La Paz on kõige kõrgemal asuv pealinn maailmas, linn asetseb 3650m merepinnast. Tegelikult on ametlik Boliivia pealinn Sucre aga La Pazis asub valitsus ja seega nimetatakse La Pazi de facto pealinnaks.
Tänavad on siin kitsad ning ühele kitsale tänavale mahub rohkem juuksuritöökodasid kui minu silmad varem näinud on. "Minu" hotelli tänaval on neid umbes 100m lõigul 8või 9 ja kõigis neid on ka mõni klient. Linnas jäävad silma mõned mõnusad pargid aga üldiselt on liiklus ebanormaalselt tihe ja kitsad tänavad nii vingused, et ebameeldiv on hingata. Linn on mäenõlval ja nii peab rohkem kui ma tahaks lõõtsutades mäkke vantsima. Internet ei ole siin enam nii iseenesestmõistetav luksus nagu Peruus. Ühtlasi on suureks defitsiidiks saanud tualettpaber, nii et oma rull peab alati kotis olema. Samuti on keerulisem leida toidukohti, kesklinnas on hinnad üllatavalt kallid nii söögikohtades kui suveniirilettidel. La Paz jätab mind seninähtud Lõuna-Ameerika pealinnadest kõige ükskõiksemaks.
Boliivia külmapealinna Uyunisse saamiseks pean kõigepealt võtma bussi Orurosse ning sealt rongi Uyunisse. Bussisõit La Pazist algab kohe äpardusega, nimelt kraabib juht bussijaamast välja sõites ära mööduva auto ning siis läheb ligi tund asjade klattimiselt. Reisijad, kaasaarvatud mina on ärritunud. Kirun, et valisin just selle bussi kui oli valida mitme vahel. Lõpuks läheb üks boliivia naine ja paneb juhile ja politseinikele aru pähe ning võime edasi sõita. Ligi tund kestnud väljumine ei takista juhti muidugi iga nurga peal uimerdamast ja lisareisijaid otsimast. Kui reisijad bussis juba skandeerimad "vamos, vamos", hakkame liikuma. Mul on närv üsna püsti, sest kõigi arvutuste kohaselt jõuab buss väljuva rongiga ühel ajal Orurosse. Õnneks on bussis veel paar gringot ning nii kui Oruro piirile jõuame, kargame bussist välja, võtame takso, pigistame end viiekesi taksosse ja kihutame rongijaama suunas. Aktsioon õnnestub ning jääb aega isegi paar biskviiti perroonilt lõunasöögiks osta. Rongisõit on vahelduseks logudele bussidele väga mõnus, kõik on puhas ja korras ja aknast paistab järv, kus patseerivad roosad flamingod. Veidi enne keskööd olengi Uyunis, kõige külmemas linnas Boliivias. Väljas on külmakraadid ning hotellis ei ole kütet. Küll on aga 5 tekki, korgin lahti kotis olnud Peruu punase veini, jätan mütsi, kindad ja jope selga ning peale väikest veini limpsimist keeran magama . Väga külm magada ei olegi.
Hommikul lähen kokkulepitud kohta ning asume kahe maasturiga Salar de Uyuni poole teele. Minu autos on sakslane Christine, 2 iirlast ning paarike NY-st. Seltskond on lõbus ning tõotab tulla vahva reis. Esimene peatus tehakse nn. rongide surnuaias. Saan vaevalt esimese rongi juures peatud kui kuulen seljatagant "hi Andra" - pööran ümber ja seal on.. Gavin, iiri kokk, kellega mõnda aega koos Ecuadoris reisisime. Juhuslikult oli Gavin täpselt samal tuuril ainult teise firmaga. Maailm, eriti Lõuna-Ameerika võib vahest ikka väike olla, tore oli näha ja selgus, et meil on peale tuuri sama liikumissuund, nii et reisime veel päevakese koos Potosisse.
Salar de Uyuni on Boliivia suurim turismiatraktsioon, seda külastab ligi 60 000 turisti aastas.
Lisaks soolajärvedele (või kuival ajal soolaväljadele) näeb tuuri käigus erinevat värvi laguune, laamasid, roosasid ja vähemroosasid flamingosid, vulkaane, Salvador Dali orgu imeliste kivikujudega, kuumaveeallikaid ja geisreid. Ning muidugi palju teisi turiste.
