Peale Buziost suundusin Saquaremasse, mis on Brasiilia parim surfikoht. Kahjuks tervitas mind surfikoht vihmaga ning lained olid nii teravad, et esimene päev ei surfanud keegi, teisel päeval ikka mõned surfarid olid aga mina oma algaja oskustega ei julgenud vette minna. Pealegi ei olnud seal käepärast surfilaenutust, nii et rentisin minu toakaaslase sakslasest Tomiga hoopis jalgrattad ja sõitsime ratastega niisama küla vahel ringi. Saquaremast plaanisin ka raftingule minna aga ka see ei õnnestunud. Hosteli omanik Jose ütles, et selleks tuleks 3 tundi autoga sõita ning selleks ei olnud mul tahtmist. Kahju, sest rafting oleks andnud pisut vürtsi juurde, tahtsin seekord lebo asemel rohkem actionit. Saquaremasse jäin kaheks päevaks, siis sõitsin Riosse ning sealt lendasin kohe edasi Sao Paulosse. Rio bussijaamas oli juba korralik karnevali meeleolu, vastas olid karnevalitsikid, kes kinkisid karnevali pakikese kondoomide ja maskiga:) Liiklusummikud olid igal pool ja isegi lennujaam oli hullult ülerahvastatud. Samasugune mäsu oli SP lennujaamas, läks tund enne kui sain oma koti lõpuks kätte. Hoolimata sellest, et linnas on 17miljonit elanikku ei olnud tänavad imelikul kombel ülerahvastatud nii et sai 2 päeva ringi jalutada peaaegu inimtühjadel tänavatel. Kahjuks oli ilm erakordselt külm, kõigest 18 kraadi, nii et pidin oma talvekostüümid välja otsima.. Pealegi sadas terve laupäevase päeva, nii et peale shoppamise ei viitsinud midagi teha. Shopingu puhul aga muutus tüütavaks see, et igakord poodi sisenedes hakkasid müüjad lobisema ning igakord siis pidin ütlema, et ma ei räägi portugali keelt, see muidugi ei takistanud neil edasi vadistada..Keel tuleks ikka minimaalsel tasemel siin selgeks õppida, muidu on üsna keeruline. SP-s meeldis mulle Liberdade, jaapanlaste linnaosa, kus elab ligi 3miljonit jaapanlast ning see onn suurim jaapanlaste kogukond väljaspool jaapanit. Tänavalt sai osta superhäid tempurasid ja toidupoes oli üüratu valik norisid, sojakastmeid ning igasuguseid tundmatuid juurikaid. Sushibaarides tegin ka väikse degustatsiooni.
Viimasel päeval käisin ühe paulistaga hommikusel missal gregoriuse laule kuulamas ning lasin endale teha väikse linnatuuri nö. kohaliku silmade läbi. Näiteks ei teadnud ma enne, et kiirteed, mis SP-d läbivad, on ehitatud jõe sängidesse. Suurte vihmadega pidavat kanalisatsiooni kaaned pealt lendama ja tekivad nö. geisrid.
Üldmulje inimestest ei olnud nii hea kui Rios, näod olid metroos mornid nagu eestlastel ja atmosfäär ei olnud selline vaba ja rõõmus nagu Rios. Samas seda, et SP-d üldse külastada ei tasu, ma öelda ei saaks. Tegelikult on see lahe multikultuurne metropol, kus paar päeva võib vabalt ringi vaadata.
Viimasel õhtul läksime hostelistväikse seltskonnaga välja ka, nii panin reisile väärika caipirinhase punkti.
Sunday, March 13, 2011
Wednesday, March 9, 2011
Isuäratavad palad Brasiilias..
Parimad palad, mida peaks proovima Rios:
1. Mine tõelisesse sucorejasse (väiksed baarid tänavanurkadel, kus müüakse ainult mahla, kus müüakse ka võikusid, seal segatakse tihtipeale mahl veega). Sucorejast võib sõltuvusse jääda - värsked mahlad ja erinevate viljade segud panevad lihtsalt mõmisema..
2. Kui on võimalik ise kokata, siis osta supermarketist õhukeseks tambitud beefi viil ja prae pannil minut või kaks - mingeid erilisi
maitseaineid vaja ei ole, liha on hõrk
ja maitsev!
3. Churros - pealtnäha rasvane pirukas on imehea ning seest tühi - sinna lastakse vastavalt sinu soovile ka dolce de leite, shokolaadi või banaanikreemi. Soovitav mitte proovida esimesel päeval, oht jääda sõltuvaks!
 |
| From Rio, Sampa, Buzios |
4. caipirinha - cashasast, suhkrust, laimist ja jääst rahvuslik jook.Kõige paremad segud tulevad tänava kioskites.
5. Acai - amatsoonases kasvav vili, mis ei säili ning millest valmistatakse kohe külmutatud segu - seda müüakse nagu jäätist topsis. Maitsev pisut hapukas, erinevalt jäätisest ei pane kõhtu valutama ja jahutab mõnusalt.
6. Vardas küpsetatud krevetid, mida müüakse otse rannal.
 |
| From Rio, Sampa, Buzios |
7. Küpsetatud juust, samuti
pakutakse rannal - tasub proovida!
Sao Paulos, Liberdades (jaapani linnaosas):
Laupäeva hommikuti on Liberdade metroo ümbruses tänavaturg, kus valmistatakse värskeid jaapanipäraseid hõrgutisi, näiteks krevettidega tempura (tempura do camarao) viis peaaegu keele alla! Samuti võib leida SP superhead sushit.
 |
| From Rio, Sampa, Buzios |
Monday, February 28, 2011
Brasiilia, veebruar 2011
Täna on esimene päev reisi jooksul kui sain täiesti aja maha võtta ja isegi magasin päeval, mis on puhkuse ajal minu jaoks ainukordne. Olen Buzios, väikses romantilises linnakeses umbes 190km Riost põhjas. Linnake on pisike ja madal, imeilusate väikeste majadega. Kui eile saabusin ja linna peal tiiru tegin, siis oli tahtmine pildistada igat kohvikut ja maja nurka. Linna keskus asub mere ääres, nii saab teha pikkasid jalutuskäike. Linnake sai kuulsaks kunagi 60ndatel kui Brigitte Bardot oma brasileirost kallimaga siin suvitas. Nüüd ehib rannapromenaadi Bardot kuju ja iga mööduv turist teeb temaga pilti. Elu linnas on lausa valusalt kallis, ilusad poed ülikalli kaubaga lasevad teha akna ostlemist, sest nendes poodides on myyjad yliaktiivsed ja tulevad kohe rääkima - portugali keeles muidugi ning inglise keelt nad üldjuhul ei valda. Erinevalt kallistest poodidest on paar üksikut kehva valikuga toidupoodi selliste müüjatega, keda üldse eriti ei huvita, kas sa seisad tal kassa ees või mitte, ta räägib oma jutu rahulikult teiste tuttavatega lõpuni.
Eile õhtul läksime hostelist väikse pundiga restosse sööma, otsustasin yhe kanadalasega odavama basiiliku pasta kasuks. Pasta oli nii jube, et mul on veel täna õhtul ka kõht lahti ja küüslaugu maitse suus. See oli küüslaugust nii üledoseeritud, et sõin ainult mõne kahvlitäie, sellest hoolimata hakkas halb - see lausa põletas sisikonda. Brr. Täna parem säästan ja söön ainult yhe ülimaitsva ja mahlaka ananassi.
Hostel on kena, otse rannal ja minu voodist näeb ka merd, tuba on mõnus ja esimese öö olime toas yhe austraallasega ainult kahekesi. Ta läks täna ära ja kaks uut tsikki on juba sisse kolinud praeguseks.
Tänane aktiviteet oli mul paadi tuur koos snorgeldamise peatustega. Midagi erilist ei näinud aga ilm oli ka pisut pilvine, nii et mitte kõige parem päev snorgeldamiseks. Homme yritan minna surfarite randa.
Kirjutan veidi siis tripi algusest ka.
Esimesed 4 päeva veetsin Rios. Kuna olen seal varem olnud, siis oli mul kindel list, mis eelmine kord jäi tegemata ja mida tahtsin teha. Näiteks jalgrattaga mööda Riot sõita, seal on muide 74 km-t rattateid..Kahjuks sel päeval kui plaanisin sõita polnud algul normaalset ratast võtta ja pärast tuli Laranjera bloki pidu vahele ning viimasel päeval polnud ka aega, nii et pean tagasi minema, et oma plaan teoks teha:). RAtastega pidavat seal üldse nii olema, et kui ostad tutika ratta aga see pole tsingitud, siis aasta pärast on see suurest niiskusest ikka roostetanud ront.
Bloki peod ehk Bloco`d on karnevali eelsed ja aegsed no. rajoonipeod, et mingi piirkonna rahvas tuleb tänavale, paljud kannavad kostüüme, autotrackist tuleb sambat ja on ka esinejad, tantsitakse sambat ja juuakse õlut. Kuna minu kohalik sõber Dado korraldas seda pidu, siis olin kutsutud ning oli ütlemata tore. Ma arvan, et toredusel oli suur osa ka sellel, et tema sõbrad kandsid minu eest hoolt ja tutvustasid mind oma toredatele sõpradele. Lihtsalt kõrvalt passides ei oleks viitsinud ilmselt 6 tundi seal sambatada. Pärast läksime veel koos Spanta Nenemi peole, mis toimus järve ääres ning kust oli imeilus vaade linnale.
Käisin ka botaanikaaias - see oli mõnus jalutuskäik puude varjus ylikuumal päeval ning on tõesti väärt tegemist. Nägin pargis isegi toukonit lendamas.
20.veebruaril mindi yle siin no. talveajale ning sellepuhul oli väljas 32kraadi..
Kolmandal päeval käisin Niterois, sest tahtsin näha Niemayeri poolt planeeritud moodsa kunsti muuseumi. Maja oli kosmoselaeva kujuline ja sealt olid ilusad vaated Riole aga muuseumi väljapanek oli üsna kesine. Arvestades kesist väljapanekut, oleks tagantjärele tarkusega pyhapäeva jätta jalgratta sõiduks kuna igal pyhapäeval suletakse pool Atlantica avenüüst ning rahvas jookseb ja sõidab rattaga veelgi rohkem kui muidu. Cariokad (Riolased) on yldse väga sportlikud, pidevalt jookstakse või kõnnitakse mere ääres - olgu hommikul kl 8 või õhtul kl 12, pidevalt nägin tervisesportlasi rannapromenaadil liikumas.
Pyhapäeval oli jalkamats lagoa ja laranjeira tiimi vmt vahel, pull oli vaadata kui kõik baarid tänavanurkadel olid paksult rahvast täis ning kui musta ja punase triibuliste särkidega värava lõid, siis röökisid, hüppasid kõik nagu lapsed - nii noored kui vanad, nii mehed kui naised. See oli võimas.
Mul oli hostel ainult kolmeks ööks ning viimaseks ööks kolisin ühe vene tüdruku Marina korterisse, mis oli kohe ümber nurga. Viimase päeva hängisimegi temaga ringi, yritasme minna esmaspäeva 6htul välja aga esmaspäev ei ole Rios eriline pidupäev, teisipäeval käisime Santa Teresas ning siis peesitasin veidi Ipanemal. Teisipäeva õhtul lennujaama sõites tutvusin bussis yhe karismaatilise ja abivalmi lennuki piloodiga. Kahjuks minu graafik piloodi omaga ei klapi ning helistada ma talle ei kavatse..vist.
Edasi Manaus ja Amazonas..Saabusin Manausse öösel kell 2 ja hommikul pool üheksa tuli juba tuuri korraldaja mulle järgi ja viskas mind sadamasse laevale. Passisime laevas 11ni enne kui minema hakkasime, vihma kallas vahet pidamata. Rahvast oli igasugust, kopereerusime rohkem taanlastega, slovakist Eva ja tema austerlasest poisssõbra Wolfiga ning ameeriklase Geoffiga. Umbes nii moodustati pärast ka kaks tiimi, kes said omale giidid ning tegid siis oma käike eraldi. MEie giidiks oli shveitslasest Max, kes elab Amazoonias 3 aastat, 4 aastat tagasi sattus ta ise samasuguse tuuriga sinna ning armus kohalike juures ööbides ühte kohalikku tüdrukusse. Nüüd elavad nad koos mingis onnis jõe kaldal ning Max paistab olevat eluga väga rahul.
