Ecuadori rannikuelust

Puerto Lopezi elu oli äraütlemata mõnus ja väga väga kahju oli sealt täna hommikul ära tulla. Kui muidu kohtan oma teel peamiselt teisi reisijaid, kes on ka pikal rännakul ehk siis vähemalt 3 kuulisel puhkusel ja see on siinkandis kuidagi normiks, keegi ei ütle, et tuli 2 või kolmeks nädalaks, siis Puerto Lopezis oli huvitav veel see, et sinna tuldi või siis õigemini otsustati jääda vähemalt kuuks ajaks ja mina olin veidi nagu tulnukas oma 4 päevase puhkusega. Minuga ühes majas elutses veel üks ameerika tsika, kes oli merebioloog ja plaanis seal elada ja vabatahtlikuna projekte teha vähemalt kuu aega. Eile käisime dringil veel austraallasest filmitööstuse esindajaga ja iirlasega, nemad on oma LAMi tripiga jõudnud suht lõpule ja otsustasid ka kuu aega Puerto Lopezis elada ja tsillida ning ühtlasi eelarvet tasakaalustada, sest olgem ausad Ecuador on selleks suht hea koht. Pean tunnistama, et kadestasin neid ja kaalusin oma ambitsioonikaid plaane järelejäänud 1,5 kuuga Peruu, Boliivia ja Atacama vallutamist vahele jätta aga lõpuks jäin ikka oma esialgse programmi juurde pidama. Minu "kodu":

Puerto Lopezist käisin ühel päeval matkamas Machalilla rahvuspargis ja randades. See oli selline kerge jalutuskäik kuskil 6km, kus vahepeal sai erinevates randades ujuda ja mäkke vaadet imetlema ronida. Rajal palju inimesi ei kohanud küll aga sahises ja krõbises tee ja selle kõrval kasvav hein sisalikest. Sisalikud on nagu need viltkübaratega naised - pildile saada on neid äärmiselt keeruline, nad lihtsalt haihtuvad kui kaamera välja võtad. Ega ma väga neid sisalikke ei ahistanud ka oma kaameraga, pigem nautisin hetke. Sama vilkad olid krabid, kes oma kõrgetel jalgadel mööda randa minema plagavad kohe kui sul ainult peast läbi käib mõte neid lähemalt uurida. Machalilla on Ecuadori ainus merekaitseala ja kui mul oleks olnud veel alles snmorgeldamismask, siis oleks ilmselt näinud koralle jm ilusat.

Lisaks ümberkaudsete randade ja külade avastamisele käisin ühel hommikul kalameeste käest krevette ja kala ostmas. Tegelikult pidid nad suurt haikala müüma 5 dollariga..päris õudne, arvestades, et nad püüavad seda haid ainult saba ja uimede pärast, millel pidavat olema mingi eriline tähendus vm. Merebioloog Alexandra teadis rääkida, et töötatakse programmi kallal, mille raames makstakse kalameestele, et nad neid haisid ei püüaks. Mina haid ei tahtnud, piirdusin krevettidega ja kalafileega, millest valmistasin oma elu esimese ceviche! Ceviche tuli välja ootamatult hea ning ka krevetikaste oli nii hea, et ei käinud Puerto Lopezis kordagi väljas söömas. LP väitis, et seal kandis olevat Ecuadori parim seafood aga usaldasin oma kokkamist ikka rohkem ning pealegi oli see märkimisväärne sääst - krevette saad terve kilo 1,5 dollari eest ja kilost sain süüa kolm päeva.

Minu esimene ceviche:

Igahommikune kalaturg rannas:

Täna tulin Montenitasse, nii gringode kui ecuadorlaste enda suvitus-ja peolinna. Siin on olemas peaaegu kõik, mida korralik turist tahab - pikad kulinaletid, igasuguseid suveniire, palju kohvikuid ja restorane ning palju teisi turiste, kellega suhelda. Montanitat peetakse surfi-ja peolinnaks (või pigem siis külaks) ja tundub, et seda ta on. Lained olid mõnusad ja surfareid oli ka omajagu, mina ei hakanud luaga seekord laiama, hullasin niisama lainetes. Hetkel blogi kirjutades naudin baari happy houri, nii et andke andeks kui mõtted kuidagi hüplikuks muutuvad. Ütleme nii, et 1-2 päeva oleks ma nõus siin olema, just nende heade lainete pärast ja loodetavasti ka heade pidude pärast, muidu aga on nii, et kui rannas olin, siis tabasin end korraks mõttelt, et mis riigis ma olen..ega vahet pole, need kommertskohad on enam vähem kõik ühesugused ja isegi kaup mida müüakse on ühesugune. Nii võrdluseks küsisin rannalina ja shortside hinda, need olid umbes viis korda kallimad kui Kolumbias ja Panamas. Huhh..