Tšiilis sain peaaegu ära käia, viisime osa rahvast piiri äärde, kust nemad Atacamasse jätkasid ja mina väikse kahjutundega Uyuni poole siirdusin. Kuna ma ei olnud varem geisreid näinud, siis on veidi kahju, et giid arvas, et hommikul kell 5 on neid geisreid kõige parem näha. Esiteks oli pime, teiseks oli nii külm, et väljas sai olla umbes minuti ja kolmandaks oli eelmisel õhtul joodud Boliivia veinist ja kõrgusest nii paha, et oli üsna ükstaskõik, et maapind mulksus ja podises ning purskas. Täpselt seda sama tegin ka mina.
Kogu tripi võiks kokku võtta lühidalt sõnadega ilus aga väga külm.
Siinjuures ma ei liialda, öösel langes temperatuur -10 kraadile ja kütet neil loomulikult ei ole. Ööseks anti lisaks tekkidele ja magamiskottidele ka soojaveega täidetud pudel voodisse. Sellega sai siis oma külmunud varbaid või muid kehaosi turgutada. No ja kõik riided olid muidugi seljas, mingis pitsilise öösärgiga magamisest ei saa sellises kohas juttugi olla:)
Nõuandeks teistele sinna minejatele võin öelda, et vähemalt praegu ei olnud suurt vahet, mis firmaga lähed, vahe oli hinnas aga mitte toidus, magamiskohtades või giidide kvaliteedis. Maksin rohkem, sest tahtsin inglise keelset giidi aga ta ei olnud eriti jutukas, nii et kahjuks ma ei kuulnud mingeid põnevaid lugusid nähtud kohtade kohta. Võrdlesime Gaviniga oma tuure ja ainus erinevus oligi, et mina sain magamiskoti firmast kaasa ja mul oli inglise keelne giid, tema rentis magamiskoti ja giid oli hispaania keelne. Tema maksis kuskil 40% vähem. Kõigi söökide ajal me nägime üksteist kuna kõik maasturid peatusid samas kohas, sama oli ka ööbimistega.
Peale Uyuni tuuri asusin Boliivia ametliku pealinna Sucre poole teele, et sealt päev hiljem Santa Cruzi lennata ning sammuke Brasiiliale lähemale saada. Tee peale jäi ka kaevanduslinn Potosi, mis oli kunagi Ladina Ameerika rikkaim linn, nii et isegi tänavad olid siin hõbedast. Praegu olid tänavad kaetud tavaliste kividega aga linn oli ikkagi päris nunnu. Potosis on kombeks käia hõbedakaevandusi vaatamas, mina sinna ei läinud, sest kiirustasin bussile, et näha Sucret. Sucresse pidi bussisõit aega võtma 3 tundi, loomulikult hilines väljumine ja kõige krooniks seisis kogu liiklus vahetult enne Sucret. Nimelt oli sel päeval Sucre ralli aga seda muidugi enne ei mainitud. Seega passisime umbes 3 tundi ja ootasime kuni kihutajad oma kihutamised ära said teha. Kahju oli raisatud ajast ja õudne piin oli seal kivi otsas passida. Ralli oli igav, iga 20 minuti tagant sõitis mööda üks auto ning lisaks ei pidanud minu põhjamaine närv vastu kui valge koer iga kord enne auto saabumist kurvis koperdas.
Boliivia lennukid aga üllatasid mind positiivses mõttes. Näiteks 30 minutilise Santa Cruzi lennu jooksul pakuti maitsvat võileiba ja limonaade ning seda täiesti tasuta. Lend ise maksis 50 dollarit, kõlas päris hästi 23tunnise bussisõidu asemel. Ainus, mille üle kurta võiks, on see, et Boliivia toll sobras mu koti nii segamini, et kui Brasiilias pahaaimamatult kotiluku lahti tegin, ehmatasin ära. Sisu oleks nagu pesumasinas käinud aga puhtuse asemel olid need ainult segamini läinud. No ja väike auk oli ka koti sisse tulnud.. Muuseas lennujaamas oli ka kummikinnastega tädi, et käsipagasi üksipulgi lahti harutas ja pärast veel rinnad ka üle masseeris. Kuna mul oli kotis mittetöötav läpakas, siis see äratas veel eriti palju kahtlust, nii pidin demonstreerima, et näed tõesti tuleb must ekraan ja error ja mul oleks hiilgama hea meel kui nad selle korda oskaks teha. Kahjuks korda nad ei teinud aga õnneks sain arvuti ikka ühes tükis tagasi:)
Kõigi Boliivia piltidega saab tutvuda siin: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10151007813293169.485437.559598168&type=1&l=94fdf65e50
No comments:
Post a Comment