Niisiis võiks öelda, et tulin uurima brasiillaste juuri ja olulist osa ajaloost. Ajalugu siia tõesti jagub, sest kõiksugu losse ja kindluseid on kõik kohad täis. Ilusad vaated siit ja sealt, pilte võib klõpsida tülpimuseni, õnneks on losside ilule lisaks ka pesude rippumist tänavate kohal ja kitsaste tänavate ja valgete majadega lõunaajaks välja surnud külakesi. Mulle on see pesude rippumine alati romantiline tundunud (ma tean, et mõni selle loo lugeja peab seda räpakaks, mis mulle tundub koomiline, sest pesu on siin tavaliselt kriitvalge). Kuna nüüd elan ka ise suure aknaga toas, kus spets nöörilahendus olemas, siis riputan minagi kõik oma kaltsud välja kuivama - Lissabon on tuultele avatud ja ei lähe paari tundigi kui asjad kuivad. Algul on ainult kuidagi ebakindel tunne oma asju närbide pesulõksudega välja riputada, mine tea, kuhu pärast oma kleidi järele tuleb joosta..siiani on õnneks hästi läinud, panen tavaliselt mitu lõksu ka:) Allolev püksikute rivi kuulub siiski mingile naabrinaisele.
Peale Brasiiliast tulekut lõid mind põlvist nõrgaks kõigepealt siinsed toitude hinnad - käisin ja arvutasin muudkui realidesse ümber ja siis meenutasin ka Eesti hindu ja ei suutnud lihtsalt uskuda, et ikka on nii palju soodsam. Minu kõige suurem rõõm ja avastus on ülimaitsvad oliivid, parimad, mis ma saanud olen ja Algarve apelsinid, õhukese koorega ja oi kui mahlased! Apelsini kilo saab kätte parematest paikadest 50-60sendiga ja ühest apelsinist saab terve klaasi värsket magusat mahla ning see, mis järele jääb, on ka veel nii mahlane, et ei raatsi minema visata vaid pistan nahka.
Meele teevad rõõmsaks on muidugi värsked köögiviljad, tomatid ja salatid, värsked mereannid..
igasugused põnevad juustud...ahh, ühesõnaga süüa saab ja mitte kehvasti.
Näiteks on siin komme jalka kõrvale õlut juues õlle kõrvale lutsutada tigusid. Proovisin kah, päris huvitav, maitsel pole viga aga enne teo nahka pistmist tuleb selle pärasool üle vaadata ja vajadusel tühjendada. Niisiis nokkimist jagub. Supermarketis pakutavad teod on nii värsked, et roomavad kotist välja...
Juua saab ka ja mitte kehvasti. Lugesin täna just lehest, et Portugalis tarbitakse keskmisest eurooplasest rohkem alkoholi, peamiselt veini. Lauaveinide letid on pikad ja laiad, valik võtab jalad nõrgaks. Lisaks on veel näiteks portvein, kellele meeldib maiustada ja igasguseid muud kohalikud snapsud. Eile sattusin lõuna ajal turule, kus on söögikohad ka, kust saab portugalipärast "kiirtoitu" - mereande ja muud head paremat. Kõigil oli laual kenasti veinipokaalid reas ja kontorist tulnud pintsaklipslased võtsid klaasikese punast veini värske ja isuäratava toidu kõrvale, soliidne! Ilus oli vaadata, kuidas inimesed toitu mingi coca colaga ei solgi.
Suhtevõrgustiku punumine nullist on tiba aeganõudvam kui Brasiilias, aga noh asja saab, tuleb olla kannatlikum, inimesed on sõbralikud aga kraad jahedamad kui brasiillased. Ka portugali keelel on siin hoopis teine kõla, vahel kui omas portugali keeles miskit küsin, siis uuritakse, et kas olen brasiillane. Noh nüüd kui mu päevitus hakkab maha kuluma, tuleb seda tiba harvem ette :)
Kui muidu tundub kõik euroopalik ja kena, näiteks kõnekaardi numbri sain endale valutult ja igasuguseid nimesid jms esitamata nii 5 minutiga kätte, siis kaardmaksed pakuvad alati närvikõdi. Kunagi ei tea, et kas see makseterminal toetab ka rahvusvahelisi pangakaarte ning kas kaupmees lubab kaardiga maksta ka väiksemat summat kui 20eurot, üks suurimaid supermarketi kette näiteks ei luba.
