Külalistemaja on väike, otse mere kaldal väikses Buccoo külakeses. Külalistemajast paarsada meetrit on kaunis liivarand kookospalmidega, täpselt nagu postkaardil. Külalistemaja peremees aga ei soovita sinna minna või kui minna, siis mitte midagi kaasa võtta, pidavat olema oht saada röövitud.
Kolime sisse ning esimese asjana otsustame minna ujuma ning sööma. Ega palju rohkem ei jõuagi, sest juba kisub pimedaks. Tutvume mingi kanada hipiga, kes kutsub küla peale jalutama ja lubab näidata natuke nö. elu - kus on pood ja kus on bussipeatus ja selgitab pisut oma nägemust, kuidas asjad siin saarel käivad. Hipi reisivat mööda maailma ringi ning elatavat end praegu ehete tegemise ja müügiga, näitab oma töid ja loodab meile ka mõned maha müüa aga kuna meil jäi raha vahetamata, siis ostuks esialgu ei lähe. Tegelikult polnud need ehted suuremad asjad, ilmselt see kanep või mis iganes sodi ta suitsetas, ei andnud piisavalt insipiratsiooni..
Kuna ajavahe andis hirmsasti tunda, kukkusime 9st rampväsinult voodisse ning hommikul olime vist juba 5 ajal üleval. Kuked ja kanad karjustid akna all pool ööd nagu ikka maades, kus kanad on vabapidamisel. Kirusin, et kõrvatroppe ei võtnud. Varahommikul otsustasime jalutada
keskusesse et vahetada seal raha ja süüa hommikust. Kõmpisime ja kõmpisime - Tobago rahvast ei ole tavaliselt eriti liikvel enne 10 hommikul, nii et oli tunne nagu käiks kuskil mahajäetud saarel. Teekond oli palju pikem kui olime arvestanud, mingi hetk otsustasime bussi ootama jääda. Bussipeatuses kohalikuga bussiliikluse üle arutledes selgus, et bussist piletit osta ei saa ja bussipilet tuleb osta ühest konkreetsest kioskist keskuses (kuhu oleks tahtnud bussiga sõita). Vana oli aga lahkesti nõus meid auto peale võtma ja keskussesse sõidutama. Kell aga oli nii vähe, et isegi hommikusööki ei saanud veel kohvikutest, rääkimata raha vahetada.
Jalutasime siis Pigeon pointi randa ja ujusime ning klõpsisime veidi pilte. Seejärel seisime pangas umbes tunni, et raha vahetada ning läksime oma esimesele hommikusöögile.
Selgus, et Tobagos peamine liikumisviis ongi hääletamine kohalike autodele, kes sõidutamise eest ka kokkulepitud tasu võtavad. Samas hoiatasid nad meid pidevalt, et turistil ei ole selline teguviis turvaline, eriti valgetel naistel. Paraku jäi see meil terveks nädalaks peamiseks liikumisviisiks, sest busse lihtsalt ei tulnud kunagi ja keegi ei osanud ka öelda, millal buss peaks tulema. Taksosid ka eriti ei paistnud, kõik kohalikud sõitsidki taksot kokkuleppehindadel ning osadel olid isegi visiitkaardid selle tarbeks tehtud. Hääletada üritasime üldjuhul valgel ajal ja meil küll kordagi mingit ohtlikku olukorda ei tekkinud.
Esimesel päeval vaatasime siis Crown POintis veidi ringi, käisime Pigeon pointis ning peale lõunal lasime end sõidutada lähedalasuvasse Mt. Irwine Bay randa. Irwine on surfirand ning etteruttavalt mainin, et viimasel päeval õnnestus seal ka esimesed tõsiselt arvestatavad lainelaua võtted omadada.
Kolmandal päeval jätsime siis varanatukese oma tuppa ning läksime Buccoo randa. Rand oli peaaegu inimtühi kui välja arvata mõned kohalikud neegripoisid ranna alguses.
