Teisipäeval asusin mina Bogotast Cali poole teele ja Dan jäi veel Bogotasse, et Manu Chao tasuta kontsert ära vaadata ning siis Venezuela poole trippida. Suhteliselt edukalt õnnestus collectivo (ahk marsruuttakso) saada ja äärelinnas asuvasse bussijaama jõuda. Täpselt 10 minuti pärast läks juba järgmine buss Calisse, nii et kõik sujus nagu õlitatult. Vahepeatuseks valisin Cali kolmel põhjusel - 10 tundi bussisõitu on minu valulävi, Calis on ilm kuum ja lootus väisata veidi salsaklubisid.
Teekond Calisse läks läbi nö. kohvipiirkonna ning hoolimata 10 tunnisest bussisõidust ei hakanud igav - järjest kõrgemad mäed ja käänulisemad teed tegid sõidu põnevaks ja lisaks telekast tulevale hispaania keelsele Benjamin Buttonile oli samavõrd vaatamisväärne aknast paistev maastik. Õhtul Cali bussijaama jõudes olin endale pähe võtnud, et takso asemel lähen kindlasti collectivo või bussiga. Esimesed umbes 20 collectivot väitsid, et nemad San Antoniosse ei sõida. Lõpuks oli üks sõbralik juht, kes uuris aadressi lähemalt ning ütles, et ta saab seal lähedal mind maha panna küll. Lõpuks selgus, et sellest tänavanurgast ümber nurga asuski minu hostel.
Hosteliga on nüüd küll hirmsal kombel vedanud. Siin on võrkkiigedega mõnus sisehoov, kuuma veega duššid, juba osalesin ka tasuta jooga tunnis, on mõned jõusaali masinad, et trenni teha. Õhtul oli salsatund, kuhu jäin paar minutit hiljaks. Eeldasin, et tegemist on sellise paaristantsu tunniga ning tormasin saali oma roosa kleidikesega.. Väike saal oli päris täis ja kõik tunnis osalejad koos treeneriga olid mehed.. Kõik olid muidugi rõõmsad et üks chica ka tuli ja nii me seal vehkisime siis solo salsat, väga äge tund oli:)
Vahepeal tegin ka linna peal jalutuskäigu ja shoppasin lisaks ananassile ja papaiale ka igasuguseid eksootilisi kolumbia puuvilju, nt.curuba ja lulo
Hostelis majutavad end veel argentiina muusikud Mendozast, kes kuuldes, et ma olen Eestist, kohe vaimustunult kilkasid, et nende muusikust sõber Mayonesa elab ka Eestis. No muidugi, kes meist siis Mayonesat ei tea:) Muusikute siinviibimise kasuks räägib see, et õhtuti tinistatakse kitarri ja hommikul keetsin putru kauni trompetimängu saatel. Täna õhtul on neil kontsert ka. Tegemist on sellise muusikakollektiiviga nagu Volantines.
Calis mingeid erilisi turistidele huvipakkuvaid vaatamisväärsusi ei ole - üksikud vanad kirikud on jäänud uusehitiste vahele peitu. Samas peetakse Cali Kolumbia salsa pealinnaks ja siin näeb rohkem kohalikku elu. Ega hostelis ka on valdavalt hispaania keelne seltskond, nii et vahest käib mu kõvaketas täiskiirusel aga ikka midagi läbi ei hammusta. Väga efektiivselt veedetud aeg!
Tänavapildist
Bogota osas unustasin kirjutada sellest, mis tänaval silma jäi. Igal nurgal näed ohtrasti nö. minutimüüjaid. Esialgu arvasin, et seal saab ainult oma prepaid kaarti laadida, seda saab ka aga peamine äri on, et selle müüja mobiiltelefoniga saab kõnesid teha. Mõnel müüjal on mitu telefoni kettidega ümer kere kinnitatud ja kel siis endal telefoni pole, saab helistada.
Bogota tänavapildis jäi silma palju kenasid Juaneseid ning Shakirasid, kes ei ole end blondeerinud. Inimesed paistavad palju ilusamad ja siredamad kui näiteks Panamas. Naistel on ilusad ja säravad pikad tumedad juuksed ning puusaümbermõõt kordi väiksem kui Cartagenas. Ei tea, kas külm kliima põletab oluliselt paremini kaloreid või on siin miskit muud mängus.
Ka poemannekeenid on siinkandis veidi teistsugused - mitte piitspeenikesed Barbied vaid rinnakad Mamid, mõne poe ees näeb ka väga puusakaid ja kõhukaid mannekeene.
Cali ööelust
Tsekkisin järgi ka Cali ööelu, st. käisin tegelikult ainult ühes salsa klubis. Sattusin sinna tänu hostelis hängivatele kohalikele, kes mind kaasa kutsusid Tin Tini, mis on üks salsaklubidest. Läksin sinna koos calilaste Davidi ja Carlosega, kellest üks muideks teadis Eestit väga hästi ja talle meenus kohe Getter Jaani ja Rockefeller Street. See oli piisav argument, et nendega linna peale tuuritama minna:) Klubis käis meeletu salsatamine - igas vanuses mehi, naisi keerutasid ja pöörlesid tohutu kiirusega. Cali pidigi olema tuntud selle poolest, et siinne salsa on kiirema jalgade tööga kui mujal. No ja oli ikka ka.. Esimene kord tantsima minnes olin oma plätudega ja põhjamaiselt uimaste jalgadega päris hädas. Piletihind sisaldab siin aga sama raha eest jooke, nii et peale kahte õlut hakkasid äkki jalad kiiremini käima ja tuli tants välja küll ning ühel hetkel avastasin, et räägin ka hispaania keelt ja saan aru, mida mulle räägitakse:)
Siin aga väike näide sellest, mida tänapäeva noored calilased on välja mõelnud. Salsa ja bachata ei paku neile enam pinget, niisiis aretati choka. Chokat pidavat peamiselt tantsima alaealised oma koolipidudel.
http://youtu.be/sMzTt8XzBQI
No comments:
Post a Comment