Ka kõrbes võib lõdiseda

Limast umbes 300km lõunasse jääb Pisco linnake ja Paracase looduspark. Paracase kaitse alla kuuluvad ka Ballestase saared, mida kutsutakse ka vaesemehe Galapagoseks. Kuna Galapagosele ma praegu minna ei saa, siis valisin Ballestase. Ballestas on koht, kus peaks nägema meeletul hulgal linde ja seda me ka nägime. Muideks Pisco tähendas quechua keeles just lindu.
Istusime hommikul Paracase kail paati ja ootasime, millal ometi liikuma hakatakse. Siin seal kukkusid pelikanid nagu kivid vette, et endale hommikusöök noka vahele haarata. Vahtisin just paadi kõrval sulistavaid kalu kui pelikan otse paadi kõrval sukeldus läbipaistvasse vette, täiesti mere põhja ja siis sööstis kiiresti üles tagasi.  Vau!

Veidi aega meresõitu ja peatusime Andide Candelabra ees - 180m kõrgune San Pedro kaktuse kuju olevat merelt näha 12 miili kaugusele. Kõik pildistavad, mina ka.
Edasi kütame lainete laksudes Ballestase saarte poole. Esimesed tegelased, kes meid seal vastu võtavad on Humboldti pingviinid. Pisikesed pingviinid, omased ainult sellele piirkonnale, kössitavad ühe kalju serval reas. Kaljudel on meeletul hulgal linde, giid laob nimesid ritta ja üritan meelde jätta aga praegu ei mäleta enam ühtegi:) Eemalt vaadates arvan esialgu, et kalju on lihtsalt ühest küljest must, siis selgub, et need on tuhanded kormoranid. Muuseas nende sitta korjatakse seal ning sellest tehakse biokütust. Näeme veel üüratult suuri meduuse, merilõvisid kividel peesitamas ja üksteisega parema peesitamiskoha pärast kaklemas. Õhus lendab veel eriti suuri pelikane, kes siuhti nagu kivid vette sukelduvad. Kaamera aku hakkab suurest klõpsimisest tühjaks saama, meel on rõõmus nähtud vaatepiltidest ning suundume tagasi Paracase küla poole.Edasi läheme bussiga kõrbesse. Sealne tee on täidetud soolaga ning Peruu pidavat sealset soola saatma Põhja-Ameerikasse tänavate lumest puhtaks soolatamiseks.
Teeme peatusi ilusates kohtades ja randades. Peatume La Catedralis, mis oli katedraali kujuga aga 2007 aasta suurele maavärinale järgnenud tsunaami käigus kukkus "katedraali kaar lihtsalt kokku.
Enne:

Pärast:

2007 aasta maavärin on seda kanti eriti tugevalt laostanud. Pisco linn hävines peaaegu täielikult ning ei ole siiani sellest toibunud - väga palju hooneid on majaderivis puudu või on valmis  vaid osaliselt.

Käime veel vaatamas ainulaadset punase liivaga randa ning ühe liivakalju otsa ronides näen, kuidas delfiinid all lahes sulpsivad. Giid pakub, et võikisme ujuda aga vesi on kargelt külm ning ainult uus-meremaalased on piisavalt kanged, et see ujumine ära teha. Humboldti hoovus hoiab vee siin rannikul 13-14 kraadi peal, nii et väga vette ei kiskunud, ka tuul oli läbilõikav ja ma juba lõdisesin sellest tuulest. Tänu Humboldtile on aga Peruu rannikuveed äärmiselt liigirikkad ning 10% maailma kalasaagist püütakse just Peruus.

Inka varemed

Piscost 40km ida poole jäävad ühed paremini säilinud inka varemed Peruus - Tambo Colorado. Otsustasin tuuri asemel võtta collectivo ehk meie mõistes marsuudika ning ise kohale minna. Sõit sinna oli omaette elamus. Olen enne ka collectivodega sõitnud aga see oli raudselt kõige hullemas seisus auto ning lisaks veel niimoodi inimesi täis, et mul oli üks õlg aknast väljas juba aga ikka pressiti rahvast juurde.
Valmistumine stardiks:

Varemed ise olid nagu varemed ikka, siiski peab ütlema, et mingi omapärane tunne tabab sind kui seal ringi jalutad, vaatad kus olid päikese templid jms. Ning kui mõelda kui vanad need müürid kõik on ja mida üle elanud, siis on vinge küll.

Kuidas Lima mind võrgutas

Lima suhtes mul eriti ootuseid ei olnud, arvasin mõnede kommentaaride põhjal, et lihtsalt üks lärmakas ja pisut kuritegelik linn. Esimesel hommikul dušši all päevaplaanile mõeldes, otsustasin koos seebiveega alla lasta ka kõik ootused ja eelarvamused ja Limal lasta end tutvustada justnagu vastsündinud vasikale. See oli hea otsus.
Lima võrgutas mind ära tegelikult juba esimesel päeval, teisel päeval otsustasin ka jääda kolmandaks ja neljanda päeva hommikul tiheda graafiku tõttu edasi kiirustades, oli hirmus kahju ära minna. Bussis lõpuks põhjalikult lonely planeti Lima peatükki lugedes siunasin, et varem seda hooletult teinud olin, veel oleks tahtnud ühtteist näha ja teha.

Erinevalt siis eelnevalt külastatud Bogotast ja Quitost, asub Lima Vaikse ookeani ääres ning kuna kogu Peruu rannik on kõrb, siis asub Lima kõrbes. See ligi 8 miljoni elanikuga linn on suuruselt teine kõrbelinn maailmas (esimene on Kairo). Arvasin, et Limas on päeval tohutu kuumus ja õhtul jahe nagu kõrbes aga võta näpust - päeval oli pidevalt mahe briiz, võiks öelda, et vahest isegi pisut jahe..kuigi mingil imelikul põhjusel ma ei värisenud aga mõned värisesid, vist on hommikused tasuta saiakesed hostelites mul kere kuumaks kütnud:) Õhk oli värske ja mõnus ning õhtul oli küll jahedam aga ikka täiesti ok plätudega käimise ilm.

Lima on metropol selle parimas mõttes, siin toimub koguaeg midagi. Limas on ühed kontinendi parimad restoranid aga ka suvalised kõige odavamad sööklad pakkusid väga häid toite. Linnas toimus samal ajal veel gastronoomia ja salsafestival. Sattusin veel ühele fotonäitusele, mis oli väga sheff.
 Mis mind aga Lima juures eriti köitis, oli see, et vähemalt nendes rajoonides, kus mina kolasin, oli tunda, kuidas on mõeldud inimestele ja et neil oleks seal mõnus elada. Elasin Mirafloreses, mis on keskmisest kõrgema sissetulekutega inimeste elukeskkond. Miraflores on ookeani kaldal ning kogu mere äär oli täis mõnusaid parke, kus inimesed tegid hommikuti trenni, sõitsid rattaga, kasutasid pargis olevaid jõumasinad või lihtsalt lesisid murul ja lugesid. Kõrghoonete ees olid ka väiksed rohelised nurgad purskkaevuga ja alati palju pinke, kus istuda.  Kõik oli puhas ja korras ning lilli täis.

