Saturday, April 28, 2012

Kuidas Lima mind võrgutas

Lima suhtes mul eriti ootuseid ei olnud, arvasin mõnede kommentaaride põhjal, et lihtsalt üks lärmakas ja pisut kuritegelik linn. Esimesel hommikul dušši all päevaplaanile mõeldes, otsustasin koos seebiveega alla lasta ka kõik ootused ja eelarvamused ja Limal lasta end tutvustada justnagu vastsündinud vasikale. See oli hea otsus.
Lima võrgutas mind ära tegelikult juba esimesel päeval, teisel päeval otsustasin ka jääda kolmandaks ja neljanda päeva hommikul tiheda graafiku tõttu edasi kiirustades, oli hirmus kahju ära minna. Bussis lõpuks põhjalikult lonely planeti Lima peatükki lugedes siunasin, et varem seda hooletult teinud olin, veel oleks tahtnud ühtteist näha ja teha.

Erinevalt siis eelnevalt külastatud Bogotast ja Quitost, asub Lima Vaikse ookeani ääres ning kuna kogu Peruu rannik on kõrb, siis asub Lima kõrbes. See ligi 8 miljoni elanikuga linn on suuruselt teine kõrbelinn maailmas (esimene on Kairo). Arvasin, et Limas on päeval tohutu kuumus ja õhtul jahe nagu kõrbes aga võta näpust - päeval oli pidevalt mahe briiz, võiks öelda, et vahest isegi pisut jahe..kuigi mingil imelikul põhjusel ma ei värisenud aga mõned värisesid, vist on hommikused tasuta saiakesed hostelites mul kere kuumaks kütnud:) Õhk oli värske ja mõnus ning õhtul oli küll jahedam aga ikka täiesti ok plätudega käimise ilm.



Lima on metropol selle parimas mõttes, siin toimub koguaeg midagi. Limas on ühed kontinendi parimad restoranid aga ka suvalised kõige odavamad sööklad pakkusid väga häid toite. Linnas toimus samal ajal veel gastronoomia ja salsafestival. Sattusin veel ühele fotonäitusele, mis oli väga sheff.
 Mis mind aga Lima juures eriti köitis, oli see, et vähemalt nendes rajoonides, kus mina kolasin, oli tunda, kuidas on mõeldud inimestele ja et neil oleks seal mõnus elada. Elasin Mirafloreses, mis on keskmisest kõrgema sissetulekutega inimeste elukeskkond. Miraflores on ookeani kaldal ning kogu mere äär oli täis mõnusaid parke, kus inimesed tegid hommikuti trenni, sõitsid rattaga, kasutasid pargis olevaid jõumasinad või lihtsalt lesisid murul ja lugesid. Kõrghoonete ees olid ka väiksed rohelised nurgad purskkaevuga ja alati palju pinke, kus istuda.  Kõik oli puhas ja korras ning lilli täis.

Meie pisike joogatiim:


Kui kalju pealt alla ronisid, siis said varbad vette lükata või hoopis surfama minna. Rand oli küll kivine ja laine väga tugev, et rannasihtkoht see just pole aga mõnus oli seal chillida ikkagi.
Samuti oli suurepärases korras ja läikis imeilus vanalinn. Lisaks on muljetavaldavalt kenad peruulased. Suurlinnale omaselt ajab igaüks oma asja ja rahvast on palju aga kui neilt midagi küsida, siis on inimesed väga abivalmid.  Poodi sisse astudes öeldakse sulle tere tulemast ja lahkudes ütleb ka turvamees, et tänan, et meid külastasite. Niisama tullakse ka tänaval juttu rääkima isegi pisut tüütavalt palju. Näiteks esimesel päeval olin vaevalt pool tunnikest jalutanud kui üks kohalik noorhärra küsis alustuseks kella ja siis kust ma pärist olen ning siis sujuvalt läks see jutuajamine lõunasöögiks ja ümberkaudsete kohtade näitamiseks. Ühest küljest on see tore aga siis kui tunned, et tahad omapäi ka jalutada, on jälle üsna keeruline neist lahti saada. Nagu eelmisteski riikides, läheb siin jutt üsna kiirelt  "tiene nuovio" (kas sul on peika, mees vms) peale ja olenemata vastusest, lõpeb see jutt ikka sellega, et ta pakub ennast ka kandidaadiks:)
Kuna Limas on palju rattateid ja parke, siis rentisin jalgratta ja kruisisin mõned tunnid ratta seljas. Loomulikult suutsin ära eksida üsna pea kui otsustasin mere äärest majade vahele keerata. Täiesti segadusse ajav tõsiasi on see, et tänavate nimed muutuvad lambist paari kvartali tagant ja kaardi peal neid kõiki nimesid ei ole..nii võid mingi hetk kaarti käes keerutada ja üritada mereõhku nuusutada aga mereõhk on igal pool...õnneks on abivalmid peruulased kõikjal.
Proovisime ka hostelist paari inimesega Lima pargiellu sisse elada ning käisime ühel hommikul joogat tegemas. Väga väsitav oli, sest see kutt, kes meid kutsus, oli just joogatreeneri kursused läbinud ja tahtis tunni andmist harjutada ning oli sealjuures üliagar, st et täna on lihased kõik nii valusad ja peapeal mõnda aega enam seista ei jaksa. Aga vahva oli ja mulle väga meeldiks elada kuskil sellises kohas, kus hommikul saad ookeani ääres veidi trenni teha ja kus õhtuti inimesed kogunevad päikeseloojangut vaatama. Imeilus.
Sarnaselt Barcelona purskkaevu showle, on ka Limas show aga see on kohe eraldi pargis, kuhu pääsemiseks pead väikse raha eest pileti ostma. Igal õhtul kell 9 on muusika ja valgusega show ning pärast saad erinevates purskkaevudes ennast või teisi märjaks pritsida.

Esimesel päeval läksin ka turule, et endale mõni ananass osta ja pidin pikali kukkuma, sest ananass on siin lihtsalt jube kallis. Kui Ecuadoris ja Kolumbias maksid ananassi ühiku eest (üldjuhul 1,2 dollarit), mitte kilo põhjal, siis siin küsitakse kilohinda ning 1 kilo maksab juba kõvasti rohkem kui Ecuadoris terve ananass. Nii et Peruu ananass jääb mul vist proovimata. Teised värsked asjad on ka kallid, õnneks tomatimüüjal oli süda sees ja tegi mulle enam vähem okei pakkumise. Hinnad pidid sõltuma ja rajoonist, vanalinnas olid näiteks hilbud odavamad kui Mirafloreses ja kui jalutasin vanalinnast üle jõe, kus oli midagi sellist aguli sarnast, siis sain kõike juba vähemalt poole odavamalt.
Salsa diskoteegis käisin ka aga  läksin sinna kahe  tüübiga hostelist, kellele salsa ei meeldinud ja kes ei osanudki tantsida , nii ei olnud väga fun. Too bad, et ei olnud aega salsafestivali programmiga lähemalt tutvust teha.
Mul oli ääretult hea meel Limaga tutvuda, soovitan kõigile, kellel suurlinna allergiat ei ole.













1 comment:

KatreT said...

Tere!

Õpin Tartu Ülikoolis magistris ajakirjandust ja otsin aine Fookusgrupp jaoks inimesi, kes oleksid nõus oma reisiblogimisest natuke lähemalt rääkima. Kas Sina oleksid nõus kulutama sellele ühel mai õhtupoolikul poolteist kuni kaks tundi? Palun vasta katre.tatrik@gmail.com