Titicaca järv peaks olema suurim laevatatav järv sellistes kõrgustes (veidi üle 3800m merepinnast) Esialgu plaanisin Titicaca järvega tutuvust teha Boliivias aga geograafiasse lähemalt süüvides selgus, et 60% järvest asub Peruus. Ning kuna Jessi, kellega koos MP-le matkasime, tahtis ka Titicacaga tutvust teha ning ameeriklasi Boliiviasse viisavabalt ei lasta, siis jäigi sõelale Puno Peruus. Puno oli lahe väike linn, kus ei olnud mingeid erilisi arhitektuurilisi saavutusi aga seal oli oma mõnus vibe ning kuidagi rohkem kohalikku elu kui Boliivia poolel Copacabanas, kus täna enne La Pazi tulekut tunnikese veetsin.
Niisiis Puno lähedal on samuti mitmeid pühasid ja müstilisi paiku, mida vaadata ja tunnetada. Käisime Sillustanis, kus on väike küla ja surnuaed. Kunagi oli seal Collade kultuuri keskus. Sillustanis on Umayo järv, mis asub veelgi kõrgemal kui Titicaca järv, 3850m merepinnast.
Turiste viiakse Sillustani vaatama vanu haudu, mis on kuni 12m kõrgused sambad ning kunagi leiti sealt muumiaid.
Päikesetempel meestele mediteerimiseks:
Kuutempel naistele mediteerimiseks:
Õnneks jätsime privamise jonni ja võtsime giidi ning meile sattus väga põnev tegelane -Bruno. Tema isa oli shamaan ning ta näitas kohti ja õpetas asju, mida teised giidid ilmselt ei teinud. Lõpetuseks saime kõik oma negatiivsed tunded, kellel neid oli, kivisse saata ja nautida imeilusat vaadet järvele ja saarele, kus seesama giid alpaca laamasid kasvatab. Istuda seal täielikus vaikuses ja nautida seda vaadet oli raudselt üks viimaste kuude kõrghetk. Ma olen näinud
viimase poole aasta jooksul palju ilusaid kohti ja võimsaid ehitisi jms aga mitte igakord ei teki SEDA tunnet ja vow momenti, mis mind seal valdas.
Titicaca järves asub mitmeid saari. Tuntumad neist on vast Urosi ujuvad saared, mis on pilliroost.
Meie otsustasime külastada lisaks pilliroost saartele, mis tundus kuidagi Disneylandilik elamus, ka suurimat Amantani saart ja Taquile saart. Valisime ühe tuuri, kus oli võimalus ööbida kohalike kodus Amantanil. See oli äge, perenaised tulid meie paadile vastu ja rahvas jagati peredesse laiali. Kõik said pihku ka väiksed spikrid quechua keelsete fraasidega, sest saarel räägitakse valdavalt quechua keelt, minu perenaine näiteks rääkis hispaania keelt minimaalselt. Päris lõbus oli seletada selles keelte rägastikus:) Enamus saare elanikest on taimetoitlased ning kasvatavad oma toidu ise. Maja juures põllulapil kasvasid põldoad, herned olid juba üles korjatud, veidi oli maisi ning aia taga kollendas nisupõld. Lisaks veel kartul ja quinoa. Valdavalt süükasegi erinevaid kartuleid ning quinoad. Naised teevad käsitööd igal võimalikul hetkel ning ka värviliste seelikute ja tikitud pluuside kandmine ei olevat turistide küllatuleku puhul kasutatav rõivastus vaid igapäevane nähtus.
Süüa tehti eraldi majakeses, mis meenutas suitsusauna - pliidil oli küll mingi toru, mis teoreetiliselt peaks suitsu välja viima aga laua taga istudes hakkasid minul silmad suitsust vett jooksma.
Õhtul tegime veel kokalehtedest pungil põskedega ühe väsitava jalutuskäigu 4000m kõrgusele mäkke soovide templi juurde ning vaatasime päikeseloojangut. Kokalehed on sellistes kõrgustes tõeline leevendus, ilma nendeta lihtsalt lõõtsutad ja on selline tunne nagu kargaks süda seest välja. Kes on nüüd propaganda ohvrid või ei ole kursis, et koka lehed ei ole ligilähedasedki sellega, mis on kokaiin, siit lühike tutvustus:
Kokataimi on ligi 200 erinevat sorti, vaid kolmest saab alkaloidi, millest valmistatakse kokaiini. Koka on inkade pühataim ja on siiani ka peruulastele püha. Kokalehti ohverdatakse jumalatele nagu katolikus kultuuris veini. Kokalehed sisaldavad märkimisväärselt palju vitamiine ja mineraale. Koka muuseumis oli kirjas needus, mis on lihtsalt nii tõsi kui tõsi. See oli siis miskit sellist, et koka aitab nälja, külma ja valude vastu aga kui see satub kullaotsijate ja konkistadooride kätte, siis muudab ta nende meeled segaseks ja toimib nagu mürk. Nii ju ongi läinud.
Ka praegu kannavad saareelanikud kokalehti eraldi väikses kotikeses ja traditsioonilise tervituse käigus vahetatakse omavahel kokalehti.
Peale õhtusööki aga riietas perenaine mind ka rahvariietesse ja läksime külasimmanile rahvatantse tantsima. No mina nägin välja küll nagu untsantsakas ja samuti teised turistid aga kohalike seljas on need riided imeilusad.
Õnneks ei olnud Angelal ja Marcusel (minu hostidel) kukke ega eeslit, ainult vaiksed lambad, nii et magasin viimaste kuude mõnusama öö hoolimata sellest, et väljas oli kerge miinus ja maja lae all vuhises aukudest sisse tuul. Ühtegi autot, mis signaalitaks ju saarel ei ole ning lisaks ei ole ka elektrit ega koeri, kes hauguksid.
Järgmisel päeval viis paat meid Taquili saarele. See on samuti väike saar, kus elatakse loodusega ühes rütmis ning kõik tegevused toimuvad kommuuni vormis, maa kuulubki kommuunile ja seda pole võimalik osta. Kõike tehakse koos ja kindlal ajal, nt. juuni kuu olevat majade ehitamise kuu. Ühiselt aidatakse ehitada maju, kellel seda vaja on. Saarel ei ole kuritegevust ning ka abielulahutus on siin tundmatu. Enne abiellumist on paarikestel kombeks vähemalt 3 aastat koos elada, seejärel otsustatakse, kas sobitakse abieluks või mitte ja kui abiellutakse, siis see otsus on lõplik. Abiellutakse alati mais, mai on pulmade kuu. Sõrmuste asemel aga märgitakse abielumehed villaste kirjude tutimütsidega ning pruut koob tulevasele kaasale vöö, mille sisse koob ka oma juuksed. Abielus naised kannavad tumedaid seelikuid, vallalised aga värvilisi. Sellel saarel koovad mehed (või siis poisid) alates 6ndast eluaastast. Nende käsitöö oli imetlusväärne ning äärmiselt kvaliteetne.
Põnev on veel see, et kohalike juuksed ei lähe halliks ning samuti ei põdevat nad luudehõrenemist jm moodsa maailma vanade inimeste haigusi. Ise arvavad nad, et hea tervise saladus on quino, mis on äärmiselt vitamiinirikas.
p.s. siit leiavad Facebooki mittekasutajad kõik Peruu pildid: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150861185163169.476948.559598168&type=3&l=993c463bc0
No comments:
Post a Comment