Meie pisike joogatiim:

Kui kalju pealt alla ronisid, siis said varbad vette lükata või hoopis surfama minna. Rand oli küll kivine ja laine väga tugev, et rannasihtkoht see just pole aga mõnus oli seal chillida ikkagi.
Samuti oli suurepärases korras ja läikis imeilus vanalinn. Lisaks on muljetavaldavalt kenad peruulased. Suurlinnale omaselt ajab igaüks oma asja ja rahvast on palju aga kui neilt midagi küsida, siis on inimesed väga abivalmid.  Poodi sisse astudes öeldakse sulle tere tulemast ja lahkudes ütleb ka turvamees, et tänan, et meid külastasite. Niisama tullakse ka tänaval juttu rääkima isegi pisut tüütavalt palju. Näiteks esimesel päeval olin vaevalt pool tunnikest jalutanud kui üks kohalik noorhärra küsis alustuseks kella ja siis kust ma pärist olen ning siis sujuvalt läks see jutuajamine lõunasöögiks ja ümberkaudsete kohtade näitamiseks. Ühest küljest on see tore aga siis kui tunned, et tahad omapäi ka jalutada, on jälle üsna keeruline neist lahti saada. Nagu eelmisteski riikides, läheb siin jutt üsna kiirelt  "tiene nuovio" (kas sul on peika, mees vms) peale ja olenemata vastusest, lõpeb see jutt ikka sellega, et ta pakub ennast ka kandidaadiks:)
Kuna Limas on palju rattateid ja parke, siis rentisin jalgratta ja kruisisin mõned tunnid ratta seljas. Loomulikult suutsin ära eksida üsna pea kui otsustasin mere äärest majade vahele keerata. Täiesti segadusse ajav tõsiasi on see, et tänavate nimed muutuvad lambist paari kvartali tagant ja kaardi peal neid kõiki nimesid ei ole..nii võid mingi hetk kaarti käes keerutada ja üritada mereõhku nuusutada aga mereõhk on igal pool...õnneks on abivalmid peruulased kõikjal.
Proovisime ka hostelist paari inimesega Lima pargiellu sisse elada ning käisime ühel hommikul joogat tegemas. Väga väsitav oli, sest see kutt, kes meid kutsus, oli just joogatreeneri kursused läbinud ja tahtis tunni andmist harjutada ning oli sealjuures üliagar, st et täna on lihased kõik nii valusad ja peapeal mõnda aega enam seista ei jaksa. Aga vahva oli ja mulle väga meeldiks elada kuskil sellises kohas, kus hommikul saad ookeani ääres veidi trenni teha ja kus õhtuti inimesed kogunevad päikeseloojangut vaatama. Imeilus.
Sarnaselt Barcelona purskkaevu showle, on ka Limas show aga see on kohe eraldi pargis, kuhu pääsemiseks pead väikse raha eest pileti ostma. Igal õhtul kell 9 on muusika ja valgusega show ning pärast saad erinevates purskkaevudes ennast või teisi märjaks pritsida.

Esimesel päeval läksin ka turule, et endale mõni ananass osta ja pidin pikali kukkuma, sest ananass on siin lihtsalt jube kallis. Kui Ecuadoris ja Kolumbias maksid ananassi ühiku eest (üldjuhul 1,2 dollarit), mitte kilo põhjal, siis siin küsitakse kilohinda ning 1 kilo maksab juba kõvasti rohkem kui Ecuadoris terve ananass. Nii et Peruu ananass jääb mul vist proovimata. Teised värsked asjad on ka kallid, õnneks tomatimüüjal oli süda sees ja tegi mulle enam vähem okei pakkumise. Hinnad pidid sõltuma ja rajoonist, vanalinnas olid näiteks hilbud odavamad kui Mirafloreses ja kui jalutasin vanalinnast üle jõe, kus oli midagi sellist aguli sarnast, siis sain kõike juba vähemalt poole odavamalt.
Salsa diskoteegis käisin ka aga  läksin sinna kahe  tüübiga hostelist, kellele salsa ei meeldinud ja kes ei osanudki tantsida , nii ei olnud väga fun. Too bad, et ei olnud aega salsafestivali programmiga lähemalt tutvust teha.
Mul oli ääretult hea meel Limaga tutvuda, soovitan kõigile, kellel suurlinna allergiat ei ole.

Šokolaadist ja muud lugemist peaasjalikult naistele

Juba varasemalt Costa Ricas veel elades võtsin üles šokolaadi teema. Costa Ricast ja Panamast mingit kohalikku kvaliteetset šokolaadi saada polnud. Ainus variant oli orgaanilisest farmist toorshokolaad osta ja siis ise midagi kokku keerata. Kolumbias oli olukord tiba parem, mingit tumedat naturaalset shokolaadi isegi paaris poes kohtasin. Ecuador aga valmistas mulle mõnusa mõruda üllatuse - uhkemates supermarketites oli rivi erilistest orgaanilistest tumedatest (77% kakaouba) shokolaadidest päris pikk. Proovisin näiteks soolatükikestega shokolaadi - väga maitsev ja omapärane. Kahjuks ei saa siin seda maiust omale kotti varuda, sulab ju ära.. Turul oli ka terve rida pakkujaid, kes müüsid kohalikust kakaoubadest toorshokolaadi. Puerto Lopezil oli mul nii uhke köök, et sain hommikuti smootisid blenderdada ja siis oli nii mõnus seda soksi sisse riivida. Kahjuks esmamulje põhjal Peruus sellist omatoodangut ei ole ja suurkorporatsioonide shokolaadivabad shokolaadid ummistavad siinseid poeriiuleid (mõnes mõttes hea ka, ma jätan shokolaadi söömise praegu vahele).
Siin on Ecuadori shokolaaditootja mõned näidised:

Kuna olen ju pikal reisil väikse koti ja väikse eelarvega, siis olen viimased 6 kuud oma tarbimiskire maha surunud ja shoppamist vältinud. Juba Ecuadoris Cuenca linnas oli mul raske oma ürgnaiselikke instinkte tagasi hoida aga kuna aega oli vähe ja poed enamus ajast kinni, siis piirdusin aknaostlemisega. Nüüd Peruus otsustasin, et on viimane aeg enne kõrgete hindadega Brasiiliasse ja Euroopasse tulekut natuke end lõbustada ja olgem ausad tegelikult oli mul vähemalt ühte asja vaja ka, siis lasin looma välja ja kammisin veidi Lima poode.
Mõned kaubanduslikud tähelepanekud - kõigist siiani läbitud riikidest on kõige soodsam shopata Panamas. Näiteks: tahtsin osta uusi shortse, Panamas maksid need 4 usdi aga olid kahjuks minu pepu jaoks liiga pisikesed, Cartagenas põlgasin ma samad shortsid 8usdi eest ära aga Ecuadoris, mis peaks teoorias soodsam olema, maksid samad püksid Montanitas (selles turismiorus) 20usdi! Ma peaaegu karjatasin kui müüja hinna ütles.. ja ei saanud talle muidugi märkimata jätta, mis hinda naaberriikides küsiti. Limas olenevad hinnad piirkonnast. Esimesel päeval astusin läbi oma elukoha Mirasflorese paarist poest ja ehmatasin päris ära - ei lõhnagi millestki soodsamast.  Mirafloreses elavad peamiselt rikkama keskklassi esindajad ja siinsete restoranide jms hinnad on tiba kõrgemad.
Teisel päeval läksin vanalinnaga tutvuma ja oma suureks rõõmuks avastasin, et sama kaup ja rohkemgi veel ja palju kenamad hinnad.. Minu reisiinglid olid jälle minu poolt, sest leidsin ühe jaki, mille otsustasin endale ära ahnitseda. Hakkasin krediitkaardiga maksma, müüja oli veidi tõre selle kaardimakse pärast ja lõpuks ei läinudki makse läbi ja jäin ilma jakita. Mis siis ikka, jalutasin edasi, üle silla mingisse suht kopli kanti ja nägin poodi, kus oli täpselt see sama jakk poole odavam! Muidugi ma ostsin selle ära ja imekombel töötas ka krediitkaart:) Lisaks sain endale ka uue kleidi, millega soojas kliimas eputada, nii et kordaläinud shopping oli. Limas meeldib mulle poes käia - kui poodi astud, siis tervitatakse sind alati "teretulemast senjoriita" ja ei hakata maniakaalselt sul sabas sörkima nagu Ecuadoris. Tere tulemast ütlevad alati ka teised müüjad ja turvamehed, keda kuskil riiulite vahel kohtad ning kui ära lähed, siis ukse peal turvamees ütleb, et tänan, et meid külastasite. Väga lahe ja sellega harjud nii ära, et ma ei tea, kas ma olen üldse nõus poes käima sellistes kohtades, kus mind nii ei kohelda:)
Veel ühest naistele tähtsast asjast, kosmeetikast..
Mitte siis dekoratiivkosmeetikast, sest seda ma peaaegu ei olegi viimase poole aasta jooksul kasutanud, vaid kreemidest. Costa Ricas oli minu vaieldamatu lemmik Bioland, mille kreemid ja shampoonid jms oli nii naturaalne, et nimekiri asjadest, mida kreem ei sisalda, oli vahel pikemgi kui nimekiri sisalduvatest ainetest. Parabeenidest teadsin ka varem hoiduda aga nüüd sai minu kreemide valimine täiesti uue perspektiivi, mis tähendab, et olen väga valiv.