Ilmselt nemad need ohtlikud elemendid olidki, sest nii kui ma vette läksin oli üks tüüpidest kõpsti ema kõrval platsis. Kuna emal pole inglise keel üks tugevaid külgi, siis kobisin veest välja, et teda neegripoisi käest päästa või vähemalt välja uurida, mida too tahab. No poiss oli end mugavalt sisse seadnud ema rannalina servale ja seletasid seal siis midagi. Siis tulin mina ja saades aru, et peale tema enda pole tüübil midagi pakkuda, palusin tal jalga lasta, mida ta ka tegi. Nii kui uuesti vette sain ja snorgeldamismaski pähe tõmbasin, oli kohal järgmine tüüp, tegin nii nagu eelmisegagi, lõpuks kui kolmas kohale loivas, olin juba üsna tige. See üritas kookoseid jms. müüa ka ja üritas muidugi ennast kah pakkuda - siin pidi nö. meesprostitutsioon valgetele naisturistidele üsna laialt levinud kaup olema. Olin juba päris kuri ning nähvasin, et meil pole ei raha ega ka soovi midagi ega kedagi osta ja me üldse eelistaks rahulikult kahekesi rannas olla. Ülejäänud nädala jooksul ei tulnud enam keegi neist meiega seletama või midagi pakkuma.
Röövima ka ei tuldud, edaspidi võtsime ikka kaamerad ka randa kaasa.
Järgmiseks päevaks olin tellinud meile rendiauto. Üllatuseks oli vaba auto leidmine eelmisel päeval osutunud keerulisemaks, helistasin päris mitu firmat läbi. Lõpuks sain kallima kui planeerisime aga noh, ei julgenud esimest korda elus vasakpoolses liikluses autoga mööda mägiteid kihutades ka kindlustust võtmata jätta. Asusime varakult teele, sest plaan oli saarele tiir peale teha. Sõitsime mööda saare idarannikut üles kuni Speysideni, siis Charlotteville ja mööda läänerannikut alla tagasi. Tee ääres olid fantastilised rannad, nt Hope Bay ja Barbados Bay idas. Täiesti inimtühjad ja hotellidevabad! Seejärel käisime Argyle koskede juures - seal sai pisut metsas matkata ja mööda kaljusid ronida, lõpuks magustoiduks jahedas kose-basseinis ujuda.
Tee ääres kasvasid kakaopuud ning tee äärest sai osta ka puhast toorshokolaadi pallikesi. Edasi oli siht Speysidele, kust tahtsime minna paadiga Little Tobago saarele, mis on linnukaitseala. Speysides saime ka väikse turistitünga, sest tekkis raskus paadireise pakkuva firma leidmisega.
Koht, millest LP kirjutas, ei olnud avatud, hakkasime just lähenema teisele, tegelikult siis põhipakkujale kui mingi vana lõikas meie tee küsimusega, kas tahame little tobagole minna. Ütlesin, et jah ning siis ta ütles, et tema orgunnibki neid trippe ning muudkui viipas merel olevale korralikule paadile. Tingisime hinda ja mingi ime läbi jõudsime ka konsensusele. Siis aga tuli imelik osa, nimelt palus ta end visata sadamasse, kust olime just tulnud ning seal tutvustas ta mulle mingid tüüpi, kes pidi meid saarele viima hoopis mingi kökatsi paadiga. Tüüp nägi hirmus kuri välja ning ütlesime, et me veel mõtleme, teine vana üritas meilt hirmsast mingit ettemaksu saada, õnneks taipasin ikka ei öelda ja nö. mõtlemisaega võtta.
Sõitsime tagasi sinna, kus esialgu paati nägime ning selgus, e t seal on täiesti korralik tuuride korraldamise firma, kes viis meid korraliku klaaspõhjaga paadiga saarele, näitas seal pisut linde ning pärast saime ka snorgeldada. Meiega koos tuli ka üks kanadalane ja prantslased, kes olid päris toredad matkakaaslased. Kell liikus aga nii kiiresti, et meil oli viimane aeg hakata tagasi kimama. Mägiteed olid läänerannikul palju hullemas seisus kui idas, kohati oli üks sõidusuund täiest varisenud või olid teel lehmad. Hakkas hämarduma, nii et kahjuks jäi käimata nii palju kiidetud Englishman Bays.
