Juuli - naudingute eri

2,5 kuud Portugalis läks nagu niuhti. On olnud häid päevi ja hullemaid, naeru ja pisaraid, mõned uued väga head tuttavad potentsiaaliga saada sõpradeks. Viimased nädalad olin vait, sest jube hea oli, järsku pöördus kõik paremuse poole ja sai olemasolemist nautida. Nagu korduvalt korrutatud on üks suurimaid naudinguid muude naudingute hulgas toidunaudingud. Nii puges nukrus hinge kui eile siukse 50m pikkuse juustuleti vahel kaasanosimist valisin - kitsejuustud, lambajuustud, lehmapiimajuustud (vähemuses) - kõik portugali kraam, erinevad, maitsvad...muude maade juustud on veel eraldi letis. Noh veinist, rohelisest mahedast oliivõlist, apelsinidest, mereandidest ma seekord ei vatra. Niisiis vean juustukerasid mööda lennujaama enda järel ja loodan, et elu tuuled mind ruttu sinna Portugali poole tagasi keerutavad.

p.s. ega ma ainult söömisega ka ei tegelenud, väiksed seiklused olid nii Porto ümbruses, Guimaraesis, Galicia piiri ääres ning teine ring viis ka Dourosse tagasi! 

2 kuud täis!

Täna sai täpselt 2 kuud ajast kui Portugali saabusin, ühtlasi sai aeg täis mu Lissabonis elamisest. Niisiis surusin kõik oma träni kotti, mis kotti ei mahtunud, jagasin õnnelikule korterikaaslasele, vudisin rongi peale ja siin ma nüüd olen - Coimbras. Kuulsas portugali ülikoolilinnas, ka UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevas linnakeses. Linn on väike - saabusin 3 paiku päeval ja kella 7ks õhtul olin enamvähem kõik vaatamisväärsused ära näinud ja niisama ka botaanikaaias puu all istunud ja chillinud. Nüüd on lausa mure, sest rongipilet edasi Portosse on alles homme õhtuks. Pealegi nägin õlgu võdistama panevat ilmateadet külmast ja vihmast, üldse on olnud see suvi üsna jahe, ka kohalikud kurdavad, et tegemist on üle aastate ebanormaalselt külma suve algusega. No seda vingumist võtke teatava reservatsiooniga - minul lihtsalt on väga külm (kannan kampsunit ja tagi)  kui on 18 soojakraadi. Ootan kuuma portugali suve, millalgi peab see ju hakkama kui mitte juulis, siis millal veel?

Kahe kuu asjad lühidalt kokku võttes:
- aeg läheb siin aeglasemalt kui Brasiilias. Ei tea, kas põhjuseks on koha väiksus, st. jõuan käia palju kiiremini palju rohkemates kohtades või see, et pole nii palju teha ja ei teki eriti kontakte.
-inimesed on turistide vastu väga sõbralikud aga kui sa enam pole tavaturist ja tahad sõpru leida, siis on jala ukse vahele saamine ja enda kuhugi üritustele surumine väga palju keerulisem kui Brasiilias (st. seal see polegi keeruline). Natuke meenutab Eestit, kus kõik on kiivalt OMA sõpradega ja ega kedagi väljast naljalt omaks ei võeta või kuhugi ei kutsuta. Brasiilias nii tavalisi ranna, tänava, poe, metrootutvusi siin minul pole tekkinud. Üks tekkis aga tema oligi brasiillane:)
-toidu ja poetoidu soodsuse ja kvaliteedi üle rõõmustan jätkuvalt.
-portugaallased lasevad alati enda järel oodata, st. mina pean alati ootama ja see ajab mul juba kergelt kaane pealt maha. Brasiilias on hilinemine ka tavaline, ma ise ka hilinen seal aga seal on see põhjendatud juba nt. liikluse ettearvamatusega, siin väikses rahulikus Lissabonis tundub hilinemine pigem lugupidamatuse avaldus kuigi see nii ei ole, vähemalt nad ise nii ei arva:)
- igasuguse rahvusliku kriitika suhtes on nad ülitundlikud ja eriti tundlikud kui on oht, et sulle meeldib rohkem hispaaniaga, prantsusmaaga või brasiiliaga seonduv - ilmselt on tegu mingi väikerahvastele omase sündroomiga, mulle meenutab see ka väga eestlaslikku sallimatust kõigi teiste rahvuste, kommete jms. suhtes.

