Täna on esimene päev reisi jooksul kui sain täiesti aja maha võtta ja isegi magasin päeval, mis on puhkuse ajal minu jaoks ainukordne. Olen Buzios, väikses romantilises linnakeses umbes 190km Riost põhjas. Linnake on pisike ja madal, imeilusate väikeste majadega. Kui eile saabusin ja linna peal tiiru tegin, siis oli tahtmine pildistada igat kohvikut ja maja nurka. Linna keskus asub mere ääres, nii saab teha pikkasid jalutuskäike. Linnake sai kuulsaks kunagi 60ndatel kui Brigitte Bardot oma brasileirost kallimaga siin suvitas. Nüüd ehib rannapromenaadi Bardot kuju ja iga mööduv turist teeb temaga pilti. Elu linnas on lausa valusalt kallis, ilusad poed ülikalli kaubaga lasevad teha akna ostlemist, sest nendes poodides on myyjad yliaktiivsed ja tulevad kohe rääkima - portugali keeles muidugi ning inglise keelt nad üldjuhul ei valda. Erinevalt kallistest poodidest on paar üksikut kehva valikuga toidupoodi selliste müüjatega, keda üldse eriti ei huvita, kas sa seisad tal kassa ees või mitte, ta räägib oma jutu rahulikult teiste tuttavatega lõpuni.
Eile õhtul läksime hostelist väikse pundiga restosse sööma, otsustasin yhe kanadalasega odavama basiiliku pasta kasuks. Pasta oli nii jube, et mul on veel täna õhtul ka kõht lahti ja küüslaugu maitse suus. See oli küüslaugust nii üledoseeritud, et sõin ainult mõne kahvlitäie, sellest hoolimata hakkas halb - see lausa põletas sisikonda. Brr. Täna parem säästan ja söön ainult yhe ülimaitsva ja mahlaka ananassi.
Hostel on kena, otse rannal ja minu voodist näeb ka merd, tuba on mõnus ja esimese öö olime toas yhe austraallasega ainult kahekesi. Ta läks täna ära ja kaks uut tsikki on juba sisse kolinud praeguseks.
Tänane aktiviteet oli mul paadi tuur koos snorgeldamise peatustega. Midagi erilist ei näinud aga ilm oli ka pisut pilvine, nii et mitte kõige parem päev snorgeldamiseks. Homme yritan minna surfarite randa.
Kirjutan veidi siis tripi algusest ka.
Esimesed 4 päeva veetsin Rios. Kuna olen seal varem olnud, siis oli mul kindel list, mis eelmine kord jäi tegemata ja mida tahtsin teha. Näiteks jalgrattaga mööda Riot sõita, seal on muide 74 km-t rattateid..Kahjuks sel päeval kui plaanisin sõita polnud algul normaalset ratast võtta ja pärast tuli Laranjera bloki pidu vahele ning viimasel päeval polnud ka aega, nii et pean tagasi minema, et oma plaan teoks teha:). RAtastega pidavat seal üldse nii olema, et kui ostad tutika ratta aga see pole tsingitud, siis aasta pärast on see suurest niiskusest ikka roostetanud ront.
Bloki peod ehk Bloco`d on karnevali eelsed ja aegsed no. rajoonipeod, et mingi piirkonna rahvas tuleb tänavale, paljud kannavad kostüüme, autotrackist tuleb sambat ja on ka esinejad, tantsitakse sambat ja juuakse õlut. Kuna minu kohalik sõber Dado korraldas seda pidu, siis olin kutsutud ning oli ütlemata tore. Ma arvan, et toredusel oli suur osa ka sellel, et tema sõbrad kandsid minu eest hoolt ja tutvustasid mind oma toredatele sõpradele. Lihtsalt kõrvalt passides ei oleks viitsinud ilmselt 6 tundi seal sambatada. Pärast läksime veel koos Spanta Nenemi peole, mis toimus järve ääres ning kust oli imeilus vaade linnale.
Käisin ka botaanikaaias - see oli mõnus jalutuskäik puude varjus ylikuumal päeval ning on tõesti väärt tegemist. Nägin pargis isegi toukonit lendamas.
20.veebruaril mindi yle siin no. talveajale ning sellepuhul oli väljas 32kraadi..
