Taaskord Indiasse. Mitte et mulle seal tohutult meeldiks aga elu kuidagi läheb nii. Minul on see siis kolmas kord, Laurale on see teine kord. Seekord on sihtmärk turistide meka Goa ja eesmärk olla ühes kohas ja puhata - nii et täiesti erinev reis varasematega võrreldes.
Ärkame varahommikul Lauri ja Jolanta hubases kodus ning kihutame taksoga lennujaama. Veidi ärevus on sees, sest viimastel päevadel on tühistatud lumetormide tõttu tohutult lendusid ja mõned lääne-Euroopa lennujaamad on suletud. Õnneks näitas tabloo "go to gate" kuigi väravas selgus, et ikka on 2 tundi edasi lükatud lend. Õnneks jääb 2 tundi siiski viimaseks lükkamiseks ning suundumegi väikest nagisevat treppi pidi tibatillukese lennuki peale. Mingi ime läbi mahuvad kõik peale ja paari tunni pärast maandume õnnelikult Kiievis. Kiievi lennujaam on üsna trööstitu ning kuidagi moodi veedame 4 tundi seal raamatut lugedes, purjus reisijate röökimist ja pikki vetsu sabasid trotsides. Boarding kestis umbes 1,5 tundi, sest millegipärast kirjutati käsitsi hindude passidest mingeid andmeid ümber.
22.12
Goa, Agonda beach
Eile pärastlõunal jõudsime puruväsinult lõpuks Agondale Moonsooni hütti mererannal. Sõit võttis ikka päris läbi. Delhis läks kõik ilusti ning tukkusime mõned tunnid Gandhi uues lennujaamas magamistoolides, seejärel ootas päris fun sõit Kingfisheriga. Õnnetuseks istus meie ees mingi mees, kes terve reisi aja öökis köhida, kätt suu ees ei hoidnud ning vahepeal oli hääl juba selline, et kohe lendavad kopsutükid mööda lennukit laiali. LIsaks tavapärasele köhimisele ta veel rögastas nii nagu seda mõned rõvedad tüübid tänaval enne sülitamist teevad. Õhtul sõime tüübi auks küüslauku ja lootsime, et tegemsit polnud mingi hullu nakkushaigusega.
Täna alustasin päeva jalutuskäigu, väikse võimlemise ja ujumisega. Laura magas 15 tundi jutti ning lisaks veel paar tundi lõuna ajal.
Tervislik ja lõõgastav puhkus on alanud:) Aeg ajalt tabab mind rahutus, et tahaks mingeid plaane teha või kuhugi kiirustada aga siis manitsen end ning hingan paar korda sügavalt.
Täna sai läbi ka puhkuse esimene raamat "Minu Eesti".
23.12
Istun rõdul peale kosutavat õhtusööki. Kell on 9 ja väljas on kottpime ning meri mühiseb nii nagu oleks vähemalt 20 m/s tuul. Rõdul põleb sääseviiruk ja on õdus ning soe olla. Varsti magama. Imelik, et siin on pidevalt selline uni, hommikul ei ärka enne poolt kümmet ja õhtul ka eriti kauem üleval ei jaksa olla. Ok öösel olen ärkanud meremühina peale (kuna on täiskuu, siis on öösiti tõus ning tohutud lained) ning kuke kiremise peale.
Täna jalutasime ranna teise otsa ning turnisime suurtel kividel ja tegime pilte. Homme on plaan võtta moto ja sõita ümbruskonnas pisut ringi.
24.12
Lõpuks õnnestus ärgata kell 8 ning natuke rannas joogat teha. Peale hommikusööki läksime külatanumale motot otsima. Saime ühe tüübiga kaubale ning peale väikest tingimist ulatati mulle moto võtmed - ei mingit lepingut ega kontakte, esialgu ka ei mingit kiivrit aga nurumise peale õnnestus kahe peale üks mingi nässakas kiiver ikka saada. Kuna ma ei olnud varem nii sõitnud, et keegi taga istuks, siis oli veidi ebakindel olla aga töristasime päris edukalt paarkümmend kilti maha ning käisime ühte kindlust ning ahve vaatamas. Pärast seda otsisime üles Cola beachi ning proovisime motoga pisut võsa vahel offroadi. Cola beach oli päris kena aga üsna rahvarohke. Ning ujumine ei olnud nii mõnus kui Agondal.
Enne pimedat kimasime veel ka Paloleomi, et näha, mis seal on ja kas tasub mõni päev uuesti minna. Oli päris ülerahvastatud ja igasugused müügimehed hakkasid kohe pinda käima. Enne pimedat jõudsime Agondasse tagasi. Jõuluõhtusöögi otsustasime teha Shantis.
