Teekond Kolumbiast Ecuadori. Esimene peatus: Cali

Teisipäeval asusin mina Bogotast Cali poole teele ja Dan jäi veel Bogotasse, et Manu Chao tasuta kontsert ära vaadata ning siis Venezuela poole trippida. Suhteliselt edukalt õnnestus collectivo (ahk marsruuttakso) saada ja äärelinnas asuvasse bussijaama jõuda. Täpselt 10 minuti pärast läks juba järgmine buss Calisse, nii et kõik sujus nagu õlitatult. Vahepeatuseks valisin Cali kolmel põhjusel - 10 tundi bussisõitu on minu valulävi, Calis on ilm kuum ja lootus väisata veidi salsaklubisid.
Teekond Calisse läks läbi nö. kohvipiirkonna ning hoolimata 10 tunnisest bussisõidust ei hakanud igav - järjest kõrgemad mäed ja käänulisemad teed tegid sõidu põnevaks ja lisaks telekast tulevale hispaania keelsele Benjamin Buttonile oli samavõrd vaatamisväärne aknast paistev maastik. Õhtul Cali bussijaama jõudes olin endale pähe võtnud, et takso asemel lähen kindlasti collectivo või bussiga. Esimesed umbes 20 collectivot väitsid, et nemad San Antoniosse ei sõida. Lõpuks oli üks sõbralik juht, kes uuris aadressi lähemalt ning ütles, et ta saab seal lähedal mind maha panna küll. Lõpuks selgus, et sellest tänavanurgast ümber nurga asuski minu hostel.
Hosteliga on nüüd küll hirmsal kombel vedanud. Siin on võrkkiigedega mõnus sisehoov, kuuma veega duššid, juba osalesin ka tasuta jooga tunnis, on mõned jõusaali masinad, et trenni teha. Õhtul oli salsatund, kuhu jäin paar minutit hiljaks. Eeldasin, et tegemist on sellise paaristantsu tunniga ning tormasin saali oma roosa kleidikesega.. Väike saal oli päris täis ja kõik tunnis osalejad koos treeneriga olid mehed.. Kõik olid muidugi rõõmsad et üks chica ka tuli ja nii me seal vehkisime siis solo salsat, väga äge tund oli:)
Vahepeal tegin ka linna peal jalutuskäigu ja shoppasin lisaks ananassile ja papaiale ka igasuguseid eksootilisi kolumbia puuvilju, nt.curuba ja lulo

Hostelis majutavad end veel argentiina muusikud Mendozast, kes kuuldes, et ma olen Eestist, kohe vaimustunult kilkasid, et nende muusikust sõber Mayonesa elab ka Eestis. No muidugi, kes meist siis Mayonesat ei tea:) Muusikute siinviibimise kasuks räägib see, et õhtuti tinistatakse kitarri ja hommikul keetsin putru kauni trompetimängu saatel. Täna õhtul on neil kontsert ka. Tegemist on sellise muusikakollektiiviga nagu Volantines.
Calis mingeid erilisi turistidele huvipakkuvaid vaatamisväärsusi ei ole - üksikud vanad kirikud on jäänud uusehitiste vahele peitu. Samas peetakse Cali Kolumbia salsa pealinnaks ja siin näeb rohkem kohalikku elu. Ega hostelis ka on valdavalt hispaania keelne seltskond, nii et vahest käib mu kõvaketas täiskiirusel aga ikka midagi läbi ei hammusta. Väga efektiivselt veedetud aeg!

Tänavapildist

Bogota osas unustasin kirjutada sellest, mis tänaval silma jäi. Igal nurgal näed ohtrasti nö. minutimüüjaid. Esialgu arvasin, et seal saab ainult oma prepaid kaarti laadida, seda saab ka aga peamine äri on, et selle müüja mobiiltelefoniga saab kõnesid teha. Mõnel müüjal on mitu telefoni kettidega ümer kere kinnitatud ja kel siis endal telefoni pole, saab helistada.

Bogota tänavapildis jäi silma palju kenasid Juaneseid ning Shakirasid, kes ei ole end blondeerinud. Inimesed paistavad palju ilusamad ja siredamad kui näiteks Panamas. Naistel on ilusad ja säravad pikad tumedad juuksed ning puusaümbermõõt kordi väiksem kui Cartagenas. Ei tea, kas külm kliima põletab oluliselt paremini kaloreid või on siin miskit muud mängus.
Ka poemannekeenid on siinkandis veidi teistsugused - mitte piitspeenikesed Barbied vaid rinnakad Mamid, mõne poe ees näeb ka väga puusakaid ja kõhukaid mannekeene.