Peale Costa Ricast lahkumist oli mul peagi uut näokreemi vaja ja see otsingu protsess kestis umbes 3 nädalat. Hirmus! Panamas, Kolumbias ja Ecuadori suuremates poodides on ainult Pondsi ja Nivea kreemid, mida ma vabatahtlikult ei ole nõus endale peale määrima. Kolumbias oli ka mingi omatoodang aga see sisaldas kõike seda, mida Biolandi tooted ei sisaldanud. Lõpuks leidsin Latacungas mingi naturaalsete toodete poe ja ostsin ecuadori aloe kreemi - kui vannitoas purgil kaane maha võtsin, pidin algul kreepsu saama, lõhn oli nagu vietnami salvil aga muidu pole kurta, lihtsalt teiste inimeste juuresolekul on seda pisut häbi endale peale määrida:) Õud tuleb muidugi peale kui avastad, et ükskõik kuhu lähed on ainult Procter & Gamler ja Johnsoni tooted:(

Sõit bussiga, kelle firma flaieril on kirjas "alati täpne"

Viimase õhtu Ecuadoris veetsin läbukülas ja gringolandias Mantanitas. See oli korralik turistilõks - Kolumbias ja Ecuadoris senini ei olnud  näinudki midagi sellist. Suveniiripoekesed ja igasugused hilbud  tänavate ääres, rand täis päiksevarje ja uimaseid päevitajaid. Lained olid megad ja surfareid oli samuti omajagu. Nii kui päike loojus, hakkas tänavatel elu keema - klubisid ja pubisid ja niisama tänavakioske, kust jook osta ja siis tümaka saatel puusa nõksutada on iga viie meetri tagant. Tegin minagi õhtul tiiru plaaniga kuskil natuke pidutseda. Sõbrunesin kolme argentiinlasest hobipiloodiga ning selgus et neil oli sama plaan, mis minulgi - järgmisel päeval Cruz de Sur bussiga Limasse sõita. See on juba natuke naljakas aga igakord kui riigivahetus käes, siis grupeerun kellegagi:) Argentiinlased olid tegelikult Ecuadori motomatkal aga Limas otsustasid nad rattad ära parkida ja Ecuadori hoopis bussiga teha kuna nii pikk sõit mööda kõrbet olevat paganama väsitav.
Montanitas läks nii, et keset ööd kadus elekter kogu linnakesest. Ventikas mu toas ei töötanud ja tänasin taevast, et olin koti veel valges ära pakkinud. Diskoteekidel olid generaatorid, nii et tümakas käis ikka edasi, nii et lootust magada väga ei olnud tänu mittetöötavale ventilaatorile ja tümakale. Öösel kell 5 ärgates ja bussi peale koperdades oli kottpime, õnneks jagus telefonis tibake akut, et päris konte kuskil ei murdnud. Sõitsin Guyaquli, et sealt buss Limasse võtta. Suht napikaga õnnestus pilet saada, sest kui mina bussijaama jõudsin, oli bussis veel 2 kohta vaba. Sõit läks  lahti ja olin end füüsiliselt ja mentaalselt ette valmistanud 26 tunniseks bussisõiduks. Buss oli üsna kobe, istmed sai peaaegu päris alla lasta ja vahetpidamata tuli filme, õnneks mitte verepritsimist. Esimene päev vaatasin 3 filmi ja siis õnneks saime tuled kustu ja magama. Hommikul nii kui rahvas üles äratati, pandi kino jälle käima. Teisel päeval ma enam ei suutnud seda pidevalt erinevaid filme presenteerivat telekat vahtida, tundsin kuidas seda kõike saab liiga palju ning üritasin lugeda. Öösel peatati aeg ajalt buss kinni ja sõdurid või mingid sarnased asjapulgad käisid bussis ringi, vaatasid taskulambiga toolide alla ja  üks hakkas mu seljakotti näppima üleval riiulis.. Kui ma ütlesin, et see on minu kott, siis läksid edasi ja ei palunud midagi ette näidata. Kui nad sellised moel narkodiilereid otsivad, siis ma kardan küll, et nad midagi ei leia.
Piiriületus läks samuti nii, et onu rääkis samal ajal telefoniga ja siis muuseas tembeldas mu passi ka, Panama ja Costa Rica põhjaliku piirikontrolliga võrrelda ei saa.
Ecuadori ja Peruu piir pidavat olema üldse üks kahtlane koht, kus röövitakse ja scammitakse igal võimalikul moel, seetõttu ma sellise bussi valisingi, mis kõik piiriületusse puuduva ära korraldab, et ei peaks ise seal taksodega võimlema. Kaks tsikat, kellega ma Puerto Lopezis tutvusin, tegid piiriületust ise ja kinnitasid fakti, et takso jäi kuskil suvas kohas seisma ja küsis raha juurde. Kuna kohe oli ümber veel viis onu, kes õhutasid maksma, siis nemad olidki maksnud, et edasi saada. Räägitakse, et küsitakse umbes paarsada dollarit või muidu... Nii et päris kallis lõbu. Ma võtsin piiripunkti minnes oma väikse seljakoti bussist kaasa, et ikkagi kogu mu elektroonika ja pangakaardid jms seal aga kui ma kotiga bussi ees seisin, tuli bussijuht kohe hoiatama, et parem vii see kott kohe bussi, et aegajalt lihtsalt tullakse ja tõmmatakse inimestel siin kotid seljast ära. Brr..
Teisel päeval oli teel mingisugune kohaliku kommuuni meeleavaldus ja liiklust läbi ei lastud. Keegi olevat teed ületades öösel surma saanud ning nüüd nõuti valitsuselt, et keegi annaks lubaduse ehitada sinna jalakäijate sild. Meil kästi kardinad ette tõmmata ja bussist välja ei lastud, passisime seal paar tundi.
Kui kirjeldada loodust, siis selle tee peal mitte midagi erilist aknast vaadata ei olnud. Kogu Peruu rannik on kõrb ning aknast paistis paras kuumaastik - ei midagi rohelist, ainult liiv, lage väli ja taamal mõned pruunid mäed.
Kogu keha oli kange ja suht seep oli olla kui 34 tundi kestnud sõidu järel lõpuks Limasse jõudsin. Et ei ole see reisimine üks lust ja lillepidu koguaeg:)

