Päev bussis

Kui Costa ricas oma transporti ehk autot ei ole ja soovid sõita ühistranspordiga, siis võib liikumine väga vaevaline olla. Naljatasime kunagi ühe teise ränduriga, et ükskõik kuhu sõidad, ikka võtab sõit umbes 6 tundi ja buss väljub reeglina kell 6 hommikul või veelgi varem, välja arvatud seal, kus oleks tõesti kl. 6 väljuvat bussi vaja nagu Cartagost Irazule.
Esmaspäeva hommikul alustasin oma trippi Montezumast Dominicali poole.
Montezuma paar viimast päeva olid selles mõttes pisut tuksis, et reede hommikul ütles jälle üles mu arvuti või siis õigemini windows ja seejärel teatas sõber, kes pidi nädalavahetuseks külla tulema, et ta kohe üldse ei saa tulla. Lisaks oli helesinine meri muutunud tumedaks ja targemad teadsid rääkida, et tegu on nn. red tidega, ehk siis mingite mikroobide vohamisega, mis mürgitavad ära kõik veeelukad ja inimestel ka ei tasuks vette minna. Kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem, helistasin Montezuma sõbrale Peterile, et uurida arvutipoiste olemasolu kohta ning selgus, et üks selline ongi tema sõber ja elab Tamboris. Kuna Peteril oli aega, siis kihutasime tema atv seljas mõnekümne kilomeetri kaugusele Tambori. Selgus, et sõber elab ookeani kaldal ühkes suures majas ning seal elamine ja külaliste ehk turistide vastuvõtmine ongi tema töö. Kadedaks teevad sellised tööd, mis muud:)

Peale päevast ootamist selgus, et kuna tal välist cd driverit ei ole, siis ta arvutit ikka korda teha ei saa. No vähemalt olin ära näinud atv seljas kihutades kõik ümberkaudsed kosed ja muidu ilusad kohad. Esmaspäevaks olingi Montezumast tüdinenud ja kõmpisin kella 6ks hommikul bussipeatusse. Interneti andmetel pidi kl. 6 buss minema, bussijaamas aga oli silt, et 6.20 ja tegelikult läks kuskil 6.45. Peale 7km kaugusele nn. keskusesse jõudmist jäi buss seisma ja käis kõva askeldamine. Bussijuht uuris kuhu keegi läheb, kuna buss jätkas reisi San Josesse, siis tuli terad sõkaldest eraldada, ehk siis need, kes ainult sadamasse tahtsid, panid oma kotid eraldi. Varsti kogus bussijuht raha kokku ja läks minema, nägime teda teise bussiga vastassuunas ära sõitmas.. Natuke aega saime veel hämmeldunult bassida kui tuli uus bussijuht ja kamandas kõik teise bussi. Peale tunni ajalist passimist hakkasime lõpuks liikuma. Bussis sain tuttavaks oma pinginaabist itaallase Marioga. Lobisime permakultuurist ja kapitalistliku tarbimisühiskonna hullustest. Tema oli 8 aastat tagasi oma tasuva juhtiva ametikoha maha pannud, et aastake rännata, aastast on saanud 8 ja nii veedab ta kõik suved Itaalias aga talved kuskil mujal. Minu plaanidest kuuldes, hinnati need samuti ohtlikuks kuna väga raske on tavapärase elu juurde tagasi pöördumine ning pool aastat on ikka väga lühike aeg rändamiseks..
Peale tundi bussis olimegi 30km kaugusel sadamas ning kobisime praami peale. Tunni pärast olime Puntarenases ja siis pressisime end koos veel paari samas suunas reisiva inimesega takso peale, et muidugi takso kulusid kokku hoida:)
Puntarenase ja Quepose vaheline lõik on umbes 200km. Buss topiti rahvast täis ja iga 500m tagant tahtis veel keegi peale tulla, nii et peatasime pidevalt ja 4 tunni pärast olimegi Queposes, kust pidin ümber istuma, et saada Dominicali. Dominicali buss oli selline, mis koosnes kolme imekitsa istmega ridadest. Loomulikult oli buss puupüsti täis, lisaks ei saanud oma kotte pakiruumi panna vaid tuli niigi kitsasse ja ülerahvastatud bussi need kaasa pressida. Lõpuks kui olime nagu sprotid karbis, hakkas sõit ja loomulikult peatutakse alati kui keegi inimene tee ääres bussi peatab, mitte ainult bussipeatustes. Ma sain õnneks oma veerand kanni ühele istmeservale toetada, nii et järgmised 1,5 tundi. Lõbustamiseks olid bussis 2 ticast teismelist, kes mängisid oma mobiiltelefonist üle bussi ladina ameerika estraadimuusikat ja laulsid kõvasti ja väga valesti kaasa. Sellega purustasid nad mu ettekujutuse sellest, et kõik ticod on musikaalsed, ega ikka ei ole küll.
Niisiis umbes 12 tundi hiljem olin lõpuks pärale jõudnud, autoga oleks see vahemaa läbitud umbes 3-4 tunniga.