Latacunga on väike linnake mägede keskel, kust turistid tavaliselt mägimatku lähedalasuvatele vulkaanidele teevad. Teisi turiste nägime seal õnneks minimaalselt, mis oli väga tore
(reisisellide unistus on ju näha kõiki parimaid ja ilusamaid atraktsioone aga võimalikult väikese teiste turistide hulgaga). Kui keegi peaks veel Latacungasse sattuma ja hostelit otsib, siis soovitan raudselt meie "kodu" hostel Tinat, mis oli üks parimaid, kus kunagi end majutanud olen. Näiteks kuum vesi voolas isegi köögi kraanist ja igas turvakapis oli oma varanduse laadimiseks pistikupesad, hinna sisse kuulusid hommikul maitsvad croissantid ja puuviljad ja palju muid väikseid aga reisimise juures mõnusaid pisiasju, mis mitte reisisellile ilmselt nii olulised ei tundu. Meie plaan oli Latacungast Cotopaxi vulkaani otsa ronida.
Cotopaxi ehk mägi, mis on kuu kõrval.
Cotopaxi vulkaan on Ecuadoris kõrguselt teine (5890m) ning populaarne kuna selle otsa ronimine on jõukohane ka neile, kes pole mägironimisega enne tegelenud. Cotopaxi olevat veel maailma kõrgeim aktiivne vulkaan. Cotopaxi pidavat purskama umbes iga 100 aasta tagant ja viimati 1904 aastal. Eelviimane purse hävitas Latacunga linna täielikult ning iga purske järel tõuseb linna kõrgus mitmesaja meetri võrra kuna kõik mattub tuha alla. Cotopaxi tähendab kohalikus keeles mäge, mis asub kuu kõrval ning novembris, detsembris ripubki kuu täpselt Cotopaxi tipu juures.
Latacungast on Cotopaxi lumine tipp hästi näha. Meie otsustasime päris tipu vallutamise asemel ühe päevase matka kasuks. Esiteks oli see taskukohasem ja minule ka jõukohasem. Varahommikul asusime teele, saime endale veel giidi käest ühesugused tuulekindlad joped selga ning väikeste peatustega olimegi Cotopaxi looduspargis. Giid Diego tutvustas loomi, linde ja lilli ning meie imetlesime autoaknast vaateid. Muuseas sain teada, et Ecuadoris elab kokku vaid 67 kondorit, neist üks pesakond ka Cotopaxi looduspargis, meie kondorit ei näinud, küll aga rebast, kes auto eest kiiresti metsa silkas. 4000m kõrguselt läks piir, kus taimestik järsku lõppes ning pinnaseks oli ainult vulkaaniline tuhk ning purke tagajärjel laialipaiskunud kivid. 4500m kõrgusele parkisime auto ja edasi tuli minna tasa-tasa väikeste sammudega, et kõrgusest mitte haigest jääda. Esialgu tundus, et eesolev 300meetrit kõmpimist ülesmäge ei ole ju midagi hullu aga juba 5 minuti pärast lõõtsutasime nagu oleks just läbi saanud tund aega üliintensiivset
aeroobset treeningut. Tuul oli jäine ja ilm muutus iga viie minuti tagant - kord oli päike väljas ja nägime kaunist vaadet all olevale laguunile, kord mattusime pilve sisse ja nägime vaid paari meetri kaugusele enda ette.Veidi alla poole tunni rühkimist ning olemegi keskuses, kus tippu ronijad end kõrgusega harjutavad ning meie end coca teega turgutame. Edasi liigume veel kuni 5000 meetri kõrgusele. Seal on liustik juba väga lähedal ning saan oma sõrmega ka lund katsuda. Päris tippu minekuks ehk viimase 800 meetri läbimiseks alustatakse tavaliselt teekonda öösel kell 1 ning ronimiseks kulub umbes 6 tundi. Meie klõpsime pilte ning tunnen, kuidas süda kõrgusest ja eesootavast põnevusest peksleb. Tagasi parklasse jookseme pehmes tuhas sik-sakki, sest muidu läheks hoog liiga suureks. Võtame autost jalgrattad ja ees
ootab mõnus laskumine mööda käänulist mägiteed. Hoian pidureid peal peaaegu kogu tee, sest muidu on oht lihtsalt suure hooga kurvist välja libiseda. Kui 4500m kõrgusel tuleb isegi paar kübet lund, siis alla poole jõudes peksab näkku teravat rahet aga hoolimata sellest on tunne nagu San Blasis snorgeldades - suu on kõrvuni ja süda hüppab rõõmust sees:)
Turupäev
Neljapäeviti on Latacunga lähistel turupäev. Otsustasime ka minna ja ühe korraliku Ecuadori turu üle vaadata. Tänavatel oli hulgaliselt ecuadori naisi traditsioonilistes riietes - pruunide kaabude, veidi allpoole põlvi seelikute ja pontsode või sallidega.
