Teekond sinna

Hakkab peale. Istun lennukis ja mõtlen, et üks ebameeldivamaid asju on lennuki ja bussiga pikalt sõitmine..Imelik, et sellele järeldusele tulen, sest see ju on reisimise üks osa ja reisimine mulle iseenesest meeldib. Esimene peatus on Frankfurt ja Eesti poolelt hõredaks jäänud lennuliikluse tõttu olen seal terve päeva ja öö. Kui esialgu mõtlesin kuskil hostelis peatuda, siis kesiste  kommentaaride põhjal otsustasin ümber ning proovisin kätt jälle vana hea sofasurfiga. Pakkumisi tuli mitmeid ning lõpuks läksin Walteri juurde, kes lubas mind viia modernset balletti vaatama. Walter oli väga lahke ja sõbralik arhitekt ning elas täitsa kesklinnas. Lisaks moodsale balletile oli elamus ka sõita esimest korda elus selle ülipisikese smart autoga. Üllatav oli, et seest polnud see auto sugugi nii väike...kuigi jah ega kuhugi otsa ei tahaks selle taburetiga küll sõita (no ega ühegi autoga ei taha ju tegelikult). Ballett oli tõesti moodne ja vahepeal meenutas mulle 5 rütmi tantsu kogu see lavapealne tegevus. Lõppkokkuvõttes annaksin ikkagi  positiivse üldhinnangu.

Varavalges tormasin lennujaama, et siis järgmised 12 tundi lennukis tiksuda. Soovisin endale vaikset pinginaabrit ning lootsin, et saan rahulikult mediteerida, reikitada ja loomulikult magada. Pinginaabriks sain hispaanias elava brasiillase, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt. Kuniks ma ei avaldanud saladust, et saan aru hispaania keelest ja võin pisut rääkida, sain omaette tukkuda. Mingil hetkel aga tegin ootamatult suu lahti ja siis ta muudkui lobises igal võimalikul juhul, st siis kui mul just silmad kinni polnud. See teda ka ei näinud häirivat, et ma vahepeal midagi aru ei saanud, suhtlemisvajadus oli nii suur.

Oma Rio seikluse kirjutan eraldi blogisse kuna nüüd ei ole ju tegemist enam reisipäevikuga, vaid pigem omaette seiklusega.

Veidi kõhedaks tegevaid uudiseid ka

Sain täna teada, et katamaraan, millega Panamast Kolumbiasse purjetasime, uppus mõne päeva eest 45 miili Kolumbia rannikust. Õnneks nii meeskond kui reisijad päästeti.
Siin on originaaluudis: http://colombiareports.com/colombia-news/news/24921-colombian-navy-rescues-16-foreign-tourists-from-wrecked-yacht.html

Kui palju on palju

Eestis tagasi olles tegelesin esimese nädala peamiselt oma asju kastidest lahti pakkides. Esimese hooga ehmatasin ära kui oma "vanu" riidehunnikuid nägin ja mõne kasti panin kohe algul otsustavalt kinni tagasi. Riided tundusid võõrad ja üldse mitte minu stiil ning neid oli liiga palju!! Teisel päeval kui pidin linna minema, valisin ikkagi reisil kaasas olnud riiete hulgast paar hilpu selga ja läksin. Kolmandal päeval kui kapi riiulid hakkasid "vanade" hilpudega täituma, oli üle mitmete kuude jälle vana probleem - ei suutnud otsustada, mida selga panna ehk siis klassikaline probleem "appi mul pole midagi selga panna!". Kõige nõutumaks muutusin, kui harutasin lahti koti, kus oli hunnik pesu..igasugust ja väga palju. Milleks mul neid nii palju on vaja olnud??! 8 kuud sain hakkama 5-6 pesutükiga ja nüüd on neid äkki terve suur kasti täis.. Mind täitsa huvitaks kui palju pesu üks keskmine lugeja enda sahtlis  peab vajalikuks hoida?
Otsustasin enamustest riietest loobuda, sest selliseid kuhilaid mul tõesti vaja ei ole, enamik asjad seisavad nagunii niisama. Hea küll, oma pesu ma laiali jagama ei hakka aga järgmised 5 aastat ei peaks küll ühegi uue asja järele poodi minema:)
Imelik, et veel aasta eest arvasin, et ma ei ole tarbimishull ja suudan oma ostuhimu päris hästi kontrollida. Okei, see ostuhimu on olnud kontrollitud vastavalt minu võimalustele  ja seda ei anna tõesti võrrelda mõne reisil kohatud inimesega, kellest üks väitis, et ta ostis iga päev uue nahktagi kuna hommikul motikaga välja sõites oli soe ja ta läks ainult t-särgiga. Õhtul kauemaks linna peale jäädes aga ei viitsinud koju tagi järele sõita ja kuna raha oli, siis polnud probleemi uus osta..
Teine kodanik väitis, et reisimine on õpetanud kokkuhoidlikumaks, kui varem oli vähemalt 100 brändi t-särki (nii umbes  100usdi tk), siis nüüd on neid kõigest 10.
Kui nüüd mõelda, et kui kõik need üleliigsed asjad ostmata jätta kui palju head teeks see keskkonnale ja su enda rahakotile... kui palju rohkem võiks selle raha eest kasvõi kuskile reisida... jaa, vähem on rohkem, nii et ärgem maandagem oma stressi, alaväärsustunnet või muid negatiivseid emotsioone poodides, selleks on palju paremaid võimalusi:)

Lühikokkuvõte möödunud 8 kuust

Nagu eeldada võib, oli see suurepärane kogemus, tegin paljut, mida ei plaaninud ja mida plaanisin, seda ei teinud. Plaan peaks elus olema aga see peab olema võimalikult paindlik. Minu uskumus, et inimesed on valdavalt palju paremad kui sa ootad, leidis kinnitust, inimesed on üldjuhul sõbralikud ja heatahtlikud ning abivalmis.
Tõdesin ka, et 8 kuud sellise marsruudi jaoks ei ole piisav aga tegelikult algul ei olnudki mul selline marsruut plaanis:)
Kuna minult on palju küsitud samu küsimusi reisi kohta, siis panen peamised huvipunktid siia kirja.

Kõige lemmikum sihtkoht: Rio de Janeiro

Reisi "vau" momendid (ei ole vau suuruse järgi järjestatud):
San Blasi saarestikus snorgeldamine päikeseloojangul

San Blasis mitmekümnete delfiinide mäng meie katamaraani ninas
Peruus Puno lähedal mediteerimine Tambo Colorados

Reisil kohtutud suurepäraste inimestega jagatud hetked
Cotopaxi vulkaani otsast jalgrattaga alla sõitmine

Üllatus: See kui kena koht on Peruu pealinn Lima

Meeldivaimad seiklused:
Costa Ricas  vihmametsa ja koskede matk Johanni ja tema kaaslastega

Rafting Costa Ricas

Sandboarding Peruu kõrbes

Snorgeldamine San Blasis

Meeldejäävaimad hetked looduses:
Kohtumine suure raiga San Blasis
Delfiinid San Blasis
Kilpkonnapoegade merre laskmine
Hommikud möiraahvidega Guanacastes
Tercapelo (üks agressiivne madu kesk-ameerikas) nägemine


Lemmikuma riigi väljaselgitamine on keeruline. Minu süda tuksub alati Brasiiliale ning mulle väga meeldis Costa Rica, Kolumbia oma sõbralike inimestega on koht, kuhu ma läheks iga kell tagasi, Ecuadoris jagub ka avastamist rohkem kui mina seda tegin ning sealsed päevad Puerto Lopezis olid fantastilised, Peruu oma mitmekülgsusega oli samuti suurepärane.

Siin on ka lühike numbriline kokkuvõte:
Kokku läbitud 37 600 km, külastatud 7 riiki, ööbitud 61 erinevas hostelis, külalistemajas.
Kõige rohkem kohtasin reisil kanadalasi, ameeriklasi, argentiinlasi ning britte. Tundus, et pikki reise võtavad ette kanada õpetajad ja sotsiaaltöötajad. Selleks põhjuseks on sealne võimalus õpetajatel iga 2 aasta tagant 7 kuud vabaks võtta säilitades suur osa palgast.  Üksinda pikalt trippijad on suures osas kolmekümneseks saanud mehed.

Siinkohal minu suured tänud :
Laurile, kes lasi kivi veerema, Janale ja Mardile, tänu kellele sattusin just Costa Ricasse, Kapsakesele, kes oli tore toanaaber, Kadi-Riinile, kellega meil oli palju vahvaid reisielamusi, Oscarile, kellelt õppisin palju looduse ja Costa Rica kohalike elu kohta ning kes õpetas mind tortillasid tegema, kõigile sõpradele, kes minuga aeg ajalt oma elu ja tegemisi skypes jagasid, Rainile, tänu kellele on mul tagasisõidu pilet taskus, Peterile, Richardile, Giafrancale, kes mind Costa Ricas aitasid, just siis kui ma nende abi kõige rohkem vajasin, Antonile, kes truult minu arvutile elu sisse puhus, minu emale, kes mind toetas ja minu isale, kes minu äraolekul kogu mu varandusel silma peal hoidis, Kristenile, kes enne reisi mind oma suurepärase müügioskusega toetas, Laurale, kes on nii hea tütar, et sain rahuliku südamega reisida, Johnile, kes oma huumoriga alati mulle toeks on, Matile, kes mulle CRi külla tuli ja kellega oli vahva koos trippida, Dadole, kellega avastasime Costa Rica lugematuid randu, Jessele, kellega vallutasime Machu Picchut ning kellega olid põnevad filosoofilised jutuajamised, Gavinile ja Matile, kellega oli lõbus Ecuadori avastada ning Cotopaxi vulkaanist ratastega alla kihutada, minu Salar de Uyuni lõbusatele tripikaaslastele, Danile, kes toetas mind ränga merehaiguse ajal,  Fernandole, kelle kodu oli mulle Rios koduks, Crisile, tänu kellele sattusin Fernando juurde, Nadiale, kes oli tore kaaslane Rios, Crisile ja Alexile, kellega meil oli tore õhtu Rios, Michelile, kes hostis mind Salvadoris ning kõiki teisi, kellega minu teed reisi jooksul kohtusid ja kes mulle pöialt hoidsid.

