Kahe kuu asjad lühidalt kokku võttes:
- aeg läheb siin aeglasemalt kui Brasiilias. Ei tea, kas põhjuseks on koha väiksus, st. jõuan käia palju kiiremini palju rohkemates kohtades või see, et pole nii palju teha ja ei teki eriti kontakte.
-inimesed on turistide vastu väga sõbralikud aga kui sa enam pole tavaturist ja tahad sõpru leida, siis on jala ukse vahele saamine ja enda kuhugi üritustele surumine väga palju keerulisem kui Brasiilias (st. seal see polegi keeruline). Natuke meenutab Eestit, kus kõik on kiivalt OMA sõpradega ja ega kedagi väljast naljalt omaks ei võeta või kuhugi ei kutsuta. Brasiilias nii tavalisi ranna, tänava, poe, metrootutvusi siin minul pole tekkinud. Üks tekkis aga tema oligi brasiillane:)
-toidu ja poetoidu soodsuse ja kvaliteedi üle rõõmustan jätkuvalt.
-portugaallased lasevad alati enda järel oodata, st. mina pean alati ootama ja see ajab mul juba kergelt kaane pealt maha. Brasiilias on hilinemine ka tavaline, ma ise ka hilinen seal aga seal on see põhjendatud juba nt. liikluse ettearvamatusega, siin väikses rahulikus Lissabonis tundub hilinemine pigem lugupidamatuse avaldus kuigi see nii ei ole, vähemalt nad ise nii ei arva:)
- igasuguse rahvusliku kriitika suhtes on nad ülitundlikud ja eriti tundlikud kui on oht, et sulle meeldib rohkem hispaaniaga, prantsusmaaga või brasiiliaga seonduv - ilmselt on tegu mingi väikerahvastele omase sündroomiga, mulle meenutab see ka väga eestlaslikku sallimatust kõigi teiste rahvuste, kommete jms. suhtes.
Mis viimasel paaril nädalal veel toimus?
Kõigepealt käis külas Kädi, tõi musta leiba (mille üks viil tekitas mulle peaaegu kohese kõhukrambi) ja kohukesi (mida ma kodus ei söö aga välismaal olles alati igatsen). Tegime igasuguseid turistiasju, millest osad olin lükanud edasi, et neid siis koos teha. Jaanipäeval näiteks käisime mööda metsa ja mägesid, korjasime pärnaõisi ning otsisime kuskil kaevus iseennast:) Õhtul tegin merekarbis tikkudest lõkke ka korraks, et oleks ikka päris. Kohustuslik sõit vanaaegse kollase trammiga jäi tegemata esialgu trammi ja siis aja puudusel, seega peame Lissaboni ühel heal päeval uuesti ette võtma. Lõpuks jõudsinka peotänavatele kuigi Kädi punnis natuke vastu, sest tema eesti ajas sisemine kell näitas kolmandat hommikutundi kui me sinna jõudsime ja päris hommikut kui lõpuks koju jõudsime.
Peale jaanipäeva läks Kädi hoolimata prantslaste lennustreigist ära ja mina jäin olude sunnil teist nädalavahetust järjest Lissaboni. Algul olin väikses paanikas, sest polnud veel kordagi plaanivabalt ja üksi nädalavahetuseks linna jäänud ja oli tunne nagu jääks millestki ilma:) Siis otsustasin teha aga nn. pamper day, mida tegelikult väga vajasin - peesitasin rannas ja õhtuks ostsin valge veini ja kilo merekarpe ja sõin-jõin kõik üksi ära (sest korterikaaslasi polnud kodus, nii et nautisin teatavat rahu ja vaikust). Lisaks toimus meil gei paraad, millest algul üritasin eemale hoida, et jälle mingi massiüritus aga siis kuulsin jõeääres jalutades järsku jube mõnusat mussi ja läksin uudistama. Selgus, et terve plats on tehtud peoalaks, päike alles kõrgel aga kõik juba tantsisid. Tunni ajaga võeti läbi kogu minu viimase 25 aasta lemmiklaulud, lisaks nägi huvitavaid inimesi. Olin just enne lugenud kuskilt eesti meediast mingit üsna haiget juttu traditsioonilise perekonna ohustamisest, vaatasin, kuidas kõik inimesed koos ilusti tantsisid ja lõbutsesid - nii heteropered oma väikeste lastega, lesbipaarid ja geid ja keegi ei tundunud kuidagi ohus olevat, vähemalt mitte siin katoliiklikul maal. Kurb kuulda, et mingid kodanikud Eestis oma kitsarinnalise maailmavaatega teistel elada ei lase. Väga mõnus positiivne attmosfäär oli sellel üritusel (ärge nüüd arvake, ma ei ole orientatsiooni muutnud, olenemata järjest suurematest ettetulevatest ämbritest, meeldivad mulle mingil imelikul põhjusel ikkagi mehed).
Pildil on selle peo kõige popim poiss naiste hulgas - huvitav, et need ladvaõunad, kuhu ei ulatu, tunduvad alati need kõige magusamad:)
No comments:
Post a Comment