Cali ööelust

Tsekkisin järgi ka Cali ööelu, st. käisin tegelikult ainult ühes salsa klubis. Sattusin sinna tänu hostelis hängivatele kohalikele, kes mind kaasa kutsusid Tin Tini, mis on üks salsaklubidest. Läksin sinna koos calilaste Davidi ja Carlosega, kellest üks muideks teadis Eestit väga hästi ja talle meenus kohe Getter Jaani ja Rockefeller Street. See oli piisav argument, et nendega linna peale tuuritama minna:) Klubis käis meeletu salsatamine - igas vanuses mehi, naisi keerutasid ja pöörlesid tohutu kiirusega. Cali pidigi olema tuntud selle poolest, et siinne salsa on kiirema jalgade tööga kui mujal. No ja oli ikka ka.. Esimene kord tantsima minnes olin oma plätudega ja põhjamaiselt uimaste jalgadega päris hädas. Piletihind sisaldab siin aga sama raha eest jooke, nii et peale kahte õlut hakkasid äkki jalad kiiremini käima ja tuli tants välja küll ning ühel hetkel avastasin, et räägin ka hispaania keelt ja saan aru, mida mulle räägitakse:)

Siin aga väike näide sellest, mida tänapäeva noored calilased on välja mõelnud. Salsa ja bachata ei paku neile enam pinget, niisiis aretati choka. Chokat pidavat peamiselt tantsima alaealised oma koolipidudel.
http://youtu.be/sMzTt8XzBQI

Verivorstid ja ristikhein ehk pealinn Bogota

Jõudsin Bogotasse reedel. Lennuki maandumisrada oli vihmamärg ja kartsin, et ilmaennustus (3 päeva ainult vihm) läheb täide. Saime (reisin praegu veel kanadalasega koos) kotid kätte ning asusin bussipeatust otsima kohalikelt nõu küsides. Esimene kogemus oli selline, et inimesed arutasid omavahel, millise bussiga ja millisest peatusest on meil parem minna. Lõpuks tuli üks soliidne hallipeaga härra, kellelt olin abi küsinud, sama bussi peale ja maksis vastuvaidlemist sallimata ka meie bussipiletite eest. Lisaks uuris muidugi, kust ma pärist olen ja ütleme nii, et eestlasena on siin päris hea reisida, inimesed on väga huvitatud ja tihti ka teavad, kus see asub.

Kui tahad, et miski tehtud saab, siis tee seda ise.
Eelmine päev otsisin Bogota vanalinna hosteleid ja lõpuks jäi kanadalase peale sobivad kandidaadid välja valida ning aadressid tema blackberrys kaardile märkida. Terve õhtu ta nende kallal klõbistas ning kui ma lõpuks bussist maha astusin ja küsisin, et kus aadressile me minema peame, selgus, et ta on üles kirjutanud ainult nimed, mitte aadressid. "Ah need asuvad kõik umbes samas kandis," oli tema õigustus. Võite arvata, et ma just ei plaksutanud vaimustunult käsi kui oma 20 kilose kotiga mööda Candelariat hosteleid taga otsisime. Nagu ikka, oli õnne ja saime vähemalt üheks ööks päris kena koha. Panime kotid ära ja läksime järgmisteks öödeks vabu kohti otsima. Selgus, et linnas on ka suur teatrifestival, siis on hostelid üsna täis. Kui olime ühes kohas juba reserveeringu teinud, nägime veel üht toredat majakest ning Dan mõtles, et läheb igaks juhuks ja uurib. Ma ei viitsinud enam minna ja ütlesin, et ta ju teab, mis vaja on - hea hind, wifi, kuum dušš ja köök. Oli tükk aega ära, lõpuks tuli silmad säramas tagasi, et jube äge koht ja kõik on palju parem kui seal eelmises kohas. Nõustusin ilma omapoolse ülevaatamiseta reserveeringut tegema. Kui järgmine päev kana ja köögiviljad näppus kohale läksin ja küsisin, et kus köök on, selgus et kööki polegi. Asi lõppes minu mossitamisega ja sellega, et meid paigutati paar kvartalit edasi, kus sain oma kana ja kapsa supiks keeta. Lõpp hea kõik hea aga plaanimise võtan edaspidi enda peale.

Mis on Kolumbial pistmist verivorstiga?

