Pärast seda kui mu kõrgusest tulenev nõrkus ja südamepaha järgi andis, läks elu põnevaks. Nimelt sattusin puhtjuhuslikult võimalusele minna ühe grupiga tasuta matkama Cusco ümbrusesse. Nad valmistavad ette uut tuuri ja esialgu testitakse seda siis vabatahtlike peal. Asusime paari ülejäänud vabatahtlikuga hommikul vara Cuscost teele ning kõndisime üle mägede ja läbi väikeste kohalike külade 14 kilomeetrit. Vahepeal käisime ühes külas ühe kohaliku tädi juures lõunal. See oli äge kogemus näha, kuidas need pisikesed pruunid majakesed seestpoolt välja näevad. Sisehoov oli poolenisti sõnnikuga kaetud ja seal tatsasid ringi eesel ja siga. See majake või õigemini üks ruum, mis oli söögitoaks, oli samuti väga basic - pisikeste akende ees oli kile ning põrandat ei olnud, toa keskel oli ainult laud. Samal ajal kui meie sõime maitsvat rooga kartuli ja riisiga (nad armastavad neid minu jaoks kahte omavahel mittesobivat toiduainet pidevalt ühele taldrikule paigutada) tegi eesel aias sellist häält nagu üritaks keegi hiiglasliku rattapumbaga kumme pumbata. Kõndisime üle põldude ja mägede ning põnev oli vaadata, kuidas sügis on Peruusse jõudnud. Põldudel võeti kartuleid ning päris mitmes kohas kutsuti meid peale kartulivõttu toimuvale ühisele kartulitoidu söömisele.
Muideks Peruus pidavat olema ligi 4000 erinevat kartulisorti. Üks neist näeb välja keedetult nagu kaalikas, kui esimene kord selle oma taldrikult leidsin, rõõmustasin juba, et saan kaalikat aga võta näpust, hoopis magus kartul oli.
Kui 14 km sai kõnnitud olime ristmikul, kus tuli otsustada, kas teeme veel 10km ja jõuame ilusa laguuni äärde või sõidame tagasi Cuscosse. Kuna keegi esimesena midagi öelda ei julgenud, siis mina muidugi tegin suu lahti ja kuna ma ei tahnud nõrk olla, siis ütlesin, et võin küll 10km veel kõmpida. No siis ei tahnud teised nõrgad olla ja nii me siis läksime. No oli ikka veidi liiga pikk tee küll - lõpuks müristas ja tibas vihma ja kõik vedasid jalgu järel aga ära tegime.
Järgmisel päeval taastasin end ja vaatasin niisama Cusco peal ringi, lisaks kopereerusin ameeriklase Jessiga Machu Picchu külastuse asjus ning soetasime endale MP piletid ja rongipiletid. See maailmaime vaatamine on ikka päris kallis ettevõtmine. Pooleteisetunnise rongisõidu eest pead juba 50-70dollarit lauale laduma, lisaks siis MP enda pilet ning kui soovid hommikul varakult kohal olla, siis peab veel õhtu ja öö veetma totaalses turistilõksus Aqua Calientes. MP piletite ostmisega astusime ämbrisse ja selle eest suur kummardus muidugi kuulsale Lonely Planetile ning sellele, et ma ei taibanud inimestelt enne asju üle küsida. Nimelt oli meil suur soov lisaks MP-le ronida ka seal oleva Huaynapiccu otsa. LP väitis, et sinna eraldi piletit ei ole, piiratakse ainult inimeste arvu, seega kui oled varakult kohal, peaks õnnestuma. Ühe peruulasega rääkides, selgus aga, et ka sinna nõutakse piletit ning kui läksime endale seda piletit juurde ostma, selgus, et ei eraldi seda osta ei saa, siis tuleb osta ka uus MP pilet, sest ainult nii on võimalik. No nii ahvatlev see HP nüüd ka ei tundunud, et 50dollarit põõsasse visata.
Läksime siis päev varem Aqua Calientesse kohale ning hommikul kell 4 krapsasime äratuskella peale püsti ja asusime "superkuu" valguses teele. Seal, kus rada MP poole mäkke keeras, ootas juba terve ports karvaseid ja sulelisi ning väravad olid suletud. Selgus, et rajale lastakse alles kell 5 hommikul. Oi,oi, kus läks alles jooksuks kui kell 5 sai, korraks tekkis tunne, et Machu Piccu võib selle Peru Raili rongiga eest ära sõita. Otse mäkke läks erineva kõrgusega trepiastmeid, nii et treppidest sai käia tervelt tund aega. Mul oli küll vahepeal selline tunne, et kopsud lihtsalt lahkuvad mu kehast aga mõned tegelased lihtsalt jooksid sealt üles!