Ecuadori rannikuelust

Puerto Lopezi elu oli äraütlemata mõnus ja väga väga kahju oli sealt täna hommikul ära tulla. Kui muidu kohtan oma teel peamiselt teisi reisijaid, kes on ka pikal rännakul ehk siis vähemalt 3 kuulisel puhkusel ja see on siinkandis kuidagi normiks, keegi ei ütle, et tuli 2 või kolmeks nädalaks, siis Puerto Lopezis oli huvitav veel see, et sinna tuldi või siis õigemini otsustati jääda vähemalt kuuks ajaks ja mina olin veidi nagu tulnukas oma 4 päevase puhkusega. Minuga ühes majas elutses veel üks ameerika tsika, kes oli merebioloog ja plaanis seal elada ja vabatahtlikuna projekte teha vähemalt kuu aega. Eile käisime dringil veel austraallasest filmitööstuse esindajaga ja iirlasega, nemad on oma LAMi tripiga jõudnud suht lõpule ja otsustasid ka kuu aega Puerto Lopezis elada ja tsillida ning ühtlasi eelarvet tasakaalustada, sest olgem ausad Ecuador on selleks suht hea koht. Pean tunnistama, et kadestasin neid ja kaalusin oma ambitsioonikaid plaane järelejäänud 1,5 kuuga Peruu, Boliivia ja Atacama vallutamist vahele jätta aga lõpuks jäin ikka oma esialgse programmi juurde pidama. Minu "kodu":

Puerto Lopezist käisin ühel päeval matkamas Machalilla rahvuspargis ja randades. See oli selline kerge jalutuskäik kuskil 6km, kus vahepeal sai erinevates randades ujuda ja mäkke vaadet imetlema ronida. Rajal palju inimesi ei kohanud küll aga sahises ja krõbises tee ja selle kõrval kasvav hein sisalikest. Sisalikud on nagu need viltkübaratega naised - pildile saada on neid äärmiselt keeruline, nad lihtsalt haihtuvad kui kaamera välja võtad. Ega ma väga neid sisalikke ei ahistanud ka oma kaameraga, pigem nautisin hetke. Sama vilkad olid krabid, kes oma kõrgetel jalgadel mööda randa minema plagavad kohe kui sul ainult peast läbi käib mõte neid lähemalt uurida. Machalilla on Ecuadori ainus merekaitseala ja kui mul oleks olnud veel alles snmorgeldamismask, siis oleks ilmselt näinud koralle jm ilusat.

Lisaks ümberkaudsete randade ja külade avastamisele käisin ühel hommikul kalameeste käest krevette ja kala ostmas. Tegelikult pidid nad suurt haikala müüma 5 dollariga..päris õudne, arvestades, et nad püüavad seda haid ainult saba ja uimede pärast, millel pidavat olema mingi eriline tähendus vm. Merebioloog Alexandra teadis rääkida, et töötatakse programmi kallal, mille raames makstakse kalameestele, et nad neid haisid ei püüaks. Mina haid ei tahtnud, piirdusin krevettidega ja kalafileega, millest valmistasin oma elu esimese ceviche! Ceviche tuli välja ootamatult hea ning ka krevetikaste oli nii hea, et ei käinud Puerto Lopezis kordagi väljas söömas. LP väitis, et seal kandis olevat Ecuadori parim seafood aga usaldasin oma kokkamist ikka rohkem ning pealegi oli see märkimisväärne sääst - krevette saad terve kilo 1,5 dollari eest ja kilost sain süüa kolm päeva.

Minu esimene ceviche:

Igahommikune kalaturg rannas:

Täna tulin Montenitasse, nii gringode kui ecuadorlaste enda suvitus-ja peolinna. Siin on olemas peaaegu kõik, mida korralik turist tahab - pikad kulinaletid, igasuguseid suveniire, palju kohvikuid ja restorane ning palju teisi turiste, kellega suhelda. Montanitat peetakse surfi-ja peolinnaks (või pigem siis külaks) ja tundub, et seda ta on. Lained olid mõnusad ja surfareid oli ka omajagu, mina ei hakanud luaga seekord laiama, hullasin niisama lainetes. Hetkel blogi kirjutades naudin baari happy houri, nii et andke andeks kui mõtted kuidagi hüplikuks muutuvad. Ütleme nii, et 1-2 päeva oleks ma nõus siin olema, just nende heade lainete pärast ja loodetavasti ka heade pidude pärast, muidu aga on nii, et kui rannas olin, siis tabasin end korraks mõttelt, et mis riigis ma olen..ega vahet pole, need kommertskohad on enam vähem kõik ühesugused ja isegi kaup mida müüakse on ühesugune. Nii võrdluseks küsisin rannalina ja shortside hinda, need olid umbes viis korda kallimad kui Kolumbias ja Panamas. Huhh..

