Kui laupäeval mu sakslasest korterinaaber mu puukallistamise igatsusest kuulis, tegi ta ettepaneku temaga kaasa sõita Peniche`, kus nad sõpradega kamba peale maja üürivad. Ta ei pidanud mind kaua veenma, 10 minutiga pakkisin koti ja läksime. Peniche on väike linnake Lissabonist nii 90km, asub saarel ja on surfarite üks meelispaiku. Nemad läksid surfama, mina haarasin jalgratta (juhuu, lõpuks ometi avanes võimalus veidi ratta seljas end liigutada) ja hakkasin ühes suunas minema. Kuna tegemist on saarega, siis polnud vahet, mis suunas, nagunii jõuaad ühel hetkel koju tagasi. Juba paari kilomeetri pärast hakkasin ohhootama ja ahaatama, sest see pilt, mis avanes, oli lihtsalt nii võimas. See on täitsa fantastiline, kuidas Portugal mind igal hetkel jälle positiivselt üllatada suudab!
Kõrged kaljurahnud, tuulte, vihmade ja merevee poolt ära uuristatud kivirahnud, kohati murenenud, jätsid mulje nagu oleks tegemist mingi kivilinna varemetega. Ma istusin nende kivide otsas mitu tundi enne kui raatsisin edasi sõita. Väga võimas tunne tekkis seal!
Kalamehed on muidugi hullukesed siinkandis. Kuigi ma omaarust olen üsna kõrguste lembeline, siis nende murenenud rahnude otsas ja võimsate Atlandi lainete taustal ei kiskunud eriti kaljuservale võimlema aga kalamehed loopisid lanti sellise hooga, et mul käis kõhualt jutt läbi juba ainult neid vaadates. Õnneks nad mingit suurt kala ei saanud, ma ei tea, mis siis oleks juhtunud kui mõni raskem kala seda ritva oleks sikutanud, sest sügavikust eraldas neid vaid üks pisike kivine serv..
Niisiis vaikust ja rahu sai, magasin nagu kott ja hommikul ei saanud aru,kus ma olen. See nädal tuleb Lissabonis hullumeelne - kõigile massiürituse sõpradele meeltmööda - kõige suurem tänavapidu St. Antoni päeva tähistamine ja ühtlasi jalgpallisõpradele MMi avapauk, kõik 12.juunil. Algul plaanisin põgeneda Algarvesse aga tundub,e t jään selleks päevaks siiski paigale ja uudistan, kuidas üks korralik tänavapidu Portugalis toimub.
No comments:
Post a Comment