Tuesday, December 20, 2011

Ananassidest, banaanikõverusest ja muust värskest kraamist




Kes mind lähemalt tunnevad, teavad juba, et poes kaupa valides ajan toiduetikettidel näpuga järge suurema tähelepanuga kui keskmine poeklient ja võimalusel eelistan alati igasugust orgaanilist kraami. Tihti tarbitakse endale suisa mürgiseid tooteid teadmatuse tõttu ning et seda teadmatust pisutki vähendada, panen oma uued teadmised ja kogemused krabinal kirja, äkki paneb mõtlema kui poes asju korvi tõstate.
Algul Costa Ricasse tulles ostsin alati poest paar ananassi, ananass on siin oluliselt soodsam kui Eestis, äärmiselt maitsev ja arvasin, et ka väga tervislik, et teen endale suure teene kui iga päev üks toidukord ainult anananassist koosneb. Tervislikkuse kohalt olen aga nüüd korraliku koolituse saanud ja ananassi isu on juba suht nullilähedane, kui kuskilt saaks kätte orgaanilist kraami, siis sööks küll.
Alustama peaks ehk sellest, et Costa Rica on ananasside ekspordilt maailmas teisel kohal. Costa Rica peamised sissetuleku allikad on 1. ökoturism 2. inteli allhanked 3. ananassid 4. banaanind 5. kohv.
Täna sõitsime läbi mägede, kus mäekülgedelt on metsad maha võetud, maa on paksult täis ananassipõlde ning muld nendel põldudel on väetamise tõttu värvi muutnud. Üks orgaaniliselt kasvatatud ananass saab söögiküpseks 1,5 aastaga, väetiseid täistopitud taimed annavad vilju 6-7 kuu tagant ehk siis poole kiiremini. Taimi pritsitakse nii tugevalt, et hiljem seal maal enam metsa ei kasva. Mulle toodi ka näiteid, et kuskil istanduse ääres elavatel koduloomadel tekkisid iseeneslikud abordid ning et uurimisel selgus, et ananasside väetamised on rikkunud joogivee.Tervisekahjustusi esineb inimestel, kes istandustes töötavad aga need faktid vaikitakse kiiresti maha.
Päris õige ananass on tegelikult üsna valget värvi ja selle süda ei ole nii kibe, et su suu katki läheks kui terve vilja ära sööd. Et ananass paistaks aga kaubanduslikult atraktiivsem, on teda aretatud kollasemaks kui see algselt olema peaks. Nii et kallid inimesed kui te järgmine kord käe ananassi järele sirutate, siis mõelge, kas see on ikka aus tegu nii keskkonna kui teie enda keha vastu.
Costa Ricas on pestitsiidide kasutamine reguleerimata ning väidetavalt impordib CR sama palju pestitsiide kui Brasiilia, suuruselt ei saa neid riike ju võrreldagi.
Kunagi visati nalja Euroopa Liidu banaanikõveruse normide üle, liiga väikseid ja kõveraid banaane ei tohtivat EU-sse importida. Ma ei ole seda reeglit küll ise lugenud aga kui see tõesti eksisteerib, siis on pahad omavahel toreda äri püsti pannud, sest õige banaan on väike ja kõverik. Kõik nö. pikad sirged banaanid on töödeldud ja sugugi mitte kasulikest ainetest tulvil.
Tundub, et toiduainete turundus on inimeste tervisele ja keskkonnale ikka korraliku käki kokku keeranud. Suur osa inimesi ju tahabki näha poes läikiva koorega plekkideta õunu, kuldkollaseid sirgeid banaane, kollaseid ananasse ja kollaseid mandariine. Mida kollasem, seda parem. Proovisin üleeile ühes ökofarmis õiget mandariini - need on suured, kuskil pool kilo kaaluvad ja rohelised ning väga maitsvad ja mahlased. Kaubandusse jõuavad aga kollased mandariinid, mis ei ole nende loomulik värvus.
Lisaks puuviljadele ja köögiviljadele on igasuguste ahnete ärimeeste karvane käsi ka shokolaaditööstuse kallal. Kui Euroopas olevat olemas regulatsioon, et shokolaadis peab olema mingi kindel protsent shokolaadi (oli vist vähemalt 25%), siis näiteks kesk-ameerikas seda pole ning vist mitte ka usa-s. Juba varem on siit blogist läbi jooksnud tõsiasi, et shokolaad ei kõlba CR-s süüa, sel on mingi imelik rasvamaitse juures ja sisaldab igasugust sodi. Nüüd Köbö kakaofarmis orgaanilise kasvatusmeetoditega tutvudes, sain teada ka põhjuse. Kuna seadus seda ala siin ei reguleeri, siis asendavad tootjad kakaovõi odava aafrika palmiõliga. Isegi suurtel tootjatel nagu näiteks Krafts, on retseptid piirkondade lõikes erinevad ning samanimeline toode Euroopas ei vasta tootele Kesk-Ameerikas, siin on puhta shokolaadi sisaldus väiksem ja lisatud on hoopis palmiõli.
Kakao kasvatusest veel niipalju, et Lõuna-ja Kesk-Ameerika kakao vilju on tabanud viimasel 10-l aastal mingi seenhaigus, mistõttu suur osa saagist on kõlbmatu. Kui Brasiilia tootis enne ligi 50% maailma kakaoubade vajadusest, siis nüüd on see kõigest 5%. Peamiselt tuleb kakaouba nüüd Aafrikast, Elevandiluu rannikult. See, kuidas orgaaniliselt kasvatatud kakaooast valmib väikses farmis toorshokolaad, oli aga tõeliselt põnev protsess ning kuigi mingi osa sellest protsessist pidavat olema kohutava haisuga, oli see nii huvitav, et tahaks end selleks ajaks farmi tööle möllida:) Tuuri lõpuks saime süüa sellist kooki ja sellist fondüüd, et seda on raske sõnadega kirjeldada. Shokohoolikud, tulge Costa Ricasse ja tehke see ise läbi:-)

2 comments:

Vaatleja said...

See on küll põnev lugu!

Helen said...

Väga põnev lugu. Seda banaaniasja ma teadsin, aga ananassi kasvatamise värk pani kyll mõtlema. Ykskord sõin peaaegu valget ananassi ja arvasin, et hoopis see on mingi ebard...
Shokohooliast olen laias laastus yle saanud, aga seda fondyyd tahaks kyll väga, kahjuks ei saa seda praegu maitsma tulla...