Mis viimasel paaril nädalal veel toimus?
Kõigepealt käis külas Kädi, tõi musta leiba (mille üks viil tekitas mulle peaaegu kohese kõhukrambi) ja kohukesi (mida ma kodus ei söö aga välismaal olles alati igatsen). Tegime igasuguseid turistiasju, millest osad olin lükanud edasi, et neid siis koos teha. Jaanipäeval näiteks käisime mööda metsa ja mägesid, korjasime pärnaõisi ning otsisime kuskil kaevus iseennast:) Õhtul tegin merekarbis tikkudest lõkke ka korraks, et oleks ikka päris. Kohustuslik sõit vanaaegse kollase trammiga jäi tegemata esialgu trammi ja siis aja puudusel, seega peame Lissaboni ühel heal päeval uuesti ette võtma. Lõpuks jõudsinka peotänavatele kuigi Kädi punnis natuke vastu, sest tema eesti ajas sisemine kell näitas kolmandat hommikutundi kui me sinna jõudsime ja päris hommikut kui lõpuks koju jõudsime.
Peale jaanipäeva läks Kädi hoolimata prantslaste lennustreigist ära ja mina jäin olude sunnil teist nädalavahetust järjest Lissaboni. Algul olin väikses paanikas, sest polnud veel kordagi plaanivabalt ja üksi nädalavahetuseks linna jäänud ja oli tunne nagu jääks millestki ilma:) Siis otsustasin teha aga nn. pamper day, mida tegelikult väga vajasin - peesitasin rannas ja õhtuks ostsin valge veini ja kilo merekarpe ja sõin-jõin kõik üksi ära (sest korterikaaslasi polnud kodus, nii et nautisin teatavat rahu ja vaikust). Lisaks toimus meil gei paraad, millest algul üritasin eemale hoida, et jälle mingi massiüritus aga siis kuulsin jõeääres jalutades järsku jube mõnusat mussi ja läksin uudistama. Selgus, et terve plats on tehtud  peoalaks, päike alles kõrgel aga kõik juba tantsisid. Tunni ajaga võeti läbi kogu minu viimase 25 aasta lemmiklaulud, lisaks nägi huvitavaid inimesi. Olin just enne lugenud kuskilt eesti meediast mingit üsna haiget juttu traditsioonilise perekonna ohustamisest, vaatasin, kuidas kõik inimesed koos ilusti tantsisid ja lõbutsesid - nii heteropered oma väikeste lastega, lesbipaarid ja geid ja keegi ei tundunud kuidagi ohus olevat, vähemalt mitte siin katoliiklikul maal. Kurb kuulda, et mingid kodanikud Eestis oma kitsarinnalise maailmavaatega teistel elada ei lase.  Väga mõnus positiivne attmosfäär oli sellel üritusel (ärge nüüd arvake, ma ei ole orientatsiooni muutnud, olenemata järjest suurematest ettetulevatest ämbritest, meeldivad mulle mingil imelikul põhjusel ikkagi mehed).
Pildil on selle peo kõige popim poiss naiste hulgas - huvitav, et need ladvaõunad, kuhu ei ulatu, tunduvad alati need kõige magusamad:)

Vinguviiul - tuhk, konid ja põlenud tikkude näitus.

Ei jaksa mina vahel ära imestada kui seakombel inimesed elada saavad. Okei, ma olen võib-olla pisut liiga pedant aga praegune korterijagamine on minu pedantsuse korralikult proovile pannud ja piire nihutanud.
No kõigepealt peaksime jagama elamist 3 peale aga selle 3 nädala jooksul oleme kolmekesi olnud vist maksimaalselt 2 päeva. Algul ei tahtnud kuidagi ära minna varem minu tuba rentinud hispaanlasest tütarlaps, kellele meeldis meie 10m2 akendeta elutoas non stop suitsu pahvida, nõud pesemata jätta ja oma riided vedelema jätta. Lõpuks tassis ta sinna tuppa ka oma viis hispaanlasest sõpra, kes sohval vedelesid ja suitsu pahvisid. Korra õnnestus tuppa astuda hetkel kui vaibale lendas ümber konisid täis tuhatoos. Ma ei saa aru, mis värk neil selle tuhatoosi tühjendamisega on - kas konisid hoitakse alles igaks petteks, et kunagi neid imeda kui näpud põhjas? Peamiselt tühjendan siin tuhatoose ja pesen neid mina ja kui mind kodus ei ole, siis need ajavad üle ääre.  Õnneks peale kahte nädalat  ta läks ja enam tagasi ei tulnud.
Siis saabus korteri pearentniku vend, kes pidi olema nädala, nüüdseks on ta olnud juba 1,5 nädalat. Kahjuks ei meeldi ka talle tuhatoose tühjendada. Kui ma täna peale nädalast eemalolekut koju astusin ei osanud ma ka midagi muud öelda kui "fucking hell" ja hakkasin kohe koristama. Elutuba haises nagu pompside urgas, tuhk igalpool laiali, tuhatoosid ja viirukialused konisid täis, pudelid, klaasid, keset lauda veel nädala eest täis olnud minu veinipudel, kus nüüd ilutses küünal....ma saan aru, et vist üritati elamist õdusaks teha aga no iga puhtusest lugupidav inimene peaks selle loetelu  peale juba õlgu võdistama. Täna ma ei hoidnud tagasi ka, andsin neile juba ette smsi teel teada, et kodu on seapesa ja kui üks süüdlastest koju ilmus, siis teatasin, et mulle ei meeldi need konid, pliidiäärele korjatud kasutatud tikud, pesemata nõud ja üleüldine korralagedus. Ta nõustus, et asi on pisut käest läinud aga veerand tunni pärast oli kraanikausis jälle pesemata klaasid ja pliidiäärel põlenud tikud. Egas midagi, õnneks on oma tuba, kuhu saan end sulgeda ja kus saab ka paljajalu liigelda, ilma et peaks pärast jalgu minema pesema:)