Pimedas auguslistel, käänulistel ja varisenud teedel sõita oli pisut isegi hirmus aga jõudsime õnneks ilma intsidentideta tagasi. Auto võimaldas minna ka oma külast kaugemale õhtusöögile, nii et kihutasime Irwine Bay lähedal olevasse külasse, üks surfitreener oli meile seal olevat
kalarestorani eelmisel päeval soovitanud.
Kolime sisse ning esimese asjana otsustame minna ujuma ning sööma. Ega palju rohkem ei jõuagi, sest juba kisub pimedaks. Tutvume mingi kanada hipiga, kes kutsub küla peale jalutama ja lubab näidata natuke nö. elu - kus on pood ja kus on bussipeatus ja selgitab pisut oma nägemust, kuidas asjad siin saarel käivad. Hipi reisivat mööda maailma ringi ning elatavat end praegu ehete tegemise ja müügiga, näitab oma töid ja loodab meile ka mõned maha müüa aga kuna meil jäi raha vahetamata, siis ostuks esialgu ei lähe. Tegelikult polnud need ehted suuremad asjad, ilmselt see kanep või mis iganes sodi ta suitsetas, ei andnud piisavalt insipiratsiooni..
Kuna ajavahe andis hirmsasti tunda, kukkusime 9st rampväsinult voodisse ning hommikul olime vist juba 5 ajal üleval. Kuked ja kanad karjustid akna all pool ööd nagu ikka maades, kus kanad on vabapidamisel. Kirusin, et kõrvatroppe ei võtnud. Varahommikul otsustasime jalutada
keskusesse et vahetada seal raha ja süüa hommikust. Kõmpisime ja kõmpisime - Tobago rahvast ei ole tavaliselt eriti liikvel enne 10 hommikul, nii et oli tunne nagu käiks kuskil mahajäetud saarel. Teekond oli palju pikem kui olime arvestanud, mingi hetk otsustasime bussi ootama jääda. Bussipeatuses kohalikuga bussiliikluse üle arutledes selgus, et bussist piletit osta ei saa ja bussipilet tuleb osta ühest konkreetsest kioskist keskuses (kuhu oleks tahtnud bussiga sõita). Vana oli aga lahkesti nõus meid auto peale võtma ja keskussesse sõidutama. Kell aga oli nii vähe, et isegi hommikusööki ei saanud veel kohvikutest, rääkimata raha vahetada.
Jalutasime siis Pigeon pointi randa ja ujusime ning klõpsisime veidi pilte. Seejärel seisime pangas umbes tunni, et raha vahetada ning läksime oma esimesele hommikusöögile.
Selgus, et Tobagos peamine liikumisviis ongi hääletamine kohalike autodele, kes sõidutamise eest ka kokkulepitud tasu võtavad. Samas hoiatasid nad meid pidevalt, et turistil ei ole selline teguviis turvaline, eriti valgetel naistel. Paraku jäi see meil terveks nädalaks peamiseks liikumisviisiks, sest busse lihtsalt ei tulnud kunagi ja keegi ei osanud ka öelda, millal buss peaks tulema. Taksosid ka eriti ei paistnud, kõik kohalikud sõitsidki taksot kokkuleppehindadel ning osadel olid isegi visiitkaardid selle tarbeks tehtud. Hääletada üritasime üldjuhul valgel ajal ja meil küll kordagi mingit ohtlikku olukorda ei tekkinud.
Esimesel päeval vaatasime siis Crown POintis veidi ringi, käisime Pigeon pointis ning peale lõunal lasime end sõidutada lähedalasuvasse Mt. Irwine Bay randa. Irwine on surfirand ning etteruttavalt mainin, et viimasel päeval õnnestus seal ka esimesed tõsiselt arvestatavad lainelaua võtted omadada.