Some friends have tried to translate my blog with google translate and so far I have been to lazy to write it in English, then last post with the short summary about the trip will be in English as well:)


I traveled 8,5 months, total covered 37 600 km, visited 7 countries, stayed in 61 different hostels& guesthouses. While travels I met mostly other travellers from Canada, US, Argentina and UK.
Seems that most like to travel teachers and social workers, specially from Canada. Longterm travellers are mostly men in early thirties.

My favourite place: Rio de Janeiro

"Vow" moments during the trip:
snorkeling in San Blas just before the sunset
Dolphins in San Blas
Meditation in Tambo Colorado
Racing down from Cotopaxi
Great moments with great people I met.

Surprise: capital of Lima, as it is actually great city to visit

Best adventures:
Rainforest hike in Costa Rica
Rafting in Costa Rica
Sandboarding in Peru
Snorkeling in San Blas

Memorable moments in Nature:

Meeting big stingray in San Blas
Dolphins in San Blas
Releasing baby turtles in Ojochal
Mornings with loud howler monkeys in Guanacaste
meeting Tercapelo


It`s difficult to say which country was most memorable. My heart always beats to Brazil and I really loved Costa Rica too. Colombia with friendly and sincere people is rhe place where I would like to return. In Ecuador is much more to explore then I had time to do and I had fantastic time in Puerto lopez, diverse Peru was great country to see too.

I would like to say special thanks:

to Lauri, who let the stone rolling, Jana, and Mart,
 thanks to whom I came across to Costa Rica, to Kapsake, who was a great room mate,
Kadi-Riin, with whom we had a lot of wonderful travel experiences,
Oscar, from whom I learned a lot of about the nature and Costa Rica and who taught me to make the
 tortillas, to all of friends who were with me from time to time and shared their life
 and experiences in skype, to Rain, thanks to whom I got a return ticket to my pocket,
to Peter, Richard and Giafranca who helped and supported me in Costa Rica, to Anton, who
gave to my computer new life, my mother who supported me and my father, who in my absence,
kept on eye my property, to Kristen, whos superios sales skills helped me before the trip,
 Laura, who is such a good daughter, so I got to travel with peace of mind, to John, whos
humor always helped me, to Mati, who came to visit me in Costa Rica, to Dado, with whom we
 discovered the countless beaches of Costa Rica, to Jesse, with whom we explored Machu Picchu,
 and had lots of philosophical conversations, to Gavin and Mat, with whom was fun to explore
 Ecuador and race down from Cotopaxi, to my happy Salar de Uyuni tripmates, to Dan, who supported
 me during my motion sickness, to Fernando, whose home was home to me in Rio, to Cris
who guided me to Fernandos place, to Nadia, who was a wonderful companion in Rio, to Cris
 and Alex, with whom we had a nice night full of beers in Rio, Michel, who host me in Salvador, and all others with whom my path crossed during my travels. Thank you and you all are in my mind and my heart:)

Viimane sihtpunkt: Salvador de Bahia

Riost tulin ära nii nagu varasematelgi kordadel, pisaraid poetades. See kehtib vist ka linnade kohta, et kui oled ühest silmini sisse võetud, siis teise ilu ja võlu nägemine on raske.

Salvador on Bahia osariigi pealinn ning siin näeb hoopis teistsugust Brasiiliat kui lõuna pool. Ilm on siin aastaringi soe ja kena. Linn on mustem selle sõna mõlemas tähenduses.

Salvador on see paik, kuhu transporditi Aafrikast orjasid ning selle ajaloolise fakti tulemusena on seal ka palju tumedama nahavärviga inimesi rohkelt ning afrokultuuri mõju tugevalt tunda.

Ka Salvadoris otsustasin teha sofasurfi ja mulle tuli lennujaama vastu Michel. Lennujaamast linna sõites käisime läbi toidupoest ja ostsime suure kärutäie riisi, ube ja kanaliha ning viisime selle ühte vaestemajja. Tegemist on sellise kohaga kuhu väga vanad ja haiged nö. surma ootama paigutatakse aga tegemist on puhtalt heategevusel tugineval projektil.Michel ja tema ema toetavad asutust iga kuu oma võimaluste piires söögiga. Käisin ka majas sees ning olukord oli päris nukker. Mõnedes tubades oli ikka nii kirbe kusehais, et mind ajas kergelt öökima. Paljud lihtsalt lamasid apaatselt oma voodites ja näha oli, et neil on iseseisvalt liikumisega raskusi. Samas tuli minuga kohe rääkima üks veidi kobedamas seisus proua ja olenemata keelebarjäärist sain tema suhtlusvajadust leevendada.

Pildil on minu host koos selle vaestemaja pidava prouaga.















Michel elas Brocas, mis on üsna kesklinnas aga selliste liiklusummikute vahel, et väga mõnus elupaik see polnud. Samas oli kõrgelt hea vaade linnale. Linnas ringi liikumine jäigi mulle segaseks kuna hommikuti viskas Michel mind autoga sinna kuhu tahtsin ja õhtul tuli järgi ka. Ühe korra sõitsin bussiga vanalinnast randa aga kui uurisin, kuidas kodust ise bussiga linna saaks, siis ütles ta, et tema autoga ja ei tahtnud mind omapäi kuidagi linna lasta.












Vanalinn Pelourinho




Peamine turismiatraktsioon lisaks capoeirale, candomblele, folkloorile, rannale ja söögile on Salvadori vanalinn. Ütleme nii, et see oli kena ja värviline, täis päris põnevaid suveniiri ja kunstipoekesi aga midagi väga üllatavat või "vau" momenti ei tekitanud.




Mind häiris Salvadori juures see, et seal on suht võimatu ringi liikuda jalgrattaga ning isegi jala. Autosid oli väga palju, õhk oli vingune ning jalakäija ei ole keegi, kellega peaks arvestama. Riole omaseid rattateid ja parke silma ei jäänud. Inimesed küll tegid tervisejooksu aga seda suure maantee ääres. Kuigi Copacabanast Leblonisse viib samuti üsna tiheda liiklusega tänav, ei tundu seal liikudes, et oled kuskil maantee servas nagu Salvadoris. Esimesel päeval mõtlesin vanalinnast Barra randa jalutada, sest see ei ole tegelikult kaugel ning eeldasin, et mööda mereäärt jõuan ilusti kohale ja saan rohkem linna näha. Ühel hetkel aga muutus tänava äärekivi kõrgemaks müüriks ning müüride vahel hängisid ilmselt ilma kindla töö-ja elukohata tegelased (no nagu minagi aga nad nägid erinevalt minust hirmuäratavad välja) ning teeäär oli ekstremente täis..Ees oli pime tunnel, kus paistsid samuti tumedad kogud ringi hängivat. Võtsin edasiminekuks takso.

Linnale kõige lähemal olev Barra rand oli väike, kitsas, inimesi täis rannariba, kus laineid peaegu ei olnud.

Hoolimata sellest, et üritasin säilitada avatud meele ja mitte võrrelda Salvadori Rioga, ei leidnud ma selle 5 päeva jooksul seda sädet, millest nii mõnedki inimesed rääkisid.


Junini tähistamiseks on linn kenasti värviliste lipukestega ehitud:




Vettehüppeid tegevad poisid päikeseloojangul Barra rannas:





Playa de Forte


Ühel päeval võtsid mind kaasa Micheli täditütre sõbrad ja sõitsime linnast välja Playa de Fortesse. Tegemist oli jälle keelekümbluse päevaga aga seekord õnneks hispaania keelsega ning sellega saan enam vähem hakkama. Playa de Fortes on ka kilpkonnade kaitsmise-tutvustamise projekt Tamar. Pisikestesse basseinidesse oli pandud ka ujuma erinevad kilpkonna liigid, millest oli kahju, sest suured kilpkonnad vajavad liikumiseks hoopis suuremaid alasid. Rand oli kena aga peale kõiki neid 8 kuu jooksul nähtud randasid ei pannud enam vaimustusest kiljuma.




Bahia on kuulus oma söökide poolest ning eriti on hinnas mereannid. Proovisin minagi seal ühtteist ning maitses hästi:)




















Fiesta, fiesta




Pidutseda siin osatakse ja seda tehakse põhjalikult. Reede õhtul läksime Micheli ja kahe tema sõbraga ühte klubisse, kus oli algul live muusika ja sai forrot tantsida ning pärast läks tavaliseks elektrooniliseks tümpsuks üle. Asi, mida ma kogu ladina-Ameerikas siiralt imetlen, on see, et enamik mehi tahab ja oskab tantsida forrot, salsat vmt. Niisiis sain minagi oma forro annuse kätte.

Laupäeval oli Michel kutsutud ühe sõbranna sünnipäevale ning sünnipäev pidavat algama kell 12 päeval.

Loomulikult olin minagi koos temaga sinna kutsutud ning kui algul olin veidi mures eesoleva keelebarjääriga peo ees, siis peale paart tundi tekkis inglise keele oskajaid aina juurde ning umbes 11 paiku õhtul tulid rääkima ka need, kes oskasid vaid paar sõna. Pidu oli kodus, toas oli kaetud laud ning maja ette tänavale oli püsti pandud telk, kus kõlarid ja kitarrid jms. Peokorraldaja poolt oli keedetud valmis suured pajatäied feijoad (brasiilia oa ja lihahautis) ja muid bahiapäraseid suppe ja

hautisi. Külaliste poolt võeti kaasa õlled. Sünnipäevalapse sõbrad mängisid forrot ning pärast kerkis nö. publiku hulgast veel imelisi hõbekõrisid, kes rahval oma lauluga tujule hoogu lisasid. Tants kiskus muudkui tuure üles ja õhkkond oli mõnus ja sõbralik. Tundsin, kuidas sellised mõnusa õhkkonna ja tantsuga peod mulle konti mööda on.

Samal päeval tähistati ka St. Johni päeva. Pühak John on see mees, kellelt vallalised endale abikaasat paluda võivad. Nii vedaski pereema kõik vallalised naised oma elutoas oleva St. Johni juurde ja kes

tahtis sai oma palved teele panna. Loodetavasti on järgmisel aastal siis Brasiiliast pulmakutseid oodata:)

Sünnipäevapidu tänaval sai 12 paiku otsa, st naabritele tuli rahu anda. See aga ei tähendanud, et peale 12 tunnist tantsuvihtumist ja õlle joomist oleksime koju läinud. Kuna ma jätkuvalt olin veel forro huviline siis siirdusime edasi forropeole, paraku seal väga pikalt enam keegi ei jaksanud pidutseda. Kuna tegemist oli minu 8 kuulise tripi viimase päevaga (või siis ööga), siis oli esialgne plaan alles hommikul lõpetada, et saaksin puruväsinuna lennukis magada aga õnneks sai ikka natuke varem silma korraks kinni lasta.