St. Antoni päev vol.2 ehk fucking hell

Nädal on St. Antoni ööpäevast möödas aga sellest taastumiseks pidin sõitma nädalaks sõbra juurde Algarve päikese, rahu ja vaikuse, lillelõhna ja merekohina kätte.
Niisiis...mis tol ööl juhtus?
Nagu juba eelmises postituses mainisin, roomas mööda tänavaid läppav sardiinide praadimisehais ning muusika kogus kõvemaid tuure ning rahvast muudkui vooris majast mööda.
Kella 9 paiku õhtul otsustasin Alfama tänavatest mööda hiilida ja mööda jõeäärt kesklinna minna, et näha keskväljakul Jalka MMi avamatši (sest kodus mul telekat pole) ning St. Santoni päeval toimuvat maskidega paraadi.
Esimene üritus toimus suurel väljakul, mis oli rahvast täis, kes rahulikult matši jälgis. Põrand oli puhas ja õhk ka. Mis siit järeldada? Mõne aja eest toimunud tšempionite liiga matši ühisjälgimise plats oli nagu sealaut, hullem veel. Ei taha rahvaste vaenu õhutada aga minu portugaallasest sõber nõustub, et hispaanlased on ikka räpakad, vähemalt siis kui nad Portugalis käivad. Paraku ei saa mina sellele vastu vaielda, sest meie korterinaaber, kes ei suutnud end kahe nädala jooksul meilt välja kolida ja oli ka Hispaaniast, oli ka üsnagi räpakas tots, täpselt nagu meie sohval pidevalt vedelevad tema viis hispaanlasest sõpragi. Nii need eelarvamused tekivad, ikka üksikisiku tasandil :)
Niisiis kui Brasiilia ilusa mängu ära vaatasin, läksin vaatama maskeraadi. Rio karnevalile see silmi ette ei  teinud aga natuke võis vaadata küll. Siis hakkasin kodu poole tagasi minema,  eelnevalt juba Alfama väikseid tänavaid vältides, sest vastumeel masside ja lärmi suhtes kasvas iga minutiga. Kirusin, et olin ikka linna jäänud. Iga majade bloki ees oli oma lava või kohvik ja tümistas oma mussi. Rahvast muudkui vooris juurde. Kui lõpuks jõudsin väljakule, mille ääres ka meie maja asub, selgus, et sinna on püstitatud mitu lava, mis kõik erinevat mussi kõlaritest välja kõmistasid. Oma toas olles tekkis tunne, et olen lõksu jäänud lutikas diskoteegi erinevate saalide seinte vahele, sest tuppa pressis mingi kakofooniline mürts - segu kõigist erinevatest muusikatüüpidest, lisaks sardiinide hais muidugi. Ei taha nüüd läbinisti negatiivne olla, kindlasti oli väga tore neile, kes viitsisid seal trügida ja end mitteadekvaatseks juua aga mina tahtsin lihtsalt magama minna. Mürts käis varahommikuni, kell 6 ärkasin veel selle peale, et akna all röögiti käredal naisehäälel monotoonselt "patriiicia, patriicia!" Sain aru, et üritatakse tabada minu korterinaabrit, kes õnneks ka varsti respondis ja ühe luku taha jäänud pidulise sisse lasi. Kui kell 7 sõnumi sain "tule algarvesse", siis pakkisin 10 minutiga koti ja sõitsin otse bussijaama, kolme tunni pärast avanes täiesti uus maailm. Minu sõber naeris pool päeva kui oma rasket saatust kurtsin, sest olin talle just mõne nädala eest põhjendanud, miks ma tahan see kuu aega Alfamas elada - et olla linna keskel ja selle hingamisest osa saada.
Mis ma õppisin?
 - ma ei naudi suurlinna melus elamist
- ma ei peaks pressima enam massiüritustele, sest tegelikult mulle see ei meeldi
Mõned mu Porto tuttavad on mind survestanud, et 21.juunil kui on St. Juani päev, tuleb kindlasti Portosse minna, sest seal toimub veelgi suurem tänavapidustus, mis pealegi on väga lahe, sest taotakse haamrikestega pähe. No ausõna, mind enam ära ei räägi ja väljavaade haamriga pähe saada, ei müü mulle seda üritust paremini. Aga maitse üle ei vaielda, nii et kes tahab haamerdada, lennake kohale :)