Esimesed ööd olime väikses majakeses jõe kaldal, seal ei olnud elektrit ega muidugi ka mitte mobiililevi. Kui päike loojus, süütasid küünla ning varsti magama, saatjaks konnade krooksumine ja putukate vidin. Sääski oli äärmiselt vähe, kindlasti vähem kui suveõhtuti Eestis. Majake oli Rio Negro kaldal ning siin pidavatki olema vähem sääski ja vähem malaariat ka. Käisime ka kohaliku hõimu juures külas ning need tervitasid meid tseremooniaga. Ujusime ka jões ning kedagi ei pandud nahka. Viimase öö veetsime dzunglis võrkkiiges magades. See oli põnev kuigi veidi kõhe oli kui oli vaja lõkkeplatsist eemale pissile minna:) Loomi me eriti palju ei näinud, mõndasid ahve, veidi kaimane ja paar sekundit ka tarantlit ning meie jaoks toodi puu otsast alla ka laiskloom. Põnev seiklus oli ka paadisõit ühel väiksel jõel, mis oli puid nii täis kasvanud, et pidime puid eemale lükkama, et paadiga läbi pääseda. Selleks, et jõuda välja suurele jõele tuli matseetaga läbi raiuda jõele kasvanud heina saar kuhu tavaliselt kogunevad alligaatorid ja anakondad.. Kuna juba pimenes, siis kiskusime heina lausa kätega ja adrenaliin oli päris laes nii meil kui giidil, kes polnud seda rada juba aasta sõitnud ning see oli ka talle paras üllatus, et tee nii raskesti läbitav oli. Ettevõtmine lõppes õnnelikult enne kottpimeduse saabumist ja kedagi ei pandud ei osaliselt ega tervenisti nahka, keegi ei saanud õnneks mingit närvishokki ka:)
Eile õhtul läksime hostelist väikse pundiga restosse sööma, otsustasin yhe kanadalasega odavama basiiliku pasta kasuks. Pasta oli nii jube, et mul on veel täna õhtul ka kõht lahti ja küüslaugu maitse suus. See oli küüslaugust nii üledoseeritud, et sõin ainult mõne kahvlitäie, sellest hoolimata hakkas halb - see lausa põletas sisikonda. Brr. Täna parem säästan ja söön ainult yhe ülimaitsva ja mahlaka ananassi.
Hostel on kena, otse rannal ja minu voodist näeb ka merd, tuba on mõnus ja esimese öö olime toas yhe austraallasega ainult kahekesi. Ta läks täna ära ja kaks uut tsikki on juba sisse kolinud praeguseks.
Tänane aktiviteet oli mul paadi tuur koos snorgeldamise peatustega. Midagi erilist ei näinud aga ilm oli ka pisut pilvine, nii et mitte kõige parem päev snorgeldamiseks. Homme yritan minna surfarite randa.
Kirjutan veidi siis tripi algusest ka.
Esimesed 4 päeva veetsin Rios. Kuna olen seal varem olnud, siis oli mul kindel list, mis eelmine kord jäi tegemata ja mida tahtsin teha. Näiteks jalgrattaga mööda Riot sõita, seal on muide 74 km-t rattateid..Kahjuks sel päeval kui plaanisin sõita polnud algul normaalset ratast võtta ja pärast tuli Laranjera bloki pidu vahele ning viimasel päeval polnud ka aega, nii et pean tagasi minema, et oma plaan teoks teha:). RAtastega pidavat seal üldse nii olema, et kui ostad tutika ratta aga see pole tsingitud, siis aasta pärast on see suurest niiskusest ikka roostetanud ront.
Bloki peod ehk Bloco`d on karnevali eelsed ja aegsed no. rajoonipeod, et mingi piirkonna rahvas tuleb tänavale, paljud kannavad kostüüme, autotrackist tuleb sambat ja on ka esinejad, tantsitakse sambat ja juuakse õlut. Kuna minu kohalik sõber Dado korraldas seda pidu, siis olin kutsutud ning oli ütlemata tore. Ma arvan, et toredusel oli suur osa ka sellel, et tema sõbrad kandsid minu eest hoolt ja tutvustasid mind oma toredatele sõpradele. Lihtsalt kõrvalt passides ei oleks viitsinud ilmselt 6 tundi seal sambatada. Pärast läksime veel koos Spanta Nenemi peole, mis toimus järve ääres ning kust oli imeilus vaade linnale.
Käisin ka botaanikaaias - see oli mõnus jalutuskäik puude varjus ylikuumal päeval ning on tõesti väärt tegemist. Nägin pargis isegi toukonit lendamas.
20.veebruaril mindi yle siin no. talveajale ning sellepuhul oli väljas 32kraadi..
Kolmandal päeval käisin Niterois, sest tahtsin näha Niemayeri poolt planeeritud moodsa kunsti muuseumi. Maja oli kosmoselaeva kujuline ja sealt olid ilusad vaated Riole aga muuseumi väljapanek oli üsna kesine. Arvestades kesist väljapanekut, oleks tagantjärele tarkusega pyhapäeva jätta jalgratta sõiduks kuna igal pyhapäeval suletakse pool Atlantica avenüüst ning rahvas jookseb ja sõidab rattaga veelgi rohkem kui muidu. Cariokad (Riolased) on yldse väga sportlikud, pidevalt jookstakse või kõnnitakse mere ääres - olgu hommikul kl 8 või õhtul kl 12, pidevalt nägin tervisesportlasi rannapromenaadil liikumas.
Pyhapäeval oli jalkamats lagoa ja laranjeira tiimi vmt vahel, pull oli vaadata kui kõik baarid tänavanurkadel olid paksult rahvast täis ning kui musta ja punase triibuliste särkidega värava lõid, siis röökisid, hüppasid kõik nagu lapsed - nii noored kui vanad, nii mehed kui naised. See oli võimas.
Mul oli hostel ainult kolmeks ööks ning viimaseks ööks kolisin ühe vene tüdruku Marina korterisse, mis oli kohe ümber nurga. Viimase päeva hängisimegi temaga ringi, yritasme minna esmaspäeva 6htul välja aga esmaspäev ei ole Rios eriline pidupäev, teisipäeval käisime Santa Teresas ning siis peesitasin veidi Ipanemal. Teisipäeva õhtul lennujaama sõites tutvusin bussis yhe karismaatilise ja abivalmi lennuki piloodiga. Kahjuks minu graafik piloodi omaga ei klapi ning helistada ma talle ei kavatse..vist.
Edasi Manaus ja Amazonas..Saabusin Manausse öösel kell 2 ja hommikul pool üheksa tuli juba tuuri korraldaja mulle järgi ja viskas mind sadamasse laevale. Passisime laevas 11ni enne kui minema hakkasime, vihma kallas vahet pidamata. Rahvast oli igasugust, kopereerusime rohkem taanlastega, slovakist Eva ja tema austerlasest poisssõbra Wolfiga ning ameeriklase Geoffiga. Umbes nii moodustati pärast ka kaks tiimi, kes said omale giidid ning tegid siis oma käike eraldi. MEie giidiks oli shveitslasest Max, kes elab Amazoonias 3 aastat, 4 aastat tagasi sattus ta ise samasuguse tuuriga sinna ning armus kohalike juures ööbides ühte kohalikku tüdrukusse. Nüüd elavad nad koos mingis onnis jõe kaldal ning Max paistab olevat eluga väga rahul.
Esimesed ööd olime väikses majakeses jõe kaldal, seal ei olnud elektrit ega muidugi ka mitte mobiililevi. Kui päike loojus, süütasid küünla ning varsti magama, saatjaks konnade krooksumine ja putukate vidin. Sääski oli äärmiselt vähe, kindlasti vähem kui suveõhtuti Eestis. Majake oli Rio Negro kaldal ning siin pidavatki olema vähem sääski ja vähem malaariat ka. Käisime ka kohaliku hõimu juures külas ning need tervitasid meid tseremooniaga. Ujusime ka jões ning kedagi ei pandud nahka. Viimase öö veetsime dzunglis võrkkiiges magades. See oli põnev kuigi veidi kõhe oli kui oli vaja lõkkeplatsist eemale pissile minna:) Loomi me eriti palju ei näinud, mõndasid ahve, veidi kaimane ja paar sekundit ka tarantlit ning meie jaoks toodi puu otsast alla ka laiskloom. Põnev seiklus oli ka paadisõit ühel väiksel jõel, mis oli puid nii täis kasvanud, et pidime puid eemale lükkama, et paadiga läbi pääseda. Selleks, et jõuda välja suurele jõele tuli matseetaga läbi raiuda jõele kasvanud heina saar kuhu tavaliselt kogunevad alligaatorid ja anakondad.. Kuna juba pimenes, siis kiskusime heina lausa kätega ja adrenaliin oli päris laes nii meil kui giidil, kes polnud seda rada juba aasta sõitnud ning see oli ka talle paras üllatus, et tee nii raskesti läbitav oli. Ettevõtmine lõppes õnnelikult enne kottpimeduse saabumist ja kedagi ei pandud ei osaliselt ega tervenisti nahka, keegi ei saanud õnneks mingit närvishokki ka:)
Tuesday, February 15, 2011
Jõulud Indias 2010
Taaskord Indiasse. Mitte et mulle seal tohutult meeldiks aga elu kuidagi läheb nii. Minul on see siis kolmas kord, Laurale on see teine kord. Seekord on sihtmärk turistide meka Goa ja eesmärk olla ühes kohas ja puhata - nii et täiesti erinev reis varasematega võrreldes.
Ärkame varahommikul Lauri ja Jolanta hubases kodus ning kihutame taksoga lennujaama. Veidi ärevus on sees, sest viimastel päevadel on tühistatud lumetormide tõttu tohutult lendusid ja mõned lääne-Euroopa lennujaamad on suletud. Õnneks näitas tabloo "go to gate" kuigi väravas selgus, et ikka on 2 tundi edasi lükatud lend. Õnneks jääb 2 tundi siiski viimaseks lükkamiseks ning suundumegi väikest nagisevat treppi pidi tibatillukese lennuki peale. Mingi ime läbi mahuvad kõik peale ja paari tunni pärast maandume õnnelikult Kiievis. Kiievi lennujaam on üsna trööstitu ning kuidagi moodi veedame 4 tundi seal raamatut lugedes, purjus reisijate röökimist ja pikki vetsu sabasid trotsides. Boarding kestis umbes 1,5 tundi, sest millegipärast kirjutati käsitsi hindude passidest mingeid andmeid ümber.
22.12
Goa, Agonda beach
Eile pärastlõunal jõudsime puruväsinult lõpuks Agondale Moonsooni hütti mererannal. Sõit võttis ikka päris läbi. Delhis läks kõik ilusti ning tukkusime mõned tunnid Gandhi uues lennujaamas magamistoolides, seejärel ootas päris fun sõit Kingfisheriga. Õnnetuseks istus meie ees mingi mees, kes terve reisi aja öökis köhida, kätt suu ees ei hoidnud ning vahepeal oli hääl juba selline, et kohe lendavad kopsutükid mööda lennukit laiali. LIsaks tavapärasele köhimisele ta veel rögastas nii nagu seda mõned rõvedad tüübid tänaval enne sülitamist teevad. Õhtul sõime tüübi auks küüslauku ja lootsime, et tegemsit polnud mingi hullu nakkushaigusega.
Täna alustasin päeva jalutuskäigu, väikse võimlemise ja ujumisega. Laura magas 15 tundi jutti ning lisaks veel paar tundi lõuna ajal.
Tervislik ja lõõgastav puhkus on alanud:) Aeg ajalt tabab mind rahutus, et tahaks mingeid plaane teha või kuhugi kiirustada aga siis manitsen end ning hingan paar korda sügavalt.
Täna sai läbi ka puhkuse esimene raamat "Minu Eesti".
23.12
Istun rõdul peale kosutavat õhtusööki. Kell on 9 ja väljas on kottpime ning meri mühiseb nii nagu oleks vähemalt 20 m/s tuul. Rõdul põleb sääseviiruk ja on õdus ning soe olla. Varsti magama. Imelik, et siin on pidevalt selline uni, hommikul ei ärka enne poolt kümmet ja õhtul ka eriti kauem üleval ei jaksa olla. Ok öösel olen ärkanud meremühina peale (kuna on täiskuu, siis on öösiti tõus ning tohutud lained) ning kuke kiremise peale.
Täna jalutasime ranna teise otsa ning turnisime suurtel kividel ja tegime pilte. Homme on plaan võtta moto ja sõita ümbruskonnas pisut ringi.
24.12
Lõpuks õnnestus ärgata kell 8 ning natuke rannas joogat teha. Peale hommikusööki läksime külatanumale motot otsima. Saime ühe tüübiga kaubale ning peale väikest tingimist ulatati mulle moto võtmed - ei mingit lepingut ega kontakte, esialgu ka ei mingit kiivrit aga nurumise peale õnnestus kahe peale üks mingi nässakas kiiver ikka saada. Kuna ma ei olnud varem nii sõitnud, et keegi taga istuks, siis oli veidi ebakindel olla aga töristasime päris edukalt paarkümmend kilti maha ning käisime ühte kindlust ning ahve vaatamas. Pärast seda otsisime üles Cola beachi ning proovisime motoga pisut võsa vahel offroadi. Cola beach oli päris kena aga üsna rahvarohke. Ning ujumine ei olnud nii mõnus kui Agondal.
Enne pimedat kimasime veel ka Paloleomi, et näha, mis seal on ja kas tasub mõni päev uuesti minna. Oli päris ülerahvastatud ja igasugused müügimehed hakkasid kohe pinda käima. Enne pimedat jõudsime Agondasse tagasi. Jõuluõhtusöögi otsustasime teha Shantis.
25.12
Öö oli raske.. Sõime Shantis kuningliku õhtusöögi hiidkrevettidega ning kuulasime kuidas üks britt kitarril tinistas ja oma laule laulis. Päris mõnus oli. Rõdul sõime veel kodust kaasa võetud piparkooke ning saime ebameeldivalt kurguauguni täis tunde kätte. Uni tikkus peale aga kahjuks magada väga ei õnnestunud. Tundub, et teistel rahvastel ei ole jõulud vaiksed endasse süüvimise pühad vaid korralik pralle, terve öö mürtsus selline disko ja paukus ilutulestik, et vahepeal oli tunne, et meie kookoshütt laguneb koost. Kui mõni kilpkonn veel oli randa jäänud, siis ilmselt pagesid nad vetesügavustesse või kaotasid õudusest kilbid.. Agondal on tavaliselt peale 10-t igasugune lärm keelatud kuna rand on kilpkonnade kaitseala.
