11 pulma ja ei ühtegi matust ehk minu St. Antoni päev Lissabonis

Juba viimased kuu aega on mulle kõik kohalikud tuttavad vähemalt korra maininud, et St. Antoni päeval peaksin ma ikka kindlasti Lissabonis olema, sest siis on siin aasta kõige suurem ja vägevam tänavapidu. Tegelikult pidavat see peomeeleolu kestma terve juuni aga tipphetk on 12.-13.juunil.
Kuna ma ei ole väga suur inimmasside sõber, siis algul pidasin plaani ikka linnast putku panna aga lõpuks jäi peale uudishimu ja asjade kokkulangemisel tekkinud olukord, nii et jäin paigale, otse sündmuste keerisesse.
Kõigepealt - kes on St. Antoni?
Tegemist on Portugali katoliku preestriga, kes pärines Lissaboni rikkast perest ja suri 13.juunil 1231. Oma eluajal sooritatu trikkide ja nippide pärast kuulutati ta pühakuks, näiteks on ta kadunud asjade ja inimeste pühak ning pidavat aitama neid üles leida, veel on ta rändajate kaitsepühak ning Brasiilias ja Portugalis on ta ka armunute ja paaride pühak. Brasiilias on 12. juuni kogunisti dia de namorada (armunute päev) ehk meie mõistes valentinipäev:)
Seoses  armunute kaitsepühakuks olemisega on Lissabonis huvitav traditsioon. Iga aasta 12.juunil toimuvad suured avalikud laulatused ja abielude registreerimised väljavalitud paaridele riigi kulu ja kirjadega. Minu korterinaaber ütles, et peamiselt vaestele, kes ise endale pulmi teha ei jaksa. Olgu kuidas on aga mina tahtsin seda pulli näha, ei juhtu ju iga päev, et kuskile laulatusele saaks. Toimus kuus abielu registreerimist linnavalituse juures ja 11 paari laulatus minu kodu läheduses olevas katedraalis. 11 tundus ägedam kui 6 ja pealegi palju lähemal, nii et võtsin sammud kiriku poole. Kirikusse loomulikult ei lastud aga see-eest sai seista kiriku juures peldiku katusel, kust oli ka hea vaade. Ootasime. Esmalt tuli bussid pulmalistega, lõpuks tulid riksad pruutidega. Mindi kirikusse ja meie pidime rahulduma kõlaritest kostuvaga.
22 korda tõotati teineteisele armastada üksteist nii heas kui halvas, hädas ja õnnes. Veel pikk pikk ootamine ning vahutortidena mõjuvates kleitides pruudid ja õhetavad peiud tulidki kirikust välja. Fotograafid ja kaameramehed tunglesid paaride ees ja paarid demonstreerisid oma suudlust. Ma väga loodan, et nende kõigi südames oli siiras armastus teineteise vastu, mis neid pulmi tegema ajendas ja tegemist  pole kõigest kuulsusjanuliste pulma Mariade ja Josedega. Korterinaaber küll mainis, et tavaliselt sel päeval abiellunud ei lahuta. Loodame, et selle põhjuseks pole varemnimetatud vaesus vaid tõesti St. Antoni päeva püha mõju armastajatele.

Peiud on ootevalmis

Saabuvad pruudid igaüks oma riksas

Ongi tehtud. Suudlemispildistamine.

!

pidusse

Kirikust tagasi kodupoole jalutades levis mööda tänavaid juba sardiinilõhn. Valmistuti õhtuks. Sardiini hooaeg on alanud ja nende pühade ajal tarbitakse neid kõvasti. Lisaks selgus, et oma tänavabaari ja sardiinigrilli võivad kõik kodanikud teha. Kui ma oleks sellest mõned päeva varem teada saanud, oleks ka oma sardiiniäri püsti pannud, käivet tuleb siin sadades kordades rohkem kui eesti väikelinnade tänavakohvikus võileibu müües:)

sardiiniküpsetaja

2 tundi hiljem...
sõna "lõhn" asendaksin sõnaga "hais". Kui ikka väljas on äkitselt üle 30 kraadi sooja  ja kõik küpsetavad sardiine, siis pole selle haisu eest pääsu ka mitte toas. Vürtsiks juurde süütevedeliku hais ja  väga vali muusika, mis nagu kõik muugi, pressib tuppa...ma hakkan aimu saama, mida mulle räägiti ja nüüd ma kardan seda, et varahommikul asendub tuppa voogav sardiinihais kusehaisuga. vaatame, nuusutame :) to be continued :)