Puerto Lopezi sõit võttis 8 pikka bussitundi aga see on seda väärt. Tegemist on kalurikülaga, kuhu järjest enim turiste eksib ja silma jäi päris palju hosteleid. Mul aga õnnestus ühe norra pensionäri abiga leida kõige kaugemas ranna nurgas kroonijuveel - ilus valge maja rõdude ja võrkkiigedega, merepiirist nii umbes 20 meetrit. Ma tõesti ei taha uhkustada aga oma merevaatega priva toa eest maksan 7 dollarit ja tundub,et ma ei saa siit paari päevaga minema. Internet on ka nii kiire, et saan kõiki oma asjatoimetusi lõpuks rahulikult otse beachil teha:)
Hommikuti toovad kalurid merest parimat kraami ja ehk õnnestub see mul siin suures valges köögis ka millekski maitsvaks vaaritada. Päikeseloojangul turnin mõõnast alasti kividel ja ajan taga erinevaid krabisid. Kätte pole kedagi saanud ja nemad mind ka mitte. Lisaks on siin lähistel mingi looduskaitse ala, kuhu ühel heal päeval üritan matkama minna. So far so good!
Siin on vaade minu toa aknast päeval
ja peale päikeseloojangut:
Ilus, kas pole?
Et ikka kõik oma tegemised ilusti kirja saada, lisan siia ka 2 päeva tagasi toimunud Suure seikluse loo ehk
Kuidas idüllilisest hommikupoolikust sai minutitega võitlus loodusstiihiaga
Ühel pühapäevahommikul otsustasin minna Cajase rahvusparki matkama. Eelmisel õhtul olin Mat`i Peruusse saatnud ning üle hulga aja olin oma ettevõtmistega üksi ning päris nautisin seda.
Cuencase linnast saab Cajase rahvusparki bussiga, peale minu tuli pargis maha veel 5 turisti, üks üksik ameeriklane ja 4 prantslast. Kõik said kätte kaardid ja asusid vastavalt oma eelistusele teele. Mind oli hoiatatud, et siin sajab pidevalt aga hommik oli selge ja päikesepaisteline. Õhk oli pisut karge aga mõnus matkamiseks. Laulsid linnud ja väikesed kosed vulisesid mõnusalt - ühesõnaga täiuslik kliima ja maastiku koostöö:) Trippisin ümber ühe järve, mida infokeskuse töötaja oli soovitanud kuni jõudsin punkti, kus sai valida mitme erineva raja vahel. Kuna see infotöötaja oli maininud, et rohelist rada võin ka proovida, et siis tuleb mõni tund juurde arvestada, siis otsustasingi rohelist rada proovida.
Silt näitas "muy difficil" ehk "väga raske"
Kaart näitas, et kõrgeim punkt peaks olema 4177m. Vaatasin minu ees kõrguvat mäge ja mõtlesin,e t mis siis ikka - kui see juba tavaturistidele niimoodi märgistatud on, siis ei saa see väga hull olla ja asusin ronima. Ronimine oligi ikka korralik ronimine, enda üles vinnamine kaljunukkide vahel, pudenev kiviklibu ning kaljurahnude vahelt pugemine. Iga järgmise rahnu taga oli järjest ilusam vaade järvedele ja mägedele ning järjest kõrgem uus rahn.
Igakord kui tundus, et see veel ja siis peaksin olema tipus, ilmus uus nukk, millest üles ronida. Hingeldasin kõrgusest juba korralikult ning tegin hingamispeatusi. Ühel hetkel kuulsin müristamist ning mõtlesin, et ehk peaks ikka tagasi ronima, sest rada oli eeldatust raskem ning eemalt tulid tumedad pilved. Siis aga mõtlesin, et no natuke veel ja siis peaks hakkama laskumine ning rühkisin edasi. Just siis kui olin nii kõrgel, et sain mööda mäeveeru edasi jalutada, hakkas teravaid raheterasid sadama, esialgu üksikuid ning siis juba nii, et ilma kapuutsita oli selline tunne, nagu keegi viskaks kive pähe ja näkku. Üritasin veel kiiremini edasi liikuda kuni minu ees laiutas veel üks kaljunukk, kust oleks tulnud veel üles ronida ning maa kattus kiiresti paksu valge rahekorraga. Tagasi vaadates ei näinud ma enam teemärgistusi ning kogu mägi oli nii libe, et püsti enam käia ei saanud.
Koperdasin seal edasi tagasi, tennised raheteri täis ning lõpuks leidsin üles märgi, kust alla hakata minema. Kirusin, et olin nii loll olnud ning läheneva kehva ilma märke eiranud. Ei suutnud otsustada, kas peaksin kuhugi kaljunuki varju ootama jääma kuniks ilm paraneb või allapoole end lohistama aga otsustasin ikka allapoole minna, sest järjest valjenev müristamine tundus nii jube. Kindaid mul ka ei olnud, nii olid lisaks läbimärgades tennistes
olevatele jalgadele krampis ka mu käed, millega üritasin lumistest rohututtidest mingitki tuge saada. Kõige lihtsam oli kükakil lihtsalt mööda libedat mäekülge end allapoole lohistada. Mida allapoole jõudsin, seda märjemaks maa läks, päris all oli rahe juba hakanud sulama ning rajast oli moodustunud väikene oja. Kui oled juba nii märg ja külmunud, siis on suht suva, nii ma siis sumpasin kogu sellest lögast läbi keskuse poole. Kui sinna jõudsin, siis vaatas turvamees mind pika pilguga, vangutas pead ja küsis ehmunult, et kus ma siis nüüd üksi tulen.
Silkasin kähku tee äärde bussi ootama ja lootsin, et bussijuht mu olenemata märgadest pükstest ikka peale võtab. Inimlikud bussijuhid siinkandis ja võttis ka, tundis veel kaasagi, et kus ma siis nüüd niimoodi vihma kätte jäin. Kui järgmisel päeval bussiga sealt mööda sõitsin ja seda mäge nägin, siis hakkas aga jälle kripeldama, et ma ikka lõpuni ei saanud ronida.. Selleks korraks jääb see tegemata ja päris üksi vist edaspidi mäge vallutama ei hakka. Siiski võiks öelda, et kõik on hea, mis hästi lõppeb.
Cajasi looduspargis on 2,75 järve ühe km2 kohta ehk siis see on üks järvederohkemaid alasid maailmas. Keskmine temperatuur on 7C.
Nimi"Cajas" tuleb quichua keelst ja tähendab "ligipääs lumistele mägedele". Indiaanlased pidasid siinseid mägesid ohtlikeks just üsna krõbeda külma tõttu.
Matkamiseks saab siin valida ka vanade inkade raja, selle läbimiseks kulub mitmeid päevi ja korralik kogus kaloreid.
Täna on minu sajas blogi postitus - juhhuu! Jube vahva oleks kui nüüd kõik postituse lugejad mingigi kommentaari jätaks, siis saan teada, kas peale paari püsilugeja keegi veel nende muljete vastu huvi tunneb:)