Kuna homme on plaan Peruu piir ületada, siis siit veel väike üldine ülevaade Ecuadorist, mis mul silma jäi.
Nagu varasematest postitustest ilmselt välja lugesite, inimesed mulle väga suurt muljet ei jätnud, st. kolumbialased ja costaricalased on kordi sõbralikumad ja toredamad. Rohkem avatud on inimesed rannikul. Ka välimuse põhjal meeldivad mulle inimesed rannikul rohkem, nad naeratavad rohkem (ei tea kas see mõjub üldmuljele) ning ka nende näojooned on pehmemad.
Kuna buss on siin peamine liiklemisvahend, siis on mul mitmeid tähelepanekuid sellega seoses. Bussipiletid on üsna odavad ning vahel muidugi üritatakse sulle kui valgele ka erihinda teha. Bussid seevastu on üsna kräpid - kui neil ongi tualett, siis on see üldjuhul lukus ning tihtipeale ei tehta peatuseid 5-6 tunniste sõitude puhul, nii et nõrga põiega inimestele on see paras katsumus. Bussides näidatakse 98% juhtudest filme, mis on korralikud verepritsimise ja ninamõlkimise filmid, sealjuures heli on nii kõva, et on väga raske seda ignoreerida ja keskenduda näiteks imelisele bussiaknast paistvale maastikule. Esimene kord läksin ütlesin bussijuhile, et kas ta paneks selle heli vaiksemaks, et nii jube film ja miks ta ometi peab nii valjusti olema. Seepeale pandi film üldse kinni, ainult üks inimene tervest bussist avaldas seepeale pahameelt. Ainult ükskord on minu bussisõitude ajaloos näidatud intelligentsemat ja sisukamat filmi kui Rambo aga kahjuks siis ma sõitsin kõigest pool tundi. Teine variant on, et mängitakse muusikat. See on mulle rohkem meelejärgi aga kui sõitsin 8 tundi tümpsuva salsas saatel, siis hakkas mul ka sees keerama ja tekkis kerge allergia.
Bussides käivad müügimehed. Ühed müügimehed on need, kes oma jookide ja pirukakorvidega sisse trügivad ja peatuste vahel sulle oma kraami maha parseldavad. Kuna pika sõidu ajal lähebki kõht tühjaks, siis on need päris tervitatavad ainult siis käib närvidele kui korraga tuleb 5 erinevat tüüpi sisse ja hakkavad bussi niigi väikses vahekäigus trügima. Vahel võib kohata ka kummalise kraamiga kaubitsevaid tüüpe, näiteks üks üritas müüa pesulõkse ja vahukulpe, no tõesti kui jäi poest ostmata, siis keegi äkki tahab.. Teist sorti ehk vist nö. kõrgem klass bussiärikaid on need, kes kargavad bussi peale kohe sõidu alguses ja hakkavad kõva häälega jutlustama. Tihti üritavad nad reisijaid kaasa haarata ja tihti see ka õnnestub. See jutlustamine on väga sugereeriv ning tihti jagatakse ka mingid tootenäidised pihku, näiteks maiustused - no kaua sa ikka seda vaatad, lõpuks hakkab suu vett jooksma ja laod selle dollari lauale. Vahest müüakse ka mingeid imesegusid, mis aitavad nii seljavalu, impotentsi kui õnnetu elu vastu. Tegelikult on see suurepärane võimalus oma esinemisoskuse ja kõnepidamise lihvimiseks. Mõni kõnemees on päris imetlusväärne ja võiks julgelt kuskil suuremal areenil esineda. Mõtlesin isegi, et võiks ju mõnikord oma valmisnikerdatud käevõrudega bussis kaasreisijaid ahistada - sealt nad põgenema ei pääse ja saaks äkki ka bisneesi teha. Muuseas täna õnnestus saada ühelt bussiärikalt näidiseks üks valge kaelaripats, mingil põhjusel ta seda tagasi ei tahtnudki.
Lisaks ärikatele ja bussijuhile on bussis ka bussijuhi sekretär, vähemalt mina nimetan teda nii. Tavaliselt on need mehed, kes tegelevad siis reisijatelt raha korjamisega, piletite kontrollimisega, kottide alla panemisega, peatustes ukse pealt sihtkoha karjumisega aga vahel ka reisijate okse koristamisega. Bussijuhi ülesanne on bussi juhtida, sekretär paneb vahel isegi mootori käima, et bussijuhil oleks mugavam rooli hüpata.
Jalgpall on püha - kui toimub matš, siis on linnas peaegu et eriolukord. Näiteks Puerto Lopezis olid kõikide baaride telekad sel pühal õhtul jalgpallikanalil, häda neile, kus telekat polnud, seal polnud ka kedagi. Samuti vahtisid inimesed ammulisui poodides, poodide tagaruumides jm. Üks pere oli oma pildikasti isegi peaväljaku ääres tänavale tirinud ja siis istuti ümber ja vaadati.
Tihti maksab õlu vähem kui mahl, nt Puerto Loepzis oli mingi supermarket (ainus seal külas), kus puuvilju ja köögivilju ei müüdudki, seega puuviljad tuleb osta turult ja sealgi on neid vähe. Ühel õhtul kui hullult isutas mahla ja puuvilja järele, tegin küla vahel tiiru, et mõnes poes ikka mõni papaia vedeleb. Ei..supermarketis polnud naturaalset mahla, ainult mingid kahtlased cocacola firma segud ja needki üsna kõrges hinnas. Palju odavam on osta õlut, nii et tihedamini kui ma tahaks naudin apelsinimahla asemel pudelit õlut.. Aga muidu on Ecuador lahe ja igal juhul külastamist väärt. Kes lõunast põhja poole reisivad, ütlevad, et ka inimesed on sõbralikumad kui näiteks Peruus, no Kolumbia poolt reisijate kohta see ei kehti:)
Kes FB kontot ei oma, saavad pilte vaadata siit: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150809412763169.471496.559598168&type=3&l=078ddb6e37