Kolmandal päeval käisin Niterois, sest tahtsin näha Niemayeri poolt planeeritud moodsa kunsti muuseumi. Maja oli kosmoselaeva kujuline ja sealt olid ilusad vaated Riole aga muuseumi väljapanek oli üsna kesine. Arvestades kesist väljapanekut, oleks tagantjärele tarkusega pyhapäeva jätta jalgratta sõiduks kuna igal pyhapäeval suletakse pool Atlantica avenüüst ning rahvas jookseb ja sõidab rattaga veelgi rohkem kui muidu. Cariokad (Riolased) on yldse väga sportlikud, pidevalt jookstakse või kõnnitakse mere ääres - olgu hommikul kl 8 või õhtul kl 12, pidevalt nägin tervisesportlasi rannapromenaadil liikumas.
Pyhapäeval oli jalkamats lagoa ja laranjeira tiimi vmt vahel, pull oli vaadata kui kõik baarid tänavanurkadel olid paksult rahvast täis ning kui musta ja punase triibuliste särkidega värava lõid, siis röökisid, hüppasid kõik nagu lapsed - nii noored kui vanad, nii mehed kui naised. See oli võimas.
Mul oli hostel ainult kolmeks ööks ning viimaseks ööks kolisin ühe vene tüdruku Marina korterisse, mis oli kohe ümber nurga. Viimase päeva hängisimegi temaga ringi, yritasme minna esmaspäeva 6htul välja aga esmaspäev ei ole Rios eriline pidupäev, teisipäeval käisime Santa Teresas ning siis peesitasin veidi Ipanemal. Teisipäeva õhtul lennujaama sõites tutvusin bussis yhe karismaatilise ja abivalmi lennuki piloodiga. Kahjuks minu graafik piloodi omaga ei klapi ning helistada ma talle ei kavatse..vist.
Edasi Manaus ja Amazonas..Saabusin Manausse öösel kell 2 ja hommikul pool üheksa tuli juba tuuri korraldaja mulle järgi ja viskas mind sadamasse laevale. Passisime laevas 11ni enne kui minema hakkasime, vihma kallas vahet pidamata. Rahvast oli igasugust, kopereerusime rohkem taanlastega, slovakist Eva ja tema austerlasest poisssõbra Wolfiga ning ameeriklase Geoffiga. Umbes nii moodustati pärast ka kaks tiimi, kes said omale giidid ning tegid siis oma käike eraldi. MEie giidiks oli shveitslasest Max, kes elab Amazoonias 3 aastat, 4 aastat tagasi sattus ta ise samasuguse tuuriga sinna ning armus kohalike juures ööbides ühte kohalikku tüdrukusse. Nüüd elavad nad koos mingis onnis jõe kaldal ning Max paistab olevat eluga väga rahul.
Esimesed ööd olime väikses majakeses jõe kaldal, seal ei olnud elektrit ega muidugi ka mitte mobiililevi. Kui päike loojus, süütasid küünla ning varsti magama, saatjaks konnade krooksumine ja putukate vidin. Sääski oli äärmiselt vähe, kindlasti vähem kui suveõhtuti Eestis. Majake oli Rio Negro kaldal ning siin pidavatki olema vähem sääski ja vähem malaariat ka. Käisime ka kohaliku hõimu juures külas ning need tervitasid meid tseremooniaga. Ujusime ka jões ning kedagi ei pandud nahka. Viimase öö veetsime dzunglis võrkkiiges magades. See oli põnev kuigi veidi kõhe oli kui oli vaja lõkkeplatsist eemale pissile minna:) Loomi me eriti palju ei näinud, mõndasid ahve, veidi kaimane ja paar sekundit ka tarantlit ning meie jaoks toodi puu otsast alla ka laiskloom. Põnev seiklus oli ka paadisõit ühel väiksel jõel, mis oli puid nii täis kasvanud, et pidime puid eemale lükkama, et paadiga läbi pääseda. Selleks, et jõuda välja suurele jõele tuli matseetaga läbi raiuda jõele kasvanud heina saar kuhu tavaliselt kogunevad alligaatorid ja anakondad.. Kuna juba pimenes, siis kiskusime heina lausa kätega ja adrenaliin oli päris laes nii meil kui giidil, kes polnud seda rada juba aasta sõitnud ning see oli ka talle paras üllatus, et tee nii raskesti läbitav oli. Ettevõtmine lõppes õnnelikult enne kottpimeduse saabumist ja kedagi ei pandud ei osaliselt ega tervenisti nahka, keegi ei saanud õnneks mingit närvishokki ka:)
No comments:
Post a Comment