11 pulma ja ei ühtegi matust ehk minu St. Antoni päev Lissabonis

Juba viimased kuu aega on mulle kõik kohalikud tuttavad vähemalt korra maininud, et St. Antoni päeval peaksin ma ikka kindlasti Lissabonis olema, sest siis on siin aasta kõige suurem ja vägevam tänavapidu. Tegelikult pidavat see peomeeleolu kestma terve juuni aga tipphetk on 12.-13.juunil.
Kuna ma ei ole väga suur inimmasside sõber, siis algul pidasin plaani ikka linnast putku panna aga lõpuks jäi peale uudishimu ja asjade kokkulangemisel tekkinud olukord, nii et jäin paigale, otse sündmuste keerisesse.
Kõigepealt - kes on St. Antoni?
Tegemist on Portugali katoliku preestriga, kes pärines Lissaboni rikkast perest ja suri 13.juunil 1231. Oma eluajal sooritatu trikkide ja nippide pärast kuulutati ta pühakuks, näiteks on ta kadunud asjade ja inimeste pühak ning pidavat aitama neid üles leida, veel on ta rändajate kaitsepühak ning Brasiilias ja Portugalis on ta ka armunute ja paaride pühak. Brasiilias on 12. juuni kogunisti dia de namorada (armunute päev) ehk meie mõistes valentinipäev:)
Seoses  armunute kaitsepühakuks olemisega on Lissabonis huvitav traditsioon. Iga aasta 12.juunil toimuvad suured avalikud laulatused ja abielude registreerimised väljavalitud paaridele riigi kulu ja kirjadega. Minu korterinaaber ütles, et peamiselt vaestele, kes ise endale pulmi teha ei jaksa. Olgu kuidas on aga mina tahtsin seda pulli näha, ei juhtu ju iga päev, et kuskile laulatusele saaks. Toimus kuus abielu registreerimist linnavalituse juures ja 11 paari laulatus minu kodu läheduses olevas katedraalis. 11 tundus ägedam kui 6 ja pealegi palju lähemal, nii et võtsin sammud kiriku poole. Kirikusse loomulikult ei lastud aga see-eest sai seista kiriku juures peldiku katusel, kust oli ka hea vaade. Ootasime. Esmalt tuli bussid pulmalistega, lõpuks tulid riksad pruutidega. Mindi kirikusse ja meie pidime rahulduma kõlaritest kostuvaga.
22 korda tõotati teineteisele armastada üksteist nii heas kui halvas, hädas ja õnnes. Veel pikk pikk ootamine ning vahutortidena mõjuvates kleitides pruudid ja õhetavad peiud tulidki kirikust välja. Fotograafid ja kaameramehed tunglesid paaride ees ja paarid demonstreerisid oma suudlust. Ma väga loodan, et nende kõigi südames oli siiras armastus teineteise vastu, mis neid pulmi tegema ajendas ja tegemist  pole kõigest kuulsusjanuliste pulma Mariade ja Josedega. Korterinaaber küll mainis, et tavaliselt sel päeval abiellunud ei lahuta. Loodame, et selle põhjuseks pole varemnimetatud vaesus vaid tõesti St. Antoni päeva püha mõju armastajatele.

Peiud on ootevalmis

Saabuvad pruudid igaüks oma riksas

Ongi tehtud. Suudlemispildistamine.