Tonight--to-to-tonight you gonna have great party.. ye ye.. kui see kõik läbi sai, kostus paari minuti pärast ülivõimas "kikerikii", kukkede laulu aeg oli käes..vandusin, et järgmine kord kuuluvad kõrvatropid mu reisivarustuse juurde.
26.12
Paloleomi päev. Läksime riksaga ning otsustasime pisut shopata ning rannas peesitada. Tänavakaubandus oli algul lõbus, pärast väsitav. Rand oli aga suht tüütu kuna erinevalt Agondast oli siin igasuguseid asjamehi, kes midagi pakkusid või siis küsisisd lihtsalt raha ning põhimõtteliselt ei saanud 2 minutit ka rahus olla. Kella 18ks olime oma jõu-ja rahavarud ammendanud ning mõnulesime oma armsas vaikses Moonsoonis.
27.12
Laura sünnipäev.
Eile õnnestus talle ajurveeda keskuses massaaz bronnida ning täna see siis sünnipäeva kingina üle anda. Õhtul tegime pidusöögi Shantis ning meile pakkusid seltskonda kaks kanada advokaati Andrew ja Alan, kes tegid Laurale üllatuseks ka sünnipäeva küünla magustoidule ning stuffi poolt laulu. Väga armas.
28.12
Läksime kanadalaste soovitusel hommikul väikste kajakkidega merele delfiine vaatama. Nägime ka ja päris ägedat hüpet isegi. Tagasi sõudes aga oli mõõn ning pidime topelt jõuga vehkima, et üldse kaldale saada. Siiski väga mõnus ja minu maitsele aktiviteet.
Seejärel otsustasime jala läbi metsa teisele beachile minna. Ettevõtmisest sai päris korralik dzungli seiklus. Rand oli äge ja üksik ning tagasi tulles otsustasime metsa asemel üle kaljude turnida. Lõpuks otsustasime veel ühe shortcuti teha ning otse üle väikse jõekese minna, paraku oli tõus ning vesi nii sügav, et pidime koti fotokaga ülessirutatud kätel kandma, vesi ulatus lõua otsani kui vaikselt müüda jõe põhja astusime aga läbi saime. Kohalikel oli lõbu laialt kui meie ületust vaatasid.
29.12
Täna saame Anuga Margaos kokku ning sõidame Agondast minema. Anu rentis meile korteri Colva beachi lähedal. Kuna uue aasta veetmine Goas on kohalike seas ülipopp, siis hostelite ja hotellidega oli olukord päris hull ning hinnad peaaegu kümnekordsed ning ka euroopa mõistes kallid.
Eilses lehes oli, et 25.12 oli selle aasta kõige külmem päev Goas, hommikul ainult 18 kraadi.:)
30.12
Ärkasime hommikul ning võtsime rannast roosad jalgrattad ning kihutasime mööda liiva lõuna poole ning pärast tagsai. Mõnus oli ainult rattad olid pisut päevinäinud ning ilma käikudeta, mistõttu vastutuules oli tunne, et sõidad lihtsalt koha peal. Rahvast on siin kõvasti rohkem kui Agondal, nii turiste kui kohalikke samas tühja liivaranda võib leida ka ikka kümnete meetrite kaupa. Õhtul lähme sööma ning peame Anu ja Jeswiniga plaani, kuidas veeta aastavahetus.
31.12-1.01
Otsustasime rentida auto ning sõita siis põhja, Bagasse vm. ja pidutseda. Liiklus oli oi kui hull kuid õnneks saime terve nahaga kohale. Liiklusummikud olid ka päris hullud ja isegi rand oli nii paksult rahvast täis, et ujuma ei kippunud. Saime jälle korralikult tähelepanu ja mõned kanninäpsud ka kuigi seekord liikusin kottpükstes ja vahepeal panin isegi kapuutsiga dressari selga ning üritasin vältida pilkkontakti. Öösel tegime bisnesit. Indias on nii, et klubisse saavad naised tasuta, paarid maksavad pool raha ja üksikud mehed maksavad topelt. Aus kaup. Hinnad on päris krõbedad, kuskil 500 eeku oli nö. üksikute meeste pilet. Et Anu ja Jeswin saaks tasuta, olime me Lauraga nõus 2 üksikut enda paarilisteks võtma ja nendega läbi turvakontrolli jalutama. Diili üks osa oli, et pärast ei tohi nad meid enam tülitada. Ega me pikalt seal klubis olla ei viitsinud. Anul valutas kurk ja minul selg ning niimoodi hädistena me tagasi sõitu alustasimegi. Tagasisõit oli samuti üsna hull ja korra sõitsime ühele autole ka tagant sisse. Mingi ime läbi ei juhtunud midagi kumbagi autoga, eesoleva auto tagaklaasil oli silt "god is great", jõllitasime jahmunud nägudega seda ning tõdesime, et vist tõesti, sest see oli tõesti ime..
Olin kogu sellest palaganist nii väsinud, et mõte uuesti Baga kanti minekust või laupäevasest turust tundus täiesti vastuvõetamatu.
3.01
1.jaanuaril tegime väikse tiiru Panjis, vaatasime tuledes kirikut ja kasiinolaevu ning sõime õhtust itaalia restoranis. Eile oli juba kell 15 tagasilend. Jõudsime lennujaama nii vara, et sain suurest lennuki ootamisest palaviku. ILmselt olin mingi viiruse üles korjanud, sest enesetunne muutus päris kiiresti päris hulluks, nahk ja lihased valutasid ja hambad plagisesid.
Lennujaamas tuli juttu rääkima veel mingi bling-bling tüüp päikseseprillidega, kes väitis end olevat Bollywoodi lauelv näitleja kes peagi Sean Pauliga koos loo teeb. Nimi oli Ali Kula vmt. palus end FB lisada aga no seal on vähemalt 100 sama nimelist ning Jeswin polnud sellenimelisest kuulsusest midagi kuulnud. Nii et ei õnnestunud vist see india staarieluga tutvumine mul.
Delhisse jõudes ei olnud meil vastas lubatud autot hotelli poolt ning võtsin prepaid takso, mis maksis kuratlikult palju ning ei leidnud tund aega meie hotelli. Terve see aeg olin ma värisedes taga pingil ja mõistus enam väga selge ei olnud. Õnneks õnnestus tekikuhja all end hommikuks enam vähem terveks higistada ning saime ka Delhi linna peale minna.
Vaatasime India väravat, presidendi paleed ning Sikhide templit ning üritasime shopata aga kahjuks olid kõik poed kinni. Vahetult vastu õhtut õnnestus imekombel täita Laura Delhis olemise peaeesmärk - osta teksad. Siis tiksusime kella 2ni hotellis, et lennujaama sõita. Lugesin läbi hunniku india ajalehti ning silma jäi kuidas nad armastavad detailselt kirjeldada toimunud mõrvu. Brr... Küll oli keegi tütarlaps teksapükstega ära kägistatud ja kiviga sodiks pekstud jms. läbiv sõnum oli, et Delhi ei ole pimeduse saabudes naistele turvaline koht. Nii me siis ei julgenudki eriti kuhugi kondama minna, tiksusime hotellis ja ootasime oma autot. Auto muideks oli peaaegu nagu riksa - tuul puhus igast seinapraost niimoodi läbi, et kükitasime mütsid kõrvuni peas kottide varjus ja lootsime juba kiiremini kohale saada. Selgus, et lend lükati edasi, nii et saime jälle Delhi lennujaama mugavates lamamistoolides paar tundi tudida ja hommikul kell 9 lennukisse (algne aeg oli kl 4 öösel). Lennu hilinemine aga muutis õnneks meie Kiievis oleku aja 7 tunnilt 5 minutiks, nii et peaaegu jooksime ühelt lennukilt teisele. Tagasilennul tabas kõrge palavik Laurat.
Wednesday, February 9, 2011
Meenutus nädalast Tobagos - nov.2010
Maandume Tobago lennuväljal, kuum kariibi briis puhub näkku kui jalutame tillukese Crownpointi lennujaama hoone poole. Passi ja kotikontrolli protseduurid on pisut segased aga kõik toimub sellele vaatamata üsna kiiresti. Meil on vastas nimesildiga autojuht, kes meid sellise rutuga autosse toimetab, et unustan suure ähmiga raha vahetada.
Külalistemaja on väike, otse mere kaldal väikses Buccoo külakeses. Külalistemajast paarsada meetrit on kaunis liivarand kookospalmidega, täpselt nagu postkaardil. Külalistemaja peremees aga ei soovita sinna minna või kui minna, siis mitte midagi kaasa võtta, pidavat olema oht saada röövitud.
Kolime sisse ning esimese asjana otsustame minna ujuma ning sööma. Ega palju rohkem ei jõuagi, sest juba kisub pimedaks. Tutvume mingi kanada hipiga, kes kutsub küla peale jalutama ja lubab näidata natuke nö. elu - kus on pood ja kus on bussipeatus ja selgitab pisut oma nägemust, kuidas asjad siin saarel käivad. Hipi reisivat mööda maailma ringi ning elatavat end praegu ehete tegemise ja müügiga, näitab oma töid ja loodab meile ka mõned maha müüa aga kuna meil jäi raha vahetamata, siis ostuks esialgu ei lähe. Tegelikult polnud need ehted suuremad asjad, ilmselt see kanep või mis iganes sodi ta suitsetas, ei andnud piisavalt insipiratsiooni..
Kuna ajavahe andis hirmsasti tunda, kukkusime 9st rampväsinult voodisse ning hommikul olime vist juba 5 ajal üleval. Kuked ja kanad karjustid akna all pool ööd nagu ikka maades, kus kanad on vabapidamisel. Kirusin, et kõrvatroppe ei võtnud. Varahommikul otsustasime jalutada
keskusesse et vahetada seal raha ja süüa hommikust. Kõmpisime ja kõmpisime - Tobago rahvast ei ole tavaliselt eriti liikvel enne 10 hommikul, nii et oli tunne nagu käiks kuskil mahajäetud saarel. Teekond oli palju pikem kui olime arvestanud, mingi hetk otsustasime bussi ootama jääda. Bussipeatuses kohalikuga bussiliikluse üle arutledes selgus, et bussist piletit osta ei saa ja bussipilet tuleb osta ühest konkreetsest kioskist keskuses (kuhu oleks tahtnud bussiga sõita). Vana oli aga lahkesti nõus meid auto peale võtma ja keskussesse sõidutama. Kell aga oli nii vähe, et isegi hommikusööki ei saanud veel kohvikutest, rääkimata raha vahetada.
Jalutasime siis Pigeon pointi randa ja ujusime ning klõpsisime veidi pilte. Seejärel seisime pangas umbes tunni, et raha vahetada ning läksime oma esimesele hommikusöögile.
Selgus, et Tobagos peamine liikumisviis ongi hääletamine kohalike autodele, kes sõidutamise eest ka kokkulepitud tasu võtavad. Samas hoiatasid nad meid pidevalt, et turistil ei ole selline teguviis turvaline, eriti valgetel naistel. Paraku jäi see meil terveks nädalaks peamiseks liikumisviisiks, sest busse lihtsalt ei tulnud kunagi ja keegi ei osanud ka öelda, millal buss peaks tulema. Taksosid ka eriti ei paistnud, kõik kohalikud sõitsidki taksot kokkuleppehindadel ning osadel olid isegi visiitkaardid selle tarbeks tehtud. Hääletada üritasime üldjuhul valgel ajal ja meil küll kordagi mingit ohtlikku olukorda ei tekkinud.
Esimesel päeval vaatasime siis Crown POintis veidi ringi, käisime Pigeon pointis ning peale lõunal lasime end sõidutada lähedalasuvasse Mt. Irwine Bay randa. Irwine on surfirand ning etteruttavalt mainin, et viimasel päeval õnnestus seal ka esimesed tõsiselt arvestatavad lainelaua võtted omadada.
Kolmandal päeval jätsime siis varanatukese oma tuppa ning läksime Buccoo randa. Rand oli peaaegu inimtühi kui välja arvata mõned kohalikud neegripoisid ranna alguses.
Ilmselt nemad need ohtlikud elemendid olidki, sest nii kui ma vette läksin oli üks tüüpidest kõpsti ema kõrval platsis. Kuna emal pole inglise keel üks tugevaid külgi, siis kobisin veest välja, et teda neegripoisi käest päästa või vähemalt välja uurida, mida too tahab. No poiss oli end mugavalt sisse seadnud ema rannalina servale ja seletasid seal siis midagi. Siis tulin mina ja saades aru, et peale tema enda pole tüübil midagi pakkuda, palusin tal jalga lasta, mida ta ka tegi. Nii kui uuesti vette sain ja snorgeldamismaski pähe tõmbasin, oli kohal järgmine tüüp, tegin nii nagu eelmisegagi, lõpuks kui kolmas kohale loivas, olin juba üsna tige. See üritas kookoseid jms. müüa ka ja üritas muidugi ennast kah pakkuda - siin pidi nö. meesprostitutsioon valgetele naisturistidele üsna laialt levinud kaup olema. Olin juba päris kuri ning nähvasin, et meil pole ei raha ega ka soovi midagi ega kedagi osta ja me üldse eelistaks rahulikult kahekesi rannas olla. Ülejäänud nädala jooksul ei tulnud enam keegi neist meiega seletama või midagi pakkuma.
Röövima ka ei tuldud, edaspidi võtsime ikka kaamerad ka randa kaasa.
