Riost tulin ära nii nagu varasematelgi kordadel, pisaraid poetades. See kehtib vist ka linnade kohta, et kui oled ühest silmini sisse võetud, siis teise ilu ja võlu nägemine on raske.
Salvador on Bahia osariigi pealinn ning siin näeb hoopis teistsugust Brasiiliat kui lõuna pool. Ilm on siin aastaringi soe ja kena. Linn on mustem selle sõna mõlemas tähenduses.
Salvador on see paik, kuhu transporditi Aafrikast orjasid ning selle ajaloolise fakti tulemusena on seal ka palju tumedama nahavärviga inimesi rohkelt ning afrokultuuri mõju tugevalt tunda.
Ka Salvadoris otsustasin teha sofasurfi ja mulle tuli lennujaama vastu Michel. Lennujaamast linna sõites käisime läbi toidupoest ja ostsime suure kärutäie riisi, ube ja kanaliha ning viisime selle ühte vaestemajja. Tegemist on sellise kohaga kuhu väga vanad ja haiged nö. surma ootama paigutatakse aga tegemist on puhtalt heategevusel tugineval projektil.Michel ja tema ema toetavad asutust iga kuu oma võimaluste piires söögiga. Käisin ka majas sees ning olukord oli päris nukker. Mõnedes tubades oli ikka nii kirbe kusehais, et mind ajas kergelt öökima. Paljud lihtsalt lamasid apaatselt oma voodites ja näha oli, et neil on iseseisvalt liikumisega raskusi. Samas tuli minuga kohe rääkima üks veidi kobedamas seisus proua ja olenemata keelebarjäärist sain tema suhtlusvajadust leevendada.
Pildil on minu host koos selle vaestemaja pidava prouaga.
Michel elas Brocas, mis on üsna kesklinnas aga selliste liiklusummikute vahel, et väga mõnus elupaik see polnud. Samas oli kõrgelt hea vaade linnale. Linnas ringi liikumine jäigi mulle segaseks kuna hommikuti viskas Michel mind autoga sinna kuhu tahtsin ja õhtul tuli järgi ka. Ühe korra sõitsin bussiga vanalinnast randa aga kui uurisin, kuidas kodust ise bussiga linna saaks, siis ütles ta, et tema autoga ja ei tahtnud mind omapäi kuidagi linna lasta.
Vanalinn Pelourinho
Peamine turismiatraktsioon lisaks capoeirale, candomblele, folkloorile, rannale ja söögile on Salvadori vanalinn. Ütleme nii, et see oli kena ja värviline, täis päris põnevaid suveniiri ja kunstipoekesi aga midagi väga üllatavat või "vau" momenti ei tekitanud.
Mind häiris Salvadori juures see, et seal on suht võimatu ringi liikuda jalgrattaga ning isegi jala. Autosid oli väga palju, õhk oli vingune ning jalakäija ei ole keegi, kellega peaks arvestama. Riole omaseid rattateid ja parke silma ei jäänud. Inimesed küll tegid tervisejooksu aga seda suure maantee ääres. Kuigi Copacabanast Leblonisse viib samuti üsna tiheda liiklusega tänav, ei tundu seal liikudes, et oled kuskil maantee servas nagu Salvadoris. Esimesel päeval mõtlesin vanalinnast Barra randa jalutada, sest see ei ole tegelikult kaugel ning eeldasin, et mööda mereäärt jõuan ilusti kohale ja saan rohkem linna näha. Ühel hetkel aga muutus tänava äärekivi kõrgemaks müüriks ning müüride vahel hängisid ilmselt ilma kindla töö-ja elukohata tegelased (no nagu minagi aga nad nägid erinevalt minust hirmuäratavad välja) ning teeäär oli ekstremente täis..Ees oli pime tunnel, kus paistsid samuti tumedad kogud ringi hängivat. Võtsin edasiminekuks takso.
Linnale kõige lähemal olev Barra rand oli väike, kitsas, inimesi täis rannariba, kus laineid peaegu ei olnud.
Hoolimata sellest, et üritasin säilitada avatud meele ja mitte võrrelda Salvadori Rioga, ei leidnud ma selle 5 päeva jooksul seda sädet, millest nii mõnedki inimesed rääkisid.
Junini tähistamiseks on linn kenasti värviliste lipukestega ehitud:
Vettehüppeid tegevad poisid päikeseloojangul Barra rannas:
Playa de Forte
Ühel päeval võtsid mind kaasa Micheli täditütre sõbrad ja sõitsime linnast välja Playa de Fortesse. Tegemist oli jälle keelekümbluse päevaga aga seekord õnneks hispaania keelsega ning sellega saan enam vähem hakkama. Playa de Fortes on ka kilpkonnade kaitsmise-tutvustamise projekt Tamar. Pisikestesse basseinidesse oli pandud ka ujuma erinevad kilpkonna liigid, millest oli kahju, sest suured kilpkonnad vajavad liikumiseks hoopis suuremaid alasid. Rand oli kena aga peale kõiki neid 8 kuu jooksul nähtud randasid ei pannud enam vaimustusest kiljuma.
Bahia on kuulus oma söökide poolest ning eriti on hinnas mereannid. Proovisin minagi seal ühtteist ning maitses hästi:)
Fiesta, fiesta
Pidutseda siin osatakse ja seda tehakse põhjalikult. Reede õhtul läksime Micheli ja kahe tema sõbraga ühte klubisse, kus oli algul live muusika ja sai forrot tantsida ning pärast läks tavaliseks elektrooniliseks tümpsuks üle. Asi, mida ma kogu ladina-Ameerikas siiralt imetlen, on see, et enamik mehi tahab ja oskab tantsida forrot, salsat vmt. Niisiis sain minagi oma forro annuse kätte.