Kolmandal päeval jätsime siis varanatukese oma tuppa ning läksime Buccoo randa. Rand oli peaaegu inimtühi kui välja arvata mõned kohalikud neegripoisid ranna alguses.
Ilmselt nemad need ohtlikud elemendid olidki, sest nii kui ma vette läksin oli üks tüüpidest kõpsti ema kõrval platsis. Kuna emal pole inglise keel üks tugevaid külgi, siis kobisin veest välja, et teda neegripoisi käest päästa või vähemalt välja uurida, mida too tahab. No poiss oli end mugavalt sisse seadnud ema rannalina servale ja seletasid seal siis midagi. Siis tulin mina ja saades aru, et peale tema enda pole tüübil midagi pakkuda, palusin tal jalga lasta, mida ta ka tegi. Nii kui uuesti vette sain ja snorgeldamismaski pähe tõmbasin, oli kohal järgmine tüüp, tegin nii nagu eelmisegagi, lõpuks kui kolmas kohale loivas, olin juba üsna tige. See üritas kookoseid jms. müüa ka ja üritas muidugi ennast kah pakkuda - siin pidi nö. meesprostitutsioon valgetele naisturistidele üsna laialt levinud kaup olema. Olin juba päris kuri ning nähvasin, et meil pole ei raha ega ka soovi midagi ega kedagi osta ja me üldse eelistaks rahulikult kahekesi rannas olla. Ülejäänud nädala jooksul ei tulnud enam keegi neist meiega seletama või midagi pakkuma.
Röövima ka ei tuldud, edaspidi võtsime ikka kaamerad ka randa kaasa.
Järgmiseks päevaks olin tellinud meile rendiauto. Üllatuseks oli vaba auto leidmine eelmisel päeval osutunud keerulisemaks, helistasin päris mitu firmat läbi. Lõpuks sain kallima kui planeerisime aga noh, ei julgenud esimest korda elus vasakpoolses liikluses autoga mööda mägiteid kihutades ka kindlustust võtmata jätta. Asusime varakult teele, sest plaan oli saarele tiir peale teha. Sõitsime mööda saare idarannikut üles kuni Speysideni, siis Charlotteville ja mööda läänerannikut alla tagasi. Tee ääres olid fantastilised rannad, nt Hope Bay ja Barbados Bay idas. Täiesti inimtühjad ja hotellidevabad! Seejärel käisime Argyle koskede juures - seal sai pisut metsas matkata ja mööda kaljusid ronida, lõpuks magustoiduks jahedas kose-basseinis ujuda.
Tee ääres kasvasid kakaopuud ning tee äärest sai osta ka puhast toorshokolaadi pallikesi. Edasi oli siht Speysidele, kust tahtsime minna paadiga Little Tobago saarele, mis on linnukaitseala. Speysides saime ka väikse turistitünga, sest tekkis raskus paadireise pakkuva firma leidmisega.
Koht, millest LP kirjutas, ei olnud avatud, hakkasime just lähenema teisele, tegelikult siis põhipakkujale kui mingi vana lõikas meie tee küsimusega, kas tahame little tobagole minna. Ütlesin, et jah ning siis ta ütles, et tema orgunnibki neid trippe ning muudkui viipas merel olevale korralikule paadile. Tingisime hinda ja mingi ime läbi jõudsime ka konsensusele. Siis aga tuli imelik osa, nimelt palus ta end visata sadamasse, kust olime just tulnud ning seal tutvustas ta mulle mingid tüüpi, kes pidi meid saarele viima hoopis mingi kökatsi paadiga. Tüüp nägi hirmus kuri välja ning ütlesime, et me veel mõtleme, teine vana üritas meilt hirmsast mingit ettemaksu saada, õnneks taipasin ikka ei öelda ja nö. mõtlemisaega võtta.
