Teisipäeval käisime Nikki, Jana ja Mardiga Panama piirilinnas shoppamas. Saabuva Halloweeni peo jaoks oli stuffi vaja ja mina tahtsin lihtsalt oma silmaga selle koha üle vaadata. Sõit sinna võttis peaaegu kaks tundi, sees maanteele olid tekkinud tohutu suured augud, isegi hullemad kui Telliskivi tänaval kevadeti. Aukudest mööda nikerdamiseks tuli peaaegu seisma jääda, lisaks kooberdasid tee peal rekkad ja vingerdasid aukudest mööda ilma suunda näitamata ja teisi liiklejaid tähele panemata. Sõitsime mööda küladest, mis alles eelmine nädal olid vee all, nüüd olid neil hoovides mudaväljad. Hoolimata üleujutustest ei ehita ticod miskipärast maju vaiade otsa vaid täiesti maa peale, nii et kui ujutab, siis ujub neil maja seest ka.
Paso Canoas oli nagu suur kadakaturg. Terve tänavajagu igasugust träna. Kuna ma olin omal kaela ka kangeks maganud ja sain pead pöörata ainult ühele poole, siis ma eriti midagi põnevat ei leidnud ja nii oli end üsna lihtne vaos hoida. Ei ühtegi kleiti ega muud hilpu! Ostsin ainult uued ipanema plätud, mis maksid siin 2 korda vähem kui Brasiilias ning siis sellised mõnusad kummitallaga riidesussid, millega saab surfata ilma ogalike otsa end naelutamata. Laural oleks muidugi raskeks läinud, selliseid lõpetamiseks ostetud papusid, ainult et kärtspunaseid jm ägedaid oli siin 17 dollari eest! Eestis maksid need vist 50 eurot.. Ühesõnaga, kellele palka makstakse ja kohver ratastega, sellel oleks seal tegemist küll:)
1 comment:
Ma pole ostuhimu tekitavat kraami leidnud ei Kolu-st ega Venezt. Iseasi, kui sealses kliimas elada, siis küll.
Post a Comment