Meenutusi Cartago tripist

Vahepeal oli nii tihe programm, et näiteks meie jaanuaris toimunud Cartago tripist pole olnudki mahti kirjutada. Cartago oli kunagi Costa Rica pealinn kui vulkaan Irazu purskas sellise pahinaga, et hävitas kogu linna. Peamine põhjus, miks me Cartagosse läksime, oli see, et tahtsime külastada Irazu vulkaani. San Josest väljuvad mõnekümne kilomeetri kaugusele Cartagosse bussid iga 10 minuti tagant, õigemini veelgi tihedamalt - nii kui buss täis saab, tuleb uus ette. Cartagosse sõitva bussi juhi osas saime aga sellise meeliülendava kogemuse, et meil oli Kadiga mõlemil suu lahti. Nimelt läksin mina bussijuhilt küsima, et kus me peaks maha minema kui tahame oma hotellile võimalikult lähedale minna. Ilmselt oli mu küsimus kuidagi segane või oli tegemist tõesti hüper abivalmis inimesega aga asi lõppes sellega, et sõitsime tühja bussiga tipptunnil mööda Cartago kesklinna ringi ning otsisime meie hotelli. Bussijuht ei pidanud paljuks panna kinni kogu liiklust ja seisma jääda keset ristmikku ning teed küsida - tüdrukud tuleb ju hotelli viia. Peale umbes 20 minutilist tiirutamist ja vähemalt 10 inimese käest tee küsimist, leidsime koha üles - see oli bussijaama vastas nagu olin üritanud bussijuhile koguaeg öelda:) Cartagos ongi ainult 2 hotelli ja külalistemaja nii et suurt valikut ei ole.
Cartago avaldas muljet kordi odavama ja parema toiduvalikuga kui rannikuäärsed paigad. Kahjuks puudus hotellil ühisköök, et oleksime saanud kokata aga puuviljad ja köögiviljad kulusid küll marjaks ära.

Õhtul otsustasime korraks kaeda kohalikku ööelu, mis muideks ei ole väga vilgas aga palusime taksojuhil end ikka ühele ägedale peole viia. Sattusime mingisse kohta, kus õlu oli kallis ja rahvast oli murdu. Tantsida sai nii mis kole, nii et puusad suurest merengetamisest paigast ära ning oleks õnnestunud ka hommikuks Irazule minekuks autojuht organiseerida aga siis otsustasime, et lähme ikka parem bussiga:) Nii siis kõmpisimega hommikul bussipeatusesse ning trügisime ainsas bussis, mis Irazule sõidab. Erinevalt paljudest teistest Costa Rica bussidest ei välju see hommikul kell 6 vaid kell 9 ning erinevalt Lonely planetis kirjutatust ei sõitnud see mitte 1 tunni vaid 2,5, nii et jõudsime vulkaani otsa just siis kui pilved kogunema hakkasid. Õhk oli kraapivalt karge ning näris mu paljaid kintse mis kole, osal rahval olid kindad ja mütsid ka.
Klõpsisime siis igasuguseid pilte ja tegime väikse pikniku ning tunni pärast oligi juba aeg selle ainsa bussiga tagasi Cartagosse sõita.

Vaatasime veel uhket katedraali, mis on iga aasta 2.augustil palverändurite sihtkohaks. Lasime kiriku kõrval oma veepudelid püha vett täis ning oligi aeg Cartagoga hüvasti jätta.