Sõitsime tagasi sinna, kus esialgu paati nägime ning selgus, e t seal on täiesti korralik tuuride korraldamise firma, kes viis meid korraliku klaaspõhjaga paadiga saarele, näitas seal pisut linde ning pärast saime ka snorgeldada. Meiega koos tuli ka üks kanadalane ja prantslased, kes olid päris toredad matkakaaslased. Kell liikus aga nii kiiresti, et meil oli viimane aeg hakata tagasi kimama. Mägiteed olid läänerannikul palju hullemas seisus kui idas, kohati oli üks sõidusuund täiest varisenud või olid teel lehmad. Hakkas hämarduma, nii et kahjuks jäi käimata nii palju kiidetud Englishman Bays.
Pimedas auguslistel, käänulistel ja varisenud teedel sõita oli pisut isegi hirmus aga jõudsime õnneks ilma intsidentideta tagasi. Auto võimaldas minna ka oma külast kaugemale õhtusöögile, nii et kihutasime Irwine Bay lähedal olevasse külasse, üks surfitreener oli meile seal olevat
kalarestorani eelmisel päeval soovitanud.
Väljas söömine on Tobagos üsna kulukas, hinnad on sellised vähemalt kesk-Euroopa tasemel, nii et kahjuks ohjeldamatut mereandide õgimist ei saanudki endale lubada. Õnneks on kraanivesi siin täiesti joodav, et pidev vee varumise paanika jäi vähemalt ära:)
Puuvilja lette eriti ei olnud ning peamiselt müüdi ainult rohelisi banaane, mis teatavasti kõlbavad ainult söögitegemiseks, mitte toorelt söömiseks .Trinidadis oli päris hea valikuga puuvilja lette ikka näha aga seal olime ainult ühe päeva..
Järgmisel hommikul oligi plaan minna kella 6se laevaga Scarboroughist Trinidadi, Port of Spaini. Sadamas andsin auto tagasi ning seisime ülipikas piletisabas pisut pabistades, kas ikka õnnestub end Trinidadi sõitvale laevale mahutada. Aega võttis aga peale saime. Kui esialgne plaan oli Trinidadi saarel minna ühte maailma kuulsamasse linnukaitse alasse, siis eelmine päev roolis ja kogemus transpordi korraldusega, panid meelt muutma ning otsustasime pigem tutvuda Port of Spainiga.
Puuvilja lette eriti ei olnud ning peamiselt müüdi ainult rohelisi banaane, mis teatavasti kõlbavad ainult söögitegemiseks, mitte toorelt söömiseks .Trinidadis oli päris hea valikuga puuvilja lette ikka näha aga seal olime ainult ühe päeva..
Järgmisel hommikul oligi plaan minna kella 6se laevaga Scarboroughist Trinidadi, Port of Spaini. Sadamas andsin auto tagasi ning seisime ülipikas piletisabas pisut pabistades, kas ikka õnnestub end Trinidadi sõitvale laevale mahutada. Aega võttis aga peale saime. Kui esialgne plaan oli Trinidadi saarel minna ühte maailma kuulsamasse linnukaitse alasse, siis eelmine päev roolis ja kogemus transpordi korraldusega, panid meelt muutma ning otsustasime pigem tutvuda Port of Spainiga.
Plaanisime kohe sadamast ka tagasisõidupiletid osta, see tagasihoidlik plaan kujunes üsna värvikaks kogemuseks. Meie ees seisis umbes 7 inimest, üks kassa teenindas ning üks mees
oli kassas olnud juba mingi 40minutit. Rahvas oli ilmselgelt närvi minemas ja meie ka, meie olime kusjuures ainsad valged ja ainsad turistid seal. Järjekorralised hakkasid hõikuma ning lõpuks käsi plaksutama nii et turvad tulid kohale. Lõpuks võeti see mees, kes järtsu oli nii pikalt kinni hoidnud, taha ruumi ning ülejäänud said oma piletid kätte 10 minutiga. See plaksutamine oli päris lahe vaatepilt, tundus, et kohe võib tantsuks ka minna.