Laupäeval oli Michel kutsutud ühe sõbranna sünnipäevale ning sünnipäev pidavat algama kell 12 päeval.
Loomulikult olin minagi koos temaga sinna kutsutud ning kui algul olin veidi mures eesoleva keelebarjääriga peo ees, siis peale paart tundi tekkis inglise keele oskajaid aina juurde ning umbes 11 paiku õhtul tulid rääkima ka need, kes oskasid vaid paar sõna. Pidu oli kodus, toas oli kaetud laud ning maja ette tänavale oli püsti pandud telk, kus kõlarid ja kitarrid jms. Peokorraldaja poolt oli keedetud valmis suured pajatäied feijoad (brasiilia oa ja lihahautis) ja muid bahiapäraseid suppe ja
hautisi. Külaliste poolt võeti kaasa õlled. Sünnipäevalapse sõbrad mängisid forrot ning pärast kerkis nö. publiku hulgast veel imelisi hõbekõrisid, kes rahval oma lauluga tujule hoogu lisasid. Tants kiskus muudkui tuure üles ja õhkkond oli mõnus ja sõbralik. Tundsin, kuidas sellised mõnusa õhkkonna ja tantsuga peod mulle konti mööda on.
Samal päeval tähistati ka St. Johni päeva. Pühak John on see mees, kellelt vallalised endale abikaasat paluda võivad. Nii vedaski pereema kõik vallalised naised oma elutoas oleva St. Johni juurde ja kes
tahtis sai oma palved teele panna. Loodetavasti on järgmisel aastal siis Brasiiliast pulmakutseid oodata:)
Sünnipäevapidu tänaval sai 12 paiku otsa, st naabritele tuli rahu anda. See aga ei tähendanud, et peale 12 tunnist tantsuvihtumist ja õlle joomist oleksime koju läinud. Kuna ma jätkuvalt olin veel forro huviline siis siirdusime edasi forropeole, paraku seal väga pikalt enam keegi ei jaksanud pidutseda. Kuna tegemist oli minu 8 kuulise tripi viimase päevaga (või siis ööga), siis oli esialgne plaan alles hommikul lõpetada, et saaksin puruväsinuna lennukis magada aga õnneks sai ikka natuke varem silma korraks kinni lasta.
Järgmiseks hommikuks oli mul ainult üks soov - olin eelmisel päeval kojuminemise stressis ostnud kahed brasiilia bikiinid aga kuna ilm oli pilves ja kohati vihmane, siis ei saanud neid kohe kanda. Seega vaja oli minna randa. Kuna oli ainult üks päev ja kahtesid korraga selga ei toppinud, siis testisin vaid ühte paari, teised jäävad Eesti suve jaoks.
Ilm oli imeilus ja Itapua rand märksa mõnusam kui kesklinnas asuv Barra. Niisiis praadisin ja ujusin viimase võimaliku hetkeni. Lõpuks läks nii kiireks, et pakkimiseks ja duši all käimiseks oli aega täpselt 10 minutit., et õigeks ajaks lennujaama jõuda. Aga olen nende kuudega saavutanud ka pakkimiseksperdi staatuse. Üle 5 minuti mul enam pakkimiseks naljalt ei kulu ka.
Vaatasin oma kotti 18 kilo asjadega ning olen selle kogusega nii harjunud, et õud tuleb peale kui mõtlen kogu sellele hilpude kuhjale, mis kodus ootab. Liiga palju valikuid:)
Helistamisest Brasiilias
Võrreldes Eesti Telekomi firmade hindadega on kõnekaardikliendile helistamine Brasiilias nii kallis, et lööb tõesti hinge kinni. Meil ei maksnud minu arust 20 aastat tagasi ka mobiilikõne nii palju kui seal praegu. Seda veel eriti erinevate operaatorite vahel. Seega ongi paljudel inimestel mitu telefoninumbrit ja helistatakse võrgu siseselt, et enam vähem kulusid kontrollida. Teine jube kallis asi on riigisisene roaming, kus kõne vastuvõtmine teisest osariigist on vist sama kallis kui Eesti numbrilt helistamine.
Tegin omale esmalt Rios Oi kõnekaardi. No sõnumeid sai sellega veel saata aga helistades maksis minut vähemalt 0.5 USDi ja mulle tundus, et minut oli seal ka lühem kui 60sekundit. Kui esimest korda Salvadoris pahaaimamatult Rios oleva sõbra kõne vastu võtsin ja mõned minutid lobisesime, siis teatas võrk, et kõne maksis 5 dollarit. Uuhh. Tegin sellepeale kiirelt uue kohaliku numbri:)
Tualetikultuur
Peale kõigi eelnevate ladina-Ameerika riikide jubedas olukorras tualettide külastamise oli rõõm jõuda Brasiiliasse, kus tualetti võid minna rahulikult teadmisega, et seal on puhas, olemas on prill-laud, seep, paber, et kraanist tuleb vesi. Rios näiteks oli ühe lõunasöögikoha tualetis isegi hambaniit saadaval. Kõik läigib kenasti ja inimesed ei lahista prill-laudasid täis (see muidugi ei kehti ööklubi vetsu kohta kell 4 hommikul). Prill-lauad muutusid defitsiitseks juba Kolumbias ja näiteks Boliivias oli reegliks see, et ei olnud ei prill-lauda ega paberit ja ka potid olid vahel sellised sektoriteks jagatud, et pidi päris nuputama, mida seal kuidas teha:)
No comments:
Post a Comment