Järgmiseks hommikuks oli mul ainult üks soov - olin eelmisel päeval kojuminemise stressis ostnud kahed brasiilia bikiinid aga kuna ilm oli pilves ja kohati vihmane, siis ei saanud neid kohe kanda. Seega vaja oli minna randa. Kuna oli ainult üks päev ja kahtesid korraga selga ei toppinud, siis testisin vaid ühte paari, teised jäävad Eesti suve jaoks.

Ilm oli imeilus ja Itapua rand märksa mõnusam kui kesklinnas asuv Barra. Niisiis praadisin ja ujusin viimase võimaliku hetkeni. Lõpuks läks nii kiireks, et pakkimiseks ja duši all käimiseks oli aega täpselt 10 minutit., et õigeks ajaks lennujaama jõuda. Aga olen nende kuudega saavutanud ka pakkimiseksperdi staatuse. Üle 5 minuti mul enam pakkimiseks naljalt ei kulu ka.

Vaatasin oma kotti 18 kilo asjadega ning olen selle kogusega nii harjunud, et õud tuleb peale kui mõtlen kogu sellele hilpude kuhjale, mis kodus ootab. Liiga palju valikuid:)










Helistamisest Brasiilias




Võrreldes Eesti Telekomi firmade hindadega on kõnekaardikliendile helistamine Brasiilias nii kallis, et lööb tõesti hinge kinni. Meil ei maksnud minu arust 20 aastat tagasi ka mobiilikõne nii palju kui seal praegu. Seda veel eriti erinevate operaatorite vahel. Seega ongi paljudel inimestel mitu telefoninumbrit ja helistatakse võrgu siseselt, et enam vähem kulusid kontrollida. Teine jube kallis asi on riigisisene roaming, kus kõne vastuvõtmine teisest osariigist on vist sama kallis kui Eesti numbrilt helistamine.

Tegin omale esmalt Rios Oi kõnekaardi. No sõnumeid sai sellega veel saata aga helistades maksis minut vähemalt 0.5 USDi ja mulle tundus, et minut oli seal ka lühem kui 60sekundit. Kui esimest korda Salvadoris pahaaimamatult Rios oleva sõbra kõne vastu võtsin ja mõned minutid lobisesime, siis teatas võrk, et kõne maksis 5 dollarit. Uuhh. Tegin sellepeale kiirelt uue kohaliku numbri:)







Tualetikultuur




Peale kõigi eelnevate ladina-Ameerika riikide jubedas olukorras tualettide külastamise oli rõõm jõuda Brasiiliasse, kus tualetti võid minna rahulikult teadmisega, et seal on puhas, olemas on prill-laud, seep, paber, et kraanist tuleb vesi. Rios näiteks oli ühe lõunasöögikoha tualetis isegi hambaniit saadaval. Kõik läigib kenasti ja inimesed ei lahista prill-laudasid täis (see muidugi ei kehti ööklubi vetsu kohta kell 4 hommikul). Prill-lauad muutusid defitsiitseks juba Kolumbias ja näiteks Boliivias oli reegliks see, et ei olnud ei prill-lauda ega paberit ja ka potid olid vahel sellised sektoriteks jagatud, et pidi päris nuputama, mida seal kuidas teha:)

Mis juhtus siis kui Merkuur oli retrogaanis

Mul on reisi jooksul ennegi olnud "fail" päevasid ja need teevad alati lugejatele rohkem nalja kui teised lood. Eelmine laupäev  oli jälle üks selline halekoomiline vaheseiklus minu elus.
Elasin jälle luksrajoonis, nimelt kolisin reedel Barrast Ipanemasse, merest ühe kvartali kaugusele. Väidetavalt on seal asuvad kolm kvartalit Brasiilia kõige kõrgemalt hinnatud elupaik. Host tundus esialgu normaalne ning elu oli jälle üsna lill, ainult vihma kallas meeletult. Jõudsin isegi nii kaugele, et nii kui vihm korraks järele jäi, käisin rannas sörkimas. Õhtuks tahtsin omale organiseerida Flamengo jalgpalli matši vaatamise ja forro klubi külastuse aga õnnetuseks olid enamik mu Rio sõpradest tuttavatest, kas linnast ära või muude tegevustega hõivatud. Niisiis üritasin couchsurfarite hulgast uusi kambalisi leida. Jalka jaoks sain juba ennast kellegiga kaasa möllida aga kuna sadas nagu oavarrest ja mina avastasin, et olen ikka suhkrust küll, siis vaatasin jalkat hoopis telekast.
Õhtu edenedes hakkas mu uus host ka kummalisemalt käituma nagu näiteks massaazi pakkuma:) Jätsin ta sohvale mossitama ning lipsasin viisakalt head öhtut soovides välja, et minna couchsurfi lehel promotud forro klubisse. Metroost väljudes ja kaardi järgi klubi poole orienteerudes, sain aru, et olen peale paari kodutu ja tänavanurgal passiva musta kogu ainus inimene tänaval. Kuna kesklinnas öösiti koperdamise eest on mind korduvalt hoiatatud, siis oli tunne nagu brr.. Hingasin sügavalt sisse, võtsin oma kaitseingli õlale ja marssisin edasi. Nii päris mitmeid kvartaleid. Ühel ristmikul nägin lõpuks taksosid ja otsustasin ikkagi taksoga edasi minna, sest vahepeal oli tänav ka ootamatult nime muutnud ja ma ei saanud enam aru, kas ma olen õigel teel või mitte. Taksojuht aga uuris, kuhu ma minna tahan ja ütles, et selle väikse maa jaoks ei tasu küll taksot võtta, mine jaluta edasi:) No oligi veel ainult pool kvartalit minna aga siis selgus, et selles majas ei toimu midagi ja laupäeviti pole seal kunagi pidu olnud.
Ümber nurga oli mingi teine klubi ja mõtlesin siis sinna vaadata kui juba nii kaugelt tuldud sai. Klubi oli imelik. Lavale astus must suurte musklitega peaaegu paljas mees ja hakkas seal naisi lennutama. Vahepeal rabas ka rahva hulgast naisi lavale. Mina varjusin kõige hämaramasse nurka ja üritasin oma blondi pea peidus hoida, et mitte piinlikku situatsiooni sattuda. Pärast poolpaljast musta meest tuli lavale blond naine, kellel oli mehe hääl ja mehe käed ning hakkas laulma. Mitte väga ilusti. Tüdinenud taidlusetteastetest otsustasin takso võtta ja Lapasse kihutada, kus oli mingi ähmane kokkulepe kohtuda veel paari couchsurfariga. Lapa oli ok aga kui koju minnes otsustasin bussi istuda, siis valisin bussi, millel oli kiri "Leblon" ja ma ei küsinud, kas buss Ipanemasse ka läheb, sest üldjuhul bussid lähevad Lebloni läbi Ipanema. Mitte see buss. Niisiis tegin veel ilusa pika jalutuskäigu läbi Lebloni ja Ipanema, kus vahepeal ka ühed õlled tegin purupurjus aga väga hakkaja psühhiaatri ja neuroteadlasega:) Kui ma siis puruväsinuna kell 4 hommikul lõpuks oma ukse taga maandusin, selgus, et oma võtmega ma sisse ei saa kuna teine lukk on ka kinni keeratud...Kella helistamine ega telefonile helistamine ka ei aidanud.. Sõnumineerisin naabruses elavale sõbrale aga ka ei midagi...Tukkusin siis koridorinurgas järgnevad 3 tundi kuni tulid turvamehed ja helistasid oma telefonidelt hostile, kes selle peale kell 7 ukse avas. Olin täiesti kalts ja kukkusin paariks tunniks voodisse. Siis helistas juba sõber, kes smsi alles hommikul kätte sai ja käskis kohe enda juurde tagasi kolida. Niisiis läks kiirelt pakkimiseks ja host küll vabandas, et võttis unerohtu aga miks ta teise luku kinni keeras, sellele arusaadavaid vabandusi ei olnud. Niisiis maandusin uuesti Leblonis ja jagasime elamist veel Austriast pärit couchsurfari laulja-tantsija Evaga. Siis söödeti mul kõht täis ja pandi paariks tunniks tuttu ning seejärel otsustasime kõik koos rattaga sõitma minna. Maja ees olevas jaamas aga süsteem järjekordselt ei töötanud ja kappasime paar kvartalit edasi. Sinna jõudes avastasin aga , et minu käes olnud veepudelit mul enam käes ei ole ja kaamerat ka mitte. Muidugi mitte, sest olin oma varanduse juba ratta korvi paigutanud ja kui ratast ei saanud, unustasin asjad võtta. Kihutasin siis tagasi aga keegi oli juba õnnelikuks kaameraomanikuks saanud. No seda ei saa pahaks panna, juhtuks ilmselt igal pool. Pealegi minu viimasel ajal ilmnenud hajameelsus pidi ükskord mulle õppetunni andma. Ühel päeval rannas kaotasin ka telefoni aga sellega jooksis üks leidja mulle järgi.
Igastahes kehva ööpäeva lõpetuseks sõitis minust mööda buss läbides tohutu porilombi ja pritsides mind selle poriveega läbimärjaks. See oli päris naljakas vaatepilt, üks mees naeris kõrval kõva häälega ja mina naersin ka. Pealegi ka teised sõitsid rivis ratastega aga pihta sain ainult mina. Aga kaar oli kena nagu Maybellini reklaamis. Õnneks läks pärast seda kõik paremaks. Kuna ma ei olnud ikka forro klubisse jõudnud, siis pühapäeval viidi mind forrot tantsima ja esmaspäeval hängisime Lapas ning tegime öösel lahkumis caipirinad rannas.
Hommikul viskas Fernando mind lennujaama ja kui seal arvuti avasin, siis oli ees jälle tuttav must ekraan kirjaga, et win32 fail pole leitav. Arvake ära, kas mu meel läks veel mustemaks kui see ekraan? Niigi oli silm märg Riost lahkumise pärast ja siis jälle veab arvuti alt. Etteruttavalt võin öelda, et mingi imekombel hakkas arvuti Salvadoris jälle tööle aga töötab ausõna peal. Loodame, et veab uue kõvaketta ostmiseni välja:)
Ah jaa, tagantjärele lugesin selle päeva horoskoopi. Kes veel ütles, et need täppi ei lähe:)
siit väike väljavõte:little while ago, everything was perfect. You had what you wanted -- and, more importantly, who you wanted. Well, have no fear, and do stop tripping on that bottom lip. Your mojo is coming back. You'll see the first hints now, but it's going to be another month for it to pan out. In the meantime, no whining. Väike lahkumis õlu rannas