25.12
Öö oli raske.. Sõime Shantis kuningliku õhtusöögi hiidkrevettidega ning kuulasime kuidas üks britt kitarril tinistas ja oma laule laulis. Päris mõnus oli. Rõdul sõime veel kodust kaasa võetud piparkooke ning saime ebameeldivalt kurguauguni täis tunde kätte. Uni tikkus peale aga kahjuks magada väga ei õnnestunud. Tundub, et teistel rahvastel ei ole jõulud vaiksed endasse süüvimise pühad vaid korralik pralle, terve öö mürtsus selline disko ja paukus ilutulestik, et vahepeal oli tunne, et meie kookoshütt laguneb koost. Kui mõni kilpkonn veel oli randa jäänud, siis ilmselt pagesid nad vetesügavustesse või kaotasid õudusest kilbid.. Agondal on tavaliselt peale 10-t igasugune lärm keelatud kuna rand on kilpkonnade kaitseala.
Tonight--to-to-tonight you gonna have great party.. ye ye.. kui see kõik läbi sai, kostus paari minuti pärast ülivõimas "kikerikii", kukkede laulu aeg oli käes..vandusin, et järgmine kord kuuluvad kõrvatropid mu reisivarustuse juurde.
26.12
Paloleomi päev. Läksime riksaga ning otsustasime pisut shopata ning rannas peesitada. Tänavakaubandus oli algul lõbus, pärast väsitav. Rand oli aga suht tüütu kuna erinevalt Agondast oli siin igasuguseid asjamehi, kes midagi pakkusid või siis küsisisd lihtsalt raha ning põhimõtteliselt ei saanud 2 minutit ka rahus olla. Kella 18ks olime oma jõu-ja rahavarud ammendanud ning mõnulesime oma armsas vaikses Moonsoonis.
27.12
Laura sünnipäev.
Eile õnnestus talle ajurveeda keskuses massaaz bronnida ning täna see siis sünnipäeva kingina üle anda. Õhtul tegime pidusöögi Shantis ning meile pakkusid seltskonda kaks kanada advokaati Andrew ja Alan, kes tegid Laurale üllatuseks ka sünnipäeva küünla magustoidule ning stuffi poolt laulu. Väga armas.
28.12
Läksime kanadalaste soovitusel hommikul väikste kajakkidega merele delfiine vaatama. Nägime ka ja päris ägedat hüpet isegi. Tagasi sõudes aga oli mõõn ning pidime topelt jõuga vehkima, et üldse kaldale saada. Siiski väga mõnus ja minu maitsele aktiviteet.
Seejärel otsustasime jala läbi metsa teisele beachile minna. Ettevõtmisest sai päris korralik dzungli seiklus. Rand oli äge ja üksik ning tagasi tulles otsustasime metsa asemel üle kaljude turnida. Lõpuks otsustasime veel ühe shortcuti teha ning otse üle väikse jõekese minna, paraku oli tõus ning vesi nii sügav, et pidime koti fotokaga ülessirutatud kätel kandma, vesi ulatus lõua otsani kui vaikselt müüda jõe põhja astusime aga läbi saime. Kohalikel oli lõbu laialt kui meie ületust vaatasid.
29.12
Täna saame Anuga Margaos kokku ning sõidame Agondast minema. Anu rentis meile korteri Colva beachi lähedal. Kuna uue aasta veetmine Goas on kohalike seas ülipopp, siis hostelite ja hotellidega oli olukord päris hull ning hinnad peaaegu kümnekordsed ning ka euroopa mõistes kallid.
Eilses lehes oli, et 25.12 oli selle aasta kõige külmem päev Goas, hommikul ainult 18 kraadi.:)
30.12
Ärkasime hommikul ning võtsime rannast roosad jalgrattad ning kihutasime mööda liiva lõuna poole ning pärast tagsai. Mõnus oli ainult rattad olid pisut päevinäinud ning ilma käikudeta, mistõttu vastutuules oli tunne, et sõidad lihtsalt koha peal. Rahvast on siin kõvasti rohkem kui Agondal, nii turiste kui kohalikke samas tühja liivaranda võib leida ka ikka kümnete meetrite kaupa. Õhtul lähme sööma ning peame Anu ja Jeswiniga plaani, kuidas veeta aastavahetus.
