Elu seal, kus lõpeb asfalt

Üle nädala on läinud väikses ja vaikses Montezumas. Külakeses, kus saab otsa asfalt aga kus sellele vaatamata on omajagu turiste. Nad tulevad peamiselt 2 korda päevas. Hommikul kiirpaadiga otse Jacost ja pealelõunal bussiga. Enamik veedab siin paar päeva ja kihutab siis kuhugi edasi või tagasi koju. Mõned jäävad ka kauemaks pidama nagu näiteks mina. Paar päeva on mind kimbutanud juba ka suur soov midagi mõistlikku teha s.t tööd. Ühel päeval juba kurtsin ühele tuttavale, et võiksin vabalt siinses kohalikus orgaanilise toidu restoranis tööd teha. Umbes 10 sekundi pärast oligi restorani omanik tal telefoni otsas ja oli valmis minuga kokku saama. Kui ma olin saanud umbes minuti järgi mõelda (nagu eestlasele kohane, läheb mul natuke kauem aega mõtlemisele), sain aru, et kaheks päevaks pole mõttet tööpakkumist vastu võtta. Nimelt tuleb mul homme järgmine külaline (täna saatsin ära Kadi ja kanadalase), kellele olin lubanud 100% oma ajast pühendada ning hiljemalt teisipäeval pean minema juba lõuna poole, et mõned pooleliolevad toimetused ära teha. Ning siis tuleb 2 nädalat tuuritamist mööda käidud ja veel käimata radu erinevate sõpradega.

Montezumasse tulles tasub teha väike retk koskede juurde. Seal on mitu erineva kõrgusega koske, saab ujuda ja alla hüpata. Kadi julge nagu ikka, hüppas alla ja jäi täitsa ellu. Mina piirdusin teistele julgetele aplodeerimisega.

Vaatamisväärsustest on siin lähedal veel lahe surnuaia saar, kuhu saab ainult mõõna ajal kui tekib pisike kivine rada ning loomulikult üks rahvuspark, kuhu mina pole viitsinud minna. Ahve, oravaid, agotte ja pesukarusid näeb nagunii iga nurga peal. Hommikuti kui külavahel jalutan, kostuvad möiraahvide möirged ja mööda elektrikaableid liigub osavalt cappuchino ahv.

Mõnekümne kilomeetri kaugusele jääb surfarite paradiis Santa Teresa, kus on imekaunis pikk liivarand ja head lained. Santa Teresa küla ise mulle isiklikult väga ei meeldinud, liiga tolmune ja pikaks venitatud. Ööelu on seal jällegi erksam kui Montezumas, siin on rohkem kunstnikud ja niisama hipid, kes vaikselt rannal tsillivad.

Montezuma ümbruses on ka pikki ja peaaegu inimtühje liivarandasid, kus kristallselge vesi. Ühes rannakeses on terve posu üksteise otsa laotud kivisid. Olen mitmelt kohalikult uurinud, et mida see peaks tähendama aga enamik arvavad, et juu need niisama nalja pärast sinna laotud on. Ma päris seda ei usu, kuna üks itaalia moosekant teadis rääkida, et täiskuu ööl kogunevad sinna shamaanid ning laulavad ja taovad trummi terve öö. Täiskuu on järgmine nädal ja mul oli plaan minna seda uurima aga nüüd tulid ühed toimetused vahele ja pean selleks ajaks juba hoopis mujal olema.

Snorgeldada olen saanud viimastel nädalatel küll nii palju, et maski jälg on varsti näos. Kalu nähtud igasuguseid, nii poole meetriseid jurakaid kui ka pisikesi täpikesi. Viimastel päevadel on aga vees vist meduusid, sest olen mitu korda torkida saanud ja pärast on mitu tundi lööve nahal. Vaikselt hakkab snorgeldamise isu taanduma ja maad võtab vastupandamatu isu lõpuks surfiga tegeleda. Lisaks olen käinud siin mõned korrad joogas ning selle üle on mul endal väga hea meel, sest vaimu ja kere eest hoolitsemine on viimasel ajal soiku jäänud.

Kadi tuli peale Nosara trippi mulle koos ühe kanadalasega külla, enne Eestisse sõitu veel ranna ja veemõnudest viimast võtma. Lahkumisüritused koosnesid mitmest osast. Kõigepealt tegime rannas lõkke ning küpsetasime köögivilju ja vaatasime langevaid tähti. Järgmisel õhtul ostsime krevette ja veini ning kaesime Montezuma ööelu ning täna saatsin nad bussile. Bussijuht kusjuures oli nii vinge sell, et paigast võttes tõmbas ka ühel dziibil suunatule raksakuga ära. Peatuma buss muidugi ei hakanud, üks suunatuli ees või taga:)