Kui on püha

Neljapäeval oli Brasiilias nagu paljudes teisteski katoliiklikes maades riiklik püha.
Selle puhul anti paljudes firmades ka reede vabaks ning inimesed sõitsid linnast ära. Minule tähendas see seda,e t üle hulga aja olin täitsa omapäi ja tundsin end kuidagi harjumatult üksikuna.
Elasin need mõned päevad Barra elurajoonis ühel saarel. Minule meenutas see nö. vaba päev veidi meie jaanipäeva. Ilm oli tuksis, kõik sõitsid minema ja kui pärastlõunal läksime minu hosti sõprade juurde teisele saarele, siis seal toimus lahe päevane grill ja tsill. Vihmapauside ajal harjutasime nö. köiel kõndi, ahjus küpses maitsev liha ning minule toodi suur klaasi (peaaegu vaasi täis) täis caipirinat. Pereema, tema tütar ja veel vabatahtlikud mängisid muusikale taustaks trummi ja muid löökpille, kiskus juba ka sambatamiseks. Tugev tuul ja paduvihm kupatas kõik katuse alla ja külma kaitseks toodi kapist külalistele ühtteist selga. See vihmavarjus jopega  konutamine meenutas kohe väga jaanipäeva:)
Muuseas jaanipäeva ehk siin siis Juninat tähistatakse ka siin suure lõkkega 24 juunil.

Siis kui sajab

Cariocad hoiatasid mind, et siis kui Rios sajab, ei ole mitte kedagi tänavatel. Nüüd on sadanud päris hullusti juba 4 päeva jutti. Vahepeal on küll mõned tunnid sajuta või ainult kerge seenekas aga olegm ausad, muidu ikka päris koerailm. Samas oli minu imestus suur kui eile vihma trotsides Barras ikkagi mere äärde jalutama läksin - lisaks minule olid rannas nii mõnedki jooksjad ja kõndijad. Täna oli mul plaan juba mitu päeva vahele jäänud rannakõnd ära teha. Nii kui padukas järgi andis tormasin ranna poole  ning olles motiveeritud sellest, kuidas nad koguaeg jooksevad ja jooksunaudingust räägivad, ajasin oma kepsudele ka teise käigu sisse ning tegin rannapikkuse sörgi liivas. Väga mõnus oli! Ning ranna ääres olev tervise rada oli küll hõredamalt jooksjaid ja rattureid täis kui tavaliselt aga neid siiski oli, nii et vihm cariocade spordiisu ei vähenda.

Elust cariocana

Päevad on läinud siin lennates ja järjest vähem aega on asju kirja panna. Teiseks olen siin linnas juba kolmandat korda ja kuigi ikka ja jälle avastad uusi asju, siis kuidagi keeruline on neid kirja panna nii,e t see teistele ehk huvitav lugemismaterjal oleks.

Rio ja 20+
Rios algab juuni keskel 20+ konverents ja juba praegu käib elu konverentsi rütmis. Üks carioca ütles mulle, et see on peaaegu nagu karneval, ses mõttes, et keerab linna elu pea peale. Kuigi lahkun enne konverentsi algust, saan sellest saginast juba osa. Tegelikult on kahju, et ma oma lende planeerides, sellest midagi ei teadnud, sest siin oleks hea võimalus vabatahtlikuna huvitaval üritusel kaasa lüüa. Minu argentiinlasest sõbranna seda teebki praegu ja on päris põnev. Kes tahab ürituse kohta rohkem teada, saab uurida siit: http://www.uncsd2012.org/rio20/index.html. Tänu sellele on ka linnas hulk põnevaid näituseid, millest olen juba osa saanud või mida plaanin külastada. Üks äge ja hariv asi oli rahvusteatri ees oleval väljakul toimuv "A Terra Vista do ceu". Imeilusate fotodega olid läbipõimitud lood fotodel olevatest kohtadest ning lisaks mitmeid fakte maailmast. Näiteks, kas teate, et 47% Euroopas kasvatatud viljadest on pestitsiididest pungil? Või et vähem kui 10 riiki omavad 60% kogu maailma mageveevarudest? Või et kui elaksime kõik nagu põhja-ameeriklased. läheks vaja 4 Maad või kui elaksime nagu Aafrikas, kasutaksime vaid 2/3 Maast. Jällegi, kel tekkis huvi, siis:http://www.goodplanet.org/en/. Tegelikult on 20+ juba mõnda aega cariocade elu mõjutanud. Näiteks kruvisid hotellid oma hinnad lakke, nii et suur osa saabuvaid inimesi otsivad teisi majutusvariante ning tihti ööbitakse kellegi kodus ja renditakse tuba. See toob linnaelanikele väikese lisasissetuleku ja jätab ahned hotellid pika ninaga.

2 asja, mille eest saad Brasiilias väga kiiresti trellide taha.

Esimene  kiirtee vanglasse on kui jätad alimendid maksmata. Ning siinkohal ei toimu mingit pikka aastaid kestvaid vaidlusi ja mämmutamist. Tähtajaks mitte maksmise puhul saad uut nädalat alustada juba maailma läbi trellide kaeda. Ka alimentide määramine on väga konkreetne ja kiire.
Teine kiirtee on kui tapad ära mõne kaitsealuse loomaliigi esindaja.

Liiklus


Liiklus on läinud iga aastaga hullemaks ning 2008 aastaga võrreldes tunnen, et ummikud on paisunud nagu õhupall. Rio liiklusesse  lisandub iga aasta sadu tuhandeid autosid ja seda on tunda. Õhtusel tipptunnil võttis mul bussiga lennujaamast Leblonisse saamine aega 3 tundi! Varem oli sõiduaeg kuskil tund. Kui bussiga Leblonist kesklinna sõita keset päeva, võib kuluda samuti tund. Õnneks on metroo, kuigi see on liiga lühike ja viib liiga vähestesse kohtadessse, on see siiski palju abiks, kasutan metrood igal võimalusel, et vältida bussides hängimist. Äärmiselt tervitatav on aga rendijalgrataste süsteem. Kuigi esialgu on jalgrattaid vaid 600 ning jaamad on linna lõuna osas, siis on see ikkagi äge ja mugav viis liikumiseks. Ning rattad on korralikud, käikude ja piduritega. Ratta saab tellida endale mobiiliga kuid eelnevalt tuleb internetis endale konto teha ning vaja läheb nii krediitkaarti kui kohalikku nn. isikukoodi, seega sul peab olema kohalik sõber, kes sind usaldab, et tema nimel sulle konto teha. Kuu aega rattasõitu maksab vanas eesti rahas umbes 60 krooni.
Bussiliiklus on Rios tihe aga minu jaoks on see ikka väga kaootiline kuigi lõppude lõpuks kõik toimib. Nielt bussid ei peatu peatuses kui sa neid kinni ei pea. Samas kuna ma kaugele ei näe, siis on üsna keeruline peatada kui ei tea, millist peatada. Samas on aga suhtumine lahke ja sõbralik ning kui palun mulle öelda kui oleme peatuses x, siis seda ilusti ka tehakse ja keegi pole pahane. Ka bussitranspordi mugavust häirib liiklusummikute ulatus.

Nimed

Minu praegune võõrustaja sai äsja teada, et ta saab tütre isaks .Naine on alles neljandat kuud rase aga kohe samal päeval algas korralik nime panemise poleemika. Sellest räägiti kõigiga ja tulevane isa käis välja oma kandidaadi rääkides sellest kõigi tuttavate ja sõpradega ning õhtu lõpetuseks pani teate ka facebooki. Ka siin on kombeks, et lapsel on vähemalt 2 eesnime ning perenimedeks jääb mõlema, nii ema kui isa perekonnanimi.

Sotsialiseerumine


Siin on äärmiselt lihtne inimestega sõbruneda ja kontakte vahetada. Kui ilmud kuhugi üritusele oma brasiillasest sõbraga, siis väga kiiresti, saad endale veel paal telefoninumbrit lisaks, et järgmistel päevadel midagi koos ette võtta. Neile on väga oluline, et tunneksid end hästi ja et kõik oleks kenasti ning nende külalislahkus on tõesti südantsoojendav. Minu sõbrad on ka sinu sõbrad ja kontaktide jagamine käib mängleva kergusega, keegi ei hoia end tagasi ning sõprade kontakte jagatakse meeleldi. Näiteks leidsin mina niimoodi siit kaks Rios elavat eestlast, sest minu sõbra prantsuse keele õpetaja kuuldes, et ma olen Eestist, valis kohe nende numbri. Mis mulle meeldib, on siinne kindel 2 musiga tervitussüsteem ja see on üldjuhul reegel sõprade ja nende sõprade vahel. Olen nii ära harjunud, et kui ühel hommikul teenija tuli, siis tahtsin teda ka tervituseks musitada aga ta oli päris ehmatanud, teenijaid pole vist ikka kombeks musitada (unustasin seda täpsustada).