Port of Spain ei olnud mingi ilus linn, üsna palju tööstust keset linna ja ei midagi eriliselt vaatamisväärset. Jalutasime, käisime söömas ning shoppasime natuke. Kel shoppamise soov suurem, siis Trinidad on selleks parem kui Tobago aga kaup tundus selline hiina päritolu ja kuidagi narmendav ning ebakvaliteetne. Mina kujutasin varem ette, et kariibidel on kindlasti põnevaid värvilisi ehteid aga midagi sellist küll kuskil ei müüdud, ikka tavalised kassikullast rippuvad kõrvarõngad jms. Nii et mingi ostuhullus meid ei tabanud ja sellest oli ainult hea meel.
Õhtul pressisime laevale, laev oli palju rohkem täis kui hommikul, enam ei õnnestunud kaheseid pinkegi saada. Pressisime siis end sinna kuhu saime ning pinginaabriteks olid jällegi põnevad tegelased, nimelt Andre, ameeriklane, kes viimasel ajal oma laevaga lõbusõite korraldab ning kelle vanemad elavad Speysides, kuhu ta piduderohkest kariibimere elust taastuma läks. Andre lubas, et ta isa viskab meid Buccoosse, nii ei pea me taksodega jändama. See oli väga lahke ja armas tegu, ning olime kutsutud laupäevaks ka Speyside õhtusöögile (kuhu me ikkagi ei läinud).
oli kassas olnud juba mingi 40minutit. Rahvas oli ilmselgelt närvi minemas ja meie ka, meie olime kusjuures ainsad valged ja ainsad turistid seal. Järjekorralised hakkasid hõikuma ning lõpuks käsi plaksutama nii et turvad tulid kohale. Lõpuks võeti see mees, kes järtsu oli nii pikalt kinni hoidnud, taha ruumi ning ülejäänud said oma piletid kätte 10 minutiga. See plaksutamine oli päris lahe vaatepilt, tundus, et kohe võib tantsuks ka minna.
Port of Spain ei olnud mingi ilus linn, üsna palju tööstust keset linna ja ei midagi eriliselt vaatamisväärset. Jalutasime, käisime söömas ning shoppasime natuke. Kel shoppamise soov suurem, siis Trinidad on selleks parem kui Tobago aga kaup tundus selline hiina päritolu ja kuidagi narmendav ning ebakvaliteetne. Mina kujutasin varem ette, et kariibidel on kindlasti põnevaid värvilisi ehteid aga midagi sellist küll kuskil ei müüdud, ikka tavalised kassikullast rippuvad kõrvarõngad jms. Nii et mingi ostuhullus meid ei tabanud ja sellest oli ainult hea meel.
Õhtul pressisime laevale, laev oli palju rohkem täis kui hommikul, enam ei õnnestunud kaheseid pinkegi saada. Pressisime siis end sinna kuhu saime ning pinginaabriteks olid jällegi põnevad tegelased, nimelt Andre, ameeriklane, kes viimasel ajal oma laevaga lõbusõite korraldab ning kelle vanemad elavad Speysides, kuhu ta piduderohkest kariibimere elust taastuma läks. Andre lubas, et ta isa viskab meid Buccoosse, nii ei pea me taksodega jändama. See oli väga lahke ja armas tegu, ning olime kutsutud laupäevaks ka Speyside õhtusöögile (kuhu me ikkagi ei läinud).
Tegelikult olid kõik inimesed Tobagos alati väga abivalmid ja lahked.
Järgmisel päeval otsustasime päeval Buccoos reisimisest taastuda ning õhtul läksime korraks pealinna jalutama. Tahtsime minna botaanikaaeda aga meid hirmutati kohalike poolt nii ära, et see on õhtupoolikul täiesti ebaturvaline koht, nii et me ei julgenud seal pikalt jalutada. Eks seal ikka igasuguseid kummalisi selle tolgendas küll. Oli reede õhtu, tänavatel röökisid (jah tõesti röökisid) läbisegi reggaetone, hiphopi jms palad, turul mängis muusika nii kõvasti, et seal ei olnud võimalik isegi kuulda, mis asjad maksavad. Tagasisõiduks saime kaubale ühe jäätisemüüjaga, kes meid jäätiseautoga tagasi sõidutas ning hirmsasti tahtis mind õhtusöögile kutsuda.