!

pidusse

Kirikust tagasi kodupoole jalutades levis mööda tänavaid juba sardiinilõhn. Valmistuti õhtuks. Sardiini hooaeg on alanud ja nende pühade ajal tarbitakse neid kõvasti. Lisaks selgus, et oma tänavabaari ja sardiinigrilli võivad kõik kodanikud teha. Kui ma oleks sellest mõned päeva varem teada saanud, oleks ka oma sardiiniäri püsti pannud, käivet tuleb siin sadades kordades rohkem kui eesti väikelinnade tänavakohvikus võileibu müües:)

sardiiniküpsetaja

2 tundi hiljem...
sõna "lõhn" asendaksin sõnaga "hais". Kui ikka väljas on äkitselt üle 30 kraadi sooja  ja kõik küpsetavad sardiine, siis pole selle haisu eest pääsu ka mitte toas. Vürtsiks juurde süütevedeliku hais ja  väga vali muusika, mis nagu kõik muugi, pressib tuppa...ma hakkan aimu saama, mida mulle räägiti ja nüüd ma kardan seda, et varahommikul asendub tuppa voogav sardiinihais kusehaisuga. vaatame, nuusutame :) to be continued :)

Pühendus Brasiiliale

Täna algab siis see kauaoodatud ja kardetud Jalgpalli MM. Juttu selle ümber kui valmis või mitte asjad on ja kas Brasiilia ikka veab üritusega välja, on palju olnud. Ka pinged brasiillaste hulgas ning arvamused, mida ürituse jaoks kulutatud rahaga oleks võinud paremini teha, on antud olukorras täiesti kohased.
Kõigile, kel sinna plaan minna kas MM-iks või kunagi hiljem, tuleb siit minu arust üks parimaid tsitaate. Pidage seda alati meeles ning teie viibimine Brasiilias saab olema tore:-)


Pärineb see Peter Flemingilt 1933 aastal avaldatud "Brazilian Adventure A Quest into the Heart of the Amazon"-st:


Delay in Brazil is a climate. You live in it. You can't get away from it. There is nothing to be done about it. It should, I think, be a source of pride to the Brazilians that they possess a national characteristic which it is absolutely impossible to ignore. No other people can make this boast.

..... But a man in a hurry will always be miserable in Brazil.

Sõbralik ja salliv Lissabon

Tripadvisoris tehti järjekordne uuring ning seekord jõuti 10 000 inimest küsitledes tulemuseni, et Lissabon on aastal 2014 üks sõbralikeima kodanikega linn ning pakub parimat väärtust kulutatu rahasummale. Sõbralikkuse poolest edestas teda vaid Tokio ja Kaplinn. Hinna ja kvaliteei suhte poolest edestas Lissaboni vaid Budapest.

Artiklit saab lugea siit

Üks nädalavahetus Lissaboni lähistel.

Peale türkiissiniste randade ja kollakas pruunide rannarahnude avastamist Algarves oli Lissaboniga kohanemine kuidagi keeruline..Kuigi Lissabon on väga sheff linn, ei suuda end linnaelule ümber orienteeruda ja igatsen maale - vaikust ja värsket õhku.
Kui laupäeval mu sakslasest korterinaaber mu puukallistamise igatsusest kuulis, tegi ta ettepaneku temaga kaasa sõita Peniche`, kus nad sõpradega kamba peale maja üürivad. Ta ei pidanud mind kaua veenma, 10 minutiga pakkisin koti ja läksime.  Peniche on väike linnake Lissabonist nii 90km, asub saarel ja on surfarite üks meelispaiku. Nemad läksid surfama, mina haarasin jalgratta (juhuu, lõpuks ometi avanes võimalus veidi ratta seljas end liigutada) ja hakkasin ühes suunas minema. Kuna tegemist on saarega, siis polnud vahet, mis suunas, nagunii jõuaad ühel hetkel koju tagasi. Juba paari kilomeetri pärast hakkasin ohhootama ja ahaatama, sest see pilt, mis avanes, oli lihtsalt nii võimas. See on täitsa fantastiline, kuidas Portugal mind igal hetkel jälle positiivselt üllatada suudab!
Kõrged kaljurahnud, tuulte, vihmade ja merevee poolt ära uuristatud kivirahnud, kohati murenenud, jätsid mulje nagu oleks tegemist mingi kivilinna varemetega. Ma istusin nende kivide otsas mitu tundi enne kui raatsisin edasi sõita. Väga võimas tunne tekkis seal!

Kalamehed on muidugi hullukesed siinkandis. Kuigi ma omaarust olen üsna kõrguste lembeline, siis nende murenenud rahnude otsas ja võimsate Atlandi lainete taustal ei kiskunud eriti kaljuservale võimlema aga kalamehed loopisid lanti sellise hooga, et mul käis kõhualt jutt läbi juba ainult neid vaadates. Õnneks nad mingit suurt kala ei saanud, ma ei tea, mis siis oleks juhtunud kui mõni raskem kala seda ritva oleks sikutanud, sest sügavikust eraldas neid vaid üks pisike kivine serv..