Favelad ehk vaeste linnaosad


Ühel päeval sain kokku tuttavaga, kes tegi ettepaneku minna favelasse. Mõeldud, tehtud, läksimegi. Tegemist oli kesklinnas asuva Provencia favelaga, mis pidavat olema rahulik ja turvaline koht. Pistsin krediitkaardi igaks juhuks ikkagi ketsi sisse ja läksime. Tänavad olid rahulikud aga tunda oli nn. naabrivalvet. Tema kui carioca tegi kohalikega juttu ja tiirutasime seal veidi. Silma jäi pundarte kaupa elektrijuhtmeid, mis on ebaseaduslikult majadesse veetud ning aretusi veevärgist, mis ilmselt on samuti ebaseaduslikult sinna veetud. Kuulsin, et favelas saab rentida endale ühe voodikoha kümneses toas 500 reali eest kuus.
Ühel hetkel saime teejuhiks väikese tüdruku, kes kuuldes, et olen Eestist, mis on väga väga kauge maa, võttis mul käe alt kinni ja jalutas minuga kaasa. Väga armas tüdruk oli ja pani meid lõpuks marsa peale, mis meid all-linna tagasi viis. Kui ma rääkisin oma võõrustajale, et käisin favelas, siis tema reageeris rahulikult, et ah jaa, see on rahulik. Kui mainisin seda ühele tuttavale endisele politseinikule, siis tema ajas silmad suureks ja ütles, et tema oma nina küll sinna ei topiks. Samuti vahetas minu sõber Dado oma sõbraga pika pilgu kui mu favelas käigust kuulis ja tunnistas, et tema küll Provenciat turvaliseks ei pea. Tea siis keda uskuda:)

Mis mulle Rio juures väga meeldib

Kuna mulle meeldib loodus aga samas meeldib ka city life, siis Rios on see kõik olemas. Võid kesklinanst minna paar kvartalit ning juba oledki liiklusmürast eemal putukate ja lindude keskel vihmametsas. Võid ronida erinevate kaljude otsa või käia avastamas koskesid. Lisaks kõik need fantastilised liivarannad! Ning eriti mõnus on, et kõiki neid parke ja randu ühendab jalgrattatee! Niisiis maailma parim linn minu jaoks:)

Living my dreams ehk Rio de Janeiro

Elan oma unistusi, just mitmuses, sest seekord olen Riosse potsatanud veidi pikemaks ajaks, st. minu üks unistus oli elada Rios (ok ma ei tee seda küll hetkel aasta vaid mõned nädalad aga siiski) ning minu unistus on olnud elada ookeanile nii lähedal, et saaksin uinuda laine kohina saatel ja igal hommikul teha pika jalutuskäigu mööda randa. Niimoodi kõik praegu täpselt ongi. Elan Leblonis, mis on üle keskmise parema sissetulekuga inimeste elurajoon ning randa minekuks pean lihtsalt majast välja astuma ja üle tee jalutama. Esimesel hommikul ma peaaegu kilkasin kui mööda randa jalutasin ja võite kindlad olla,et mu suu oli rohkem lahti kui kõrvuni. Inimene harjub kõigega, nüüd olen lihtsalt üliõnnelik ja irve minu näolt ei kao päriselt. Ma saan täiesti aru, et mul on hullupööra vedanud.
Ehk siis elan sellises kohas tänu couchsurfile ja heale õnnele, mis mulle hoste valides naeratas. Minu host Fernando on super sõbralik, külalislahke ja tore inimene ning tänu temale olen kohtunud tema super toredate sõpradega ja näinud Riot läbi kohalike elude ja silmade.

Krdi krdi külm on ehk talv Lõuna-Ameerikas ehk Boliivia

Peale Peruud viis mind teekond Boliiviasse. Kuna aega juba nappis, siis oli plaan minna vaatama Tšiili piiri ääres Salar de Uyunit ning sellega piirduda. Kõigepealt veetsin aga ühe päeva pealinnas La Pazis.
La Paz on kõige kõrgemal asuv pealinn maailmas, linn asetseb 3650m merepinnast. Tegelikult on ametlik Boliivia pealinn Sucre aga La Pazis asub valitsus ja seega nimetatakse La Pazi de facto pealinnaks.
Tänavad on siin kitsad ning ühele kitsale tänavale mahub rohkem juuksuritöökodasid kui minu silmad varem näinud on. "Minu" hotelli tänaval on neid umbes 100m lõigul 8või 9 ja kõigis neid on ka mõni klient. Linnas jäävad silma mõned mõnusad pargid aga üldiselt on liiklus ebanormaalselt tihe ja kitsad tänavad nii vingused, et ebameeldiv on hingata. Linn on mäenõlval ja nii peab rohkem kui ma tahaks lõõtsutades mäkke vantsima. Internet ei ole siin enam nii iseenesestmõistetav luksus nagu Peruus. Ühtlasi on suureks defitsiidiks saanud tualettpaber, nii et oma rull peab alati kotis olema. Samuti on keerulisem leida toidukohti, kesklinnas on hinnad üllatavalt kallid nii söögikohtades kui suveniirilettidel. La Paz jätab mind seninähtud Lõuna-Ameerika pealinnadest kõige ükskõiksemaks.

Boliivia külmapealinna Uyunisse saamiseks pean kõigepealt võtma bussi Orurosse ning sealt rongi Uyunisse. Bussisõit La Pazist algab kohe äpardusega, nimelt kraabib juht bussijaamast välja sõites ära mööduva auto ning siis läheb ligi tund asjade klattimiselt. Reisijad, kaasaarvatud mina on ärritunud. Kirun, et valisin just selle bussi kui oli valida mitme vahel. Lõpuks läheb üks boliivia naine ja paneb juhile ja politseinikele aru pähe ning võime edasi sõita. Ligi tund kestnud väljumine ei takista juhti muidugi iga nurga peal uimerdamast ja lisareisijaid otsimast. Kui reisijad bussis juba skandeerimad "vamos, vamos", hakkame liikuma. Mul on närv üsna püsti, sest kõigi arvutuste kohaselt jõuab buss väljuva rongiga ühel ajal Orurosse. Õnneks on bussis veel paar gringot ning nii kui Oruro piirile jõuame, kargame bussist välja, võtame takso, pigistame end viiekesi taksosse ja kihutame rongijaama suunas. Aktsioon õnnestub ning jääb aega isegi paar biskviiti perroonilt lõunasöögiks osta. Rongisõit on vahelduseks logudele bussidele väga mõnus, kõik on puhas ja korras ja aknast paistab järv, kus patseerivad roosad flamingod. Veidi enne keskööd olengi Uyunis, kõige külmemas linnas Boliivias. Väljas on külmakraadid ning hotellis ei ole kütet. Küll on aga 5 tekki, korgin lahti kotis olnud Peruu punase veini, jätan mütsi, kindad ja jope selga ning peale väikest veini limpsimist keeran magama . Väga külm magada ei olegi.

Hommikul lähen kokkulepitud kohta ning asume kahe maasturiga Salar de Uyuni poole teele. Minu autos on sakslane Christine, 2 iirlast ning paarike NY-st. Seltskond on lõbus ning tõotab tulla vahva reis. Esimene peatus tehakse nn. rongide surnuaias. Saan vaevalt esimese rongi juures peatud kui kuulen seljatagant "hi Andra" - pööran ümber ja seal on.. Gavin, iiri kokk, kellega mõnda aega koos Ecuadoris reisisime. Juhuslikult oli Gavin täpselt samal tuuril ainult teise firmaga. Maailm, eriti Lõuna-Ameerika võib vahest ikka väike olla, tore oli näha ja selgus, et meil on peale tuuri sama liikumissuund, nii et reisime veel päevakese koos Potosisse.

Salar de Uyuni on Boliivia suurim turismiatraktsioon, seda külastab ligi 60 000 turisti aastas.
Lisaks soolajärvedele (või kuival ajal soolaväljadele) näeb tuuri käigus erinevat värvi laguune, laamasid, roosasid ja vähemroosasid flamingosid, vulkaane, Salvador Dali orgu imeliste kivikujudega, kuumaveeallikaid ja geisreid. Ning muidugi palju teisi turiste.
Tšiilis sain peaaegu ära käia, viisime osa rahvast piiri äärde, kust nemad Atacamasse jätkasid ja mina väikse kahjutundega Uyuni poole siirdusin. Kuna ma ei olnud varem geisreid näinud, siis on veidi kahju, et giid arvas, et hommikul kell 5 on neid geisreid kõige parem näha. Esiteks oli pime, teiseks oli nii külm, et väljas sai olla umbes minuti ja kolmandaks oli eelmisel õhtul joodud Boliivia veinist ja kõrgusest nii paha, et oli üsna ükstaskõik, et maapind mulksus ja podises ning purskas. Täpselt seda sama tegin ka mina.
Kogu tripi võiks kokku võtta lühidalt sõnadega ilus aga väga külm.
Siinjuures ma ei liialda, öösel langes temperatuur -10 kraadile ja kütet neil loomulikult ei ole. Ööseks anti lisaks tekkidele ja magamiskottidele ka soojaveega täidetud pudel voodisse. Sellega sai siis oma külmunud varbaid või muid kehaosi turgutada. No ja kõik riided olid muidugi seljas, mingis pitsilise öösärgiga magamisest ei saa sellises kohas juttugi olla:)
Nõuandeks teistele sinna minejatele võin öelda, et vähemalt praegu ei olnud suurt vahet, mis firmaga lähed, vahe oli hinnas aga mitte toidus, magamiskohtades või giidide kvaliteedis. Maksin rohkem, sest tahtsin inglise keelset giidi aga ta ei olnud eriti jutukas, nii et kahjuks ma ei kuulnud mingeid põnevaid lugusid nähtud kohtade kohta. Võrdlesime Gaviniga oma tuure ja ainus erinevus oligi, et mina sain magamiskoti firmast kaasa ja mul oli inglise keelne giid, tema rentis magamiskoti ja giid oli hispaania keelne. Tema maksis kuskil 40% vähem. Kõigi söökide ajal me nägime üksteist kuna kõik maasturid peatusid samas kohas, sama oli ka ööbimistega.

Peale Uyuni tuuri asusin Boliivia ametliku pealinna Sucre poole teele, et sealt päev hiljem Santa Cruzi lennata ning sammuke Brasiiliale lähemale saada. Tee peale jäi ka kaevanduslinn Potosi, mis oli kunagi Ladina Ameerika rikkaim linn, nii et isegi tänavad olid siin hõbedast. Praegu olid tänavad kaetud tavaliste kividega aga linn oli ikkagi päris nunnu.  Potosis on kombeks käia hõbedakaevandusi vaatamas, mina sinna ei läinud, sest kiirustasin bussile, et näha Sucret. Sucresse pidi bussisõit aega võtma 3 tundi, loomulikult hilines väljumine ja kõige krooniks seisis kogu liiklus vahetult enne Sucret. Nimelt oli sel päeval Sucre ralli aga seda muidugi enne ei mainitud. Seega passisime umbes 3 tundi ja ootasime kuni kihutajad oma kihutamised ära said teha. Kahju oli raisatud ajast ja õudne piin oli seal kivi otsas passida. Ralli oli igav, iga 20 minuti tagant sõitis mööda  üks auto ning lisaks ei pidanud minu põhjamaine närv vastu kui valge koer iga kord enne auto saabumist kurvis koperdas.