Rahvas shoppas igasuguseid ürte ja sibulaid suurte vihtade kaupa, mis endale selga kinnitati. Eraldi olid letid suurte supipottidega, kus kees mingi hallikat värvi ollus, mõnes kohas paistsid potist ka koonud ja kõrvad. Lisaks köögiviljadele ja puuviljadele oli ka loomade turg ja see ajaks igal korralikul euroopa loomaõiguslaselt ihukarvad püsti. Tegelikult ajas ihukarvad püsti ka minul, sest viis kuidas nende loomadega ringi käidi, oli ikka päris brutaalne ja võttis mõneks ajaks igasuguse liha söömise isu ära.
Kõige rohkem müüdi kanu ja neid ostis mõni perenaine kohe kolm neli tükki, elusalt loomulikult (kui seda eluks nimetada saab). Kanad kisti puurist välja, seoti omavahel jalgupidi kinni ja prouad siis jalutasid kodu poole kanad käeotsas rippumas, kana pea tonksas aegajalt prouale põlveõndlasse. Kui tee peal kohati mõnda sõbranjet, siis vaadati hindavalt üksteise saak üle. Need kanad, mis veel müügiks ei läinud, olid kümnete kaupa ühes kastis ja kõige alumised olid mingis ebardlikus asendis teiste kanade all, kasti otsas istus kanamüüja. Müüdi ka guinea sigu, kes elusast peast nägid välja nagu nunnud hamstrid. Mõned näljasemad pered viisid koju sea või lamba, samuti oli ohtralt küülikuid.
Üritasin turulisi ehk kaabudega naisi pildile saada aga pildistamine neile ei meeldi, niisiis sain ohtralt kuklapilte ja vahel ka pahaseid sönu ning tegin mõned salapildid kuskilt hõlma alt:).
Turupäev oli ka meie viimane ühine ettevõtmine kuldsele kolmikule, pärast seda sõitis Gavin ühele poole ja meie Mat`iga teisele poole. Kuna selgus, et "päris" elus on Gavin kokk, siis meelitasin talt viimasel õhtul välja veel supermaitsva õhtusöögi, midagi nii head sain viimati siis kui Kadi tegi krevette veini kastmes aga see oli vist jaanuaris:)
Ostetud naeratused ehk Nariz Del Diablo
Neljapäeva õhtul jõudsime väikesesse armsasse Alausi linnakesse, kust reede hommikuti saab vanaaegse rongiga sõita mööda Nariz Del Diablo raudteed. See oli minu esimene korralik turistiaktraktsioon selle tripi jooksul.
Vaatasin päev varem internetist, et rong väljub reedeti kell 9 hommikul. Õnneks jalutasime eelmisel õhtul rongijaamast läbi ja seal kohal olnud koristaja ütles, et rong läheb kell 8. Kohalikus turismibüroos hindu uurides öeldi meile, et sõit maksab 11 dollarit aga täna hommikuks oli hind tõusnud 20 dollari peale ja meil ei õnnestunud seda kuidagi maha kaubelda. No kuna olime juba Alausi tulnud selle rongisõidu pärast, siis mis meil üle jäi, võtsime selle mida pakuti. Minul oli kuhugi ajukäärude vahele jäänud meelde, et tegemist on
adrenaliinirikka ettevõtmisega ja kujutasin ette, et rong sööstab enam vähem nagu lunapargis Ameerika raudteel mäest alla. Käputäis turiste, kes veel rongi peale tulid, olid pensioniealised ning tõesti...sõidus ei olnud midagi adrenaliinirikast peale selle, et maastik oli imekaunis ja kõik üritasid orgudest ja mägedest võimalikult häid pilte klõpsida.
Kui muidu tänavapildis eriti naeratavaid ecuadorlasi ei näe, siis 20 dollari eest nägime hulgaliselt naeratavat personali ja ka tualettides oli paber, mida tavaliselt pole. Sibambes, kus tund aega rong peatus, oli isegi rahvatantsijad rongijaama tantsima pandud. Tantsisid seal vaesekesed tund aega laia naeratusega midagi kaerajaani ja
polka vahepealset. Ecuadorlaste puhul on jäänud silma see, et üldiselt on nad hästi tõsised ning naljalt sulle ei naerata kui aga on võimalus, et sa neilt midagi ostad, siis on kohe suu kõrvuni..
Alausis eriti turiste vist ringi ei jaluta, kui hommikusöögiks kuhugi sööklasse sisse astusime, siis jõllitas terve saali täis ecuadorlasi meid nagu tulnukaid. Tänavatel ka ühtegi teist valgepealist ei kohanud, rongijaama tulid enamik eraldi bussidega. Bussidega sai ka nalja. Kui esimesel õhtul ütles turismiinfopunkti tädi, et buss Cuencasse väljub kell 11.30, siis otsustasime igaks juhuks bussijaamast tund varem üle küsida, mis kell buss läheb. Kassiir vastas, et homme...Vahtisime teda ammulisui, et mismõttes alles homme..Siis soovitati taksoga Panamerica kiirteele sõita ja sealt buss maha hääletada. Saime just oma kodinad teeäärde maha panna kui nägime kuidas Cuenca buss Alausi linnakesest välja keeras. Saad sa siis aru, kust see õige info peaks tulema ja kes üldse midagi teab:)
No comments:
Post a Comment