Kuna homme on plaan Peruu piir ületada, siis siit veel väike üldine ülevaade Ecuadorist, mis mul silma jäi.
Nagu varasematest postitustest ilmselt välja lugesite, inimesed mulle väga suurt muljet ei jätnud, st. kolumbialased ja costaricalased on kordi sõbralikumad ja toredamad. Rohkem avatud on inimesed rannikul. Ka välimuse põhjal meeldivad mulle inimesed rannikul rohkem, nad naeratavad rohkem (ei tea kas see mõjub üldmuljele) ning ka nende näojooned on pehmemad.
Kuna buss on siin peamine liiklemisvahend, siis on mul mitmeid tähelepanekuid sellega seoses. Bussipiletid on üsna odavad ning vahel muidugi üritatakse sulle kui valgele ka erihinda teha. Bussid seevastu on üsna kräpid - kui neil ongi tualett, siis on see üldjuhul lukus ning tihtipeale ei tehta peatuseid 5-6 tunniste sõitude puhul, nii et nõrga põiega inimestele on see paras katsumus. Bussides näidatakse 98% juhtudest filme, mis on korralikud verepritsimise ja ninamõlkimise filmid, sealjuures heli on nii kõva, et on väga raske seda ignoreerida ja keskenduda näiteks imelisele bussiaknast paistvale maastikule. Esimene kord läksin ütlesin bussijuhile, et kas ta paneks selle heli vaiksemaks, et nii jube film ja miks ta ometi peab nii valjusti olema. Seepeale pandi film üldse kinni, ainult üks inimene tervest bussist avaldas seepeale pahameelt. Ainult ükskord on minu bussisõitude ajaloos näidatud intelligentsemat ja sisukamat filmi kui Rambo aga kahjuks siis ma sõitsin kõigest pool tundi. Teine variant on, et mängitakse muusikat. See on mulle rohkem meelejärgi aga kui sõitsin 8 tundi tümpsuva salsas saatel, siis hakkas mul ka sees keerama ja tekkis kerge allergia.
Bussides käivad müügimehed. Ühed müügimehed on need, kes oma jookide ja pirukakorvidega sisse trügivad ja peatuste vahel sulle oma kraami maha parseldavad. Kuna pika sõidu ajal lähebki kõht tühjaks, siis on need päris tervitatavad ainult siis käib närvidele kui korraga tuleb 5 erinevat tüüpi sisse ja hakkavad bussi niigi väikses vahekäigus trügima. Vahel võib kohata ka kummalise kraamiga kaubitsevaid tüüpe, näiteks üks üritas müüa pesulõkse ja vahukulpe, no tõesti kui jäi poest ostmata, siis keegi äkki tahab.. Teist sorti ehk vist nö. kõrgem klass bussiärikaid on need, kes kargavad bussi peale kohe sõidu alguses ja hakkavad kõva häälega jutlustama. Tihti üritavad nad reisijaid kaasa haarata ja tihti see ka õnnestub. See jutlustamine on väga sugereeriv ning tihti jagatakse ka mingid tootenäidised pihku, näiteks maiustused - no kaua sa ikka seda vaatad, lõpuks hakkab suu vett jooksma ja laod selle dollari lauale. Vahest müüakse ka mingeid imesegusid, mis aitavad nii seljavalu, impotentsi kui õnnetu elu vastu. Tegelikult on see suurepärane võimalus oma esinemisoskuse ja kõnepidamise lihvimiseks. Mõni kõnemees on päris imetlusväärne ja võiks julgelt kuskil suuremal areenil esineda. Mõtlesin isegi, et võiks ju mõnikord oma valmisnikerdatud käevõrudega bussis kaasreisijaid ahistada - sealt nad põgenema ei pääse ja saaks äkki ka bisneesi teha. Muuseas täna õnnestus saada ühelt bussiärikalt näidiseks üks valge kaelaripats, mingil põhjusel ta seda tagasi ei tahtnudki.
Lisaks ärikatele ja bussijuhile on bussis ka bussijuhi sekretär, vähemalt mina nimetan teda nii. Tavaliselt on need mehed, kes tegelevad siis reisijatelt raha korjamisega, piletite kontrollimisega, kottide alla panemisega, peatustes ukse pealt sihtkoha karjumisega aga vahel ka reisijate okse koristamisega. Bussijuhi ülesanne on bussi juhtida, sekretär paneb vahel isegi mootori käima, et bussijuhil oleks mugavam rooli hüpata.
Jalgpall on püha - kui toimub matš, siis on linnas peaegu et eriolukord. Näiteks Puerto Lopezis olid kõikide baaride telekad sel pühal õhtul jalgpallikanalil, häda neile, kus telekat polnud, seal polnud ka kedagi. Samuti vahtisid inimesed ammulisui poodides, poodide tagaruumides jm. Üks pere oli oma pildikasti isegi peaväljaku ääres tänavale tirinud ja siis istuti ümber ja vaadati.
Tihti maksab õlu vähem kui mahl, nt Puerto Loepzis oli mingi supermarket (ainus seal külas), kus puuvilju ja köögivilju ei müüdudki, seega puuviljad tuleb osta turult ja sealgi on neid vähe. Ühel õhtul kui hullult isutas mahla ja puuvilja järele, tegin küla vahel tiiru, et mõnes poes ikka mõni papaia vedeleb. Ei..supermarketis polnud naturaalset mahla, ainult mingid kahtlased cocacola firma segud ja needki üsna kõrges hinnas. Palju odavam on osta õlut, nii et tihedamini kui ma tahaks naudin apelsinimahla asemel pudelit õlut.. Aga muidu on Ecuador lahe ja igal juhul külastamist väärt. Kes lõunast põhja poole reisivad, ütlevad, et ka inimesed on sõbralikumad kui näiteks Peruus, no Kolumbia poolt reisijate kohta see ei kehti:)
Kes FB kontot ei oma, saavad pilte vaadata siit: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150809412763169.471496.559598168&type=3&l=078ddb6e37

Cuenca ehk linn, kuhu George Clooney võiks minna.

Põrkan ajas korra tagasi ja siit tuleb ülevaade linnakesest, kus eelmine nädal resideerusin. Cuenca on Ecuadori suuruselt kolmas linn, siin on 400 000 elanikku ehk siis enam vähem Tallinnaga üks suurusjärk. Cuenca asub orus ning siin on mõnus kliima - ei ole palav aga ei ole ka niiske ja külm nagu näiteks Quitos. Ühel päeval sain isegi teksad jalast võtta ning plätude ja seelikuga mõned tunnid jalutada. Cuencas on valdavalt ühesuunalised tänavad, palju ilusaid kirikuid ja koloniaalstiilis elamuid, jõgi ning väga hea bussiliiklus. Mulle meeldisid veel roheluses väljakud ja pisikesed pargid ning ka inimesed on siin palju rõõmsamad ja sõbralikumad kui põhja pool. Räägiti, et Cuenca linn on üks expattide lemmikuid aga ma ei näinud linnapildis valgeid, ilmselt on nad siis kuskil oma aedades varjul vm. Olin Cuencas reedest esmaspäevani ning se ajal tähistati ka linna sünnipäeva - laupäeval oli linna väljakul kontsert ning üldse tundus meeleolu ülev. Reede ja laupäev on loomulikult peopäevad ja siis kajas tänavatel salsa ja ka lihtsalt disko umbes kolmeni hommikul. Väga popid on ka karaoke baarid, õnnetuseks oli üks otse mu magamistoa all, nii et käiku läksid kõrvatropid ja silmaklapid aga ikka vürtsitas mu und entusiastliku karaoke laulja kaeblik ulg. Siis kui tümakas ja lärm lõpuks vaikis, hakkasid kirikukellad lööma. Pühapäeva hommikul kell 9 kui mina unisena bussijaama poole vantsisin, rüselesid kohalikud juba kiriku ukse taga, et missale saada. Ilmselt loodetakse eelmise öö patud kiirelt andeks paluda.

Linnas oli ka mõnus turg, kust õnnestus täiesti ootamatult osta valget ananassi! Mul oli Cuencast juba ainult nende valgete ananasside pärast hirmus kahju lahkuda aga kalender näitab, et pean tempot hoidma, muidu ei jõua juuni keskel lennukile. Ilmselt küsite endamisi, miks ma George Clooney sinna pealirja panin.. Blogi statistika näitab, et eelmine George Clooney nime sisaldava pealkirjaga postitus oli väga populaarne. Kuna Cuenca meenutab oma šarmilt ja ilult veidi Cartagenat, siis ma kutsukski teda Ecuadori Cartagenaks, seega võiks George sinna minna küll.:)

Varbad vette ehk 100 + boonus track Cajase seiklusega:)

Ahh kui mõnus oli tänane hommik kui umbsete tenniste jalga surumise asemel võisin paljajalu randa jalutada ning varbad sooja ookeani vette pista. Bikiinid nutsid koti nurgas kolm nädalat, et millal ma oma villakuftid nende vastu vahetan, kere nõudis juba ammu sooja ja päikest ning nahk oli muutnud juba kahva gringa värvi. Algul kaalusin, kas peaksin tulema end soojendama Ecuadori rannikule või minema Peruu mereõhku nuusutama. Siis otsustasin, et miks peaksin laual olevast šokolaadist ainult pool sööma kui tahan tervet - muidugi söön terve. Kõigepealt vaatan Ecuadoris Puerto Lopezi ning siis teen enne mägedesse minemist ka Peruus paar ookeani päeva!
Puerto Lopezi sõit võttis 8 pikka bussitundi aga see on seda väärt. Tegemist on kalurikülaga, kuhu järjest enim turiste eksib ja silma jäi päris palju hosteleid. Mul aga õnnestus ühe norra pensionäri abiga leida kõige kaugemas ranna nurgas kroonijuveel - ilus valge maja rõdude ja võrkkiigedega, merepiirist nii umbes 20 meetrit. Ma tõesti ei taha uhkustada aga oma merevaatega priva toa eest maksan 7 dollarit ja tundub,et ma ei saa siit paari päevaga minema. Internet on ka nii kiire, et saan kõiki oma asjatoimetusi lõpuks rahulikult otse beachil teha:)
Hommikuti toovad kalurid merest parimat kraami ja ehk õnnestub see mul siin suures valges köögis ka millekski maitsvaks vaaritada. Päikeseloojangul turnin mõõnast alasti kividel ja ajan taga erinevaid krabisid. Kätte pole kedagi saanud ja nemad mind ka mitte. Lisaks on siin lähistel mingi looduskaitse ala, kuhu ühel heal päeval üritan matkama minna. So far so good!
Siin on vaade minu toa aknast päeval

ja peale päikeseloojangut:

Ilus, kas pole?

