Üks teisipäev

Minult on küsitud, et miks nii vähe kirjutan aga tegelikult ei ole lihtsalt millestki iga nädal kirjutada. Elu veereb siin vaikselt, käin ujumas, vedelen võrkkiiges, toimetan netis ja vahel kohtun toredate inimestega. Pura Vida argipäev:)
Eile oli jälle vaba päev ja läksime koos uue tüdruku Kadi-Riiniga trippima. Võtsime rendika ja sõitsime läbi lähedal asuva Dominichali linnakese San Isidro poole. San Isidro on linn mägedes, kus aeg ajalt rahvas ostkemas käib ning San Isidro külje all on ka Costa Rica kõrgeim tipp Chirripo. Tee sinna on lahedalt käänuline ja mägine ning iga väikse maa tagant stoppasime, et pilte klõpsida. Käisime ka mingis mini zoos, kus olid puuri pandud näidiseksemplarid kõigist siinkandis elutsevatest madudest, sisalikest, krokudest, kilpkonnadest jms. Ausalt öeldes oli madusid puuris päris raske üles leida, mõni neist kükitas kuskil puutüvede vahel nii et vahtisime tükk aega, enne kui tegelast märkasime.
San Isidros midagi erilist polnud aga mulle see linn meeldis, miski vibe seal oli äge. Võib-olla on asi selles, et ma pole ammu linnas käinud:) Tahtsime algul Chirripo loodusparki ka lähemalt kaeda aga päev sai enne otsa, nii et kimasime tagasi Dominichali ja võtsime õhtuks ühe piraka lobsteri. Baaris käis parasjagu salsa ja bachata õppimine ning pärast sain ühe kohaliku tantsulõviga oma salsa ja bachata oskuselt tolmu maha pühkida. Ja mitte ainult, kuna Kadi ja tantsulõvi ameeriklasest sõber neid samme ei osanud, siis saime kätt proovida ka õpetamisega:) Igastahes õhtu lõppes rannas tähistaeva all veini tinistades ja lainemüha kuulates. Hommikuks oli aga plaan, et enne kui auto ära anname, näitan Kadile Ballena beachi, mis on minu üks lemmikuid siin. Mõeldud tehtud, nautisime veidi hommikuseid rannamõnusid ja hüppasime autosse, et see õigeks ajaks tagasi viia..Ups, i did it again:) Mõtlesin, et tagurdan pisut ja ei näinud, et paremal pool oli sügav kraav..auto rippus nii 1 cm kaugusel kraavist savisel ja mudasel pinnal, põhi vastu maad..esimesed 30 sekundit ma ainult ropendasin, siis hakkasime lähedal asuvaid puupalke kraavi veeretama, et rattale mingitki tuge saada..sellest eriti abi ei olnud, sest palgid olid suured ja rasked ja vajusid vette tagasi..Lõpuks jooksin abi otsima kõrval olevast kämpast. Õnneks oli kohal inglise keelt kõnelev omanik, pealegi meesterahvas. Mees tuli ja ütles, et oh see pole hullu, lükkas pisut kapotist ja tagurdasingi ilma kraavi sõitmata välja! Huuh see oli alles kergendus:) Hüppasin nagu mudatont autosse ja Uvita poole minema:) Siin on veel see huvitav asi, et maanteele väljasõidud ei ole tehtud mingi lisarajaga ning kui kõrvaltee tuleb mäest üles, siis tihtipeale ei ole võimalik järsu tee ja libeduse tõttu seisma jääda, st. seisma saab jääda küll aga siis ei suuda auto end enam üles vinnata vaid tuleb alla tagasi tagurdada ja uuesti hooga tulla. Just selline teeots oli ka seal, nii et lisaks kraavis müttamisele kiunus auto käes mis kole kui lõpuks asfalti peale välja jõudis.. Lõpp hea kõik hea, avastasin, et mu sõrmenukid on verised ja marraskil ning põlved ka aga auto jäi õnneks terveks nii et on lootust, et rendivad mulle teinekordki:)
Ah jaa tegime endale San Isidros kohalikud mobiilinumbrid, Movistari prepaid kaardi. Selleks, et kaart aktiveerida, tuli helistada kõnekeskusesse ja öelda oma nimi ja passinumbri ning siis lubati pärastlõunaks aktiveerida. Olime üliõnnelikud, et nüüd saame oma numbreid anda ja kõik uued sõbrad võivad meile helistada:) Ei tea, kas asi on Movistaris või ei sobinud neile minu passinumber aga siiani see kaart aktiivne ei ole ja nüüd avastasin, et meie elukohas pole sel ka levi..Nii et ei saa enam ka kõnekeskusesse helistada, pean tegema väljasõidu levipiirkonda:) Pura vida!