Väike öine vahepala

Läbi une kostub signaalitamist. Ühele pikale signaalile ja törts-tärtsule järgneb varsti järgmine ja järgmine. Krutin end ühelt küljelt teisele ja üritan aru saada, mis toimub. Tänaval oleks justkui autode signaalitamise võistlus, üks laseb veel eriti pikalt ja pidevalt. Lõpuks ei pea mu põhjamaa närv vastu, kargan voodist püsti, rebin rõduukse lahti ja karjun täiest kõrist Shut up f***** a*** Loomulikult ei kuule mind keegi, äärmisel juhul võib-olla keegi kõrval toast. Vastuseks mu sõimule kostub tänaval seisvast kolmest autost veel valim signaalitamine. Virutan vihaga akna kinni ja torman uuesti voodisse, vaatan kella, see näitab 3.30, signaalitamine on kestnud juba ligi tunni.. Kahe ja poole tunni pärast peaks kell helisema. Alt kostub järjepidevat signaalitamist. Hakkan hauduma plaani, et lähen alla ja virutan ühele peruulasest taksojuhile lihtsalt lõuksi. Kaalun, kas peaks toppima ketsid jalga või jooksma paljajalu. Juba toas on lõikavavalt külm.. Siis mõtlen, et oleks hea ikkagi omada mingit relva, kasvõi pesapalli kurikat... siis meenub, et Peruus mõistetakse sind kõigepealt süüdi ja siis pead tõestama vastupidist, kaalun, kas keset ööd kahetunnise signaalitamise eest lõuksi andmine oleks siin suur kuritegu, lõpuks topin näpud kõrva, tõmban oma neli tekki üle pea ja jään läbi ime magama. Taksojuht jääb läbi kolkimata, jalad külmetamata ja mina vangi minemata. Kaks tundi hiljem hommikusöögilauas hirnume Jessiga, kellega praegu koos reisin, sest tal olevat enam vähem samasugused vägivaldsed mõtted peas olnud.