Kriminaalne Quito

Laupäeva öösel ühe paiku jõudsime puruväsinuna lõpuks Quitosse. Bussijuht üritas meid maha sokutada mingis bussijaamas kuskil äärelinnas aga õnneks hakkasid ka kohalikud protestima ja nii sõideti ikka lõpuks õigesse terminali. Mina olin oodanud 6 tundi tualetti saamist ja teised olid näljased, õnneks olid bussijaamas kõik asjad nende hädade vastu olemas. Saime ka takso, mis ilmselgelt tegi meile gringohinda aga olime liiga kurnatud, et jonnima hakata.

Takso aknast paistis linn üsna välja surnud ja selline, kuhu jalgsi minna ei tahaks.
Hommik tundus helgem ja korraks siras isegi päike. Selleks ajaks aga kui meie end linna peale jalutama sättisime, hakkas aga vihma ladistama. Hommikul kuulsime, et kedagi hostelist oli eile vanalinnas päise päeva ajal röövitud. Liikusime neljakesi ja arvestasime siis sellega, et kuskilt võib keegi rünnata ja et oleks olemas midagi, mida ründajatele ära anda ilma ise suurt kahju kannatamata. Ronisime Caviniga ka Basilica kiriku tornidesse, mis oli väga vinge. Ronida sai peaaegu päris torni tippu mööda püstloodis ülesminevat redelit. Kui pealelõunal hostelisse läksime, kuulsime, et veel 2 erinevat inimest oli sealsamas lähedal röövitud. Meie saabumisest oli möödas vaid 12 tundi.. Esimest korda reisi jooksul tundsin kuidas mulle ei meeldi üksi välja minna jalutama ja kuidas närvid on viimse piirini pingul kui tänaval käin. Kuidas vahin kahtlase pilguga igat veidigi lufti välimnusega tüüpi ning olen valmis kohe seakisa endast välja laskma ja võitlema kui vähegi vaja. Õhtul läksime sööma kuuekesi, et siis oleks vähemalt arvuline ülekaal kui kurjamid ründavad:) Ütleme nii, et Quito ei ole head muljet jätnud - sellised seigad lihtsalt ei lase seda teha ning ootan juba, et saaksin siit edasi liikuda.Samuti inimesed ei tundu nii sõbralikud ja toredad kui Kolumbias.

Tänaseks oli minul kavas ekvaatori ehk Mitad Del Mundo (maailma keskpunkt) külastus ja soojemate riiete ostmine. Mat ja Gavin aga pidid edasi sõitma Latacungasse, et Cotopaxi vulkaani retke osas mingid kokkulepped sõlmida. Mat tunnistas, et nad mitte kerge südamega ei jäta mind siia Quitosse üksi aga otsustasin siiski oma plaanid teoks teha ja alles homme neile Latacungasse järgi sõita.
Vajaliku raha jms. jagasin mööda dressika salataskuid laiali, röövlite jaoks võtsin spetsiaalse seljakoti õlale ja trippisn maailma keskpunkti. Tegelikult pidavat ekvaator sellest 300m põhja poole jääma aga no enam vähem 00.00 punktis on siis käidud.

Tahtsin minna ka ühte suuremasse shopping malli aga kaardi järgi tundus, et see asub kuskil pärapõrgus ja olin juba lootuse sinna saada maha matnud kui Mitad del Mundos jäi minu ees seisma buss, millel suurelt peal selle shoppingu keskuse nimi. Veerand tunniga olingi säravas ja uhkes poodide maailmas. Kiire pilk mõnele poele aga tegi ruttu selgeks, et dollari kasutusele võtmine on Ecuadori hinnad viinud Eesti hindadega samale tasemele ja minule praegusel hetkel vajalikku kaupa sealt ei leia. Otsisin siis keskusesse viiva bussi ja nuputasin just endamisi, et kust ma endale mingi odava ja sooja kuhvti küll leida võiks kui minu kõrval istuv mees minuga lobisema hakkas. Jõudsime siis jutuga sinnamaale, et mul vaja osta mingi odav soe jope, et Ecuadori karmile kliimale kuidagi vastu pidada. Mees siis võttiski mind käekõrvale ja juhatas tänavale, kus asub nii käsitöö turg kui mõned soodsama kaubaga poed. Olin õnnelik, et see mees natukene minu silmis ecuadori inimeste ja Quito mainet tõstis. Tuhlasin mööda turgu ja esialgu ei suutnud otsustada, mida ma ostma peaks. Igalpool olid mingid laama piltidega jakid,mis mulle väga ei meeldinud. Otsustasin, et ostan sealt jaki ainult siis kui õnnestub saada selline ilma laama pildita ja ühtlasi mõtlesin välja, mis ma olen nõus selle eest maksma. Umbes mõne minuti pärast pöördusin viimase leti äärde ja tädikesel oligi ilma laama pildita jakk olemas ja saime ka hinnas kokkuleppele. Kuna ka mu seljakott elab oma viimaseid päevi ja iga hetk võib selle õlarihm lõplikult puruneda, siis mõtlesin, et peaks ka uue seljakoti ostma. Olin ühes poes kotti näinud aga see maksis rohkem kui olin nõus maksma. Astusin sealt poest uuesti läbi ja küsisin, et kas natuke odavamalt ei saaks, müüja mõmises natuke ja ütles täpselt selle hinna, mis ma olin oma peas mõelnud.. Nüüd on mul uus seljakott! Tundub, et minu reisi -ja kaitseingel töötavad täie tempoga:) Tasub vaid soovida ja need soovid täituvadki:)