Niisiis vaikust ja rahu sai, magasin nagu kott ja hommikul ei saanud aru,kus ma olen. See nädal tuleb Lissabonis hullumeelne - kõigile massiürituse sõpradele meeltmööda - kõige suurem tänavapidu St. Antoni päeva tähistamine ja ühtlasi jalgpallisõpradele MMi avapauk, kõik 12.juunil. Algul plaanisin põgeneda Algarvesse aga tundub,e t jään selleks päevaks siiski paigale ja uudistan, kuidas üks korralik tänavapidu Portugalis toimub.

Käänulised tänavad ja viinamarjaväljad ehk Portugali avastamine

Täna sai kuu aega minu Portugali jõudmisest. Mis võiks olla siis parem aeg väikse memo tegemiseks :)
Niisiis võiks öelda, et  tulin uurima brasiillaste juuri ja olulist osa ajaloost. Ajalugu siia tõesti jagub, sest kõiksugu losse ja kindluseid on kõik kohad täis. Ilusad vaated siit ja sealt, pilte võib klõpsida tülpimuseni, õnneks on losside ilule lisaks ka pesude rippumist tänavate kohal ja kitsaste tänavate ja valgete majadega lõunaajaks välja surnud külakesi. Mulle on see pesude rippumine alati romantiline tundunud (ma tean, et mõni selle loo lugeja peab seda räpakaks, mis mulle tundub koomiline, sest pesu on siin tavaliselt kriitvalge). Kuna nüüd elan ka ise suure aknaga toas, kus spets nöörilahendus olemas, siis riputan minagi kõik oma kaltsud välja kuivama - Lissabon on tuultele avatud ja ei lähe paari tundigi kui asjad kuivad. Algul on ainult kuidagi ebakindel tunne oma asju närbide pesulõksudega välja riputada, mine tea, kuhu pärast oma kleidi järele tuleb joosta..siiani on õnneks hästi läinud, panen tavaliselt mitu lõksu ka:) Allolev püksikute rivi kuulub siiski mingile naabrinaisele.

Peale Brasiiliast tulekut lõid mind põlvist nõrgaks kõigepealt siinsed toitude hinnad - käisin ja arvutasin muudkui realidesse ümber ja siis meenutasin ka Eesti hindu ja ei suutnud lihtsalt uskuda, et ikka on nii palju soodsam. Minu kõige suurem rõõm ja avastus on ülimaitsvad oliivid, parimad, mis ma saanud olen ja Algarve apelsinid, õhukese koorega ja oi kui mahlased! Apelsini kilo saab kätte parematest paikadest 50-60sendiga ja ühest apelsinist saab terve klaasi värsket magusat mahla ning see, mis järele jääb, on ka veel nii mahlane, et ei raatsi minema visata vaid pistan nahka.

Meele teevad rõõmsaks  on muidugi värsked köögiviljad, tomatid ja salatid, värsked mereannid..
igasugused põnevad juustud...ahh, ühesõnaga süüa saab ja mitte kehvasti.
Näiteks on siin komme jalka kõrvale õlut juues õlle kõrvale lutsutada tigusid. Proovisin kah, päris huvitav, maitsel pole viga aga enne teo nahka pistmist tuleb selle pärasool üle vaadata ja vajadusel tühjendada. Niisiis nokkimist jagub. Supermarketis pakutavad teod on nii värsked, et roomavad kotist välja...

Juua saab ka ja mitte kehvasti. Lugesin täna just lehest, et Portugalis tarbitakse keskmisest eurooplasest rohkem alkoholi, peamiselt veini. Lauaveinide letid on pikad ja laiad, valik võtab jalad nõrgaks. Lisaks on veel näiteks portvein, kellele meeldib maiustada ja igasguseid muud kohalikud snapsud.  Eile sattusin lõuna ajal turule, kus on söögikohad ka, kust saab portugalipärast "kiirtoitu" - mereande ja muud head paremat. Kõigil oli laual kenasti veinipokaalid reas ja kontorist tulnud pintsaklipslased võtsid klaasikese punast veini värske ja isuäratava toidu kõrvale, soliidne! Ilus oli vaadata, kuidas inimesed toitu mingi coca colaga ei solgi.

Suhtevõrgustiku punumine nullist on tiba aeganõudvam kui Brasiilias, aga noh asja saab, tuleb olla kannatlikum, inimesed on sõbralikud aga kraad jahedamad kui brasiillased. Ka portugali keelel on siin hoopis teine kõla, vahel kui omas portugali keeles miskit küsin, siis uuritakse, et kas olen brasiillane. Noh nüüd kui mu päevitus hakkab maha kuluma, tuleb seda tiba harvem ette :)
Kui muidu tundub kõik euroopalik ja kena, näiteks kõnekaardi numbri sain endale valutult ja igasuguseid nimesid jms esitamata nii 5 minutiga kätte, siis kaardmaksed pakuvad alati närvikõdi. Kunagi ei tea, et kas see makseterminal toetab ka rahvusvahelisi pangakaarte ning kas kaupmees lubab kaardiga maksta ka väiksemat summat kui 20eurot, üks suurimaid supermarketi kette näiteks ei luba.