Järgmisel päeval olin meile bookinud merereisi, et mina saaksin snorgeldada ja ema saaks keset merd olevas madalas nailon poolis mõnuleda. Täitsa vahva kogemus aga kahjuks Buccoo riffil snorgeldamine jäi lühikeseks, sest snorgeldajad olid tripil olevast rahvast vähemauses. Nii suunduti Nailon pooli - umbes nabani veega koht keset merd, kus põhjas olev liiv pidavat naha 10 aastat nooremaks tegema kui sellega nühkisid. Terve paadi täis siis muudkui nühkis :)
Pühapäeval oli meie külas aga suursündmus, avati kitserallide korraldamiseks vabaajakeskus, korraldatigi kitserallit ning öösel oli suur tänavapidu Sunday School Party, mis toimub igal pühapäeval. Tänavatel pakutakse süüa, mängib "steelpan orchestra", mis on neil rahvuslik värk ning pärast tekivad igale poole ööklubid. Saatsin ema tuttu, ning kammisin uute äsjaleitud tuttavatega neid nö. klubisid hommikuni läbi, seejärel aga läksin oma surfitundi ning viimast poolt päeva mt. Irwinisse nautima.
Järgmisel päeval otsustasime päeval Buccoos reisimisest taastuda ning õhtul läksime korraks pealinna jalutama. Tahtsime minna botaanikaaeda aga meid hirmutati kohalike poolt nii ära, et see on õhtupoolikul täiesti ebaturvaline koht, nii et me ei julgenud seal pikalt jalutada. Eks seal ikka igasuguseid kummalisi selle tolgendas küll. Oli reede õhtu, tänavatel röökisid (jah tõesti röökisid) läbisegi reggaetone, hiphopi jms palad, turul mängis muusika nii kõvasti, et seal ei olnud võimalik isegi kuulda, mis asjad maksavad. Tagasisõiduks saime kaubale ühe jäätisemüüjaga, kes meid jäätiseautoga tagasi sõidutas ning hirmsasti tahtis mind õhtusöögile kutsuda.
Järgmisel päeval olin meile bookinud merereisi, et mina saaksin snorgeldada ja ema saaks keset merd olevas madalas nailon poolis mõnuleda. Täitsa vahva kogemus aga kahjuks Buccoo riffil snorgeldamine jäi lühikeseks, sest snorgeldajad olid tripil olevast rahvast vähemauses. Nii suunduti Nailon pooli - umbes nabani veega koht keset merd, kus põhjas olev liiv pidavat naha 10 aastat nooremaks tegema kui sellega nühkisid. Terve paadi täis siis muudkui nühkis :)
Pühapäeval oli meie külas aga suursündmus, avati kitserallide korraldamiseks vabaajakeskus, korraldatigi kitserallit ning öösel oli suur tänavapidu Sunday School Party, mis toimub igal pühapäeval. Tänavatel pakutakse süüa, mängib "steelpan orchestra", mis on neil rahvuslik värk ning pärast tekivad igale poole ööklubid. Saatsin ema tuttu, ning kammisin uute äsjaleitud tuttavatega neid nö. klubisid hommikuni läbi, seejärel aga läksin oma surfitundi ning viimast poolt päeva mt. Irwinisse nautima.
7 päeva saarel said läbi, nägemata jäi läänepoolkera vanim vihmamets, mis jäi hingele kripeldama. Nägin pilte, mis seal olid tehtud hiiglaslike suurte puudega mets oleks kindlasti vägev olnud, selleks jäi aga üks päev puudu..
Aga muidu oli kena tore saar ülisooja merevee ja kuuma päikesega, mis mulle eriti meeldis, et ka öösiti oli soe, alla 30 ikka naljalt ei langenud, nii et oli mõnus puhkus talvisest Eestist.
No comments:
Post a Comment