Igastahes jõudsime meiegi paari puhkepausi ja linnulaulu kuulamise pausi järel üles väravateni. Kuna piletil on kirjas, et sööki, plastikpudeleid ja jalutuskeppe ei tohi varemetele kaasa võtta, siis annan seaduskuuleka eestlasena kogu kraami pakihoidu. Hiljem tühja kõhuga ringi jalutades ning vaadates, kuidas kõik söövad, joovad ja jalutuskeppidega rõõmsalt mööda treppe hüppavad, ma muidugi kirusin aga õnneks lasti välja sööma ja pärast tagasi sisse. Lõppkokkuvõttes oli kena päev, vaadates, kuidas tõusev päike üle mäetippude MP varemeid valgustab, kõiki neid ehitisi uurides ja puurides ning tundide kaupa filosofeerides, kuidas see kõik ikkagi olla võis.
Imetlesin seda meistriteost ligi 8 tundi, tegin kümnete kaupa erinevaid ja vähem erinevaid pilte ning lõpuks kalpsasime neist treppidest ka alla tagasi. Jalgu järele lohistades vedasime end rongi peale ja sõitsime Ollantaytambosse, mis oli tulles silma jäänud kui lahe pisike linnake. Kui esialgu oli meil plaan järgmine päev ka Ollantaytambos varemeid vaatama minna, siis hommikul oma kangeid jalgu sirutades ja vareme poole kiigates, ei tundunud need peale Machu Piccut enam midagi erilist.
Niisiis asusime collectivo (ehk meie mõistes marsaga) Urubamba poole teele, et sealt minna vaatama Salinas olevaid Inkade ajast pärit nn. soolapanne või soolakaevandust. Marsas saime tuttavaks kanadalasest professori Jonniega, kes ka meiega kampa tahtis lüüa. Urubambas olid aga mitteäraräägitavad taksojuhid, niisiis rääkisin ma ära riksajuhi, kes nõustus meid viima kohta, kust pidime veel umbes 20 minutit jalutama. Tundus täitsa äge plaan. Riksajuht sõidutas meid mööda külavaheteed kuhugi mägede vahele ja näitas teeotsa kätte. Rõõmustasin, et ma ei olnud seal üksinda, sest see oli selline nurgatagune, kus ma ilmselt üksi oleks põnnama löönud. Jalutasime siis mööda kitsast mägiteed, kus vahepeal tulid vastu naised eeslitega ja mehed hobustega ning varsti nägimegi valgeid soolavanne.
Cusco ümbruses on palju vaadata ja teha ning ideaalis elaksin seal kuskil kuu aega, et rahulikult ringi matkata ja kõik ära vaadata. Minul taob paraku seier selga, nii et jääb midagi ka edaspidiseks:)
Hindadest ja tingimisest Peruu moodi
Viimastel päevadel oleme mitu korda sattunud päris huvitava hinnapoliitika peale. Näiteks turistilõksus ja koledas Aqua Calientes, kus ei ole midagi peale ülehinnatud söögikohtade ja hostelite, hotellide. Jalutame ringi ja varmalt topib iga restorani ees keegi meile oma menüü nina alla. Hinnad on vähemalt 3 korda kõrgemad kui meie oleme Cuscos harjunud maksma. Tõmbame nina kirtsu aga enne kui me tingimagi jõuame hakata, teatab siis restoraniesindaja vaiksel häälel, et tegelikult on neil meile eraldi pakkumine ka ja teeb umbes poole väiksema hinnaga oma pakkumise. Jääme sinna.
Teine näide oli hotelliga, astusime läbi ühest hotellist, mille flaier oli mulle bussijaamas pihku pistetud ja kui hindade üle rääkisime, siis eeldasin, et räägime ikka peruu rahas. Kui hotelli jõudsime, nägime seinal hinnakirja dollarites ehk siis bussijaamas lubatud 15soli asemel oli seinal hind 20 dollarit (2,6sol=1usd), peale kulmukergitust ja üllatunud küsimust, selgus, et nad võivad meile küll selle 15 solise hinna teha.
No comments:
Post a Comment