Järgmiseks päevaks olin tellinud meile rendiauto. Üllatuseks oli vaba auto leidmine eelmisel päeval osutunud keerulisemaks, helistasin päris mitu firmat läbi. Lõpuks sain kallima kui planeerisime aga noh, ei julgenud esimest korda elus vasakpoolses liikluses autoga mööda mägiteid kihutades ka kindlustust võtmata jätta. Asusime varakult teele, sest plaan oli saarele tiir peale teha. Sõitsime mööda saare idarannikut üles kuni Speysideni, siis Charlotteville ja mööda läänerannikut alla tagasi. Tee ääres olid fantastilised rannad, nt Hope Bay ja Barbados Bay idas. Täiesti inimtühjad ja hotellidevabad! Seejärel käisime Argyle koskede juures - seal sai pisut metsas matkata ja mööda kaljusid ronida, lõpuks magustoiduks jahedas kose-basseinis ujuda.
Tee ääres kasvasid kakaopuud ning tee äärest sai osta ka puhast toorshokolaadi pallikesi. Edasi oli siht Speysidele, kust tahtsime minna paadiga Little Tobago saarele, mis on linnukaitseala. Speysides saime ka väikse turistitünga, sest tekkis raskus paadireise pakkuva firma leidmisega.
Koht, millest LP kirjutas, ei olnud avatud, hakkasime just lähenema teisele, tegelikult siis põhipakkujale kui mingi vana lõikas meie tee küsimusega, kas tahame little tobagole minna. Ütlesin, et jah ning siis ta ütles, et tema orgunnibki neid trippe ning muudkui viipas merel olevale korralikule paadile. Tingisime hinda ja mingi ime läbi jõudsime ka konsensusele. Siis aga tuli imelik osa, nimelt palus ta end visata sadamasse, kust olime just tulnud ning seal tutvustas ta mulle mingid tüüpi, kes pidi meid saarele viima hoopis mingi kökatsi paadiga. Tüüp nägi hirmus kuri välja ning ütlesime, et me veel mõtleme, teine vana üritas meilt hirmsast mingit ettemaksu saada, õnneks taipasin ikka ei öelda ja nö. mõtlemisaega võtta.
Sõitsime tagasi sinna, kus esialgu paati nägime ning selgus, e t seal on täiesti korralik tuuride korraldamise firma, kes viis meid korraliku klaaspõhjaga paadiga saarele, näitas seal pisut linde ning pärast saime ka snorgeldada. Meiega koos tuli ka üks kanadalane ja prantslased, kes olid päris toredad matkakaaslased. Kell liikus aga nii kiiresti, et meil oli viimane aeg hakata tagasi kimama. Mägiteed olid läänerannikul palju hullemas seisus kui idas, kohati oli üks sõidusuund täiest varisenud või olid teel lehmad. Hakkas hämarduma, nii et kahjuks jäi käimata nii palju kiidetud Englishman Bays.
Pimedas auguslistel, käänulistel ja varisenud teedel sõita oli pisut isegi hirmus aga jõudsime õnneks ilma intsidentideta tagasi. Auto võimaldas minna ka oma külast kaugemale õhtusöögile, nii et kihutasime Irwine Bay lähedal olevasse külasse, üks surfitreener oli meile seal olevat
kalarestorani eelmisel päeval soovitanud.
Kolime sisse ning esimese asjana otsustame minna ujuma ning sööma. Ega palju rohkem ei jõuagi, sest juba kisub pimedaks. Tutvume mingi kanada hipiga, kes kutsub küla peale jalutama ja lubab näidata natuke nö. elu - kus on pood ja kus on bussipeatus ja selgitab pisut oma nägemust, kuidas asjad siin saarel käivad. Hipi reisivat mööda maailma ringi ning elatavat end praegu ehete tegemise ja müügiga, näitab oma töid ja loodab meile ka mõned maha müüa aga kuna meil jäi raha vahetamata, siis ostuks esialgu ei lähe. Tegelikult polnud need ehted suuremad asjad, ilmselt see kanep või mis iganes sodi ta suitsetas, ei andnud piisavalt insipiratsiooni..
Kuna ajavahe andis hirmsasti tunda, kukkusime 9st rampväsinult voodisse ning hommikul olime vist juba 5 ajal üleval. Kuked ja kanad karjustid akna all pool ööd nagu ikka maades, kus kanad on vabapidamisel. Kirusin, et kõrvatroppe ei võtnud. Varahommikul otsustasime jalutada
keskusesse et vahetada seal raha ja süüa hommikust. Kõmpisime ja kõmpisime - Tobago rahvast ei ole tavaliselt eriti liikvel enne 10 hommikul, nii et oli tunne nagu käiks kuskil mahajäetud saarel. Teekond oli palju pikem kui olime arvestanud, mingi hetk otsustasime bussi ootama jääda. Bussipeatuses kohalikuga bussiliikluse üle arutledes selgus, et bussist piletit osta ei saa ja bussipilet tuleb osta ühest konkreetsest kioskist keskuses (kuhu oleks tahtnud bussiga sõita). Vana oli aga lahkesti nõus meid auto peale võtma ja keskussesse sõidutama. Kell aga oli nii vähe, et isegi hommikusööki ei saanud veel kohvikutest, rääkimata raha vahetada.
Jalutasime siis Pigeon pointi randa ja ujusime ning klõpsisime veidi pilte. Seejärel seisime pangas umbes tunni, et raha vahetada ning läksime oma esimesele hommikusöögile.
Selgus, et Tobagos peamine liikumisviis ongi hääletamine kohalike autodele, kes sõidutamise eest ka kokkulepitud tasu võtavad. Samas hoiatasid nad meid pidevalt, et turistil ei ole selline teguviis turvaline, eriti valgetel naistel. Paraku jäi see meil terveks nädalaks peamiseks liikumisviisiks, sest busse lihtsalt ei tulnud kunagi ja keegi ei osanud ka öelda, millal buss peaks tulema. Taksosid ka eriti ei paistnud, kõik kohalikud sõitsidki taksot kokkuleppehindadel ning osadel olid isegi visiitkaardid selle tarbeks tehtud. Hääletada üritasime üldjuhul valgel ajal ja meil küll kordagi mingit ohtlikku olukorda ei tekkinud.
Esimesel päeval vaatasime siis Crown POintis veidi ringi, käisime Pigeon pointis ning peale lõunal lasime end sõidutada lähedalasuvasse Mt. Irwine Bay randa. Irwine on surfirand ning etteruttavalt mainin, et viimasel päeval õnnestus seal ka esimesed tõsiselt arvestatavad lainelaua võtted omadada.
Kolmandal päeval jätsime siis varanatukese oma tuppa ning läksime Buccoo randa. Rand oli peaaegu inimtühi kui välja arvata mõned kohalikud neegripoisid ranna alguses.
Ilmselt nemad need ohtlikud elemendid olidki, sest nii kui ma vette läksin oli üks tüüpidest kõpsti ema kõrval platsis. Kuna emal pole inglise keel üks tugevaid külgi, siis kobisin veest välja, et teda neegripoisi käest päästa või vähemalt välja uurida, mida too tahab. No poiss oli end mugavalt sisse seadnud ema rannalina servale ja seletasid seal siis midagi. Siis tulin mina ja saades aru, et peale tema enda pole tüübil midagi pakkuda, palusin tal jalga lasta, mida ta ka tegi. Nii kui uuesti vette sain ja snorgeldamismaski pähe tõmbasin, oli kohal järgmine tüüp, tegin nii nagu eelmisegagi, lõpuks kui kolmas kohale loivas, olin juba üsna tige. See üritas kookoseid jms. müüa ka ja üritas muidugi ennast kah pakkuda - siin pidi nö. meesprostitutsioon valgetele naisturistidele üsna laialt levinud kaup olema. Olin juba päris kuri ning nähvasin, et meil pole ei raha ega ka soovi midagi ega kedagi osta ja me üldse eelistaks rahulikult kahekesi rannas olla. Ülejäänud nädala jooksul ei tulnud enam keegi neist meiega seletama või midagi pakkuma.
Röövima ka ei tuldud, edaspidi võtsime ikka kaamerad ka randa kaasa.
Järgmiseks päevaks olin tellinud meile rendiauto. Üllatuseks oli vaba auto leidmine eelmisel päeval osutunud keerulisemaks, helistasin päris mitu firmat läbi. Lõpuks sain kallima kui planeerisime aga noh, ei julgenud esimest korda elus vasakpoolses liikluses autoga mööda mägiteid kihutades ka kindlustust võtmata jätta. Asusime varakult teele, sest plaan oli saarele tiir peale teha. Sõitsime mööda saare idarannikut üles kuni Speysideni, siis Charlotteville ja mööda läänerannikut alla tagasi. Tee ääres olid fantastilised rannad, nt Hope Bay ja Barbados Bay idas. Täiesti inimtühjad ja hotellidevabad! Seejärel käisime Argyle koskede juures - seal sai pisut metsas matkata ja mööda kaljusid ronida, lõpuks magustoiduks jahedas kose-basseinis ujuda.
Tee ääres kasvasid kakaopuud ning tee äärest sai osta ka puhast toorshokolaadi pallikesi. Edasi oli siht Speysidele, kust tahtsime minna paadiga Little Tobago saarele, mis on linnukaitseala. Speysides saime ka väikse turistitünga, sest tekkis raskus paadireise pakkuva firma leidmisega.
Koht, millest LP kirjutas, ei olnud avatud, hakkasime just lähenema teisele, tegelikult siis põhipakkujale kui mingi vana lõikas meie tee küsimusega, kas tahame little tobagole minna. Ütlesin, et jah ning siis ta ütles, et tema orgunnibki neid trippe ning muudkui viipas merel olevale korralikule paadile. Tingisime hinda ja mingi ime läbi jõudsime ka konsensusele. Siis aga tuli imelik osa, nimelt palus ta end visata sadamasse, kust olime just tulnud ning seal tutvustas ta mulle mingid tüüpi, kes pidi meid saarele viima hoopis mingi kökatsi paadiga. Tüüp nägi hirmus kuri välja ning ütlesime, et me veel mõtleme, teine vana üritas meilt hirmsast mingit ettemaksu saada, õnneks taipasin ikka ei öelda ja nö. mõtlemisaega võtta.
Sõitsime tagasi sinna, kus esialgu paati nägime ning selgus, e t seal on täiesti korralik tuuride korraldamise firma, kes viis meid korraliku klaaspõhjaga paadiga saarele, näitas seal pisut linde ning pärast saime ka snorgeldada. Meiega koos tuli ka üks kanadalane ja prantslased, kes olid päris toredad matkakaaslased. Kell liikus aga nii kiiresti, et meil oli viimane aeg hakata tagasi kimama. Mägiteed olid läänerannikul palju hullemas seisus kui idas, kohati oli üks sõidusuund täiest varisenud või olid teel lehmad. Hakkas hämarduma, nii et kahjuks jäi käimata nii palju kiidetud Englishman Bays.
Pimedas auguslistel, käänulistel ja varisenud teedel sõita oli pisut isegi hirmus aga jõudsime õnneks ilma intsidentideta tagasi. Auto võimaldas minna ka oma külast kaugemale õhtusöögile, nii et kihutasime Irwine Bay lähedal olevasse külasse, üks surfitreener oli meile seal olevat
kalarestorani eelmisel päeval soovitanud.
Väljas söömine on Tobagos üsna kulukas, hinnad on sellised vähemalt kesk-Euroopa tasemel, nii et kahjuks ohjeldamatut mereandide õgimist ei saanudki endale lubada. Õnneks on kraanivesi siin täiesti joodav, et pidev vee varumise paanika jäi vähemalt ära:)
Puuvilja lette eriti ei olnud ning peamiselt müüdi ainult rohelisi banaane, mis teatavasti kõlbavad ainult söögitegemiseks, mitte toorelt söömiseks .Trinidadis oli päris hea valikuga puuvilja lette ikka näha aga seal olime ainult ühe päeva..
Järgmisel hommikul oligi plaan minna kella 6se laevaga Scarboroughist Trinidadi, Port of Spaini. Sadamas andsin auto tagasi ning seisime ülipikas piletisabas pisut pabistades, kas ikka õnnestub end Trinidadi sõitvale laevale mahutada. Aega võttis aga peale saime. Kui esialgne plaan oli Trinidadi saarel minna ühte maailma kuulsamasse linnukaitse alasse, siis eelmine päev roolis ja kogemus transpordi korraldusega, panid meelt muutma ning otsustasime pigem tutvuda Port of Spainiga.
Puuvilja lette eriti ei olnud ning peamiselt müüdi ainult rohelisi banaane, mis teatavasti kõlbavad ainult söögitegemiseks, mitte toorelt söömiseks .Trinidadis oli päris hea valikuga puuvilja lette ikka näha aga seal olime ainult ühe päeva..
Järgmisel hommikul oligi plaan minna kella 6se laevaga Scarboroughist Trinidadi, Port of Spaini. Sadamas andsin auto tagasi ning seisime ülipikas piletisabas pisut pabistades, kas ikka õnnestub end Trinidadi sõitvale laevale mahutada. Aega võttis aga peale saime. Kui esialgne plaan oli Trinidadi saarel minna ühte maailma kuulsamasse linnukaitse alasse, siis eelmine päev roolis ja kogemus transpordi korraldusega, panid meelt muutma ning otsustasime pigem tutvuda Port of Spainiga.
