Sel teisipäeval (nö. viimane vaba teisipäev, edaspidi töötame hooaja graafiku järgi, ehk siis 2 päeva nädalas aga siis juba 12st alates kuni ööni) otsustasime Kadiga minna matkama ühe kose juurde, mida soovitasid mulle ühed ameerika turistid.
Eelmine nädal saime juurde ühe toreda ameeriklasest sõbra, kes CR-s elab, nimetagem teda siinkohal lihtsalt Zorroks (Ei ole otseselt seotud sellenimelise kangelase välimuse või käitumisega kuigi ta on meid paar korda suurest vihmast päästnud ja hobuse asemel küll autoga koju toimetanud.) Kutsusime ka Zorrot kaasa ning selgus, et ta elab sellele kosele suhteliselt lähedal. Leppisime siis kohtumise kokku ja hommikul sõitsime sutsti häälega stardipunkti ning asusime teele. Koseni oli 6km, teine samapalju tagasi, valdav osa inimesi pidavat seda hobustega tegema. Tee oli super - järsust mäest alla, imelised vaated, hobuste poolt mülkaks tallutud tee, liinulaul ja rohkelt veesulinat. Veidi pärast seda kui olin soovi avaldanud ka mingeid loomi näha, tahtis meid mingi hullunud koer nahka pista aga lasime oma häälepaelad täiesti instinktiivselt nii kõvasti ja kiledalt valla, et koer hüppar ehmunult eemale ja lõksutas ainult eemal hambaid. Sääred jäid endiselt siredaks ja koera kõht tühjaks, siis nägime veel lehmi ja paari sisalikku. 6 kiltsa oli meie jaoks käkitegu, kohale jõudsime samal ajal kui mingi grupp hobustega. Kose all sai ujuda ja köitega mööda kaljut üles ronida ning sealt alla hüpata. Kadi sooritas ka aplausi väärt hüppe, mina otsustasin pigem pildistamisega tegeleda, sest vettehüpped ei ole minu lemmikala. Väike piknik kose kõrval ning asusime tagasiteele. Poole tee peal tegime veel mägijões väikse näkki ujumise ning siis algas tõus..Sealt kust oled alla roninud, tuleb ju tagasipääsemiseks ka üles ronida. Jutt jäi vaikselt soiku, kostis ainult hingeldamist, ähkimist ja puhkimist ning tundsid, kuidas kogu muskulatuur koormuse käes kiunus. Sellegipoolest mõnus oli, nii et tatsasime edasi Zorro juurde, kelle avatud köögist paistis üle mägede Vaikne ookean. Selgus, et soovi korral saaksime seda maja varsti valvata, nii et eks näis, mida ma teile varsti raporteerin:)
Täna ehk kolmapäeval selgus, et mul on jälle vaba päev, nii et maandusin jälle Dominichalis ja uurisime Zorroga surfi võimalusi, ühel päeval ma ikka võtan selle laua ja vaatan, kas mäletan midagi aasta tagusest õpetusest.
Vot selline on siis kiire ülevaade viimastest päevadest, laupäeva hommikul aga kiirustan piirile, et sõita Panama Citysse!
1 comment:
oot, oot. miks zorrole varjunime vaja oli? :)
Post a Comment