Valisin Bogota külastuseks nädalavahetuse, sest Lonely planeti andmetel pidavat reede õhtuti liikluseks kinni olema vanalinnas mitmed tänavad ning saab näha etendusi, tänavamuusikuid, tantsijaid ja ohtralt tänavatoitu. Bolivari väljakul käis parasjagu teatrifestivaliga seoses etendus aga kuna mu keeleoskus ei ole veel nii sorav, siis mina ei naernud kui ülejäänud publik naeris. Sellepärast ei naernud, et ma ei saanud eriti midagi aru:) Tänav ei olnud ka liikluseks suletud ja kui inimestelt küsisime Septimazo kohta, siis nad väitsid, et see see ongi. Maitsein siis ühtteist tänaval pakutavat - aroomiteed ja alkoholiga kuuma jooki, mis külmal õhtul veidi sooja annab. Ilm on siin tõesti külm. Kui päeval veel kannatab minu suvejaki ja dressipluusiga kuidagi moodi liikuda, siis kohe peale päikeseloojangut on lõikavalt külm. Enamus inimesi käib paksude jakkide ja saabastega.Ühe leti ääres pakuti aga Kolumbia tüüpilist rooga - lähemal vaatlemisel selgus, et tegu on verivorstiga, lisaks veel küpsetatud kartul! Loomulikult proovisin kolumbia verivorsti ka ja see maitses täitsa hea, sama hea kui eesti vorstki. Lisaks verivorstidele on siin kodune näha õitsemas valget ja punast ristikheina ning võililli. Muuseas Bogota keskmine temperatuur on 14-15C, seega neil pole ka juulit, augustit, mille nimel seda nigelat kliimat välja kannatada.

Mida kaevandusest teha saab.
Laupäeval sõitsime Bogotast 50km kaugusel olevasse Zipaquirasse. Seal asub Kolumbia üks olulisemaid vaatamisväärsusi - soolakatedraal. Endisesse soolakaevandusse on ehitatud imeilus rooma-katolik katedraal.Ehitis koosneb erinevatest saalidest ja need sümboliseerivad Jeesuse sündi, elu ja surma. Maa-alune kirik ehitati 1932 aga juba enne seda olid kaevurid teinud kaevanduse ühte osasse pühakoja, kus iga päev oma kaevandamisele õnnistust paluti. Igastahes oli kogu see kätetöö muljetavaldav ning presenteerimisoskuse eest võib kolumbialastele ka lisapunkte anda - valgusemäng katedraalis oli imetlusväärne. Soolakatedraalist tagasi kodu poole sõites takerdusin supermarketisse kauemaks kui planeeritud ning selgus, et vanalinna sõitev buss lõpetas liiklemise laupäeva õhtul kell 8. Olime jälle abitud võõramaalased ning juba oligi mul abiline käekõrval - noormees, kes plaanis sõita ka vanalinna ja ilusti meid ühe bussi pealt teise peale talutas ning lõpuks oma numbri jättis, et juhuks kui soovime pärast välja minna või ükskõik mis abi võiks vaja minna. Ja see ei olnud pealetükkiv või ligitikkuv abistamine, nad lihtsalt ongi nii toredad. Igasugused tädikesed ka alati näitavad ja juhatavad kohe kui teed midagi valesti või ei tea kuhu minna. Tunnen väga puudust, et ei suuda veel väga palju hispaania keeles suhelda - nad vuristavad ikka nii kiiresti ja erinevalt kõik, et jään päris tihti hätta. Naljakas on see, et dos sientos (200) ja nuevo (9) sientos kõlavad vist siinses murrakus ühtemoodi. Nimelt kui küsisime bussipileti hinda, öeldi 3200 kui ulatasin 4000 maksmiseks, siis anti ainult 100 tagasi ja öeldi, et hind oli 3900. Täpselt sama kordus tagasiteel - müüja oli erinev ja küsisin veel 2 korda üle, et kas 3200 ja lõpuks pidin ikka 3900 maksma. Peaks veel mõnega katsetama:)

Jalgratturite pühapäev
Teine põhjus, miks nädalavahetusel tahtisn Bogotas olla, on see, et pühapäeviti suletakse liikluseks osad tänavad ja tuhanded ratturid ja jalakäijad hängivad ringi. Panime endale ka juba reedel jalgrattad kinni, et kogu sellest melust osa saada aga pühapäeva hommik oli nii hall, külm ja tibas vihma, et otsustasime rattasõidu vahele jätta. Ilm paranes ning varsti olid tänavad rahvast täis. Sellised ratturite pühapäevad on Bogota eeskujul ka teistes linnades Euroopas ja Ameerikas, huvitav, millal selline suurepärane komme küll Tallinna linnaisadeni võiks jõuda. Päris tore oleks näiteks maist septembrini ju pühapäeviti rahvas liikuma saada. Lisaks vaatasin üle väidetavalt maailma tähtsaima kullamuuseumi ja tegime kaameraga pika jalutuskäigu vanalinnas. Päike siras ja ma mõnulesin nagu kass, nii kui tuulevaiksesse oaasi sattusin.

Hoolimata nigelast kliimast (ma ei tohiks viriseda, sest ilmaennustusest hoolimata on meil päris ilusti ja kuivalt see trip läinud) ja muidu üsna koledast uuslinnast võin väita, et Bogota on äge ja väärib kindlasti mõned päevad uurimist, avastamist. Vanalinnas on hulganisti ägedaid boheeme kohvikuid ja kunstipoekesi ning inimesed on toredad. KOntserte ja festivale jagub siia ka - näiteks teisipäeval saab Bolivari platsil täitsa tasuta kuulata-vaadata Manu Chaod.