31.12-1.01
Otsustasime rentida auto ning sõita siis põhja, Bagasse vm. ja pidutseda. Liiklus oli oi kui hull kuid õnneks saime terve nahaga kohale. Liiklusummikud olid ka päris hullud ja isegi rand oli nii paksult rahvast täis, et ujuma ei kippunud. Saime jälle korralikult tähelepanu ja mõned kanninäpsud ka kuigi seekord liikusin kottpükstes ja vahepeal panin isegi kapuutsiga dressari selga ning üritasin vältida pilkkontakti. Öösel tegime bisnesit. Indias on nii, et klubisse saavad naised tasuta, paarid maksavad pool raha ja üksikud mehed maksavad topelt. Aus kaup. Hinnad on päris krõbedad, kuskil 500 eeku oli nö. üksikute meeste pilet. Et Anu ja Jeswin saaks tasuta, olime me Lauraga nõus 2 üksikut enda paarilisteks võtma ja nendega läbi turvakontrolli jalutama. Diili üks osa oli, et pärast ei tohi nad meid enam tülitada. Ega me pikalt seal klubis olla ei viitsinud. Anul valutas kurk ja minul selg ning niimoodi hädistena me tagasi sõitu alustasimegi. Tagasisõit oli samuti üsna hull ja korra sõitsime ühele autole ka tagant sisse. Mingi ime läbi ei juhtunud midagi kumbagi autoga, eesoleva auto tagaklaasil oli silt "god is great", jõllitasime jahmunud nägudega seda ning tõdesime, et vist tõesti, sest see oli tõesti ime..
Olin kogu sellest palaganist nii väsinud, et mõte uuesti Baga kanti minekust või laupäevasest turust tundus täiesti vastuvõetamatu.
3.01
1.jaanuaril tegime väikse tiiru Panjis, vaatasime tuledes kirikut ja kasiinolaevu ning sõime õhtust itaalia restoranis. Eile oli juba kell 15 tagasilend. Jõudsime lennujaama nii vara, et sain suurest lennuki ootamisest palaviku. ILmselt olin mingi viiruse üles korjanud, sest enesetunne muutus päris kiiresti päris hulluks, nahk ja lihased valutasid ja hambad plagisesid.
Lennujaamas tuli juttu rääkima veel mingi bling-bling tüüp päikseseprillidega, kes väitis end olevat Bollywoodi lauelv näitleja kes peagi Sean Pauliga koos loo teeb. Nimi oli Ali Kula vmt. palus end FB lisada aga no seal on vähemalt 100 sama nimelist ning Jeswin polnud sellenimelisest kuulsusest midagi kuulnud. Nii et ei õnnestunud vist see india staarieluga tutvumine mul.
Delhisse jõudes ei olnud meil vastas lubatud autot hotelli poolt ning võtsin prepaid takso, mis maksis kuratlikult palju ning ei leidnud tund aega meie hotelli. Terve see aeg olin ma värisedes taga pingil ja mõistus enam väga selge ei olnud. Õnneks õnnestus tekikuhja all end hommikuks enam vähem terveks higistada ning saime ka Delhi linna peale minna.
Vaatasime India väravat, presidendi paleed ning Sikhide templit ning üritasime shopata aga kahjuks olid kõik poed kinni. Vahetult vastu õhtut õnnestus imekombel täita Laura Delhis olemise peaeesmärk - osta teksad. Siis tiksusime kella 2ni hotellis, et lennujaama sõita. Lugesin läbi hunniku india ajalehti ning silma jäi kuidas nad armastavad detailselt kirjeldada toimunud mõrvu. Brr... Küll oli keegi tütarlaps teksapükstega ära kägistatud ja kiviga sodiks pekstud jms. läbiv sõnum oli, et Delhi ei ole pimeduse saabudes naistele turvaline koht. Nii me siis ei julgenudki eriti kuhugi kondama minna, tiksusime hotellis ja ootasime oma autot. Auto muideks oli peaaegu nagu riksa - tuul puhus igast seinapraost niimoodi läbi, et kükitasime mütsid kõrvuni peas kottide varjus ja lootsime juba kiiremini kohale saada. Selgus, et lend lükati edasi, nii et saime jälle Delhi lennujaama mugavates lamamistoolides paar tundi tudida ja hommikul kell 9 lennukisse (algne aeg oli kl 4 öösel). Lennu hilinemine aga muutis õnneks meie Kiievis oleku aja 7 tunnilt 5 minutiks, nii et peaaegu jooksime ühelt lennukilt teisele. Tagasilennul tabas kõrge palavik Laurat.
No comments:
Post a Comment