Plaanisime kohe sadamast ka tagasisõidupiletid osta, see tagasihoidlik plaan kujunes üsna värvikaks kogemuseks. Meie ees seisis umbes 7 inimest, üks kassa teenindas ning üks mees
oli kassas olnud juba mingi 40minutit. Rahvas oli ilmselgelt närvi minemas ja meie ka, meie olime kusjuures ainsad valged ja ainsad turistid seal. Järjekorralised hakkasid hõikuma ning lõpuks käsi plaksutama nii et turvad tulid kohale. Lõpuks võeti see mees, kes järtsu oli nii pikalt kinni hoidnud, taha ruumi ning ülejäänud said oma piletid kätte 10 minutiga. See plaksutamine oli päris lahe vaatepilt, tundus, et kohe võib tantsuks ka minna.
Port of Spain ei olnud mingi ilus linn, üsna palju tööstust keset linna ja ei midagi eriliselt vaatamisväärset. Jalutasime, käisime söömas ning shoppasime natuke. Kel shoppamise soov suurem, siis Trinidad on selleks parem kui Tobago aga kaup tundus selline hiina päritolu ja kuidagi narmendav ning ebakvaliteetne. Mina kujutasin varem ette, et kariibidel on kindlasti põnevaid värvilisi ehteid aga midagi sellist küll kuskil ei müüdud, ikka tavalised kassikullast rippuvad kõrvarõngad jms. Nii et mingi ostuhullus meid ei tabanud ja sellest oli ainult hea meel.
Õhtul pressisime laevale, laev oli palju rohkem täis kui hommikul, enam ei õnnestunud kaheseid pinkegi saada. Pressisime siis end sinna kuhu saime ning pinginaabriteks olid jällegi põnevad tegelased, nimelt Andre, ameeriklane, kes viimasel ajal oma laevaga lõbusõite korraldab ning kelle vanemad elavad Speysides, kuhu ta piduderohkest kariibimere elust taastuma läks. Andre lubas, et ta isa viskab meid Buccoosse, nii ei pea me taksodega jändama. See oli väga lahke ja armas tegu, ning olime kutsutud laupäevaks ka Speyside õhtusöögile (kuhu me ikkagi ei läinud).
oli kassas olnud juba mingi 40minutit. Rahvas oli ilmselgelt närvi minemas ja meie ka, meie olime kusjuures ainsad valged ja ainsad turistid seal. Järjekorralised hakkasid hõikuma ning lõpuks käsi plaksutama nii et turvad tulid kohale. Lõpuks võeti see mees, kes järtsu oli nii pikalt kinni hoidnud, taha ruumi ning ülejäänud said oma piletid kätte 10 minutiga. See plaksutamine oli päris lahe vaatepilt, tundus, et kohe võib tantsuks ka minna.
Port of Spain ei olnud mingi ilus linn, üsna palju tööstust keset linna ja ei midagi eriliselt vaatamisväärset. Jalutasime, käisime söömas ning shoppasime natuke. Kel shoppamise soov suurem, siis Trinidad on selleks parem kui Tobago aga kaup tundus selline hiina päritolu ja kuidagi narmendav ning ebakvaliteetne. Mina kujutasin varem ette, et kariibidel on kindlasti põnevaid värvilisi ehteid aga midagi sellist küll kuskil ei müüdud, ikka tavalised kassikullast rippuvad kõrvarõngad jms. Nii et mingi ostuhullus meid ei tabanud ja sellest oli ainult hea meel.
Õhtul pressisime laevale, laev oli palju rohkem täis kui hommikul, enam ei õnnestunud kaheseid pinkegi saada. Pressisime siis end sinna kuhu saime ning pinginaabriteks olid jällegi põnevad tegelased, nimelt Andre, ameeriklane, kes viimasel ajal oma laevaga lõbusõite korraldab ning kelle vanemad elavad Speysides, kuhu ta piduderohkest kariibimere elust taastuma läks. Andre lubas, et ta isa viskab meid Buccoosse, nii ei pea me taksodega jändama. See oli väga lahke ja armas tegu, ning olime kutsutud laupäevaks ka Speyside õhtusöögile (kuhu me ikkagi ei läinud).
Tegelikult olid kõik inimesed Tobagos alati väga abivalmid ja lahked.
Järgmisel päeval otsustasime päeval Buccoos reisimisest taastuda ning õhtul läksime korraks pealinna jalutama. Tahtsime minna botaanikaaeda aga meid hirmutati kohalike poolt nii ära, et see on õhtupoolikul täiesti ebaturvaline koht, nii et me ei julgenud seal pikalt jalutada. Eks seal ikka igasuguseid kummalisi selle tolgendas küll. Oli reede õhtu, tänavatel röökisid (jah tõesti röökisid) läbisegi reggaetone, hiphopi jms palad, turul mängis muusika nii kõvasti, et seal ei olnud võimalik isegi kuulda, mis asjad maksavad. Tagasisõiduks saime kaubale ühe jäätisemüüjaga, kes meid jäätiseautoga tagasi sõidutas ning hirmsasti tahtis mind õhtusöögile kutsuda.
Järgmisel päeval olin meile bookinud merereisi, et mina saaksin snorgeldada ja ema saaks keset merd olevas madalas nailon poolis mõnuleda. Täitsa vahva kogemus aga kahjuks Buccoo riffil snorgeldamine jäi lühikeseks, sest snorgeldajad olid tripil olevast rahvast vähemauses. Nii suunduti Nailon pooli - umbes nabani veega koht keset merd, kus põhjas olev liiv pidavat naha 10 aastat nooremaks tegema kui sellega nühkisid. Terve paadi täis siis muudkui nühkis :)
Pühapäeval oli meie külas aga suursündmus, avati kitserallide korraldamiseks vabaajakeskus, korraldatigi kitserallit ning öösel oli suur tänavapidu Sunday School Party, mis toimub igal pühapäeval. Tänavatel pakutakse süüa, mängib "steelpan orchestra", mis on neil rahvuslik värk ning pärast tekivad igale poole ööklubid. Saatsin ema tuttu, ning kammisin uute äsjaleitud tuttavatega neid nö. klubisid hommikuni läbi, seejärel aga läksin oma surfitundi ning viimast poolt päeva mt. Irwinisse nautima.
Järgmisel päeval otsustasime päeval Buccoos reisimisest taastuda ning õhtul läksime korraks pealinna jalutama. Tahtsime minna botaanikaaeda aga meid hirmutati kohalike poolt nii ära, et see on õhtupoolikul täiesti ebaturvaline koht, nii et me ei julgenud seal pikalt jalutada. Eks seal ikka igasuguseid kummalisi selle tolgendas küll. Oli reede õhtu, tänavatel röökisid (jah tõesti röökisid) läbisegi reggaetone, hiphopi jms palad, turul mängis muusika nii kõvasti, et seal ei olnud võimalik isegi kuulda, mis asjad maksavad. Tagasisõiduks saime kaubale ühe jäätisemüüjaga, kes meid jäätiseautoga tagasi sõidutas ning hirmsasti tahtis mind õhtusöögile kutsuda.
Järgmisel päeval olin meile bookinud merereisi, et mina saaksin snorgeldada ja ema saaks keset merd olevas madalas nailon poolis mõnuleda. Täitsa vahva kogemus aga kahjuks Buccoo riffil snorgeldamine jäi lühikeseks, sest snorgeldajad olid tripil olevast rahvast vähemauses. Nii suunduti Nailon pooli - umbes nabani veega koht keset merd, kus põhjas olev liiv pidavat naha 10 aastat nooremaks tegema kui sellega nühkisid. Terve paadi täis siis muudkui nühkis :)
Pühapäeval oli meie külas aga suursündmus, avati kitserallide korraldamiseks vabaajakeskus, korraldatigi kitserallit ning öösel oli suur tänavapidu Sunday School Party, mis toimub igal pühapäeval. Tänavatel pakutakse süüa, mängib "steelpan orchestra", mis on neil rahvuslik värk ning pärast tekivad igale poole ööklubid. Saatsin ema tuttu, ning kammisin uute äsjaleitud tuttavatega neid nö. klubisid hommikuni läbi, seejärel aga läksin oma surfitundi ning viimast poolt päeva mt. Irwinisse nautima.
7 päeva saarel said läbi, nägemata jäi läänepoolkera vanim vihmamets, mis jäi hingele kripeldama. Nägin pilte, mis seal olid tehtud hiiglaslike suurte puudega mets oleks kindlasti vägev olnud, selleks jäi aga üks päev puudu..
Aga muidu oli kena tore saar ülisooja merevee ja kuuma päikesega, mis mulle eriti meeldis, et ka öösiti oli soe, alla 30 ikka naljalt ei langenud, nii et oli mõnus puhkus talvisest Eestist.
Saturday, April 10, 2010
Nädal Egiptuses - Sharm ja Dahab, märts 2010
Sel talvel oli mul kindel plaan teha pikem trip Lõuna-ameerikasse, eelkõige Tšiili Atacama kõrbe. Elu läks aga teisiti ning lõpuks tundus päris hea mõte võtta aeg nädalaks maha kasvõi Egiptuses. Kohas, kus pööbel käib juba aastaid hotelli basseinide ääres joomas. Pakkisin kaasa hunniku raamatuid, snorkeldamismaski ning võtsin Liina telefoninumbri, et tema juurest Dahabis ka kindlasti läbi käia. Reisikaaslast seekord ei olnud ja oligi plaan nädal aega endaga tegeleda, lugeda ja mõelda. Sharmi suhtes mul suuri ootusi ei olnud, otsustasin paketiga hotelli võtta Sharmis kuna tahtsin kindlasti ka Olaviga sukelduma minna (ikkagi puhas klassika siis). Sharmi saabudes ja paar tundi ringi vaadates tõdesin, et Sharm tõesti pole minu jaoks.. ning paketireisid samuti mitte. See tõdemus ei takistanud aga nautimast iga hetke soojas ja päikeses :-)
Kohe esimesel jalutuskäigul sain kohalike meeste tähelepanu ristsed kätte sellega, et lasin end kuhugi parfüümide ja õlide poodi meelitada, et kirjutada nende külalisteraamatusse (hiljem selgus, et see ongi nende poodide põhitrikk). No siis enne kui raamat ette pandi tuli teed juua ja sel ajal kui teed jõin tuli õlisid proovida. Enne kui arugi sain, möksis üks agar noormees juba mu nägu ülimalt entusiastlikult ja oma ehmatuseks märkasin, et see möks oli mingi valge mask, mis väidetavalt pidi mu põhjamaa talvest kaame ja kurnatud näo säravaks muutma. Mõtlesin, et olgu noh puhkus ju ikkagi ja vaatame, mis see õli siis teeb. Päris mõnus oli. Aga siis kui oli aeg seda õli maha pühkida, hakkasid noormehe käed järjest suuremaid ringe tegema ja pidin talle pidevalt meelde tuletama, kus on mu nägu. Nägu sai puhtaks ja võitlus läbi ning lõpuks õnnestus veel ilma ostmata (aga tulevasi ostulubadusi jagades) poest siiski leekima panna. Kogu seik oli nii koomiline, et hotelli poole kõndides oli raske enda näolt irvet maha pühkida ja näol oli tõesti mõnus araabia 1001 muinasjutu öö meelas lõhn.
Esimese õhtu puhul otsustasin minna Naama Baysse. Harjunud pikki vahemaid jalutama, otsustasin minna jala..Tagantjärele võib öelda, et see ei olnud kõige nutikam otsus ja kuskil vahetult enne sihtmärki võtsin ikkagi takso. Kõmpisin ja kõmpisin aga Sharmi läbib pigem kiirtee mitte romantiline palmipuude allee, kus sumedat ööd nautida. Iga natukese aja tagant peatuvad tüütud taksojuhid, kes sind järjekindlalt kuhugi viia tahavad. Lõpuks otsustasin lõigata ning kuigi suund oli õige, avastasin õige varsti, et olen kuskil pimedal üksikul teel, ühel pool tühermaa ja teisel pool heki taga olevad mahajäetud lagunenud majad. Hekkide all pikutas aga karjade kaupa kohalikke söesilmi, kes mind uudishimulikult piidlesid. Siis tärkas minus jänes ja kappasin kiiresti läbi kottpimeda tühermaa kiirtee suunas, lootes et mind ei ründa ei mehed, putukad ega maod. Tagasi kiirteel otsustasin jätkata taksoga.
Naama Bay oli korralik turistilõks ja ega midagi muud huvitavat seal polnudki kui et sain endale soodsalt lestad, et järgmine päev snorkeldama minna.
Esimesel hommikul otsustasin siis kohe randa minna. Kuna mingit kindlat plaani polnud, lasin hotelli shuttlel end kuhugi viia. No see rannariba oli tõeline õudusunenägu. Kitsas rannariba oli paksult lihakeresid täis ja need kered räuskasid üle ranna vene keeles ning kuna oli veel naistepäev, siis tähistati seda kõvasti. Üle kogu selle röökis veel täiesti jube süldimuusika. Korraks olin segaduses, kas olen Egiptuses või lendas lennuk kogemata ida suunas. Igastahes võtsin oma lestad ja mõtlesin, et lähen siis snorgeldan aga peale üksikute kosside ei olnud seal midagi. Siis võtsin oma asjad ja põgenesin sealt rannast pisut eemale, kus oli mingi peenem seltskond, kes ei karjunud ja muusika ei röökinud ning sain rahulikult raamatut lugeda. Üle kolme tunni ma siiski rannas vastu ei pidanud ning otsustasin minna vanasse Sharmi jalutama ja seal ka pisut lõunatada. Vana Sharmi tänavad olid pärastlõunaselt laisad aga sharmikad. Leidsin kaljusele mäeküljele ehitatud beduiinikohviku ning otsustasin sinna õhtul chillima minna. Vanas Sharmis oli päris lõbusaid kaubanduskogemusi. Algul pöördutakse su poole vene keeles arvates, et oled venelane, siis vaatasin juhmi pilguga otsa ja palusin rääkida minuga inglise keeles. No siis tuli ikka klassikaliselt jutuks, et kust ma pärit olen ja kui selgus, et Eestist, siis oskas iga kaupmees mõnda eesti keelset repliiki. Toon siinkohal mõned näited: musi, musi, kalli, kalli; tere tere vana kere; savisaar on loll; hullud päevad jne. Keelekümblust olid nad kaasmaalaste poolt kõvasti saanud.