Et ikka kõik oma tegemised ilusti kirja saada, lisan siia ka 2 päeva tagasi toimunud Suure seikluse loo ehk

Kuidas idüllilisest hommikupoolikust sai minutitega võitlus loodusstiihiaga

Ühel pühapäevahommikul otsustasin minna Cajase rahvusparki matkama. Eelmisel õhtul olin Mat`i Peruusse saatnud ning üle hulga aja olin oma ettevõtmistega üksi ning päris nautisin seda.
Cuencase linnast saab Cajase rahvusparki bussiga, peale minu tuli pargis maha veel 5 turisti, üks üksik ameeriklane ja 4 prantslast. Kõik said kätte kaardid ja asusid vastavalt oma eelistusele teele. Mind oli hoiatatud, et siin sajab pidevalt aga hommik oli selge ja päikesepaisteline. Õhk oli pisut karge aga mõnus matkamiseks. Laulsid linnud ja väikesed kosed vulisesid mõnusalt - ühesõnaga täiuslik kliima ja maastiku koostöö:) Trippisin ümber ühe järve, mida infokeskuse töötaja oli soovitanud kuni jõudsin punkti, kus sai valida mitme erineva raja vahel. Kuna see infotöötaja oli maininud, et rohelist rada võin ka proovida, et siis tuleb mõni tund juurde arvestada, siis otsustasingi rohelist rada proovida.
Silt näitas "muy difficil" ehk "väga raske"

Kaart näitas, et kõrgeim punkt peaks olema 4177m. Vaatasin minu ees kõrguvat mäge ja mõtlesin,e t mis siis ikka - kui see juba tavaturistidele niimoodi märgistatud on, siis ei saa see väga hull olla ja asusin ronima. Ronimine oligi ikka korralik ronimine, enda üles vinnamine kaljunukkide vahel, pudenev kiviklibu ning kaljurahnude vahelt pugemine. Iga järgmise rahnu taga oli järjest ilusam vaade järvedele ja mägedele ning järjest kõrgem uus rahn.

Igakord kui tundus, et see veel ja siis peaksin olema tipus, ilmus uus nukk, millest üles ronida. Hingeldasin kõrgusest juba korralikult ning tegin hingamispeatusi. Ühel hetkel kuulsin müristamist ning mõtlesin, et ehk peaks ikka tagasi ronima, sest rada oli eeldatust raskem ning eemalt tulid tumedad pilved. Siis aga mõtlesin, et no natuke veel ja siis peaks hakkama laskumine ning rühkisin edasi. Just siis kui olin nii kõrgel, et sain mööda mäeveeru edasi jalutada, hakkas teravaid raheterasid sadama, esialgu üksikuid ning siis juba nii, et ilma kapuutsita oli selline tunne, nagu keegi viskaks kive pähe ja näkku. Üritasin veel kiiremini edasi liikuda kuni minu ees laiutas veel üks kaljunukk, kust oleks tulnud veel üles ronida ning maa kattus kiiresti paksu valge rahekorraga. Tagasi vaadates ei näinud ma enam teemärgistusi ning kogu mägi oli nii libe, et püsti enam käia ei saanud.

Koperdasin seal edasi tagasi, tennised raheteri täis ning lõpuks leidsin üles märgi, kust alla hakata minema. Kirusin, et olin nii loll olnud ning läheneva kehva ilma märke eiranud. Ei suutnud otsustada, kas peaksin kuhugi kaljunuki varju ootama jääma kuniks ilm paraneb või allapoole end lohistama aga otsustasin ikka allapoole minna, sest järjest valjenev müristamine tundus nii jube. Kindaid mul ka ei olnud, nii olid lisaks läbimärgades tennistes
olevatele jalgadele krampis ka mu käed, millega üritasin lumistest rohututtidest mingitki tuge saada. Kõige lihtsam oli kükakil lihtsalt mööda libedat mäekülge end allapoole lohistada. Mida allapoole jõudsin, seda märjemaks maa läks, päris all oli rahe juba hakanud sulama ning rajast oli moodustunud väikene oja. Kui oled juba nii märg ja külmunud, siis on suht suva, nii ma siis sumpasin kogu sellest lögast läbi keskuse poole. Kui sinna jõudsin, siis vaatas turvamees mind pika pilguga, vangutas pead ja küsis ehmunult, et kus ma siis nüüd üksi tulen.
Silkasin kähku tee äärde bussi ootama ja lootsin, et bussijuht mu olenemata märgadest pükstest ikka peale võtab. Inimlikud bussijuhid siinkandis ja võttis ka, tundis veel kaasagi, et kus ma siis nüüd niimoodi vihma kätte jäin. Kui järgmisel päeval bussiga sealt mööda sõitsin ja seda mäge nägin, siis hakkas aga jälle kripeldama, et ma ikka lõpuni ei saanud ronida.. Selleks korraks jääb see tegemata ja päris üksi vist edaspidi mäge vallutama ei hakka. Siiski võiks öelda, et kõik on hea, mis hästi lõppeb.
Cajasi looduspargis on 2,75 järve ühe km2 kohta ehk siis see on üks järvederohkemaid alasid maailmas. Keskmine temperatuur on 7C.
Nimi"Cajas" tuleb quichua keelst ja tähendab "ligipääs lumistele mägedele". Indiaanlased pidasid siinseid mägesid ohtlikeks just üsna krõbeda külma tõttu.
Matkamiseks saab siin valida ka vanade inkade raja, selle läbimiseks kulub mitmeid päevi ja korralik kogus kaloreid.

Täna on minu sajas blogi postitus - juhhuu! Jube vahva oleks kui nüüd kõik postituse lugejad mingigi kommentaari jätaks, siis saan teada, kas peale paari püsilugeja keegi veel nende muljete vastu huvi tunneb:)

Seiklused Ecuadoris

Latacunga ehk viltkübaraga naised ja lumised vulkaanid

Latacunga on väike linnake mägede keskel, kust turistid tavaliselt mägimatku lähedalasuvatele vulkaanidele teevad. Teisi turiste nägime seal õnneks minimaalselt, mis oli väga tore
(reisisellide unistus on ju näha kõiki parimaid ja ilusamaid atraktsioone aga võimalikult väikese teiste turistide hulgaga). Kui keegi peaks veel Latacungasse sattuma ja hostelit otsib, siis soovitan raudselt meie "kodu" hostel Tinat, mis oli üks parimaid, kus kunagi end majutanud olen. Näiteks kuum vesi voolas isegi köögi kraanist ja igas turvakapis oli oma varanduse laadimiseks pistikupesad, hinna sisse kuulusid hommikul maitsvad croissantid ja puuviljad ja palju muid väikseid aga reisimise juures mõnusaid pisiasju, mis mitte reisisellile ilmselt nii olulised ei tundu. Meie plaan oli Latacungast Cotopaxi vulkaani otsa ronida.

