Vahepeal on muutunud nii palju, et otsustasin oma baaridaami karjääri Adelantes lõpetada ning hakata vabakutseliseks ränduriks:) Kohe karjääri esimesel päeval oli plaan trippida Osa poolsaarele. Plaan oli, et Kadi võtab hommikul Dominicalist rendiauto, sõidab sellega Ojochali, võtab mind ja Irinat (üks Adelantes pisut pikemalt peatuv eestlane) peale ning siis kihutame Puerto Jimenezesse. Tegelikult selgus hommikul, et Kadi autojuhiload on kehtivuse kaotanud ning talle autot ei anta. Seega hääletasin kiiresti 30km kaugusel olevasse Dominicali ning võtsin rendiauto juhtimise üle. Lisaks selgus, et samal hommikul laseb Oscar Tortuga reserva esimesed, haruldased musta merekilpkonna beebid vabaks, nii et otsustasime hoopis selle ajaloolise sündmuse tunnistajateks olla. Lõpuks kuskil peale 11 saime ikka Osa poole teele asuda. Puerto Jimenez ei asu eriti kaugel, kuskil 80 km aga sõit sinna võttis paar tundi kuna tee oli kohati minema uhutud ja suuri teravaid auke täis, nii et neist andis mööda ukerdada. Võtsime endale soodsaima neljarattaveolise Jimney ja selle vedrustus ei ole mingi luks auto oma. Umbes poole maa peal sai Irina suurest tagapingil rappumisest migreenihoo ning veidi enne pimedat olimegi kohal. Siis kappasime läbi paar hotelli ja leidsime endale pesa mingis suvalises urkas, mis iseenesest oli enam vähem kui välja arvata seda, et meie toas ei olnud sooja vett ja dushi all käisime üle koridori olevas toas. See eest oli meil telekas:) Kuna oli reedeõhtu, siis tahtsime Kadiga linna peale melu minna vaatama aga selgus, et koht ei olegi eriti melukas, kell 10 valitses juba kõikjal vaikus,vaid üksikud ticod koperdasid porilompide vahel ning paadi kail püüdsid kalamehed kala. Käisime ka kalu vaatamas ja meile püüti isegi üks lendkala kinni.Hommikul ärkasime kukekiremise peale, tegime linna peal väikse jalutuskäigu ning hommikusöögi ning asusime 18km kaugusel oleva Matapalo ranna poole teele. 18Km ei tundu eriti palju aga see on tervelt tund loksumist, vahepeal tuli läbi sõita neljast jõest ja esimese hooga sõitsime ka rannast mööda. Igastahes vajusid vihmapilved laiali ja saime tervelt mitu tundi rannas vedeleda, ahve pildistada, üksteist pildistada ja meres vastu kive põlvi lõhkuda. Oli ilus päev:)
Hommikul linnas jalutades üritati meile mingit giidi maha parseldada hinnaga 30 taala nägu, et tee olevat ikka väga paha ja läbi jõgede sõitmiseks ning ranna leidmiseks on giidi vaja. Kangete ida-Euroopa naistena ei neelanud me konksu alla ja pärast seda tee läbimist võin vabalt ise giidi või autojuhi teenust pakkuda, midagi hullu seal küll ei ole. Aga loodus on imekena ja mitu korda tuli tunne nagu sõidaks kuskil suvisel Saaremaal – nii palju lehmi ja heinamaid. Osas olevat selle poolkera kõige mitmekesisem loodus aga vihmametsa me oma tiheda graafiku tõttu kahjuks ei jõudnud. Järgmisel päeval kihutasime Köbö kakaofarmi ning selle farmi külastusega kogutud tarkused panin juba eelmises postituses kirja. Siis järgnes tagasitee, ei tea, kas harjusime aukudega ära või oli tagasisõidetav teepool tõesti parem aga enam ei olnud sugugi paha tee ning keegi seekord migreenihoogu ei saanud. Osa poolsaarel tahaks teine kord ikka ka paar päeva vihmametsas matkata, puumat ja jaaguari oelvat seal reaalne võimalus näha.
No comments:
Post a Comment