii et saab ikka üldjuhul ka plätuga käia kuigi kampsun peab väheamsti kotis kaasas olema. San Jose kesklinnas on mitmeid ilusaid parke ja koloniaalstiilis maju. Ok, nende majade aedadele on üldjuhul tõmmatud okastraat, mis minule mõjub võõrastavalt aga on ka kaunimalt turvatud aedu. Lisaks leiab siit muuseume ja galleriisid, kus saan oma isu kunstilise meelelahutuse järele pisutki leevendada. Kõige krooniks leidsin endale hosteli, mis on nii ilus ja mõnus, et sealt ei raatsi hästi välja minnagi, nii et lähed nagu koju - maja on valgust täis ja hubane. Tihtipeale armastavad öömajade pakkujad siin ju mingeid ussiurge ehitada minimaalse päevavalguse ja õhutust pakkuvate akendeta.

Lisaks algasid San Joses kuu aega kestvad kultuuripäevad, toimus parkides põnevaid ettevõtmisi ning igal pool on kontserte. Käisime Mati ja Palloga Escazus jazzklubis kuulama mingit kohalikku poppi bändi, mis küll mõngis pigem latiino jazzi vmt. aga elamus oli see küll. Sõit sinna oli samuti elamus, sest autoga San Jose linnaosade vahel liiklemine pole esimene kord mingi meelakkumine - võttis 45 minutit ja mõned närvirakud enne kui mõne kilomeetri kaugusel oleva koha üles leidsime. Pidevalt sattusime valele kiirteele või juhatati meid täpselt vastassuunas meie poolt liigutud suunale. Lisaks Escazule õnnestus lähemalt kaeda ka Herediat, kus asub üks ülikool ning kus käisin külas ühe oma sõbra sõbral. Läksime õhtul välja dringile ja oh imet - mind ei lastud pubisse sisse! Nimelt peab siin pass kaasas olema KÕIGIL, kes soovivad pubissse või klubisse minna aga mina arvasin, et mis ma ikka tähtsaid dokumente endaga öösel kaasa tassin:)Egas midagi, käisin siis taksoga passi järel:) Päevavalgel nägin ka teist ülikooli linnaosa San Ramoni, mis oli samuti äge. Nii et San Jose on lahe linn, rääkigu inimesed, mis tahavad. Lihtsalt läheb pisut rohkem aega, et see ilu ja võlu üles leida:)

Selline mitmetunnine trummitagumine toimus kesklinna pargis. Igaüks sai tulla ja trummeldada, aeg ajalt vahetus ainult ees rütmilööja:

http://youtu.be/qpZpqk3ZC10

Väheke huvitavat merelainetust

siin veidi videomaterjali: http://youtu.be/5NrkPD8wEpM

Kuidas ma Guanacaste randadega tutvusin

Viimased päevad tegime nn. heavy trippimist minu brasiilia sõbra Dadoga. Dado tuli Costa Ricasse ühe endise ülikoolikaaslase pulma ning otsustas enne pulmapidu nädalakese minuga trippida ning Costa Ricat avastada. Laupäeva asemel jõudis ta kohale küll hoopis esmaspäeval aga ees ootas ikkagi neli sisutihedat päeva. Niisiis kihutasime kõigepealt Samarasse, peesitasime rannas olevas hotellis ning trippisime ühe päeva ringi ümberkaudsetes randades. Kui seni on üks mu lemmikrandu Dominicali lähedal olev üksik sala beach, siis Carillo rand võttis esikoha nüüd endale. Täiesti fantastiline valge liiva ja palmidega postkaardirand!
Käisime veel ka teistel vähem ja rohkem ilusatel randadel. Näiteks playa Camaronal oli nii tugev rip current, et randa jõudvad lained hakkasid mürinal tagasi mere poole minema. Hetkel kui nad ranna poole rühkivate lainetega kokku said, toimus midagi purskkaevu show sarnast ja vett pritsis igasse kanti. Üritasin seda vaatepilti ka videosse saada aga no lives on see ikka ägedam:)
Playa Carillo valge liiv ja uhked palmid:

Playa Camaronal:

Samaral sain lõpuks end kokku võetud ja otsustasin surfi proovida. Peale rohkem kui aasta tagust esimest proovimist arvasin, et olen ikkagi kunn ja mingit long boardi endale pähe määrida ei lasknud. Asi lõppes sellega, et pisike lauaga ei suutnud ma end rohkem kui mõned korrad püsti ajada. Siis värisesid käed ja põlved olid punased ja paistes ning kooberdasin kiiresti palmi alla puhkama. Ülejäänud päeva sisustasime sellega, et üritasime mööda rannikuäärseid kruusateid Tamarindo poole jõuda. Käisime kõigis ettejäänud randades ja lõpuks oli neist juba paras kopp ees. Palju oli musta liivaga randu, kus ei viitsinud üle paari sammu teha aga näiteks Nosara lähedal olev Guiones ja Pelada olid täitsa ägedad. Muljetavaldav oli veel playa Avellanas, ei tea, kas ujuma läinud sea pärast või oleks see mulle muidu ka muljet avaldanud. Rahvast oli küll palju aga kuidagi chill koht tundus.

Tamarindo oli aga korralik turistikas ja gringolandia. Põhimõtteliselt võiks see olla ükskõik mis koht päikese all, Costa Ricale iseloomulikku siin suurt ei ole. Dado tahtis õhtul hirmsasti kuskil live muusikat ja merengue pidu aga kahjuks ei õnnestunud meil seda leida. Niisiis sõime itaalia pitsat ja kuulasime inglise rokki ning kustusime õige varakult. Täna kulus pool päeva SAn Josesse saamiseks ja nüüd ma siin olen, varbad külmetavad, sest õhtuti on San Joses ikka paganama jahe:(

Guaymidel külas

Eelmine nädal käisin kiirvisiidil guaymi hõimu juures. Guaymid on hõim, kelle liikmeid elab praegu Costa Ricas umbes kuus tuhat, rohkem on neid Panamas. Erinevalt teistest etnilistest gruppidest õpivad guaymid veel oma keelt koolis ning pole sugugi ebatavaline, et naised kannavad imekauneid värvilisi guaymi kleite.

Mina läksin neile külla Daniela kutsel, et läbi arutada järgmise aasta Kontiki reisi raames toimuvad tegevused nende hõimu juures. Et Guaymide juurde pääseda, tuli mul reisi alustada kell 4 hommikul, 12ks olin La Palmas ning otsisin kohaliku autojuhi, kes oli nõus mind sõidutama läbi jõgede ja mööda kipakat teed reservi väravasse, kus ootas mind juba Daniela abikaasa. Kuna ma põen juba mitu aastat nö. hobusepaanikat, siis olin otsustanud paaritunnise jalgsimatka kasuks ning Daniela abikaasa ratsutas kannatlikult hobusega mul sabas. Ütleme nii, et tundsin veidi süümekaid oma otsuse pärast ja andsin jalgadele valu, nii õnnestus mäest üles alla kaapida "ettenähtud" 2 tunni asemel umbes tunni ja veerandiga. Igastahes olevat ma seni ajani kiireimate jalgadega külaline:)
Kohale jõudes ootas mind laual maitsev jukast tehtud küpsetis ning Daniela koos 2 aastase Nicoli ning Leonardoga. Peale väikest puhkust ja pikemat juttu tegime veel ühe matka lähedal asuva jõe äärde ning tutvusin mõnede teiste hõimu liikmetega. Sõime ühiselt õhtust ning sain kenasti oma hispaania keelt kaheaastase Nicolega harjutada:)

Tagasiteel ületasin end ja võtsin pakutud hobuse vastu kuigi tagasitee läks pigem mäest alla ja hobune tundus tatsavat seda teed sama vaevaliselt kui mina eelmine päev mäest üles.