Cotopaxi ehk mägi, mis on kuu kõrval.

Cotopaxi vulkaan on Ecuadoris kõrguselt teine (5890m) ning populaarne kuna selle otsa ronimine on jõukohane ka neile, kes pole mägironimisega enne tegelenud. Cotopaxi olevat veel maailma kõrgeim aktiivne vulkaan. Cotopaxi pidavat purskama umbes iga 100 aasta tagant ja viimati 1904 aastal. Eelviimane purse hävitas Latacunga linna täielikult ning iga purske järel tõuseb linna kõrgus mitmesaja meetri võrra kuna kõik mattub tuha alla. Cotopaxi tähendab kohalikus keeles mäge, mis asub kuu kõrval ning novembris, detsembris ripubki kuu täpselt Cotopaxi tipu juures.
Latacungast on Cotopaxi lumine tipp hästi näha. Meie otsustasime päris tipu vallutamise asemel ühe päevase matka kasuks. Esiteks oli see taskukohasem ja minule ka jõukohasem. Varahommikul asusime teele, saime endale veel giidi käest ühesugused tuulekindlad joped selga ning väikeste peatustega olimegi Cotopaxi looduspargis. Giid Diego tutvustas loomi, linde ja lilli ning meie imetlesime autoaknast vaateid. Muuseas sain teada, et Ecuadoris elab kokku vaid 67 kondorit, neist üks pesakond ka Cotopaxi looduspargis, meie kondorit ei näinud, küll aga rebast, kes auto eest kiiresti metsa silkas. 4000m kõrguselt läks piir, kus taimestik järsku lõppes ning pinnaseks oli ainult vulkaaniline tuhk ning purke tagajärjel laialipaiskunud kivid. 4500m kõrgusele parkisime auto ja edasi tuli minna tasa-tasa väikeste sammudega, et kõrgusest mitte haigest jääda. Esialgu tundus, et eesolev 300meetrit kõmpimist ülesmäge ei ole ju midagi hullu aga juba 5 minuti pärast lõõtsutasime nagu oleks just läbi saanud tund aega üliintensiivset
aeroobset treeningut. Tuul oli jäine ja ilm muutus iga viie minuti tagant - kord oli päike väljas ja nägime kaunist vaadet all olevale laguunile, kord mattusime pilve sisse ja nägime vaid paari meetri kaugusele enda ette.Veidi alla poole tunni rühkimist ning olemegi keskuses, kus tippu ronijad end kõrgusega harjutavad ning meie end coca teega turgutame. Edasi liigume veel kuni 5000 meetri kõrgusele. Seal on liustik juba väga lähedal ning saan oma sõrmega ka lund katsuda. Päris tippu minekuks ehk viimase 800 meetri läbimiseks alustatakse tavaliselt teekonda öösel kell 1 ning ronimiseks kulub umbes 6 tundi. Meie klõpsime pilte ning tunnen, kuidas süda kõrgusest ja eesootavast põnevusest peksleb. Tagasi parklasse jookseme pehmes tuhas sik-sakki, sest muidu läheks hoog liiga suureks. Võtame autost jalgrattad ja ees
ootab mõnus laskumine mööda käänulist mägiteed. Hoian pidureid peal peaaegu kogu tee, sest muidu on oht lihtsalt suure hooga kurvist välja libiseda. Kui 4500m kõrgusel tuleb isegi paar kübet lund, siis alla poole jõudes peksab näkku teravat rahet aga hoolimata sellest on tunne nagu San Blasis snorgeldades - suu on kõrvuni ja süda hüppab rõõmust sees:)

Turupäev

Neljapäeviti on Latacunga lähistel turupäev. Otsustasime ka minna ja ühe korraliku Ecuadori turu üle vaadata. Tänavatel oli hulgaliselt ecuadori naisi traditsioonilistes riietes - pruunide kaabude, veidi allpoole põlvi seelikute ja pontsode või sallidega.
Rahvas shoppas igasuguseid ürte ja sibulaid suurte vihtade kaupa, mis endale selga kinnitati. Eraldi olid letid suurte supipottidega, kus kees mingi hallikat värvi ollus, mõnes kohas paistsid potist ka koonud ja kõrvad. Lisaks köögiviljadele ja puuviljadele oli ka loomade turg ja see ajaks igal korralikul euroopa loomaõiguslaselt ihukarvad püsti. Tegelikult ajas ihukarvad püsti ka minul, sest viis kuidas nende loomadega ringi käidi, oli ikka päris brutaalne ja võttis mõneks ajaks igasuguse liha söömise isu ära.
Kõige rohkem müüdi kanu ja neid ostis mõni perenaine kohe kolm neli tükki, elusalt loomulikult (kui seda eluks nimetada saab). Kanad kisti puurist välja, seoti omavahel jalgupidi kinni ja prouad siis jalutasid kodu poole kanad käeotsas rippumas, kana pea tonksas aegajalt prouale põlveõndlasse. Kui tee peal kohati mõnda sõbranjet, siis vaadati hindavalt üksteise saak üle. Need kanad, mis veel müügiks ei läinud, olid kümnete kaupa ühes kastis ja kõige alumised olid mingis ebardlikus asendis teiste kanade all, kasti otsas istus kanamüüja. Müüdi ka guinea sigu, kes elusast peast nägid välja nagu nunnud hamstrid. Mõned näljasemad pered viisid koju sea või lamba, samuti oli ohtralt küülikuid.
Üritasin turulisi ehk kaabudega naisi pildile saada aga pildistamine neile ei meeldi, niisiis sain ohtralt kuklapilte ja vahel ka pahaseid sönu ning tegin mõned salapildid kuskilt hõlma alt:).
Turupäev oli ka meie viimane ühine ettevõtmine kuldsele kolmikule, pärast seda sõitis Gavin ühele poole ja meie Mat`iga teisele poole. Kuna selgus, et "päris" elus on Gavin kokk, siis meelitasin talt viimasel õhtul välja veel supermaitsva õhtusöögi, midagi nii head sain viimati siis kui Kadi tegi krevette veini kastmes aga see oli vist jaanuaris:)