Läksingi päikeseloojanguks mäeküljel asuvasse beduiinikohvikusse ja tsillisin seal mitu tundi. Sügasin kohviku kasse ja lobisesin kelneritega, tegin pilte ja lugesin raamatut. Jube lahe koht oli. Pull oli see, et küsisin algul, kas kaardiga saab maksta ning nad ütlesid, et muidugi saab. Kui siis maksmise aeg kätte jõudis, ütles tüüp, et tule minu järel. No ma arvasin, et tal on see kaardilugeja kuskil poes vmt. aga tüüp viis mind hoopis ATMi juurde:) No teostasion siis kaardimakse egiptuse moodi.
Õhtul jalutasin veel mööda poekesi ja lobisesin huvitavamate müüjatega maast ja ilmast beduiini teed juues. Päris mõnus oli harjutada oma maksma panekut ja seda, kuidas nendega lobiseda ilma midagi ostmata ja võitlemata ostmise või mitteostmise pärast. Tundub, et ma olen aasia trippidega saavutanud ses osas juba päris hea kvalifikatsiooni ning nii mõnigi kaupmees unustas endas kaupmehe ja avanes nii palju, et sai rääkida ka elust ja olust (No meest nad endas päriselt ei unustanud aga seda ei saa neile ka pahaks panna. Samas keegi ei muutunud jälgilt pealetükkivaks). Muideks meestega on siin "lihtne", kõigi nimed on Ahmedid või siis Mohammedid ja Hmedid vmt. Pole probleemi nimede meeldejätmisega:)
Hilisõhtul lõpuks hotelli jõudes tundsin, et jalad surisevad ja olen terve õhtu lobisenud ja irvitanud, nii et pole üldse sellist tunnet, et üksinda oleks reisil. Mingid tüübid olid mulle tol õhtul kaasa tundnud, et kas üksi pole igav reisida ning pidin neile tunnistama, et tõesti ei ole, liiatigi kui kaaslaseks on nii huvitav inimene nagu ma ise:)
Teisele päevale olid mul suured ootused. Olin reganud end Olavi sukeldumistripile proovisukeldumisele ning plaanisin ka kõvasti snorgeldada. Hommik oli fantastiline - tuuletu ja kuuma olevat 35 kraadi. Olav korjas hotellist peale ja koos teiste eestlastega suundusime Coral Baysse laeva peale. Kuna ilm oli fantastiline ja tuulesuund soosis meid, siis läksime Jacksoni riffile tol päeval suisa 2 korda. Seal said sukelduda kogenud tegijad ja teised snorgeldasid. Riffi juures oli tugev hoovus, nii et kui ujusin teistest eespool ja tahtsin tagasi minna, siis ujusin ja ujusin aga kohalt ei liikunud. Päris ehmatav aga paat tuli meile õnneks vastu ja midagi hirmutavat ei olnud. Samas nägin meeletult kalu ja nägin ka tohutu suurt kilpkonna. Vesi oli kõige põnevamates kohtades aga nii külm, et lõpuks plagistasin tahtmatult hambaid ja teised ütlesid, et olin näost ka pisut siniseks tõmbunud. Igastahes siis lõpuks saime teooria kätte ning läksime proovisukeldumist tegema kohta, mis oli teisi paate ja proovisukeldujaid täis. Pablasin veidi, et kõrvad lähevad lukku ja üks kõrv tõrkus tõesti nii, et sügavust suurt võtta ei saanudki. Aga päris lahe oli ja just siis kui minu kord lõppema hakkas, hakkasin seda nautima. Välja ronimine oli päris raske, jukerdasin tükk aega enne kui oma koormaga paati end vinnata suutsin. Kuigi olin täiesti külmunud otsustasin veel snorgeldada ka ja õnnestus näha isegi päris suurt moreeni. Tegelikult mõtlesingi, et suurt vahet ei olnud, kas snorgeldada või sukelduda, mereelu oli ilus ja nähtav mõlemal juhul Muidugi Jacksoni riffil oli sügavuse tõttu sukeldujatel ikka eelis.
Järgmisel päeval otsustasin Sharmi tolmu jalgelt pühkida ja sõita mõneks päevaks Dahabi. Küsisin hotellipoisilt bussiajad ja pakkisin asjad. Huvitav, et kohalikud peavad ikka turiste täiesti poolearulisteks, nt. hotellist küsiti minult, et kust ma tean, et Dahabi bussid lähevad..Ning eesti reisikorraldaja vihjas ka bussisõidule kui eriti julgele tembule. Bussijaama suundudes olin valmis juba kanade ja kitsedega koos sõitma aga tegelikult ootas mind korralik reisibuss, kus suur osa reisijaid olid ka lääne seljakotireisijad nii et mind haaras kohe kodune tunne. Buss väljus sekundipealt õigel ajal ning maksis ka paarkümmend krooni ehk oli odavam kui Naama Bayst taksoga hotelli sõita. 1,5 tunni pärast Dahabis väljudes oli bussil vastas tüüpe, kes hakkasid hotellidesse meelitama. Olin netist paar nime välja vaadanud aga otsustasin ühel end linna viia ja tem hotelli näidata. See osutus täielikuks kräpiks ja läksin jalustasin pisut mööda rannapromenaadi, et teisi variante kaeda. Mõnusad madalad majakesed, sukeldusmikeskused ja väiksed odavad hotellikesed, rohkelt veepiiril asuvaid beduiinikohvikuid - olin täiesti sillas. Inimesed olid sõbralikud ja avatud. Vaatasin paari kohta ja suundusin lõpuks tagasi Penquini hostelisse, mille olin netist välja valinud. Panin oma asjad ära ning suundusin snorkeldumisvarustusega Meya Meyasse hommikusöögile. Meya Meya stuff võlus mind ära oma sõbralikkuse ja viisakusega. LIsaks sai sinna jätta oma asjad ja sealt kohe vette hüpata. Kohe 5 meetri kaugusel oli imeilus riff suurte kaladega. Tsillisin seal mitu tundi ja leppisin kokku kohtumise Liinaga, kes elas sealt paari kilomeetri kaugusel. Dahabi rannapromenaadil jalustades kõlasid möödaminnes sellised repliigid (kusjuures keegi ei jäänud pealetükkivalt lobisema, vaid ütles need möödaminnes): have a wonderful snorkeling, thank you for your smile etc. No mul süda hüppas sees, olin nii õnnelik, et olin sinna tulnud. Peale lõunat kohtusime Liinaga Eal Gardenis, kus kogunes palju kohalikke lääne pagulasi lastega ning seepärast armastas seal ka Liina koos Lukasega aega veeta. Eal garden oli samuti suurepärane snorkeldamise paik, lihtsalt tuli ujuda kaugemale, et riffini jõuda ja mina sain igakord sinised huuled ja plagisevad hambad.
Õhtul käisime söömas ühes suurepärases kohalikus kohas mereande. Ning öösel jalutasin tagasi hotelli poole tehes vahepeatuse Meya Meyas, et maja kulul üks beduiini tee juua. Muuhulgas sattusin lobisema mingi inglise härrasmehega, kes väitis end olevat James Blunti onu ning kes Blunti Tallinna kontserdi ajal ka siin käis. Päris huvitava elulooga tüüp. Väsinult hotelli jõudes jäin aga veel penquini kohvikus lobisema ja beduiini teed jooma saksa-egiptuse päritolu tüübiga. Kell2 maandusin puruväsinuna tuppa ja siis tabas mind äkitselt kurnav kõhutõbi. Esimest korda reiside ajaloos sain sellise purina, et tiksusin vetsus peaaegu hommikuni ja hommikul roomasin kohvikusse kurnatult beduiini teed jooma, et end vähegi turgutada. Peale paari tunnist patjadel tiksumist tundsin, et jõud hakkab tagasi tulema ja julgen vetsust kaugemale kui 100 meetrit minna, süüa küll enam ei tahtnud. Hakkasin jälle usinamalt oma käsi sanitaiseriga mätsima. Lõunaks olin kokku leppinud öise lobisejaga kohtumise, et minna Blue Hole`i sukelduma. Kihutasime siis tsikli seljas sinna ja sain jälle ühe suurepärase snorgeldamise tripi. Lisaks nägin kõrvalt, kuidas mingid tüübid tegid vabasukeldumist vetesügavustesse. Päevad Dahabis möödusid tsillides ning otsustasin sinna jääda kuni ärasõidu päeva hommikuni, et siis esimese bussiga Sharmi sõita, hotellist ülejäänud asjad võtta ja kohe lennuki peale suunduda.
Dahab lükkas ümber mu eelarvamuse Egiptuse kohta ja hakkas mulle järjest enam meeldima. Ma õppisin nende päevade jooksul mitte kella vaatama ja vaikselt juttu veeretama ning lihtsalt olema.. Lobisema mõne võõraga maast ja ilmast, siis edasi liikuma ja mitte tagasi vaatama. Meya Meya sai mulle armsaks ja ma nautisin elu beduiinikülas, kus oli Liina kodu. Ma nautisin kõiki neid mango sheike ja puuvilja letilt ostetud mahlakate tomatite maitset. Ma ei läinud rohkem ühtegi vaatamisväärsust vaatama kuigi olin plaaninud värvilist kanjonit külastada. Mõnus oli lihtsalt olla ja olla eemal sharmi õõvastavatest hotellipurakatest ja pööblist mis seal tänavatel ja randades möllas.
Mõnus puhkus oli aga paketireisidele ütlen edaspidi endiselt ei:)
Kohe esimesel jalutuskäigul sain kohalike meeste tähelepanu ristsed kätte sellega, et lasin end kuhugi parfüümide ja õlide poodi meelitada, et kirjutada nende külalisteraamatusse (hiljem selgus, et see ongi nende poodide põhitrikk). No siis enne kui raamat ette pandi tuli teed juua ja sel ajal kui teed jõin tuli õlisid proovida. Enne kui arugi sain, möksis üks agar noormees juba mu nägu ülimalt entusiastlikult ja oma ehmatuseks märkasin, et see möks oli mingi valge mask, mis väidetavalt pidi mu põhjamaa talvest kaame ja kurnatud näo säravaks muutma. Mõtlesin, et olgu noh puhkus ju ikkagi ja vaatame, mis see õli siis teeb. Päris mõnus oli. Aga siis kui oli aeg seda õli maha pühkida, hakkasid noormehe käed järjest suuremaid ringe tegema ja pidin talle pidevalt meelde tuletama, kus on mu nägu. Nägu sai puhtaks ja võitlus läbi ning lõpuks õnnestus veel ilma ostmata (aga tulevasi ostulubadusi jagades) poest siiski leekima panna. Kogu seik oli nii koomiline, et hotelli poole kõndides oli raske enda näolt irvet maha pühkida ja näol oli tõesti mõnus araabia 1001 muinasjutu öö meelas lõhn.
Esimese õhtu puhul otsustasin minna Naama Baysse. Harjunud pikki vahemaid jalutama, otsustasin minna jala..Tagantjärele võib öelda, et see ei olnud kõige nutikam otsus ja kuskil vahetult enne sihtmärki võtsin ikkagi takso. Kõmpisin ja kõmpisin aga Sharmi läbib pigem kiirtee mitte romantiline palmipuude allee, kus sumedat ööd nautida. Iga natukese aja tagant peatuvad tüütud taksojuhid, kes sind järjekindlalt kuhugi viia tahavad. Lõpuks otsustasin lõigata ning kuigi suund oli õige, avastasin õige varsti, et olen kuskil pimedal üksikul teel, ühel pool tühermaa ja teisel pool heki taga olevad mahajäetud lagunenud majad. Hekkide all pikutas aga karjade kaupa kohalikke söesilmi, kes mind uudishimulikult piidlesid. Siis tärkas minus jänes ja kappasin kiiresti läbi kottpimeda tühermaa kiirtee suunas, lootes et mind ei ründa ei mehed, putukad ega maod. Tagasi kiirteel otsustasin jätkata taksoga.
Naama Bay oli korralik turistilõks ja ega midagi muud huvitavat seal polnudki kui et sain endale soodsalt lestad, et järgmine päev snorkeldama minna.