Meenutusi Cartago tripist

Vahepeal oli nii tihe programm, et näiteks meie jaanuaris toimunud Cartago tripist pole olnudki mahti kirjutada. Cartago oli kunagi Costa Rica pealinn kui vulkaan Irazu purskas sellise pahinaga, et hävitas kogu linna. Peamine põhjus, miks me Cartagosse läksime, oli see, et tahtsime külastada Irazu vulkaani. San Josest väljuvad mõnekümne kilomeetri kaugusele Cartagosse bussid iga 10 minuti tagant, õigemini veelgi tihedamalt - nii kui buss täis saab, tuleb uus ette. Cartagosse sõitva bussi juhi osas saime aga sellise meeliülendava kogemuse, et meil oli Kadiga mõlemil suu lahti. Nimelt läksin mina bussijuhilt küsima, et kus me peaks maha minema kui tahame oma hotellile võimalikult lähedale minna. Ilmselt oli mu küsimus kuidagi segane või oli tegemist tõesti hüper abivalmis inimesega aga asi lõppes sellega, et sõitsime tühja bussiga tipptunnil mööda Cartago kesklinna ringi ning otsisime meie hotelli. Bussijuht ei pidanud paljuks panna kinni kogu liiklust ja seisma jääda keset ristmikku ning teed küsida - tüdrukud tuleb ju hotelli viia. Peale umbes 20 minutilist tiirutamist ja vähemalt 10 inimese käest tee küsimist, leidsime koha üles - see oli bussijaama vastas nagu olin üritanud bussijuhile koguaeg öelda:) Cartagos ongi ainult 2 hotelli ja külalistemaja nii et suurt valikut ei ole.
Cartago avaldas muljet kordi odavama ja parema toiduvalikuga kui rannikuäärsed paigad. Kahjuks puudus hotellil ühisköök, et oleksime saanud kokata aga puuviljad ja köögiviljad kulusid küll marjaks ära.

Õhtul otsustasime korraks kaeda kohalikku ööelu, mis muideks ei ole väga vilgas aga palusime taksojuhil end ikka ühele ägedale peole viia. Sattusime mingisse kohta, kus õlu oli kallis ja rahvast oli murdu. Tantsida sai nii mis kole, nii et puusad suurest merengetamisest paigast ära ning oleks õnnestunud ka hommikuks Irazule minekuks autojuht organiseerida aga siis otsustasime, et lähme ikka parem bussiga:) Nii siis kõmpisimega hommikul bussipeatusesse ning trügisime ainsas bussis, mis Irazule sõidab. Erinevalt paljudest teistest Costa Rica bussidest ei välju see hommikul kell 6 vaid kell 9 ning erinevalt Lonely planetis kirjutatust ei sõitnud see mitte 1 tunni vaid 2,5, nii et jõudsime vulkaani otsa just siis kui pilved kogunema hakkasid. Õhk oli kraapivalt karge ning näris mu paljaid kintse mis kole, osal rahval olid kindad ja mütsid ka.
Klõpsisime siis igasuguseid pilte ja tegime väikse pikniku ning tunni pärast oligi juba aeg selle ainsa bussiga tagasi Cartagosse sõita.

Vaatasime veel uhket katedraali, mis on iga aasta 2.augustil palverändurite sihtkohaks. Lasime kiriku kõrval oma veepudelid püha vett täis ning oligi aeg Cartagoga hüvasti jätta.

Kui käed sügelevad töö järele..

Suur puhkamine ja niisama reisimine on mind praeguseks ära tüüdanud ning loomulikult vajab kohendamist ka pangaarve. Et jälle end töölainele saada, aitan ühel Dominicali sõbral festivali piletite ja hosteli öömaja eest veebilehte ja internetiturundust teha. Vahelduseks teen ka muid abitöid neile, kes seda ise teha ei viitsi, näiteks koristan kööki:)
Siin tõestuseks una foto tänasest pärastlõunast:

Päev bussis

Kui Costa ricas oma transporti ehk autot ei ole ja soovid sõita ühistranspordiga, siis võib liikumine väga vaevaline olla. Naljatasime kunagi ühe teise ränduriga, et ükskõik kuhu sõidad, ikka võtab sõit umbes 6 tundi ja buss väljub reeglina kell 6 hommikul või veelgi varem, välja arvatud seal, kus oleks tõesti kl. 6 väljuvat bussi vaja nagu Cartagost Irazule.
Esmaspäeva hommikul alustasin oma trippi Montezumast Dominicali poole.
Montezuma paar viimast päeva olid selles mõttes pisut tuksis, et reede hommikul ütles jälle üles mu arvuti või siis õigemini windows ja seejärel teatas sõber, kes pidi nädalavahetuseks külla tulema, et ta kohe üldse ei saa tulla. Lisaks oli helesinine meri muutunud tumedaks ja targemad teadsid rääkida, et tegu on nn. red tidega, ehk siis mingite mikroobide vohamisega, mis mürgitavad ära kõik veeelukad ja inimestel ka ei tasuks vette minna. Kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem, helistasin Montezuma sõbrale Peterile, et uurida arvutipoiste olemasolu kohta ning selgus, et üks selline ongi tema sõber ja elab Tamboris. Kuna Peteril oli aega, siis kihutasime tema atv seljas mõnekümne kilomeetri kaugusele Tambori. Selgus, et sõber elab ookeani kaldal ühkes suures majas ning seal elamine ja külaliste ehk turistide vastuvõtmine ongi tema töö. Kadedaks teevad sellised tööd, mis muud:)