Boliivia lennukid aga üllatasid mind positiivses mõttes. Näiteks 30 minutilise Santa Cruzi lennu jooksul pakuti maitsvat võileiba ja limonaade ning seda täiesti tasuta. Lend ise maksis 50 dollarit, kõlas päris hästi 23tunnise bussisõidu asemel. Ainus, mille üle kurta võiks, on see, et Boliivia toll sobras mu koti nii segamini, et kui Brasiilias pahaaimamatult kotiluku lahti tegin, ehmatasin ära. Sisu oleks nagu pesumasinas käinud aga puhtuse asemel olid need ainult segamini läinud. No ja väike auk oli ka koti sisse tulnud.. Muuseas lennujaamas oli ka kummikinnastega tädi, et käsipagasi üksipulgi lahti harutas ja pärast veel rinnad ka üle masseeris. Kuna mul oli kotis mittetöötav läpakas, siis see äratas veel eriti palju kahtlust, nii pidin demonstreerima, et näed tõesti tuleb must ekraan ja error ja mul oleks hiilgama hea meel kui nad selle korda oskaks teha. Kahjuks korda nad ei teinud aga õnneks sain arvuti ikka ühes tükis tagasi:)
Kõigi Boliivia piltidega saab tutvuda siin: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10151007813293169.485437.559598168&type=1&l=94fdf65e50

Boliivlased minu pilgu labi

Olen Boliivias pisut vahem kui kaks nadalat, seega pole mul 6igust neile vaga sygavaid hinnanguid anda aga yhtteist siiski tahaks oelda, mis on silma jaanud.
Boliivlased on kohutavalt ebaviisakad autojuhid.
 See on lihtsalt oudusttekitav kuidas nad iga kord gaasi annavad kui naevad enda ees kedagi yle tee minemas, oled sa siis ylekaigurajal voi mitte, nad annavad veel signaali ka. Siin ei tasu toesti katsetada, kas nad jaavad pidama voi mitte, olen ysna kindel, et mitte. Jalakaija ei ole sellel maal inimene.
Nad armastavad telekat.
Boliivia bussides wc-sid ei ole aga selle eest on telekad ja bussijuhi abid ei hoia kokku filmide esitamise pealt. Nagu Ecuadoriski armastavad nad actionit, mida verisem, seda parem ja koik vahivad suud ammuli. Ning oleks parem kui sa poekylastuse lykkad ohtusest noveela ajast hilisemaks voi varasemaks, sest myyjaid ei tohiks noveela ajal segada - sellest annab moista nende kehakeel ja pilk kui oled teadmatusest segama sattunud.
Ilmselgelt on neil hea juuksekasv.
Sellele jareldusele tulin kui naen ebaproportsionaalselt mçpalju juuksurisalonge. Naiteks pealinnas La Pazis oli "minu tanaval" 9 salongi korvuti ning koigisse neisse jagus ka vahemalt yks klient. Nyyd Santa Cruzis jai silma sama tendents - yhel tanaval on korvuti 5-6 juuksurit ja see pole mitte ainus tanav linnas kust juuksureid leida voib.
Internet
Internet on siin veel midagi eksklusiivset. See jai silma juba pealinnas La Pazis majutust otsides, kus mittesugugi igal pool ei ole wifi teenuse loomulik osa. Tanavatel on aga  hulgaliselt netipunkte, kus saab vaikse raha eest oma esmavajadused rahuldatud. Magedes aga , nt. Uyunis oli netipunktis nii aeglane internet nagu Eestis 20 aastat tagasi sissehelistamisteenus. Ma v6tsin endale 10 minutit ja terve see aeg kulus Facebooki avamisele ning m6ned lehed ei avanenudki. Naiteks kaevanduslinnas Potosis aga ilutses hosteli receptionis silt "kui yritad skype avada, siis bánnime sinu seadmele wifi yhenduse 24tunniks". "Jumal tanatud", et mu arvuti oli juba koos skypega m6ned paevad varem surnud:) T6e ja 6igluse huvides pean mainima, et modernses Santa Cruzis on wifi paljudes kohvikutes ja hosteli netiyhendus voimaldas mul 1,5 tundi rahulikult jutti skypeda ja ei katkenud kordagi ara - see on minuarust markimisvaarne.
Bussiga reisimine
Nagu ma juba enne mainisin, on bussides peldikute asemel telekad. Peruus ysna levinud  semi-cama ehk poolenisti allalastavad bussiistmed on siin ka haruldased. Ning vorreldes teiste riikidega on siin koige rohkem kaootilisust. Kellaajad on siin aarmiselt suhtelised.  Buss valjub yldjuhul pool kuni kolmveerand tundi hiljem. Kui La Pazis bussijaamast valja soitsime, siis rihtis bussijuht ara teise auto ning siis venis klaarimine tunni pikkuseks. See aga, et valjumine tund aega hilines, ei takista juhti tanaval seismast ja lisakliente meelitamast. Asjad hakkvad liikuma yldjuhul siis kui juba bussis oelvad inimesed hakkavad karjuma "vamos, vamos" (lahme lahme). Kuna mul oli rongile j6udmisega keeruline, siis yhinesin minagi selle kisakooriga, lisaks bussijuhi m6jutamisele on sellel ka rahustav m6ju kui oled oma ajagraafiku parast narvis.Mitte alati ei ole aga poole pikkemaks veninud s6idu p6hjuseks bussijuht. Naiteks Potosist Sucresse s6ites laks 3 tunni asemel 7 tundi, sest esiteks hilinesime valjasoiduga ja siis passisime 3 tundi tee aares kuna toimus ralli ja teed olid kinni.
Ka bussifirma valimine on 6nnemang, sest yldjuhul on sellega nagu tutvumisportaalides, kus pannakse yles 10 aastat vana pilt ajast kui oli veel figuur ja/v6i juuksed.  Kui bussiloks ette s6idab, siis v6id aimata, et tegu on pildil nahtuga aga mitmeid aastaid ja kilomeetreid hijem.

Hinnad ja tingimine
Boliiviat peetakse Louna-Ameerika koige odavamaks maaks. Pean mainima, et ma seda ei tunneta. Voib-olla on asi minu turisti marsruudis aga minu meelest sain ma Peruus palju soodsamalt kohu tais ja toit oli ka palju maitsvam. Ka turgudel ei ole nad nous hinnas jarele andma ning kysivad ilmselgelt liiga kallist hinda. Inimesed, kes tulevad Brasiiliast voi Argentiinast, arvavad muidugi teisiti ja nende jaoks siin muidugi ongi odavam.

Tehnikaimedest

Kui teil peaks kunagi m6te tulema osta vaikest notebooki, nt samsungi oma, siis ma t6esti ei soovita oma raha sellele raisata. Minu Samsung NC10 on viimase 7 kuu jooksul 3 korda hinge heitnud - 2 korda on surnud k6vaketas ja nyyd kadus ara operatsioonisysteem windows. Seega jargmised postitused  boliivia seiklustest ilmuvad siis kui olen leidnud itivenna, kes mind sellest arvutitaolekust paasta suudab:)
Seniks koigile ilusat kevadet pohjapoolkerale ja kena talvitumist lounapoolkerale:)

Peruu söögist ja joogist

Peruu loodus on väga mitmekesine ning väga mitmekesine on seetõttu ma valik toidulettidel. Seetõttu otsustasin pühendada Peruu toidule terve postituse.
Kõige tähtsam on kartul. Olen näinud siin sellisel hulgal erinevaid kartuleid või pigem "kartulelisi" (kõiki ei nimetata kartuliteks) kui ei kuskil mujal.
Väiksed, magusad roosad hucad:

Limat nimetatakse  kontinendi ja mõned väidavad isegi, et maailma (prantslased võivad selle peale jonnima hakata) gastronoomia pealinnaks ning seal pidavat olema tohutul hulgal häid restorane, mida mina paraku ei väisanud.  Väisasin tagasihoidlike kohti ja nuriseda ei saa - valik oli palju parem ja mitmekesisem kui näiteks Kolumbias ja Ecuadoris.
Toiduvalik Peruus oli mitmekesine ning seda nii toidu kui hinna poolest. Madala eelarvega rändurile oli see paradiis - Limas sain kerge vaevaga kõhu täis väikestes tiibetitoidu sööklates 5-6sol`i eest (1usd=2,5sol). Punos aga õnnestus süüa juba kolmekäigulisi fikseeritud menüüga lõunaid pisut vähem kui 1 dollari eest. Sellised fikseeritud menüüga lõunad on muidugi turistidele mõeldud nn. "Viru" tänavast paar blokki kaugemal ja üldjuhul seal teisi turiste ei kohta aga toidumürgitust ma sealt ei saanud ja supp-praad-magustoit komplektil polnud häda midagi. Paar korda ladusin toidu eest ka 25 soli letti, siis kui olin kohtades, kus ei olnud valikut - kuskil saarel või kõrbes, kus oligi ainult 2 söögikohta ja mõlemad turistidele.
Mis siis on peamiselt peruulaste menüüs?
Muidugi kartul - nii magus kui mittemagus, siis kindlast kala, sest Peruu rannik on väga kalarikas. Seega peaaegu iga peruulane küsis, kas ma juba olen peruu cevichet proovinud ja neid ei rahuldanud sugugi vastus,et proovisin seda juba Costa Ricas või Kolumbias. Peruu ceviche olevat midagi hoopis paremat! Proovisin ära ja oli maitsev aga tõele au andes ei erinenud ta maitse poolest väga teistest cevichedest. Erinevus oli pigem selles, et näiteks Costa Ricas oli ceviche pigem eelroog ja teda serveeriti heal juhul paari saiaviilu või tortilladega. Peruus aga on ceviche pearoog ja lisaks kalale leiab taldrikult hunniku kartuleid ja muid lisandeid.

Peruu üks rahvusroogi on guinea siga ehk cuy. Pean tunnistama, et algul oli mul plaan seda proovida aga kui nägin neid skelette turul ja siis veel elusaid hamstri sarnaseid armsaid loomakesi, siis ma ei suutnud.

Hiinlaste mõjul on suurel hulgal riisisegudest koosnevaid menüüsid ehk chifasid, need on põhimõtteliselt praetud riisi segud kas köögiviljade või kana vmt.