Esimesel hommikul otsustasin siis kohe randa minna. Kuna mingit kindlat plaani polnud, lasin hotelli shuttlel end kuhugi viia. No see rannariba oli tõeline õudusunenägu. Kitsas rannariba oli paksult lihakeresid täis ja need kered räuskasid üle ranna vene keeles ning kuna oli veel naistepäev, siis tähistati seda kõvasti. Üle kogu selle röökis veel täiesti jube süldimuusika. Korraks olin segaduses, kas olen Egiptuses või lendas lennuk kogemata ida suunas. Igastahes võtsin oma lestad ja mõtlesin, et lähen siis snorgeldan aga peale üksikute kosside ei olnud seal midagi. Siis võtsin oma asjad ja põgenesin sealt rannast pisut eemale, kus oli mingi peenem seltskond, kes ei karjunud ja muusika ei röökinud ning sain rahulikult raamatut lugeda. Üle kolme tunni ma siiski rannas vastu ei pidanud ning otsustasin minna vanasse Sharmi jalutama ja seal ka pisut lõunatada. Vana Sharmi tänavad olid pärastlõunaselt laisad aga sharmikad. Leidsin kaljusele mäeküljele ehitatud beduiinikohviku ning otsustasin sinna õhtul chillima minna. Vanas Sharmis oli päris lõbusaid kaubanduskogemusi. Algul pöördutakse su poole vene keeles arvates, et oled venelane, siis vaatasin juhmi pilguga otsa ja palusin rääkida minuga inglise keeles. No siis tuli ikka klassikaliselt jutuks, et kust ma pärit olen ja kui selgus, et Eestist, siis oskas iga kaupmees mõnda eesti keelset repliiki. Toon siinkohal mõned näited: musi, musi, kalli, kalli; tere tere vana kere; savisaar on loll; hullud päevad jne. Keelekümblust olid nad kaasmaalaste poolt kõvasti saanud.
Läksingi päikeseloojanguks mäeküljel asuvasse beduiinikohvikusse ja tsillisin seal mitu tundi. Sügasin kohviku kasse ja lobisesin kelneritega, tegin pilte ja lugesin raamatut. Jube lahe koht oli. Pull oli see, et küsisin algul, kas kaardiga saab maksta ning nad ütlesid, et muidugi saab. Kui siis maksmise aeg kätte jõudis, ütles tüüp, et tule minu järel. No ma arvasin, et tal on see kaardilugeja kuskil poes vmt. aga tüüp viis mind hoopis ATMi juurde:) No teostasion siis kaardimakse egiptuse moodi.
Õhtul jalutasin veel mööda poekesi ja lobisesin huvitavamate müüjatega maast ja ilmast beduiini teed juues. Päris mõnus oli harjutada oma maksma panekut ja seda, kuidas nendega lobiseda ilma midagi ostmata ja võitlemata ostmise või mitteostmise pärast. Tundub, et ma olen aasia trippidega saavutanud ses osas juba päris hea kvalifikatsiooni ning nii mõnigi kaupmees unustas endas kaupmehe ja avanes nii palju, et sai rääkida ka elust ja olust (No meest nad endas päriselt ei unustanud aga seda ei saa neile ka pahaks panna. Samas keegi ei muutunud jälgilt pealetükkivaks). Muideks meestega on siin "lihtne", kõigi nimed on Ahmedid või siis Mohammedid ja Hmedid vmt. Pole probleemi nimede meeldejätmisega:)
Hilisõhtul lõpuks hotelli jõudes tundsin, et jalad surisevad ja olen terve õhtu lobisenud ja irvitanud, nii et pole üldse sellist tunnet, et üksinda oleks reisil. Mingid tüübid olid mulle tol õhtul kaasa tundnud, et kas üksi pole igav reisida ning pidin neile tunnistama, et tõesti ei ole, liiatigi kui kaaslaseks on nii huvitav inimene nagu ma ise:)
Teisele päevale olid mul suured ootused. Olin reganud end Olavi sukeldumistripile proovisukeldumisele ning plaanisin ka kõvasti snorgeldada. Hommik oli fantastiline - tuuletu ja kuuma olevat 35 kraadi. Olav korjas hotellist peale ja koos teiste eestlastega suundusime Coral Baysse laeva peale. Kuna ilm oli fantastiline ja tuulesuund soosis meid, siis läksime Jacksoni riffile tol päeval suisa 2 korda. Seal said sukelduda kogenud tegijad ja teised snorgeldasid. Riffi juures oli tugev hoovus, nii et kui ujusin teistest eespool ja tahtsin tagasi minna, siis ujusin ja ujusin aga kohalt ei liikunud. Päris ehmatav aga paat tuli meile õnneks vastu ja midagi hirmutavat ei olnud. Samas nägin meeletult kalu ja nägin ka tohutu suurt kilpkonna. Vesi oli kõige põnevamates kohtades aga nii külm, et lõpuks plagistasin tahtmatult hambaid ja teised ütlesid, et olin näost ka pisut siniseks tõmbunud. Igastahes siis lõpuks saime teooria kätte ning läksime proovisukeldumist tegema kohta, mis oli teisi paate ja proovisukeldujaid täis. Pablasin veidi, et kõrvad lähevad lukku ja üks kõrv tõrkus tõesti nii, et sügavust suurt võtta ei saanudki. Aga päris lahe oli ja just siis kui minu kord lõppema hakkas, hakkasin seda nautima. Välja ronimine oli päris raske, jukerdasin tükk aega enne kui oma koormaga paati end vinnata suutsin. Kuigi olin täiesti külmunud otsustasin veel snorgeldada ka ja õnnestus näha isegi päris suurt moreeni. Tegelikult mõtlesingi, et suurt vahet ei olnud, kas snorgeldada või sukelduda, mereelu oli ilus ja nähtav mõlemal juhul Muidugi Jacksoni riffil oli sügavuse tõttu sukeldujatel ikka eelis.
Järgmisel päeval otsustasin Sharmi tolmu jalgelt pühkida ja sõita mõneks päevaks Dahabi. Küsisin hotellipoisilt bussiajad ja pakkisin asjad. Huvitav, et kohalikud peavad ikka turiste täiesti poolearulisteks, nt. hotellist küsiti minult, et kust ma tean, et Dahabi bussid lähevad..Ning eesti reisikorraldaja vihjas ka bussisõidule kui eriti julgele tembule. Bussijaama suundudes olin valmis juba kanade ja kitsedega koos sõitma aga tegelikult ootas mind korralik reisibuss, kus suur osa reisijaid olid ka lääne seljakotireisijad nii et mind haaras kohe kodune tunne. Buss väljus sekundipealt õigel ajal ning maksis ka paarkümmend krooni ehk oli odavam kui Naama Bayst taksoga hotelli sõita. 1,5 tunni pärast Dahabis väljudes oli bussil vastas tüüpe, kes hakkasid hotellidesse meelitama. Olin netist paar nime välja vaadanud aga otsustasin ühel end linna viia ja tem hotelli näidata. See osutus täielikuks kräpiks ja läksin jalustasin pisut mööda rannapromenaadi, et teisi variante kaeda. Mõnusad madalad majakesed, sukeldusmikeskused ja väiksed odavad hotellikesed, rohkelt veepiiril asuvaid beduiinikohvikuid - olin täiesti sillas. Inimesed olid sõbralikud ja avatud. Vaatasin paari kohta ja suundusin lõpuks tagasi Penquini hostelisse, mille olin netist välja valinud. Panin oma asjad ära ning suundusin snorkeldumisvarustusega Meya Meyasse hommikusöögile. Meya Meya stuff võlus mind ära oma sõbralikkuse ja viisakusega. LIsaks sai sinna jätta oma asjad ja sealt kohe vette hüpata. Kohe 5 meetri kaugusel oli imeilus riff suurte kaladega. Tsillisin seal mitu tundi ja leppisin kokku kohtumise Liinaga, kes elas sealt paari kilomeetri kaugusel. Dahabi rannapromenaadil jalustades kõlasid möödaminnes sellised repliigid (kusjuures keegi ei jäänud pealetükkivalt lobisema, vaid ütles need möödaminnes): have a wonderful snorkeling, thank you for your smile etc. No mul süda hüppas sees, olin nii õnnelik, et olin sinna tulnud. Peale lõunat kohtusime Liinaga Eal Gardenis, kus kogunes palju kohalikke lääne pagulasi lastega ning seepärast armastas seal ka Liina koos Lukasega aega veeta. Eal garden oli samuti suurepärane snorkeldamise paik, lihtsalt tuli ujuda kaugemale, et riffini jõuda ja mina sain igakord sinised huuled ja plagisevad hambad.
Õhtul käisime söömas ühes suurepärases kohalikus kohas mereande. Ning öösel jalutasin tagasi hotelli poole tehes vahepeatuse Meya Meyas, et maja kulul üks beduiini tee juua. Muuhulgas sattusin lobisema mingi inglise härrasmehega, kes väitis end olevat James Blunti onu ning kes Blunti Tallinna kontserdi ajal ka siin käis. Päris huvitava elulooga tüüp. Väsinult hotelli jõudes jäin aga veel penquini kohvikus lobisema ja beduiini teed jooma saksa-egiptuse päritolu tüübiga. Kell2 maandusin puruväsinuna tuppa ja siis tabas mind äkitselt kurnav kõhutõbi. Esimest korda reiside ajaloos sain sellise purina, et tiksusin vetsus peaaegu hommikuni ja hommikul roomasin kohvikusse kurnatult beduiini teed jooma, et end vähegi turgutada. Peale paari tunnist patjadel tiksumist tundsin, et jõud hakkab tagasi tulema ja julgen vetsust kaugemale kui 100 meetrit minna, süüa küll enam ei tahtnud. Hakkasin jälle usinamalt oma käsi sanitaiseriga mätsima. Lõunaks olin kokku leppinud öise lobisejaga kohtumise, et minna Blue Hole`i sukelduma. Kihutasime siis tsikli seljas sinna ja sain jälle ühe suurepärase snorgeldamise tripi. Lisaks nägin kõrvalt, kuidas mingid tüübid tegid vabasukeldumist vetesügavustesse. Päevad Dahabis möödusid tsillides ning otsustasin sinna jääda kuni ärasõidu päeva hommikuni, et siis esimese bussiga Sharmi sõita, hotellist ülejäänud asjad võtta ja kohe lennuki peale suunduda.
Dahab lükkas ümber mu eelarvamuse Egiptuse kohta ja hakkas mulle järjest enam meeldima. Ma õppisin nende päevade jooksul mitte kella vaatama ja vaikselt juttu veeretama ning lihtsalt olema.. Lobisema mõne võõraga maast ja ilmast, siis edasi liikuma ja mitte tagasi vaatama. Meya Meya sai mulle armsaks ja ma nautisin elu beduiinikülas, kus oli Liina kodu. Ma nautisin kõiki neid mango sheike ja puuvilja letilt ostetud mahlakate tomatite maitset. Ma ei läinud rohkem ühtegi vaatamisväärsust vaatama kuigi olin plaaninud värvilist kanjonit külastada. Mõnus oli lihtsalt olla ja olla eemal sharmi õõvastavatest hotellipurakatest ja pööblist mis seal tänavatel ja randades möllas.
Mõnus puhkus oli aga paketireisidele ütlen edaspidi endiselt ei:)
Meenutusi Bali tripist
Nagu kindlasti paljud naisterahvad, kes lugenud "Söö, palveta, armasta" raamatut, langesin ka mina Bali lummusesse ning küpses kindel plaan just Bali üheks järgmiseks reisisihiks võtta. Mõeldud, tehtud, AirAsia superkampaania aitas suuresti kaasa, et bronnisime Anuga piletid ja otsustasime pika nädalavahetuse Hongkongis vahetada paari nädala vastu Indoneesias, Balil. Läksime siis kui siin olid lehed puudelt langenud ja tibas esimest oktoobrikuist lumelörtsi. Balil Ubudis ootas mind ees veel endine kolleeg, kes sinna mõneks kuuks ankrusse jäänud, nii saime natuke tavapäraselt turistide marsuudilt kõrvale astuda ja näha seda paika ka lähemalt.