Ostetud naeratused ehk Nariz Del Diablo

Neljapäeva õhtul jõudsime väikesesse armsasse Alausi linnakesse, kust reede hommikuti saab vanaaegse rongiga sõita mööda Nariz Del Diablo raudteed. See oli minu esimene korralik turistiaktraktsioon selle tripi jooksul.
Vaatasin päev varem internetist, et rong väljub reedeti kell 9 hommikul. Õnneks jalutasime eelmisel õhtul rongijaamast läbi ja seal kohal olnud koristaja ütles, et rong läheb kell 8. Kohalikus turismibüroos hindu uurides öeldi meile, et sõit maksab 11 dollarit aga täna hommikuks oli hind tõusnud 20 dollari peale ja meil ei õnnestunud seda kuidagi maha kaubelda. No kuna olime juba Alausi tulnud selle rongisõidu pärast, siis mis meil üle jäi, võtsime selle mida pakuti. Minul oli kuhugi ajukäärude vahele jäänud meelde, et tegemist on
adrenaliinirikka ettevõtmisega ja kujutasin ette, et rong sööstab enam vähem nagu lunapargis Ameerika raudteel mäest alla. Käputäis turiste, kes veel rongi peale tulid, olid pensioniealised ning tõesti...sõidus ei olnud midagi adrenaliinirikast peale selle, et maastik oli imekaunis ja kõik üritasid orgudest ja mägedest võimalikult häid pilte klõpsida.
Kui muidu tänavapildis eriti naeratavaid ecuadorlasi ei näe, siis 20 dollari eest nägime hulgaliselt naeratavat personali ja ka tualettides oli paber, mida tavaliselt pole. Sibambes, kus tund aega rong peatus, oli isegi rahvatantsijad rongijaama tantsima pandud. Tantsisid seal vaesekesed tund aega laia naeratusega midagi kaerajaani ja
polka vahepealset. Ecuadorlaste puhul on jäänud silma see, et üldiselt on nad hästi tõsised ning naljalt sulle ei naerata kui aga on võimalus, et sa neilt midagi ostad, siis on kohe suu kõrvuni..
Alausis eriti turiste vist ringi ei jaluta, kui hommikusöögiks kuhugi sööklasse sisse astusime, siis jõllitas terve saali täis ecuadorlasi meid nagu tulnukaid. Tänavatel ka ühtegi teist valgepealist ei kohanud, rongijaama tulid enamik eraldi bussidega. Bussidega sai ka nalja. Kui esimesel õhtul ütles turismiinfopunkti tädi, et buss Cuencasse väljub kell 11.30, siis otsustasime igaks juhuks bussijaamast tund varem üle küsida, mis kell buss läheb. Kassiir vastas, et homme...Vahtisime teda ammulisui, et mismõttes alles homme..Siis soovitati taksoga Panamerica kiirteele sõita ja sealt buss maha hääletada. Saime just oma kodinad teeäärde maha panna kui nägime kuidas Cuenca buss Alausi linnakesest välja keeras. Saad sa siis aru, kust see õige info peaks tulema ja kes üldse midagi teab:)

Kriminaalne Quito

Laupäeva öösel ühe paiku jõudsime puruväsinuna lõpuks Quitosse. Bussijuht üritas meid maha sokutada mingis bussijaamas kuskil äärelinnas aga õnneks hakkasid ka kohalikud protestima ja nii sõideti ikka lõpuks õigesse terminali. Mina olin oodanud 6 tundi tualetti saamist ja teised olid näljased, õnneks olid bussijaamas kõik asjad nende hädade vastu olemas. Saime ka takso, mis ilmselgelt tegi meile gringohinda aga olime liiga kurnatud, et jonnima hakata.

Takso aknast paistis linn üsna välja surnud ja selline, kuhu jalgsi minna ei tahaks.
Hommik tundus helgem ja korraks siras isegi päike. Selleks ajaks aga kui meie end linna peale jalutama sättisime, hakkas aga vihma ladistama. Hommikul kuulsime, et kedagi hostelist oli eile vanalinnas päise päeva ajal röövitud. Liikusime neljakesi ja arvestasime siis sellega, et kuskilt võib keegi rünnata ja et oleks olemas midagi, mida ründajatele ära anda ilma ise suurt kahju kannatamata. Ronisime Caviniga ka Basilica kiriku tornidesse, mis oli väga vinge. Ronida sai peaaegu päris torni tippu mööda püstloodis ülesminevat redelit. Kui pealelõunal hostelisse läksime, kuulsime, et veel 2 erinevat inimest oli sealsamas lähedal röövitud. Meie saabumisest oli möödas vaid 12 tundi.. Esimest korda reisi jooksul tundsin kuidas mulle ei meeldi üksi välja minna jalutama ja kuidas närvid on viimse piirini pingul kui tänaval käin. Kuidas vahin kahtlase pilguga igat veidigi lufti välimnusega tüüpi ning olen valmis kohe seakisa endast välja laskma ja võitlema kui vähegi vaja. Õhtul läksime sööma kuuekesi, et siis oleks vähemalt arvuline ülekaal kui kurjamid ründavad:) Ütleme nii, et Quito ei ole head muljet jätnud - sellised seigad lihtsalt ei lase seda teha ning ootan juba, et saaksin siit edasi liikuda.Samuti inimesed ei tundu nii sõbralikud ja toredad kui Kolumbias.

Tänaseks oli minul kavas ekvaatori ehk Mitad Del Mundo (maailma keskpunkt) külastus ja soojemate riiete ostmine. Mat ja Gavin aga pidid edasi sõitma Latacungasse, et Cotopaxi vulkaani retke osas mingid kokkulepped sõlmida. Mat tunnistas, et nad mitte kerge südamega ei jäta mind siia Quitosse üksi aga otsustasin siiski oma plaanid teoks teha ja alles homme neile Latacungasse järgi sõita.
Vajaliku raha jms. jagasin mööda dressika salataskuid laiali, röövlite jaoks võtsin spetsiaalse seljakoti õlale ja trippisn maailma keskpunkti. Tegelikult pidavat ekvaator sellest 300m põhja poole jääma aga no enam vähem 00.00 punktis on siis käidud.

Tahtsin minna ka ühte suuremasse shopping malli aga kaardi järgi tundus, et see asub kuskil pärapõrgus ja olin juba lootuse sinna saada maha matnud kui Mitad del Mundos jäi minu ees seisma buss, millel suurelt peal selle shoppingu keskuse nimi. Veerand tunniga olingi säravas ja uhkes poodide maailmas. Kiire pilk mõnele poele aga tegi ruttu selgeks, et dollari kasutusele võtmine on Ecuadori hinnad viinud Eesti hindadega samale tasemele ja minule praegusel hetkel vajalikku kaupa sealt ei leia. Otsisin siis keskusesse viiva bussi ja nuputasin just endamisi, et kust ma endale mingi odava ja sooja kuhvti küll leida võiks kui minu kõrval istuv mees minuga lobisema hakkas. Jõudsime siis jutuga sinnamaale, et mul vaja osta mingi odav soe jope, et Ecuadori karmile kliimale kuidagi vastu pidada. Mees siis võttiski mind käekõrvale ja juhatas tänavale, kus asub nii käsitöö turg kui mõned soodsama kaubaga poed. Olin õnnelik, et see mees natukene minu silmis ecuadori inimeste ja Quito mainet tõstis. Tuhlasin mööda turgu ja esialgu ei suutnud otsustada, mida ma ostma peaks. Igalpool olid mingid laama piltidega jakid,mis mulle väga ei meeldinud. Otsustasin, et ostan sealt jaki ainult siis kui õnnestub saada selline ilma laama pildita ja ühtlasi mõtlesin välja, mis ma olen nõus selle eest maksma. Umbes mõne minuti pärast pöördusin viimase leti äärde ja tädikesel oligi ilma laama pildita jakk olemas ja saime ka hinnas kokkuleppele. Kuna ka mu seljakott elab oma viimaseid päevi ja iga hetk võib selle õlarihm lõplikult puruneda, siis mõtlesin, et peaks ka uue seljakoti ostma. Olin ühes poes kotti näinud aga see maksis rohkem kui olin nõus maksma. Astusin sealt poest uuesti läbi ja küsisin, et kas natuke odavamalt ei saaks, müüja mõmises natuke ja ütles täpselt selle hinna, mis ma olin oma peas mõelnud.. Nüüd on mul uus seljakott! Tundub, et minu reisi -ja kaitseingel töötavad täie tempoga:) Tasub vaid soovida ja need soovid täituvadki:)