Peale päevast ootamist selgus, et kuna tal välist cd driverit ei ole, siis ta arvutit ikka korda teha ei saa. No vähemalt olin ära näinud atv seljas kihutades kõik ümberkaudsed kosed ja muidu ilusad kohad. Esmaspäevaks olingi Montezumast tüdinenud ja kõmpisin kella 6ks hommikul bussipeatusse. Interneti andmetel pidi kl. 6 buss minema, bussijaamas aga oli silt, et 6.20 ja tegelikult läks kuskil 6.45. Peale 7km kaugusele nn. keskusesse jõudmist jäi buss seisma ja käis kõva askeldamine. Bussijuht uuris kuhu keegi läheb, kuna buss jätkas reisi San Josesse, siis tuli terad sõkaldest eraldada, ehk siis need, kes ainult sadamasse tahtsid, panid oma kotid eraldi. Varsti kogus bussijuht raha kokku ja läks minema, nägime teda teise bussiga vastassuunas ära sõitmas.. Natuke aega saime veel hämmeldunult bassida kui tuli uus bussijuht ja kamandas kõik teise bussi. Peale tunni ajalist passimist hakkasime lõpuks liikuma. Bussis sain tuttavaks oma pinginaabist itaallase Marioga. Lobisime permakultuurist ja kapitalistliku tarbimisühiskonna hullustest. Tema oli 8 aastat tagasi oma tasuva juhtiva ametikoha maha pannud, et aastake rännata, aastast on saanud 8 ja nii veedab ta kõik suved Itaalias aga talved kuskil mujal. Minu plaanidest kuuldes, hinnati need samuti ohtlikuks kuna väga raske on tavapärase elu juurde tagasi pöördumine ning pool aastat on ikka väga lühike aeg rändamiseks..
Peale tundi bussis olimegi 30km kaugusel sadamas ning kobisime praami peale. Tunni pärast olime Puntarenases ja siis pressisime end koos veel paari samas suunas reisiva inimesega takso peale, et muidugi takso kulusid kokku hoida:)
Puntarenase ja Quepose vaheline lõik on umbes 200km. Buss topiti rahvast täis ja iga 500m tagant tahtis veel keegi peale tulla, nii et peatasime pidevalt ja 4 tunni pärast olimegi Queposes, kust pidin ümber istuma, et saada Dominicali. Dominicali buss oli selline, mis koosnes kolme imekitsa istmega ridadest. Loomulikult oli buss puupüsti täis, lisaks ei saanud oma kotte pakiruumi panna vaid tuli niigi kitsasse ja ülerahvastatud bussi need kaasa pressida. Lõpuks kui olime nagu sprotid karbis, hakkas sõit ja loomulikult peatutakse alati kui keegi inimene tee ääres bussi peatab, mitte ainult bussipeatustes. Ma sain õnneks oma veerand kanni ühele istmeservale toetada, nii et järgmised 1,5 tundi. Lõbustamiseks olid bussis 2 ticast teismelist, kes mängisid oma mobiiltelefonist üle bussi ladina ameerika estraadimuusikat ja laulsid kõvasti ja väga valesti kaasa. Sellega purustasid nad mu ettekujutuse sellest, et kõik ticod on musikaalsed, ega ikka ei ole küll.
Niisiis umbes 12 tundi hiljem olin lõpuks pärale jõudnud, autoga oleks see vahemaa läbitud umbes 3-4 tunniga.

