Sõit Panamasse

Reedel oli meil suur Adelante sünnipäeva pidu. Töötasime Nikkiga baaris ja janust rahvast oli murdu, nii et baaris oli hüper kiire, segasime kokteile mitmel käel ja õllekapp joodi peaaegu tilgatumaks. Kell 4 öösel varisesin voodisse ja 3 tundi hiljem pakkisin seljakoti, et minna tee peale hääletama, et sõita Panama piirile ja võtta sealt buss Panama Citysse. Kuna bussiliiklus on siin suht harv ja hommikul läks ainult kell 5 buss, siis otsustasin ikkagi hääletamise kasuks. Olin just koti selga tirinud kui oma toast astus välja Eric, kes on meie klient ja jäi ööseks hotelli. Tal olevat piiri ääres farm ja kuna ta pidi nagunii samas suunas sõitma, siis viskas ta mind ilusti kiirest piirilinna Paso canoasse. Kõik sisserännanud, kes siin ilma elamisloata elavad, käivad vähemalt 3 kuu tagant korra Panamas kuna Costa Rica migratsioonireeglite järgi võid olla riigis järjest kuni 90 päeva, siis peab olema vähemalt 72 tundi väljas, et uuesti siseneda. Nii Panamasse kui Costa Ricasse sisenemiseks peab olema ette näidata riigist väljuv lennupilet. Loomulikult ei osta keegi iga 3 kuu tagant endale piletit, see on siis igaühe fantaasia, kuidas endale selline paber organiseerida. Viimasel ajal olevat sagenenud juhud, kus pileti olemasolu telefoni teel lennufirmas kontrollitakse. Õnneks on see ikkagi päris harv juhus. No arvestades kõiki neid asjaolusid, ma natuke pabistasin. Kõigepealt seisin ühes putkas pikas sabas, et saada CR-st väljumise tempel, see tuli lihtsalt seismise vaevaga. Seejärel jalutasin läbi tax free ostutänava Panama migratsiooniputkasse, kus lookles juba pikk saba. Kui minu kord oli juba peaaegu käes, tuli kõrvale putkasse uus vunts ja kutsus mind. Kuna vuntsidega ametnikud on tavaliselt karmimad, siis mõtlesin, et nüüd pean hakkama jaurama aga sain oma Panama templi imekiiresti kätte lubades juba 20 detsembril sealt lahkuda. Piiripunkti juures ootas juba väikebuss, mis paari taala eest Davidi sõidutas. Bussis oli asjapulk, kes siis inimesi peale kutsus, neile koha ette näitas ja raha korjas. Midagi nende tegelaste sarnast, kelle keskerakond Tallinna ühistransporti paigutas, ainult Panama versioon oli oluliselt aktiivsem ja organiseerimisvõimelisem. LIsaks meenutas tüüp oma maneeridelt ja kõnelt Marko Levo Ladina-Ameerika versiooni. Kahjuks oli kaamera koos seljakotiga pakiruumis, nii et tõestusmaterjal puudub aga no ausalt nii sarnane, et lausa naerma ajas:) Davidist võtsin siis bussi, mis mind 7 tunniga Panama Citysse viis.
Panama Citys pidin ühe öö üksi olema ja järgmisel päeval kohtuma oma sõbra Oscariga, kes läks sinna konverentsile. Olin endale bookinud viimasel hetkel mingi suvalise hosteli naiste dormi, hostel oli suht vaikne ja tuba inimestest tühi. Just kui olin end magana sättimas ja särki seljast võtmas, astus tuppa mees mis mees ja läks tähtsa näoga voodi juurde, kus juba tema asjad vist ees vedelesid. Esimese hooga mõtlesin, et ajasin bookides midagi sassi aga toa ukse peal oli suurelt silt "Girls". Anyway, ei hakanud rohkem uurima, et äkki tal soovahetus pooleli vm. kobisin kiirelt magama. Hosteli köögiseinale oli suurelt kirjutatud PANCAKES at 7am-9am, mis lubas mul loota maitsvat hommikusööki aga võta näpust. Kell 8 kööki minnes polnud seal isegi mitte ärasöödud pannkookide lõhna. Uurisin siis mingilt asjapuilgalt, et kus on paljulubatud pannkoogid, peale võikest arupidamist mingi pahura prouaga vastati lihtsalt, et pannkooke ei ole, täna on hommikusöögiks kohvi:) Kuna maaelu on mind suhteliselt rahulikuks muutnud, siis ma isegi ei ärritunud, võtsin oma koti ja läksin hommikusööki otsima ning kolisin sellesse hostelisse, mille olime endale Panama City vanalinnas võtnud.