Kuna valmistan siin ette ühte veini ja gurmeereisi programmi, siis olen käinud avastamas ka väikseid külakesi ja muid põnevaid kohti. Teekond on siin alati põnev, sest teid ääristavad laiad viinamarjaväljad või riisipõllud (jah, nad kasvatavad ise riisi), apelsini-ja oliiviistandused. Vaated on nii maalilised, et ka gps läheb tihti hajevile ja teatab,e t ta on eksinud,  navigaatori proua käseb kord keerata otse järsakust alla, kord suunab kuhugi kitsastele külateedele, kus isegi pisikese fiat puntoga peab täpselt sihtima, et peegleid mitte vastu maja seinu ära kriipida. Ma ei ole kunagi gpsi suur austaja olnud ja ega mu kogemus eelarvamust ka ümber ei lükanud, siiski tundub üksi võõras kohas sõites turvalisem kui keegi kõrval juhendab, vähemalt saab kedagi süüdistada kui avastad,e t oled eksinud:)

Lissabonis on sel nädalal algamas suuremad pidustuse St. Antoni pidustused ning linnatänavaid juba ehitakse selle tarbeks. Algab ka  sardiinide hooaeg (need on nüüd piisavalt paksud, et hästi maitseda). Kuna ma elan boheemlasliku Alfama piiril, kus pidustused on kõige elavamad, siis ennustatakse juba, et lähima nädala jooksul ma magada ei saa. No tegelikult on mul ka ilma pidustusteta varajane äratus, sest siit 100m kaugusel on rongijaam ning turistid käristavad majast oma kohvritega mööda juba kell 7 hommikul. Kui olin Algarve rahu ja vaikuse ning linnulauluga ära harjunud, oli ikka esimene päev päris keeruline linnamelus toime tulla

Pidustused juba tasapisi algavad. Näiteks on see nädal kahes trammiliinis kaks korda päevas fado lauljad. Kes ei tea, siis fado on iseloomulik nostalgiline vokaal, mida saadetakse portugali kitarril ja kitarril. Ilma fadot kuulmata ei tohiks Lissabonist küll keegi ära minna. Teine "must" on trammisõit. Tore on vaadata, kuidas vana trammipark on ilusti käimas ning mitmed liinid spetsiaalselt turistidele kohandatud. Nii seisavad ilmselt kodus autodega vuravad turistid järjekorras ja maksavad topelt hinda, et saaks käänulistel ja kitsastel tänavatel kollaste vanaaegse trammiga sõita. Päris põnevusega ootan homset,e t näha, kuidas inimestest pungil trammi veel fado lauljad ka ära mahuvad...

Lisaks Põhja-Portugalile läksin kaema  ka Vahemere äärset Algarvet, kotis suur hunnik eelarvamust, et tegemist on sellise turimirannikuga nagu Hispaanias aga võta näpust, kas asi on selles, et hooaeg alles algamas aga  turistide horde ei olnud ning koledaid suuri hotellimürakaid ka mitte. Täitsa üksikuid randasid võis leida suurte kaljude vahelt ning unised väikesed külakesed olid vaiksed ja mõnusad.

Loomulikult kohalikega rääkides ei saa üle ega ümber kriisist, töötuid on jätkuvalt palju ja paljud ka eriti ei tiku tööle, sest pakutav palk on väiksem kui töötutoetus, arusaadav. Kriis on ka tundlik jututeema, sest igal ühel on siin oma arvamus sellest, kes kriisis süüdi on. Seda, et toimuks mingi paranemine ka eriti ei usuta, samas mingi ajaleht just ennustas, et turismi osakaal kasvab mühinal ning tulemas on selles vallas üks parimaid aastaid. Tõesti miks mitte, olen täiesti nõus, et Portugal on turismisihtkohana täiesti ebaõiglaselt jäänud oma naabrite Hispaania ja Prantsusmaa varju, naabrid ise on siia üsna usinad käijad.

Tagasivaade minu kahele kuule Brasiilias.