Jätsime nii minnes kui tulles ühe päeva puhvriks Kuala Lumpuris, et ära käia maailma peaaegu kõige kõrgema hoone otsas ja kaeda pisut selle suurlinna parke ja muid vaatamisväärsusi. KL oli ka tore aga Bali tervitas meid mõnusa kuuma päikese ja imekauni loodusega. Kuta võlus mind täielikult surfirannaga, kus tohutute lainetega võis mässata tundide kaupa. Õhtuti mõnulesime sushisid süües ja kaubatänavaid kammides. Seejärel ootas meid kärestikuline jõgi kummipaatide raftingule. Jõe kaldad olid kõrged, kõiksugu taimed rippusid kallastelt alla, linnud ja sitikad laulsid ning vesi vulises ikka päris kena kiirusega. Kuna meie paati oli sokutatud ka hollandlastest abielupaar, siis paadi põhi kündis kivisid rohkem kui oleksime oodanud ning ühel hetkel käis pauhh ja avastasin end paadi alt külmast veest. Vool tiris mind endaga, kaasa, hoidsin aerust kinni ja jooksin nii kiiresti kui suutsin kalda poole. Ülejäänud seltskond kerkis ka vaikselt vee peale. Minus tärkas juba paanika, sest Anu pea veel ei paistnud aga õnneks kargas ka tema peagi veest välja, põlved lõhki. Edasi läks sõit ettevaatlikumalt ja kivi de otsas üritasime tasakaalukamalt nõksutada, et paati lahti saada.Seejärel teatas giid, et andku me nüüd aerud tema kätte ja käskis asendid sisse võtta. Ees pidavat olema 3m kõrgune kärestik. Mind valdas kerge või pigem raske paanika, sest olin kindel, et kärestik lõppeb sellega, et jään kaalukategoorias hoopis teises liigas mängivate hollandlaste maandusmipadjaks ja kõngen sinna jõe põhja. Hoolimata minu ärevatest sõnavõttudest ja soovist kärestikust kallast mööda alla minna, lükati paat laskumisse. Huilgasin paar sekundit ja möödas see oligi. Sain küll tagumiselt reisisellilt kannaga pähe aga see oli köki möki, Ikkagi elus ja kondid jäid ka terveks. Raftingu järel sõitsime läbi saare Ubudisse, kus ootas meid juba Merle. Kohtusime imekaunis Organicus, imetlesime päikese loojumist riisipõldude taha ning olime pisut ärevil, sest Merle teatas, et nüüd peaksime rentima rollerid. Me ei olnud kumbki Anuga enne rolleritega sõitnud ja lisaks polnud me varem sõitnud vasakpoolses liikluses. Otsustasime, et kuna oleme mõlemad täiesti võhikud, siis võtame mõlemad eraldi rolleri. Merle sõitis ees ja meie järel - esimene sõit oli jube.. esiteks tundsin end ristmikel täiesti ebakindlalt, sest ei saanud veel aru, mis reas pean sõitma ja kuhu poole keerama. Teiseks oli rolleri valitsemine suhteliselt keeruline - siis peamiselt kohalt võtmine, sest püss tahtis jalge vahelt minema hüpata. Selle kolme päeva jooksul, mis Ubudis olime, jõudsime ikka omajagu trikke ära teha - mina käisin korra täiega pikali keset liiklust, Anu sõitis Merle porika maha jms. Aga muidu oli Ubud fantastiline - riisipõllud, palju vaimseid westerneid ning armsad külatänavad. Eriti äge oli linnakese kulinaarne pool. IStusime tundide kaupa orgaanilise toidu restoranides, sõime värskeid salateid ja jõime värskeid mahlasid ning filosofeerisime ja lobisesime niisama. Aeg lihtsalt voolas, kahjuks küll liiga kiiresti. Meil oli au olla Merle külalisteks ja nii saime elada väikses majakese dzungli veerel, kus öösel laulsid gekod ja hommikul äratas päikesepaiste ning lindude vidistamine. Öösel sai käia dushi all, mille kõrval õitses ööjasmiin. Samal tänaval filmiti kõigest päev enne meie saabumist Julia Robertsiga "Eat Pray & Love" filmi. Algselt oli plaan minna kohtuma ka kuulsa nõidarstiga aga kuna Merle oli tema jutul juba käinud ning see ei olevat suurt midagi peale Elizabeti rääkinud, siis käisime hoopis Qigongi tunnis seksuaalenergiat elavdamas ning kohtuma selgeltnägija Chrisiga. Mõlemad olid märkimisväärselt toredad kogemused. Ubudist oli kahju lahkuda..Jätkasime reisi saare põhja ossa -Lovinasse. Lovinas lubati LP andmetel delfiine ja häid snorkeldamispaiku. Delfiine käisime paatidega merel päikesetõusu ajal otsimas. Ausõna nägime ka aga need olid sellised kiired sähvatused, et pilti ei saanudki. Kahjuks oli lisaks meile merel veel umbes 40 samasugust paati ja kõik töristasid kohe delfiiniparve poole kui need nähtavale ilmusid. Seepeale kadusid loomade pead vee alla ja ilmusid paarsada meetrit teisel pool jälle vee peale. Niimoodi jahiti umbes tunni jagu, mul oli delfiinidest kahju. Võtsin lisaks veel snorkeldamise ning sõitsin sama paadiga keset merd mingi riffi juurde ja snorkeldasin umbes tunnikese. Kalad olid ägedad - erksinised, roosad, lillad. Lisaks igasugused taimed jms. See oli tõesti vahva. Kuna pidasime end juba piisavateks rollerikunnideks, siis rentisime uued rollerid ning otsustasime sõita 30km lääne poole templit ja randa vaatama. Mõeldud tehtud, kihutasime mis hirmus (no nii palju kui need kronud võtsid - max 70km/h). Ühel hetkel sõideti Anule tagant teise rolleriga sisse. Sõitjad jätsid ilmselt nii mõnedki nahatükid asfaldile aga Anu pühkis porikalt tolmu ja küttis vapralt terve nahaga edasi. Tee tundus lõputult pikk aga vahva oli sõita niimoodi. Lõpuks jõudsime siis beachile, kus sain jälle snorkeldada paar tunnikest. Seejärel kihutasime tagasi. Järgmisel päeval kihutasime kuumaveeallikatele ning budistide kloostrisse, mis asus mäe otsas. Õhtu krooniks bookisin endale ujumise delfiinidega aga paraku tol õhtul kedagi basseini ei lastud, sest delfiinid olid tujutud. Läksin siis järgmine päev uuesti ning siis pääsesin basseini. Ega see mingi lihtne trikk ei olnud - treener muudkui kamandas - jalad koos, ära katsu delfiini pead, nüüd katsu selga, nüüd uju kiiresti aga ära jalgu liiguta jne jne. olin päris läbi lõpuks ja siis tuli delfiin ja lõi mind ninaga selga. Olin nagu välk ja pauk basseinist väljas, täiesti ehmatanud:) Ei tea miks see nii oli, treener ütles, et see oli armukadedusest kuna tegelesin ainult ühe delfiiniga ja teine tahtis ka tähelepanu.. saad sa siis aru. Võtsime omale autojuht giidi ja sõitsime läbi saare, tehes peatusi templite ja waterfalli juures ning võtsime suuna Kutale. Reis hakkas läbi saama.. Viimasel päeval Kutas kohtusime veel Merlega ja Merle õpetas mind pisut lainelauda valitsema. No valitsemiseks on seda raske nimetada aga mingi pisiku sain ikka sisse ja ootan juba, millal järgmine kord seda proovida saaks. Päikseline Bali jäi selja taha ja ees ootas novembrikuiselt kõle Eesti. Bali soe ja päike jäid minu südamesse ja vedasid mind pimedast talvest seekord üsna valutult läbi.
Jätsime nii minnes kui tulles ühe päeva puhvriks Kuala Lumpuris, et ära käia maailma peaaegu kõige kõrgema hoone otsas ja kaeda pisut selle suurlinna parke ja muid vaatamisväärsusi. KL oli ka tore aga Bali tervitas meid mõnusa kuuma päikese ja imekauni loodusega. Kuta võlus mind täielikult surfirannaga, kus tohutute lainetega võis mässata tundide kaupa. Õhtuti mõnulesime sushisid süües ja kaubatänavaid kammides. Seejärel ootas meid kärestikuline jõgi kummipaatide raftingule. Jõe kaldad olid kõrged, kõiksugu taimed rippusid kallastelt alla, linnud ja sitikad laulsid ning vesi vulises ikka päris kena kiirusega. Kuna meie paati oli sokutatud ka hollandlastest abielupaar, siis paadi põhi kündis kivisid rohkem kui oleksime oodanud ning ühel hetkel käis pauhh ja avastasin end paadi alt külmast veest. Vool tiris mind endaga, kaasa, hoidsin aerust kinni ja jooksin nii kiiresti kui suutsin kalda poole. Ülejäänud seltskond kerkis ka vaikselt vee peale. Minus tärkas juba paanika, sest Anu pea veel ei paistnud aga õnneks kargas ka tema peagi veest välja, põlved lõhki. Edasi läks sõit ettevaatlikumalt ja kivi de otsas üritasime tasakaalukamalt nõksutada, et paati lahti saada.Seejärel teatas giid, et andku me nüüd aerud tema kätte ja käskis asendid sisse võtta. Ees pidavat olema 3m kõrgune kärestik. Mind valdas kerge või pigem raske paanika, sest olin kindel, et kärestik lõppeb sellega, et jään kaalukategoorias hoopis teises liigas mängivate hollandlaste maandusmipadjaks ja kõngen sinna jõe põhja. Hoolimata minu ärevatest sõnavõttudest ja soovist kärestikust kallast mööda alla minna, lükati paat laskumisse. Huilgasin paar sekundit ja möödas see oligi. Sain küll tagumiselt reisisellilt kannaga pähe aga see oli köki möki, Ikkagi elus ja kondid jäid ka terveks. Raftingu järel sõitsime läbi saare Ubudisse, kus ootas meid juba Merle. Kohtusime imekaunis Organicus, imetlesime päikese loojumist riisipõldude taha ning olime pisut ärevil, sest Merle teatas, et nüüd peaksime rentima rollerid. Me ei olnud kumbki Anuga enne rolleritega sõitnud ja lisaks polnud me varem sõitnud vasakpoolses liikluses. Otsustasime, et kuna oleme mõlemad täiesti võhikud, siis võtame mõlemad eraldi rolleri. Merle sõitis ees ja meie järel - esimene sõit oli jube.. esiteks tundsin end ristmikel täiesti ebakindlalt, sest ei saanud veel aru, mis reas pean sõitma ja kuhu poole keerama. Teiseks oli rolleri valitsemine suhteliselt keeruline - siis peamiselt kohalt võtmine, sest püss tahtis jalge vahelt minema hüpata. Selle kolme päeva jooksul, mis Ubudis olime, jõudsime ikka omajagu trikke ära teha - mina käisin korra täiega pikali keset liiklust, Anu sõitis Merle porika maha jms. Aga muidu oli Ubud fantastiline - riisipõllud, palju vaimseid westerneid ning armsad külatänavad. Eriti äge oli linnakese kulinaarne pool. IStusime tundide kaupa orgaanilise toidu restoranides, sõime värskeid salateid ja jõime värskeid mahlasid ning filosofeerisime ja lobisesime niisama. Aeg lihtsalt voolas, kahjuks küll liiga kiiresti. Meil oli au olla Merle külalisteks ja nii saime elada väikses majakese dzungli veerel, kus öösel laulsid gekod ja hommikul äratas päikesepaiste ning lindude vidistamine. Öösel sai käia dushi all, mille kõrval õitses ööjasmiin. Samal tänaval filmiti kõigest päev enne meie saabumist Julia Robertsiga "Eat Pray & Love" filmi. Algselt oli plaan minna kohtuma ka kuulsa nõidarstiga aga kuna Merle oli tema jutul juba käinud ning see ei olevat suurt midagi peale Elizabeti rääkinud, siis käisime hoopis Qigongi tunnis seksuaalenergiat elavdamas ning kohtuma selgeltnägija Chrisiga. Mõlemad olid märkimisväärselt toredad kogemused. Ubudist oli kahju lahkuda..Jätkasime reisi saare põhja ossa -Lovinasse. Lovinas lubati LP andmetel delfiine ja häid snorkeldamispaiku. Delfiine käisime paatidega merel päikesetõusu ajal otsimas. Ausõna nägime ka aga need olid sellised kiired sähvatused, et pilti ei saanudki. Kahjuks oli lisaks meile merel veel umbes 40 samasugust paati ja kõik töristasid kohe delfiiniparve poole kui need nähtavale ilmusid. Seepeale kadusid loomade pead vee alla ja ilmusid paarsada meetrit teisel pool jälle vee peale. Niimoodi jahiti umbes tunni jagu, mul oli delfiinidest kahju. Võtsin lisaks veel snorkeldamise ning sõitsin sama paadiga keset merd mingi riffi juurde ja snorkeldasin umbes tunnikese. Kalad olid ägedad - erksinised, roosad, lillad. Lisaks igasugused taimed jms. See oli tõesti vahva. Kuna pidasime end juba piisavateks rollerikunnideks, siis rentisime uued rollerid ning otsustasime sõita 30km lääne poole templit ja randa vaatama. Mõeldud tehtud, kihutasime mis hirmus (no nii palju kui need kronud võtsid - max 70km/h). Ühel hetkel sõideti Anule tagant teise rolleriga sisse. Sõitjad jätsid ilmselt nii mõnedki nahatükid asfaldile aga Anu pühkis porikalt tolmu ja küttis vapralt terve nahaga edasi. Tee tundus lõputult pikk aga vahva oli sõita niimoodi. Lõpuks jõudsime siis beachile, kus sain jälle snorkeldada paar tunnikest. Seejärel kihutasime tagasi. Järgmisel päeval kihutasime kuumaveeallikatele ning budistide kloostrisse, mis asus mäe otsas. Õhtu krooniks bookisin endale ujumise delfiinidega aga paraku tol õhtul kedagi basseini ei lastud, sest delfiinid olid tujutud. Läksin siis järgmine päev uuesti ning siis pääsesin basseini. Ega see mingi lihtne trikk ei olnud - treener muudkui kamandas - jalad koos, ära katsu delfiini pead, nüüd katsu selga, nüüd uju kiiresti aga ära jalgu liiguta jne jne. olin päris läbi lõpuks ja siis tuli delfiin ja lõi mind ninaga selga. Olin nagu välk ja pauk basseinist väljas, täiesti ehmatanud:) Ei tea miks see nii oli, treener ütles, et see oli armukadedusest kuna tegelesin ainult ühe delfiiniga ja teine tahtis ka tähelepanu.. saad sa siis aru. Võtsime omale autojuht giidi ja sõitsime läbi saare, tehes peatusi templite ja waterfalli juures ning võtsime suuna Kutale. Reis hakkas läbi saama.. Viimasel päeval Kutas kohtusime veel Merlega ja Merle õpetas mind pisut lainelauda valitsema. No valitsemiseks on seda raske nimetada aga mingi pisiku sain ikka sisse ja ootan juba, millal järgmine kord seda proovida saaks. Päikseline Bali jäi selja taha ja ees ootas novembrikuiselt kõle Eesti. Bali soe ja päike jäid minu südamesse ja vedasid mind pimedast talvest seekord üsna valutult läbi.
Subscribe to:
Posts (Atom)