Kuna valmistan siin ette ühte veini ja gurmeereisi programmi, siis olen käinud avastamas ka väikseid külakesi ja muid põnevaid kohti. Teekond on siin alati põnev, sest teid ääristavad laiad viinamarjaväljad või riisipõllud (jah, nad kasvatavad ise riisi), apelsini-ja oliiviistandused. Vaated on nii maalilised, et ka gps läheb tihti hajevile ja teatab,e t ta on eksinud, navigaatori proua käseb kord keerata otse järsakust alla, kord suunab kuhugi kitsastele külateedele, kus isegi pisikese fiat puntoga peab täpselt sihtima, et peegleid mitte vastu maja seinu ära kriipida. Ma ei ole kunagi gpsi suur austaja olnud ja ega mu kogemus eelarvamust ka ümber ei lükanud, siiski tundub üksi võõras kohas sõites turvalisem kui keegi kõrval juhendab, vähemalt saab kedagi süüdistada kui avastad,e t oled eksinud:)
Lissabonis on sel nädalal algamas suuremad pidustuse St. Antoni pidustused ning linnatänavaid juba ehitakse selle tarbeks. Algab ka sardiinide hooaeg (need on nüüd piisavalt paksud, et hästi maitseda). Kuna ma elan boheemlasliku Alfama piiril, kus pidustused on kõige elavamad, siis ennustatakse juba, et lähima nädala jooksul ma magada ei saa. No tegelikult on mul ka ilma pidustusteta varajane äratus, sest siit 100m kaugusel on rongijaam ning turistid käristavad majast oma kohvritega mööda juba kell 7 hommikul. Kui olin Algarve rahu ja vaikuse ning linnulauluga ära harjunud, oli ikka esimene päev päris keeruline linnamelus toime tulla
Pidustused juba tasapisi algavad. Näiteks on see nädal kahes trammiliinis kaks korda päevas fado lauljad. Kes ei tea, siis fado on iseloomulik nostalgiline vokaal, mida saadetakse portugali kitarril ja kitarril. Ilma fadot kuulmata ei tohiks Lissabonist küll keegi ära minna. Teine "must" on trammisõit. Tore on vaadata, kuidas vana trammipark on ilusti käimas ning mitmed liinid spetsiaalselt turistidele kohandatud. Nii seisavad ilmselt kodus autodega vuravad turistid järjekorras ja maksavad topelt hinda, et saaks käänulistel ja kitsastel tänavatel kollaste vanaaegse trammiga sõita. Päris põnevusega ootan homset,e t näha, kuidas inimestest pungil trammi veel fado lauljad ka ära mahuvad...
Lisaks Põhja-Portugalile läksin kaema ka Vahemere äärset Algarvet, kotis suur hunnik eelarvamust, et tegemist on sellise turimirannikuga nagu Hispaanias aga võta näpust, kas asi on selles, et hooaeg alles algamas aga turistide horde ei olnud ning koledaid suuri hotellimürakaid ka mitte. Täitsa üksikuid randasid võis leida suurte kaljude vahelt ning unised väikesed külakesed olid vaiksed ja mõnusad.
Loomulikult kohalikega rääkides ei saa üle ega ümber kriisist, töötuid on jätkuvalt palju ja paljud ka eriti ei tiku tööle, sest pakutav palk on väiksem kui töötutoetus, arusaadav. Kriis on ka tundlik jututeema, sest igal ühel on siin oma arvamus sellest, kes kriisis süüdi on. Seda, et toimuks mingi paranemine ka eriti ei usuta, samas mingi ajaleht just ennustas, et turismi osakaal kasvab mühinal ning tulemas on selles vallas üks parimaid aastaid. Tõesti miks mitte, olen täiesti nõus, et Portugal on turismisihtkohana täiesti ebaõiglaselt jäänud oma naabrite Hispaania ja Prantsusmaa varju, naabrid ise on siia üsna usinad käijad.
No comments:
Post a Comment