Ka tiibetlastel on sarnased soodsad söögikohad. Suur oli minu üllatus kui esimene kord menüüd nägin, kus oli 28 erinevat wantani suppi ja mul polnud aimugi, mis see wantan on:)

Kõige põnevamat kaupa näeb muidugi turul. Ka Peruus on turgudel eraldi söögiletid, kus kohe kiirelt ja soodsalt süüa saab. Mina proovisin Cuscos kartulikooki ehk causat, mida tehakse nii juustu, kala kui lihaga. Päris popp oli ka solterito ehk erinevad köögiviljad ning üllatus - marineeritud seasõrad. Ma pole suur sealiha sõber, nii et ka sõrad jäid proovimata.

Mägedes kuulub kindlasti menüüsse mate coca tee ning väga hea on coca lehtedele lisada ka värskeid alpi mündi lehti..mm!

Alkoholist on kuulsain pisco, millest tehakse kokteil piscosour. See koosneb piscost, vahustatud munavalgest ja sidrunimahlast. Proovisin ka kanget piscot, mis maitses nagu tequila. Piscosour aga on täitsa mõnus kokteil limpsimiseks.

Ka siin proovisin churrost - Limas sain megahead churrost ja üsna kehva, ehk siis hind sõltus otseselt sellest kui palju churrose sees shokolaadikreemi oli.
Nascas üllatati mind aga kartulisalatiga - täiesti meie köögist tuntud salat oli lihtsalt ühes lõunamenüüs eelroaks. Sõin nostalgitsedes ja maitses hästi.
Mittealkohoolsetest jookidest tasuvad märkimist muidugi naturaalsed mahlad - need on lihtsalt võrratud, eriti kui neile ei lisata liiga palju vett.

 Olen igas riigis proovinud ka shokolaadi kui olen proovimisväärt shokolaadi leidnud. Peruus läks sellega pisut aega kuna peamiselt müüakse igasugust küpsiseseguga sodi aga Cuscos õnnestus ühest poekesest ka mõrushokolaad saada. Kahjuks oli seal kakao sisaldus vaid 52% aga see oli tõesti ainus, mis vähegi shokolaadi nime võis kanda. Märkimisväärne oli selle tahvli suurus - 300gr. ning tahvel oli nii paks, et seda oli tõeliselt raske hammustada. Tahvel oli ilmselt tehtud tõelistele magusasõpradele, sest murtava tüki suurus oli 3 korda suurem ja jämedam kui tavaliselt.

Elu Titicaca järve ääres ja järve sees

Peale müstilise Machu Picchu ja Püha Oru külastamist sõitsin Titicaca järve äärde Punosse.
Titicaca järv peaks olema suurim laevatatav järv sellistes kõrgustes (veidi üle 3800m merepinnast) Esialgu plaanisin Titicaca järvega tutuvust teha Boliivias aga geograafiasse lähemalt süüvides selgus, et 60% järvest asub Peruus. Ning kuna Jessi, kellega koos MP-le matkasime, tahtis ka Titicacaga tutvust teha ning ameeriklasi Boliiviasse viisavabalt ei lasta, siis jäigi sõelale Puno Peruus. Puno oli lahe väike linn, kus ei olnud mingeid erilisi arhitektuurilisi saavutusi aga seal oli oma mõnus vibe ning kuidagi rohkem kohalikku elu kui Boliivia poolel Copacabanas, kus täna enne La Pazi tulekut tunnikese veetsin.
Niisiis Puno lähedal on samuti mitmeid pühasid ja müstilisi paiku, mida vaadata ja tunnetada. Käisime Sillustanis, kus on väike küla ja surnuaed. Kunagi oli seal Collade kultuuri keskus. Sillustanis on Umayo järv, mis asub veelgi kõrgemal kui Titicaca järv, 3850m merepinnast.
 Turiste viiakse Sillustani vaatama vanu haudu, mis on kuni 12m kõrgused sambad ning kunagi leiti sealt muumiaid.

Päikesetempel meestele mediteerimiseks:

Kuutempel naistele mediteerimiseks:

 Õnneks jätsime privamise jonni ja võtsime giidi ning meile sattus väga põnev tegelane -Bruno. Tema isa oli shamaan ning ta näitas kohti ja õpetas asju, mida teised giidid ilmselt ei teinud. Lõpetuseks saime kõik oma negatiivsed tunded, kellel neid oli, kivisse saata ja nautida imeilusat vaadet järvele ja saarele, kus seesama giid alpaca laamasid kasvatab. Istuda seal täielikus vaikuses ja nautida seda vaadet oli raudselt üks viimaste kuude kõrghetk. Ma olen näinud
viimase poole aasta jooksul palju ilusaid kohti ja võimsaid ehitisi jms aga mitte igakord ei teki SEDA tunnet ja vow momenti, mis mind seal valdas.

Titicaca järves asub mitmeid saari. Tuntumad neist on vast Urosi ujuvad saared, mis on pilliroost. 

Meie otsustasime külastada lisaks pilliroost saartele, mis tundus kuidagi Disneylandilik elamus, ka suurimat Amantani saart ja Taquile saart. Valisime ühe tuuri, kus oli võimalus ööbida kohalike kodus Amantanil. See oli äge, perenaised tulid meie paadile vastu ja rahvas jagati peredesse laiali. Kõik said pihku ka väiksed spikrid quechua keelsete fraasidega, sest saarel räägitakse valdavalt quechua keelt, minu perenaine näiteks rääkis hispaania keelt minimaalselt. Päris lõbus oli seletada  selles keelte rägastikus:) Enamus saare elanikest on taimetoitlased ning kasvatavad oma toidu ise. Maja juures põllulapil kasvasid põldoad, herned olid juba üles korjatud, veidi oli maisi ning aia taga kollendas nisupõld. Lisaks veel kartul ja quinoa. Valdavalt süükasegi erinevaid kartuleid ning quinoad. Naised teevad käsitööd igal võimalikul hetkel ning ka värviliste seelikute ja tikitud pluuside kandmine ei olevat turistide küllatuleku puhul kasutatav rõivastus vaid igapäevane nähtus. 

Süüa tehti eraldi majakeses, mis meenutas suitsusauna - pliidil oli küll mingi toru, mis teoreetiliselt peaks suitsu välja viima aga laua taga istudes hakkasid minul silmad suitsust vett jooksma. 

Õhtul tegime veel kokalehtedest pungil põskedega ühe väsitava jalutuskäigu  4000m kõrgusele mäkke soovide templi juurde ning vaatasime päikeseloojangut. Kokalehed on sellistes kõrgustes tõeline leevendus, ilma nendeta lihtsalt lõõtsutad ja on selline tunne nagu kargaks süda seest välja. Kes on nüüd propaganda ohvrid või ei ole kursis, et koka lehed ei ole ligilähedasedki sellega, mis on kokaiin, siit lühike tutvustus:

Kokataimi on ligi 200 erinevat sorti, vaid kolmest saab alkaloidi, millest valmistatakse kokaiini. Koka on inkade pühataim ja on siiani ka peruulastele püha. Kokalehti ohverdatakse jumalatele nagu katolikus kultuuris veini. Kokalehed sisaldavad märkimisväärselt palju vitamiine ja mineraale. Koka muuseumis oli kirjas needus, mis on lihtsalt nii tõsi kui tõsi. See oli siis miskit sellist, et koka aitab nälja, külma ja valude vastu aga kui see satub kullaotsijate ja konkistadooride kätte, siis muudab ta nende meeled segaseks ja toimib nagu mürk. Nii ju ongi läinud.

Ka praegu kannavad saareelanikud kokalehti eraldi väikses kotikeses ja traditsioonilise tervituse käigus vahetatakse omavahel kokalehti.

Peale õhtusööki aga riietas perenaine mind ka rahvariietesse ja läksime külasimmanile rahvatantse tantsima. No mina nägin välja küll nagu untsantsakas ja samuti teised turistid aga kohalike seljas on need riided imeilusad. 

Õnneks ei olnud Angelal ja Marcusel (minu hostidel) kukke ega eeslit, ainult vaiksed lambad, nii et magasin viimaste kuude mõnusama öö hoolimata sellest, et väljas oli kerge miinus ja maja lae all vuhises aukudest sisse tuul. Ühtegi autot, mis signaalitaks ju saarel ei ole ning lisaks ei ole ka elektrit ega koeri, kes hauguksid.

Järgmisel päeval viis paat meid Taquili saarele. See on samuti väike saar, kus elatakse loodusega ühes rütmis ning kõik tegevused toimuvad kommuuni vormis, maa kuulubki kommuunile ja seda pole võimalik osta. Kõike tehakse koos ja kindlal ajal, nt. juuni kuu olevat majade ehitamise kuu. Ühiselt aidatakse ehitada maju, kellel seda vaja on. Saarel ei ole kuritegevust ning ka abielulahutus on siin tundmatu. Enne abiellumist on paarikestel kombeks vähemalt 3 aastat koos elada, seejärel otsustatakse, kas sobitakse abieluks või mitte ja kui abiellutakse, siis see otsus on lõplik. Abiellutakse alati mais, mai on pulmade kuu. Sõrmuste asemel aga märgitakse abielumehed villaste kirjude tutimütsidega ning pruut koob tulevasele kaasale vöö, mille sisse koob ka oma juuksed. Abielus naised kannavad tumedaid seelikuid, vallalised aga värvilisi. Sellel saarel koovad mehed (või siis poisid) alates 6ndast eluaastast. Nende käsitöö oli imetlusväärne ning äärmiselt kvaliteetne.

