Tagasivaade minu kahele kuule Brasiilias.

Uudishimulikud kodanikud on minult vahepeal uurinud, et mis toimub - Eestis ma ei ole aga blogisse ka midagi ei kirjuta. Võtan siis seekord pigem pildikeeles kokku, mis märtsis, aprillis tegin:) Niisiis minu järjekordses toimetused Brasiilias algasid sellega, et tegin seal kolm esimest nädalat tuuri väikesele grupile huvilistele. Kuigi saabusime Rio de Janeirosse siis kui prügivedajad parasjagu streikisid ja esimene vaatepilt oli pisut ehmatav, oli kogemus tore. Selle aja jooksul oli minu märkimist vääriv saavutus, et sõin kaaskodanike ergutusel Amazoonases ära valge elusa tõugu. Sellise, millega kohalikud indiaanlased tavaliselt maiustavad. Tõugust ka väike ülesvõte, seal pähkli sees nad elavad

 Seejärel oli  plaan ainult nädalake veel soojas olla aga läks nii,  et jäin sinna veel terveks aprilliks. Seekord peatusin pikemalt Rio de Janeiro ja Sao Paulo vahel olevas väikeses linnakeses Paratys ühe sõbra pool. Elu kulgeb väikelinnas omasoodu ning  ega peale mõne forro peo, Semana Santa ehk ülestõusmispühade nädala pidustuste (mis on Brasiilias karnevali ja aastavahetuse järel kolmas suurem püha), 3 raamatu, jalgrattasõitude, matkade, aerusurfamise ja kanuutamise väga palju sinna ühte kuusse ei mahu ka.
Nagu juba mainisin, matkatud sai kõvasti. Rohelise ranniku matkarajad kulgevad tihti mööda koskedest, kus end hea pisut värskendamas käia.

Tore oli avastada väikeseid kalurikülasid, kuhu saab vaid paadiga või siis paaritunnise jalutuskäiguga, autod sinna ei sõida.

Õhtuti tuldi merelt kastitäite kaladega, õnnestus meilgi ühe kalamehega kaup teha ja värske kraam koju grillile toimetada.

Peale kalurikülade uudistasin mangroove ja saarekesi kajakiga.

Jalka MMi ootus on õhus ja kohtasin seekord mitmeid filmigruppe, ajakirjanikke ja fotograafe, kel kõigil käsil mingi jalgpalliteemaline projekt. Samas on jalgpall alati olnud brasiillaste igapäeva elu osa. Piltidel käib kalurikülade vaheline igaaastane jalka võistlus. Kui meri tõusis, tehti väike paus, kuniks laine jälle rannaribalt tagasi tõmbus ning mäng käis edasi. Võidu peale.

Paraty lähedal on selline koht nagu Mamangua. Mäe otsast kaunis vaade ümbruskonnale, igati ronimist väärt ja aastaid juba to -do listis, lõpuks tehtud.

Paraty ümbruse avastamiseks on kõige parem omada paati või tuttavat paadimeest. Siis saab vaiksetes soojades lahesoppides türkiissinises vees sulistada ja päikseloojangul caipirinhat limpsida.

Uurimas käisin ka seda, kuidas ennast majadab üks talumees, kes kolis elama keset vihmametsa. Tema koju pääseb vaid peale 1,5tunnist jalutuskäiku metsas. Niimoodi saab sinna veetud ka kogu kraam, mis väljast poolt vaja sisse osta. Maja ümber kasvavad puuviljad, aedviljad on väga maitsvad. Külla ei viitsi talle ainult eriti keegi minna.

Ka Paraty koduaias kasvavad meil banaanid. Jama on see, et terve pesakond valmib korraga ja siis ei jõua neid banaane ära süüa - banaani koogid, banaani peterselli smuutid, banaani pannkoogid, banaani krõpsud, no mida veel?

Aias kasvab ka acai palm, niisiis sai uuritud, kuidas sellest acai marjast saaks endale suupärast teha. Marjal praktiliselt viljaliha ei ole, seda tuleb  tampida, et mahl lahti tuleks ja tekkinud vedelat segu saab smuutis kasutada. See oli väga raske töö:-/

Aprill on üsna sajune ja äikeseline, siis kipub aga Brasiilias tihti elekter kaduma. Õnneks gaasipliit nälga ei jäta ja vaaritan pirru paistel. Seekord oli elekter ära pea 1,5 päeva, sellele järgnes veel pikem paus internetiühendusele ja pange tähele - mingit suurt kisa ja nutuhala sellele ei järgnenud. Lisaks elektri vimkadele lakkasid mul samal nädalal töötamast kaks kaasas olnud kaamerat ning arvuti, seega selline korralik blackout ning väike boost puhanud närvisüsteemile.

Paraty linna tänavad on täiskuu ja tõusuvee ajal üle ujutatud. Seekord õnnestus see piltpostkaartidelt nähtu ka ise ära kogeda.