Viimase õhtu Ecuadoris veetsin läbukülas ja gringolandias Mantanitas. See oli korralik turistilõks - Kolumbias ja Ecuadoris senini ei olnud näinudki midagi sellist. Suveniiripoekesed ja igasugused hilbud tänavate ääres, rand täis päiksevarje ja uimaseid päevitajaid. Lained olid megad ja surfareid oli samuti omajagu. Nii kui päike loojus, hakkas tänavatel elu keema - klubisid ja pubisid ja niisama tänavakioske, kust jook osta ja siis tümaka saatel puusa nõksutada on iga viie meetri tagant. Tegin minagi õhtul tiiru plaaniga kuskil natuke pidutseda. Sõbrunesin kolme argentiinlasest hobipiloodiga ning selgus et neil oli sama plaan, mis minulgi - järgmisel päeval Cruz de Sur bussiga Limasse sõita. See on juba natuke naljakas aga igakord kui riigivahetus käes, siis grupeerun kellegagi:) Argentiinlased olid tegelikult Ecuadori motomatkal aga Limas otsustasid nad rattad ära parkida ja Ecuadori hoopis bussiga teha kuna nii pikk sõit mööda kõrbet olevat paganama väsitav.
Montanitas läks nii, et keset ööd kadus elekter kogu linnakesest. Ventikas mu toas ei töötanud ja tänasin taevast, et olin koti veel valges ära pakkinud. Diskoteekidel olid generaatorid, nii et tümakas käis ikka edasi, nii et lootust magada väga ei olnud tänu mittetöötavale ventilaatorile ja tümakale. Öösel kell 5 ärgates ja bussi peale koperdades oli kottpime, õnneks jagus telefonis tibake akut, et päris konte kuskil ei murdnud. Sõitsin Guyaquli, et sealt buss Limasse võtta. Suht napikaga õnnestus pilet saada, sest kui mina bussijaama jõudsin, oli bussis veel 2 kohta vaba. Sõit läks lahti ja olin end füüsiliselt ja mentaalselt ette valmistanud 26 tunniseks bussisõiduks. Buss oli üsna kobe, istmed sai peaaegu päris alla lasta ja vahetpidamata tuli filme, õnneks mitte verepritsimist. Esimene päev vaatasin 3 filmi ja siis õnneks saime tuled kustu ja magama. Hommikul nii kui rahvas üles äratati, pandi kino jälle käima. Teisel päeval ma enam ei suutnud seda pidevalt erinevaid filme presenteerivat telekat vahtida, tundsin kuidas seda kõike saab liiga palju ning üritasin lugeda. Öösel peatati aeg ajalt buss kinni ja sõdurid või mingid sarnased asjapulgad käisid bussis ringi, vaatasid taskulambiga toolide alla ja üks hakkas mu seljakotti näppima üleval riiulis.. Kui ma ütlesin, et see on minu kott, siis läksid edasi ja ei palunud midagi ette näidata. Kui nad sellised moel narkodiilereid otsivad, siis ma kardan küll, et nad midagi ei leia.
Piiriületus läks samuti nii, et onu rääkis samal ajal telefoniga ja siis muuseas tembeldas mu passi ka, Panama ja Costa Rica põhjaliku piirikontrolliga võrrelda ei saa.
Ecuadori ja Peruu piir pidavat olema üldse üks kahtlane koht, kus röövitakse ja scammitakse igal võimalikul moel, seetõttu ma sellise bussi valisingi, mis kõik piiriületusse puuduva ära korraldab, et ei peaks ise seal taksodega võimlema. Kaks tsikat, kellega ma Puerto Lopezis tutvusin, tegid piiriületust ise ja kinnitasid fakti, et takso jäi kuskil suvas kohas seisma ja küsis raha juurde. Kuna kohe oli ümber veel viis onu, kes õhutasid maksma, siis nemad olidki maksnud, et edasi saada. Räägitakse, et küsitakse umbes paarsada dollarit või muidu... Nii et päris kallis lõbu. Ma võtsin piiripunkti minnes oma väikse seljakoti bussist kaasa, et ikkagi kogu mu elektroonika ja pangakaardid jms seal aga kui ma kotiga bussi ees seisin, tuli bussijuht kohe hoiatama, et parem vii see kott kohe bussi, et aegajalt lihtsalt tullakse ja tõmmatakse inimestel siin kotid seljast ära. Brr..
Teisel päeval oli teel mingisugune kohaliku kommuuni meeleavaldus ja liiklust läbi ei lastud. Keegi olevat teed ületades öösel surma saanud ning nüüd nõuti valitsuselt, et keegi annaks lubaduse ehitada sinna jalakäijate sild. Meil kästi kardinad ette tõmmata ja bussist välja ei lastud, passisime seal paar tundi.
Kui kirjeldada loodust, siis selle tee peal mitte midagi erilist aknast vaadata ei olnud. Kogu Peruu rannik on kõrb ning aknast paistis paras kuumaastik - ei midagi rohelist, ainult liiv, lage väli ja taamal mõned pruunid mäed.
Kogu keha oli kange ja suht seep oli olla kui 34 tundi kestnud sõidu järel lõpuks Limasse jõudsin. Et ei ole see reisimine üks lust ja lillepidu koguaeg:)
No comments:
Post a Comment