Uudishimulikud kodanikud on minult vahepeal uurinud, et mis toimub - Eestis ma ei ole aga blogisse ka midagi ei kirjuta. Võtan siis seekord pigem pildikeeles kokku, mis märtsis, aprillis tegin:) Niisiis minu järjekordses toimetused Brasiilias algasid sellega, et tegin seal kolm esimest nädalat tuuri väikesele grupile huvilistele. Kuigi saabusime Rio de Janeirosse siis kui prügivedajad parasjagu streikisid ja esimene vaatepilt oli pisut ehmatav, oli kogemus tore. Selle aja jooksul oli minu märkimist vääriv saavutus, et sõin kaaskodanike ergutusel Amazoonases ära valge elusa tõugu. Sellise, millega kohalikud indiaanlased tavaliselt maiustavad. Tõugust ka väike ülesvõte, seal pähkli sees nad elavad

 Seejärel oli  plaan ainult nädalake veel soojas olla aga läks nii,  et jäin sinna veel terveks aprilliks. Seekord peatusin pikemalt Rio de Janeiro ja Sao Paulo vahel olevas väikeses linnakeses Paratys ühe sõbra pool. Elu kulgeb väikelinnas omasoodu ning  ega peale mõne forro peo, Semana Santa ehk ülestõusmispühade nädala pidustuste (mis on Brasiilias karnevali ja aastavahetuse järel kolmas suurem püha), 3 raamatu, jalgrattasõitude, matkade, aerusurfamise ja kanuutamise väga palju sinna ühte kuusse ei mahu ka.
Nagu juba mainisin, matkatud sai kõvasti. Rohelise ranniku matkarajad kulgevad tihti mööda koskedest, kus end hea pisut värskendamas käia.

Tore oli avastada väikeseid kalurikülasid, kuhu saab vaid paadiga või siis paaritunnise jalutuskäiguga, autod sinna ei sõida.

Õhtuti tuldi merelt kastitäite kaladega, õnnestus meilgi ühe kalamehega kaup teha ja värske kraam koju grillile toimetada.

Peale kalurikülade uudistasin mangroove ja saarekesi kajakiga.

Jalka MMi ootus on õhus ja kohtasin seekord mitmeid filmigruppe, ajakirjanikke ja fotograafe, kel kõigil käsil mingi jalgpalliteemaline projekt. Samas on jalgpall alati olnud brasiillaste igapäeva elu osa. Piltidel käib kalurikülade vaheline igaaastane jalka võistlus. Kui meri tõusis, tehti väike paus, kuniks laine jälle rannaribalt tagasi tõmbus ning mäng käis edasi. Võidu peale.

Paraty lähedal on selline koht nagu Mamangua. Mäe otsast kaunis vaade ümbruskonnale, igati ronimist väärt ja aastaid juba to -do listis, lõpuks tehtud.

Paraty ümbruse avastamiseks on kõige parem omada paati või tuttavat paadimeest. Siis saab vaiksetes soojades lahesoppides türkiissinises vees sulistada ja päikseloojangul caipirinhat limpsida.

Uurimas käisin ka seda, kuidas ennast majadab üks talumees, kes kolis elama keset vihmametsa. Tema koju pääseb vaid peale 1,5tunnist jalutuskäiku metsas. Niimoodi saab sinna veetud ka kogu kraam, mis väljast poolt vaja sisse osta. Maja ümber kasvavad puuviljad, aedviljad on väga maitsvad. Külla ei viitsi talle ainult eriti keegi minna.

Ka Paraty koduaias kasvavad meil banaanid. Jama on see, et terve pesakond valmib korraga ja siis ei jõua neid banaane ära süüa - banaani koogid, banaani peterselli smuutid, banaani pannkoogid, banaani krõpsud, no mida veel?

Aias kasvab ka acai palm, niisiis sai uuritud, kuidas sellest acai marjast saaks endale suupärast teha. Marjal praktiliselt viljaliha ei ole, seda tuleb  tampida, et mahl lahti tuleks ja tekkinud vedelat segu saab smuutis kasutada. See oli väga raske töö:-/

Aprill on üsna sajune ja äikeseline, siis kipub aga Brasiilias tihti elekter kaduma. Õnneks gaasipliit nälga ei jäta ja vaaritan pirru paistel. Seekord oli elekter ära pea 1,5 päeva, sellele järgnes veel pikem paus internetiühendusele ja pange tähele - mingit suurt kisa ja nutuhala sellele ei järgnenud. Lisaks elektri vimkadele lakkasid mul samal nädalal töötamast kaks kaasas olnud kaamerat ning arvuti, seega selline korralik blackout ning väike boost puhanud närvisüsteemile.

Paraty linna tänavad on täiskuu ja tõusuvee ajal üle ujutatud. Seekord õnnestus see piltpostkaartidelt nähtu ka ise ära kogeda.