St. Antoni päev vol.2 ehk fucking hell

Nädal on St. Antoni ööpäevast möödas aga sellest taastumiseks pidin sõitma nädalaks sõbra juurde Algarve päikese, rahu ja vaikuse, lillelõhna ja merekohina kätte.
Niisiis...mis tol ööl juhtus?
Nagu juba eelmises postituses mainisin, roomas mööda tänavaid läppav sardiinide praadimisehais ning muusika kogus kõvemaid tuure ning rahvast muudkui vooris majast mööda.
Kella 9 paiku õhtul otsustasin Alfama tänavatest mööda hiilida ja mööda jõeäärt kesklinna minna, et näha keskväljakul Jalka MMi avamatši (sest kodus mul telekat pole) ning St. Santoni päeval toimuvat maskidega paraadi.
Esimene üritus toimus suurel väljakul, mis oli rahvast täis, kes rahulikult matši jälgis. Põrand oli puhas ja õhk ka. Mis siit järeldada? Mõne aja eest toimunud tšempionite liiga matši ühisjälgimise plats oli nagu sealaut, hullem veel. Ei taha rahvaste vaenu õhutada aga minu portugaallasest sõber nõustub, et hispaanlased on ikka räpakad, vähemalt siis kui nad Portugalis käivad. Paraku ei saa mina sellele vastu vaielda, sest meie korterinaaber, kes ei suutnud end kahe nädala jooksul meilt välja kolida ja oli ka Hispaaniast, oli ka üsnagi räpakas tots, täpselt nagu meie sohval pidevalt vedelevad tema viis hispaanlasest sõpragi. Nii need eelarvamused tekivad, ikka üksikisiku tasandil :)
Niisiis kui Brasiilia ilusa mängu ära vaatasin, läksin vaatama maskeraadi. Rio karnevalile see silmi ette ei  teinud aga natuke võis vaadata küll. Siis hakkasin kodu poole tagasi minema,  eelnevalt juba Alfama väikseid tänavaid vältides, sest vastumeel masside ja lärmi suhtes kasvas iga minutiga. Kirusin, et olin ikka linna jäänud. Iga majade bloki ees oli oma lava või kohvik ja tümistas oma mussi. Rahvast muudkui vooris juurde. Kui lõpuks jõudsin väljakule, mille ääres ka meie maja asub, selgus, et sinna on püstitatud mitu lava, mis kõik erinevat mussi kõlaritest välja kõmistasid. Oma toas olles tekkis tunne, et olen lõksu jäänud lutikas diskoteegi erinevate saalide seinte vahele, sest tuppa pressis mingi kakofooniline mürts - segu kõigist erinevatest muusikatüüpidest, lisaks sardiinide hais muidugi. Ei taha nüüd läbinisti negatiivne olla, kindlasti oli väga tore neile, kes viitsisid seal trügida ja end mitteadekvaatseks juua aga mina tahtsin lihtsalt magama minna. Mürts käis varahommikuni, kell 6 ärkasin veel selle peale, et akna all röögiti käredal naisehäälel monotoonselt "patriiicia, patriicia!" Sain aru, et üritatakse tabada minu korterinaabrit, kes õnneks ka varsti respondis ja ühe luku taha jäänud pidulise sisse lasi. Kui kell 7 sõnumi sain "tule algarvesse", siis pakkisin 10 minutiga koti ja sõitsin otse bussijaama, kolme tunni pärast avanes täiesti uus maailm. Minu sõber naeris pool päeva kui oma rasket saatust kurtsin, sest olin talle just mõne nädala eest põhjendanud, miks ma tahan see kuu aega Alfamas elada - et olla linna keskel ja selle hingamisest osa saada.
Mis ma õppisin?
 - ma ei naudi suurlinna melus elamist
- ma ei peaks pressima enam massiüritustele, sest tegelikult mulle see ei meeldi
Mõned mu Porto tuttavad on mind survestanud, et 21.juunil kui on St. Juani päev, tuleb kindlasti Portosse minna, sest seal toimub veelgi suurem tänavapidustus, mis pealegi on väga lahe, sest taotakse haamrikestega pähe. No ausõna, mind enam ära ei räägi ja väljavaade haamriga pähe saada, ei müü mulle seda üritust paremini. Aga maitse üle ei vaielda, nii et kes tahab haamerdada, lennake kohale :)