Põnev on veel see, et kohalike juuksed ei lähe halliks ning samuti ei põdevat nad luudehõrenemist jm moodsa maailma vanade inimeste haigusi. Ise arvavad nad, et hea tervise saladus on quino, mis on äärmiselt vitamiinirikas. 

p.s. siit leiavad Facebooki mittekasutajad kõik Peruu pildid: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150861185163169.476948.559598168&type=3&l=993c463bc0

Väike öine vahepala

Läbi une kostub signaalitamist. Ühele pikale signaalile ja törts-tärtsule järgneb varsti järgmine ja järgmine. Krutin end ühelt küljelt teisele ja üritan aru saada, mis toimub. Tänaval oleks justkui autode signaalitamise võistlus, üks laseb veel eriti pikalt ja pidevalt. Lõpuks ei pea mu põhjamaa närv vastu, kargan voodist püsti, rebin rõduukse lahti ja karjun täiest kõrist Shut up f***** a*** Loomulikult ei kuule mind keegi, äärmisel juhul võib-olla keegi kõrval toast. Vastuseks mu sõimule kostub tänaval seisvast kolmest autost veel valim signaalitamine. Virutan vihaga akna kinni ja torman uuesti voodisse, vaatan kella, see näitab 3.30, signaalitamine on kestnud juba ligi tunni.. Kahe ja poole tunni pärast peaks kell helisema. Alt kostub järjepidevat signaalitamist. Hakkan hauduma plaani, et lähen alla ja virutan ühele peruulasest taksojuhile lihtsalt lõuksi. Kaalun, kas peaks toppima ketsid jalga või jooksma paljajalu. Juba toas on lõikavavalt külm.. Siis mõtlen, et oleks hea ikkagi omada mingit relva, kasvõi pesapalli kurikat... siis meenub, et Peruus mõistetakse sind kõigepealt süüdi ja siis pead tõestama vastupidist, kaalun, kas keset ööd kahetunnise signaalitamise eest lõuksi andmine oleks siin suur kuritegu, lõpuks topin näpud kõrva, tõmban oma neli tekki üle pea ja jään läbi ime magama. Taksojuht jääb läbi kolkimata, jalad külmetamata ja mina vangi minemata. Kaks tundi hiljem hommikusöögilauas hirnume Jessiga, kellega praegu koos reisin, sest tal olevat enam vähem samasugused vägivaldsed mõtted peas olnud.

Sajad kulutatud kalorid, 8 tundi, paarsada fotot ehk kuidas ma Machu Picchut külastasin

Viimasest postitusest on juba jupp aega möödas aga Cuscost sain tulema alles täna hommikul ja sedagi pisut vastumeelselt. Üritan siis viimasel nädalal toimunust väikese ülevaate teha.

Pärast seda kui mu kõrgusest tulenev nõrkus ja südamepaha järgi andis, läks elu põnevaks. Nimelt sattusin puhtjuhuslikult võimalusele minna ühe grupiga tasuta matkama Cusco ümbrusesse. Nad valmistavad ette uut tuuri ja esialgu testitakse seda siis vabatahtlike peal. Asusime paari ülejäänud vabatahtlikuga hommikul vara Cuscost teele ning kõndisime üle mägede ja läbi väikeste kohalike külade 14 kilomeetrit. Vahepeal käisime ühes külas ühe kohaliku tädi juures lõunal. See oli äge kogemus näha, kuidas need pisikesed pruunid majakesed seestpoolt välja näevad. Sisehoov oli poolenisti sõnnikuga kaetud ja seal tatsasid ringi eesel ja siga. See majake või õigemini üks ruum, mis oli söögitoaks, oli samuti väga basic - pisikeste akende ees oli kile ning põrandat ei olnud, toa keskel oli ainult laud. Samal ajal kui meie sõime maitsvat rooga kartuli ja riisiga (nad armastavad neid minu jaoks kahte omavahel mittesobivat toiduainet pidevalt ühele taldrikule paigutada) tegi eesel aias sellist häält nagu üritaks keegi hiiglasliku rattapumbaga kumme pumbata. Kõndisime üle põldude ja mägede ning põnev oli vaadata, kuidas sügis on Peruusse jõudnud. Põldudel võeti kartuleid ning päris mitmes kohas kutsuti meid peale kartulivõttu toimuvale ühisele kartulitoidu söömisele.

Muideks Peruus pidavat olema ligi 4000 erinevat kartulisorti. Üks neist näeb välja keedetult nagu kaalikas, kui esimene kord selle oma taldrikult leidsin, rõõmustasin juba, et saan kaalikat aga võta näpust, hoopis magus kartul oli.
Kui 14 km sai kõnnitud olime ristmikul, kus tuli otsustada, kas teeme veel 10km ja jõuame ilusa laguuni äärde või sõidame tagasi Cuscosse. Kuna keegi esimesena midagi öelda ei julgenud, siis mina muidugi tegin suu lahti ja kuna ma ei tahnud nõrk olla, siis ütlesin, et võin küll 10km veel kõmpida. No siis ei tahnud teised nõrgad olla ja nii me siis läksime. No oli ikka veidi liiga pikk tee küll - lõpuks müristas ja tibas vihma ja kõik vedasid jalgu järel aga ära tegime.

Järgmisel päeval taastasin end ja vaatasin niisama Cusco peal ringi, lisaks kopereerusin ameeriklase Jessiga Machu Picchu külastuse asjus ning soetasime endale MP piletid ja rongipiletid. See maailmaime vaatamine on ikka päris kallis ettevõtmine. Pooleteisetunnise rongisõidu eest pead juba 50-70dollarit lauale laduma, lisaks siis MP enda pilet ning kui soovid hommikul varakult kohal olla, siis peab veel õhtu ja öö veetma totaalses turistilõksus Aqua Calientes.  MP piletite ostmisega astusime ämbrisse ja selle eest suur kummardus muidugi kuulsale Lonely Planetile ning sellele, et ma ei taibanud inimestelt enne asju üle küsida. Nimelt oli meil suur soov lisaks MP-le ronida ka seal oleva Huaynapiccu otsa. LP väitis, et sinna eraldi piletit ei ole, piiratakse ainult inimeste arvu, seega kui oled varakult kohal, peaks õnnestuma. Ühe peruulasega rääkides, selgus aga, et ka sinna nõutakse piletit ning kui läksime endale seda piletit juurde ostma, selgus, et ei eraldi seda osta ei saa, siis tuleb osta ka uus MP pilet, sest ainult nii on võimalik. No nii ahvatlev see HP nüüd ka ei tundunud, et 50dollarit põõsasse visata.
Läksime siis päev varem Aqua Calientesse kohale ning hommikul kell 4 krapsasime äratuskella peale püsti ja asusime "superkuu" valguses teele. Seal, kus rada MP poole mäkke keeras, ootas juba terve ports karvaseid ja sulelisi ning väravad olid suletud. Selgus, et rajale lastakse alles kell 5 hommikul. Oi,oi, kus läks alles jooksuks kui kell 5 sai, korraks tekkis tunne, et Machu Piccu võib selle Peru Raili rongiga eest ära sõita. Otse mäkke läks erineva kõrgusega trepiastmeid, nii et treppidest sai käia tervelt tund aega. Mul oli küll vahepeal selline tunne, et kopsud lihtsalt lahkuvad mu kehast aga mõned tegelased lihtsalt jooksid sealt üles!
Igastahes jõudsime meiegi paari puhkepausi ja linnulaulu kuulamise pausi järel üles väravateni. Kuna piletil on kirjas, et sööki, plastikpudeleid ja jalutuskeppe ei tohi varemetele kaasa võtta, siis annan seaduskuuleka eestlasena kogu kraami pakihoidu. Hiljem tühja kõhuga ringi jalutades ning vaadates, kuidas kõik söövad, joovad ja jalutuskeppidega rõõmsalt mööda treppe hüppavad, ma muidugi kirusin aga õnneks lasti välja sööma ja pärast tagasi sisse. Lõppkokkuvõttes oli kena päev, vaadates, kuidas tõusev päike üle mäetippude MP varemeid valgustab, kõiki neid ehitisi uurides ja puurides ning tundide kaupa filosofeerides, kuidas see kõik ikkagi olla võis.

Imetlesin seda meistriteost ligi 8 tundi, tegin kümnete kaupa erinevaid ja vähem erinevaid pilte ning lõpuks kalpsasime neist treppidest ka alla tagasi. Jalgu järele lohistades vedasime end rongi peale ja sõitsime Ollantaytambosse, mis oli tulles silma jäänud kui lahe pisike linnake. Kui esialgu oli meil plaan järgmine päev ka Ollantaytambos varemeid vaatama minna, siis hommikul oma kangeid jalgu sirutades ja vareme poole kiigates, ei tundunud need peale Machu Piccut enam midagi erilist.
Niisiis asusime collectivo (ehk meie mõistes marsaga) Urubamba poole teele, et sealt minna vaatama Salinas olevaid Inkade ajast pärit nn. soolapanne või soolakaevandust. Marsas saime tuttavaks kanadalasest professori Jonniega, kes ka meiega kampa tahtis lüüa. Urubambas olid aga mitteäraräägitavad taksojuhid, niisiis rääkisin ma ära riksajuhi, kes nõustus meid viima kohta, kust pidime veel umbes 20 minutit jalutama. Tundus täitsa äge plaan. Riksajuht sõidutas meid mööda külavaheteed kuhugi mägede vahele  ja näitas teeotsa kätte. Rõõmustasin, et ma ei olnud seal üksinda, sest see oli selline nurgatagune, kus ma ilmselt üksi oleks põnnama löönud. Jalutasime siis mööda kitsast mägiteed, kus vahepeal tulid vastu naised eeslitega ja mehed hobustega ning varsti nägimegi valgeid soolavanne.

Cusco ümbruses on palju vaadata ja teha ning ideaalis elaksin seal kuskil kuu aega, et rahulikult ringi matkata ja kõik ära vaadata. Minul taob paraku seier selga, nii et jääb midagi ka edaspidiseks:)

Hindadest ja tingimisest Peruu moodi

Viimastel päevadel oleme mitu korda sattunud päris huvitava hinnapoliitika peale. Näiteks turistilõksus ja koledas Aqua Calientes, kus ei ole midagi peale ülehinnatud söögikohtade ja hostelite, hotellide. Jalutame ringi ja varmalt topib iga restorani ees keegi meile oma menüü nina alla. Hinnad on vähemalt 3 korda kõrgemad kui meie oleme Cuscos harjunud maksma. Tõmbame nina kirtsu aga enne kui me tingimagi jõuame hakata, teatab siis restoraniesindaja vaiksel häälel, et tegelikult on neil meile eraldi pakkumine ka ja teeb umbes poole väiksema hinnaga oma pakkumise. Jääme sinna.
Teine näide oli hotelliga, astusime läbi ühest hotellist, mille flaier oli mulle bussijaamas pihku pistetud ja kui hindade üle rääkisime, siis eeldasin, et räägime ikka peruu rahas. Kui hotelli jõudsime, nägime seinal hinnakirja dollarites ehk siis bussijaamas lubatud 15soli asemel oli seinal hind 20 dollarit (2,6sol=1usd), peale kulmukergitust ja üllatunud küsimust, selgus, et nad võivad meile küll selle 15 solise hinna teha.