Elu seal, kus lõpeb asfalt

Üle nädala on läinud väikses ja vaikses Montezumas. Külakeses, kus saab otsa asfalt aga kus sellele vaatamata on omajagu turiste. Nad tulevad peamiselt 2 korda päevas. Hommikul kiirpaadiga otse Jacost ja pealelõunal bussiga. Enamik veedab siin paar päeva ja kihutab siis kuhugi edasi või tagasi koju. Mõned jäävad ka kauemaks pidama nagu näiteks mina. Paar päeva on mind kimbutanud juba ka suur soov midagi mõistlikku teha s.t tööd. Ühel päeval juba kurtsin ühele tuttavale, et võiksin vabalt siinses kohalikus orgaanilise toidu restoranis tööd teha. Umbes 10 sekundi pärast oligi restorani omanik tal telefoni otsas ja oli valmis minuga kokku saama. Kui ma olin saanud umbes minuti järgi mõelda (nagu eestlasele kohane, läheb mul natuke kauem aega mõtlemisele), sain aru, et kaheks päevaks pole mõttet tööpakkumist vastu võtta. Nimelt tuleb mul homme järgmine külaline (täna saatsin ära Kadi ja kanadalase), kellele olin lubanud 100% oma ajast pühendada ning hiljemalt teisipäeval pean minema juba lõuna poole, et mõned pooleliolevad toimetused ära teha. Ning siis tuleb 2 nädalat tuuritamist mööda käidud ja veel käimata radu erinevate sõpradega.

Montezumasse tulles tasub teha väike retk koskede juurde. Seal on mitu erineva kõrgusega koske, saab ujuda ja alla hüpata. Kadi julge nagu ikka, hüppas alla ja jäi täitsa ellu. Mina piirdusin teistele julgetele aplodeerimisega.

Vaatamisväärsustest on siin lähedal veel lahe surnuaia saar, kuhu saab ainult mõõna ajal kui tekib pisike kivine rada ning loomulikult üks rahvuspark, kuhu mina pole viitsinud minna. Ahve, oravaid, agotte ja pesukarusid näeb nagunii iga nurga peal. Hommikuti kui külavahel jalutan, kostuvad möiraahvide möirged ja mööda elektrikaableid liigub osavalt cappuchino ahv.

Mõnekümne kilomeetri kaugusele jääb surfarite paradiis Santa Teresa, kus on imekaunis pikk liivarand ja head lained. Santa Teresa küla ise mulle isiklikult väga ei meeldinud, liiga tolmune ja pikaks venitatud. Ööelu on seal jällegi erksam kui Montezumas, siin on rohkem kunstnikud ja niisama hipid, kes vaikselt rannal tsillivad.

Montezuma ümbruses on ka pikki ja peaaegu inimtühje liivarandasid, kus kristallselge vesi. Ühes rannakeses on terve posu üksteise otsa laotud kivisid. Olen mitmelt kohalikult uurinud, et mida see peaks tähendama aga enamik arvavad, et juu need niisama nalja pärast sinna laotud on. Ma päris seda ei usu, kuna üks itaalia moosekant teadis rääkida, et täiskuu ööl kogunevad sinna shamaanid ning laulavad ja taovad trummi terve öö. Täiskuu on järgmine nädal ja mul oli plaan minna seda uurima aga nüüd tulid ühed toimetused vahele ja pean selleks ajaks juba hoopis mujal olema.

Snorgeldada olen saanud viimastel nädalatel küll nii palju, et maski jälg on varsti näos. Kalu nähtud igasuguseid, nii poole meetriseid jurakaid kui ka pisikesi täpikesi. Viimastel päevadel on aga vees vist meduusid, sest olen mitu korda torkida saanud ja pärast on mitu tundi lööve nahal. Vaikselt hakkab snorgeldamise isu taanduma ja maad võtab vastupandamatu isu lõpuks surfiga tegeleda. Lisaks olen käinud siin mõned korrad joogas ning selle üle on mul endal väga hea meel, sest vaimu ja kere eest hoolitsemine on viimasel ajal soiku jäänud.

Kadi tuli peale Nosara trippi mulle koos ühe kanadalasega külla, enne Eestisse sõitu veel ranna ja veemõnudest viimast võtma. Lahkumisüritused koosnesid mitmest osast. Kõigepealt tegime rannas lõkke ning küpsetasime köögivilju ja vaatasime langevaid tähti. Järgmisel õhtul ostsime krevette ja veini ning kaesime Montezuma ööelu ning täna saatsin nad bussile. Bussijuht kusjuures oli nii vinge sell, et paigast võttes tõmbas ka ühel dziibil suunatule raksakuga ära. Peatuma buss muidugi ei hakanud, üks suunatuli ees või taga:)